SBK ja MM

Viimasel ajal muutub blogimine üha keerulisemaks. Ühelt poolt pole eriti vaba aega kirjutamiseks ja teiselt poolt on liiga palju asju, millest ei saa erinevatel põhjustel avalikult rääkida. Tõesti, elu on palju värvikam kui blogist paistab!

Näiteks siia ma tahtsin panna pildi oma lahingpaarilisest Elost, kui ta parajasti hommikul telkmantli alt lumehangest välja ronib. Vaat see oleks üks väärt pilt! Kahjuks on ka selge, et pärast sellist featuuri oleks Elo käest loota oluliselt vähem viskit ning ka proportsionaalselt palju suurem oht pudrunuiaga pähe saada. Niisiis, riskide maandamise eesmärgil ma siia hommikuse Elo pilti ei pane, küll aga ühe, mis omab sellega hämmastavat sarnasust:

Telkmantlitest ja lahingpaarilistest on siin juttu sellepärast, et käisime pundi langevarjuritega ära sõduri baaskursusel. Nüüd oleme kõik sertifitseeritud sõdurid. Oskame muuhulgas automaadist lasta, granaati visata, maastikul orienteeruda, kaevikut kaevata jne. Enamus oskab rivisammu ka, v.a. IPA, kes ei tee vahet vasakul ja paremal jalal ega rivisammul ja viini valsil. Ja enamus oskab ka seljakott seljas pikki maid maha kõmpida, v.a. Norman, kes ei õppinudki ära nii aeglaselt kõndimist ja kipub jao ümber ringe jooksma.

Lahingpaarilised on alati väga olulised. Näiteks seekord, kui me pidime kompassiga läbi metsa orienteeruma ja 70 kompassidega affi hakkasid kõik ühes suunas astuma - v.a. wolli, kes koos oma kena blondi lahingpaarilisega kadus vastassuunas metsa vahele. Kõik olid juba ammu kontrollpunktis ära käinud ja tagasigi jõudnud, kui wolli koos selle blondi tibiga lõpuks põõsastikust välja murdis. Wolli vabandusi, et kompass oli katki ja näitas põhja asemel lõunat, saatis kahtlustav pilk veeblilt ja ülejäänute räme naer.

Sõjaväelastel on see omapära, et nad kasutavad hästi palju lühendeid. Näiteks sõduri baaskursus on SBK. Kuulipildur on KP. Tankitõrje on TT. Mitte hiljem kui on MHK. 

Langevarjurid panustasid ka omapoolse lühendiga: MM (Militaarne Mölutamine). Tõepoolest, ei osanud oodata, et see militaarvärk tähendab nii palju mölutamist. Eks ka langevarjurid ole harjunud ilma ootamise ja lennuki ootamise jms ootamisega - aga Gaad Deem! (GD)

Üks tavaline SBK argipäev käib umbes nii:

Kell 7 on äratus, s.t. tuleb lumehangest välja ronida. Pesed hambaid ja keedad putru ja siis oledki valmis alustama mölutamist. Mölutamist alustatakse alati kell 8. Mölutamine toimub tavaliselt kogu jao koosseisus. Vahepeal tuleb veebel ja käsib sul ümber paikneda teise kohta ja seal edasi mölutada. 

Kui on juba kõvasti mölutatud, siis saabubki päeva kõrghetk, s.t. saad lõpuks midagi teha. Näiteks jooksed automaadiga mööda polügooni ja üritad tulistada märklauda, mitte oma lahingpaarilist tagumikku. See osa päevast meeldib kõigile. See osa päevast kestab 15 minutit.

Pärast seda pöördud tagasi põhitegevuse, s.t. mölutamise juurde. Vahepeal on ka lõunasöök. Kõht eriti tühi ei ole, pärast pikka mölutamist. Ülejäänud toit tuleb anda Viinale, muidu see sureb nälga.

Pärast lõunasööki jätkame mölutamisega. Mölutame siin ja seal, kus kästakse. Õhtupoolikul saab 2 granaati visata. Väga cool, kõigile meeldib. Jälle 15 minutit möödas.

Ühel hetkel läheb päike looja. Siis tuleb panna pealamp põlema ja saab selle valgel edasi mölutada. Granaate pimedas muidugi enam ei loobita - seda rohkem jääb aga aega mölutamise jaoks. 

Aga oh wait, ma pole veel rääkinud püssi puhastamisest. Püss nimelt tuleb niimoodi ära puhastada, et steriilse sidemega sealt üle tõmmates sideme steriilsus säiliks. Ja daibohh, kui padrunisalved seest ei läigi. Esimesel nädalavahetusel kulutasime püssi nühkimisele 4 tundi. Minu näoilmet neljanda tunni lõpuks interpreteeris lahingpaariline Elo niimoodi, et ilmselt järgmine instruktor, kes läheneb, saab selle püssiga pähe.

Järgnevatel kuudel harjusime selle mölutamise asjaga rohkem ära ja ei käinud enam niimoodi närvidele. Võib-olla on isegi värskendav, kui pärast kiiret töönädalat lähed nädalavahetuseks metsa mölutama. Ok, just kidding. EI. Minu lemmik mölutamise viis on endiselt saunas koos õllepudeliga.