Üks meie projektijuht on kirglik kalamees. Temaga meil järjepidevalt tekib diskussioon teemal, kas vaba aja sisustamiseks on kõige õigem kalal käia või lennukist alla hüpata. Obviously me pole konsensusele selles küsimuses jõudnud.
Mina üldiselt kalal ei käi, sest mulle ei meeldi kala oodata. See kala ikka ei tule kohe, kui õnge vette viskad. Minu meelest kala saab poest palju kiiremini kätte, ja tuleb odavam kah.
Igatahes minu viimane kalalkäik oli kunagi aastaid tagasi, kui me väiketuukri ja tuukri emaga otsustasime minna kummipaatidega jõe peale särge püüdma. Mina sain siis ühe kummipaadi endale ja teised kahekesi olid teises kummipaadis.
Kui olime ligi tund aega kala püüdnud, siis minul oli juba kolm kala, aga teistel kumbagil polnud mitte ühtegi. See tekitas natuke frustratsiooni, aga siis lõpuks emal näkkas kala õnge otsa. See oli üks päris suur kala, latikas vist. Kala väljatõmbamisega oli natuke tegemist, aga lõpuks siiski ema sai kala veest välja.
Selle peale väiketuuker vaatas kala mõtlikul pilgul ja nentis: Isver, ma ju kardan kala!!!
Etsiis kala kõlkus õnge otsas edasi-tagasi, väiketuuker üritas paadis ringi karates koleda kala eest põgeneda, ema üritas samamoodi rabeledes kala kätte saada, paat kõikus, vesi lendas ja väiketuuker ja ema mõlemad karjusid kõigest kõrist.
Pärast seda me ühtegi kala enam ei saanud.
