2010

Üldjoontes võib aastaga rahule jääda.

Suuremate saavutuste hulka kuuluvad kindlasti AFF instruktori paberid ja AFF koolitussüsteem. See on üks tore asi ja hulk õpilasi sai juba koolitatud.

Eesti naiste bigway rekord ja Balti naiste bigway rekord sai tehtud. Kumbki küll eriti keeruline ei olnud minu jaoks individuaalselt (tegemist siis 8way ja 18way kujunditega), aga tiimi kui terviku jaoks kindlasti head saavutused.

Trenni osas oli aasta esimeses pooles probleeme õlaliigeste põletikuga, aga pärast seda on asi ülesmäge läinud. Maadlustrennidel on täitsa uus tase sel aastal, nendest on päris palju kasu olnud. Arenguruumi muidugi on veel kõvasti, aga see takedownide asi ei paista sugugi väga lootusetu enam!

Tiba sai võisteldud ka sel aastal: SGL finaalis II koht, lisaks võitsin kevadel BJJ meistrikad ja sügisel lukumaadluse meistrikad (selle viimase üle võib isegi uhke olla natuke, krt tund aega järjest pidin maadlema selle võidu saamiseks:)

Sai ka MMA kohtunikuna kätt proovitud - arenguruumi veel on, aga vähemalt on esimesed katsetused tehtud:)

Mõnd uut asja sai kah katsetatud - näiteks surfi, mis mulle meeldib päris hästi, ja motikasõitu, mille osas olen veel äraootaval seisukohal.


Mida on puudu jäänud:

Mul on tunne, et minu lennuoskuste osas sel aastal küll erilist edasiminekut pole toimunud. Muidugi ei saa väita, et AFF ja tandemhüpped üldse ei paranda lennuoskusi, aga noh, tiim oli ikka puudu.

Ja mul on tunne, et ka jitsioskused ei ole nii kiiresti arenenud, kui näha tahaks. Suures osas ilmselt asi selles, et see õlajama, haigused ja muud värgid ei ole mul lasknud piisavalt tihti trennis käia. Hetkel olen enam-vähem rahul halfguardiga (peal) ja side´iga (peal+all), muu on ikka nats sitt.

Ahjaa, pükse on kah puudu jäänud sel aastal:)

SGL finals

Jah, sai käidud Svenska Grapplingligan finaalvõistlusel Norrköpingis. Aasta jooksul olid olnud osavõistlused ja iga regiooni kaks paremat said finaalvõistlustele tulla.

Gameplan oli siis kohe toppi saada, eelistatult vastase takedowni ära rikkudes, või kui see ei toimi, siis teha ise takedown. Siis passida side`i ja krabada kimura kiiresti enne matši lõppu. Ja muidugi võtta ära ka kõik teised subid, mida äkki saatus või hooletu vastane minu teele saadab.

Esimene matš üllatuslikult oli Heliniga. Ega ma sealt midagi paremat kui viiki ei oodanud, aga kui Helin tuli parajasti low singlit tegema, siis ma järsku nägin head giljo võimalust. Mul üldiselt giljod väga pole töötand, sest mul vist tuleb miski giljotegemise nägu pähe ja vastane saab kohe aru asjast. Aga seekord vist Helin vaatas mujale ja giljonägu jäi nägemata:) Nii saigi giljo tehtud ja matš oli 20 sekundiga läbi. (Võrdluseks - meie eelmine matš Heliniga kestis 54 minutit:))

Teises matšis ma munasin sellega, et jäin liiga kauaks püsti töllama. Vaikselt lootsin, et äkist vastane tuleb takedowni tegema ja saab veel ühe giljo:) Aga aeg läks ja ei halligi takedowni. Tegin siis lõpuks ise low singli, passisin ära side´i ja võtsin kimura kinni. Vastane hoidis täiega kätt kinni, sest matši aeg hakkas lõppema. Läksin veel kiiresti käelukku, et ehk sealt saab kiiremini tõmtmatud, aga krt aeg sai enne otsa. Deem!

Vahepeal nägime ka paari fighti meie vastaste esituses, silma jäi üks tšikk, kes kogu aeg jalalukke üritas - ja edukalt, kurivaim! Jalalukkudega on see kole lugu, et meil trennis neid eriti ei tehta ja seega pole harjunud kaitsma. Ja tegelt ega ma eriti oma gameplani jalalukke ei taha, sest jube lihtne on jalga puruks tõmmata. Need raksud, mis siis käivad, pole üldse liiga lahedad.

Anyway, see jalaluku kunn tegi ka Helinile miski toeholdi ja Helin patsutas vist tiba liiga vara - aga vähemalt jäi jalg terveks:) Minu matš temaga oli jälle algul suht kaua püsti, aga mulle see sobis, sest ma mõtlesin, et kuni ta on püsti, siis teda pole mul jala küljes:) Lõpuks siis maas open guard ja halfguard ja üks toeholdi üritus kah, kust ma aga jala niimoodi kätte sain, et lükkasin teda tagumikust teise jalaga eemale:) Viik.

Viimane matš oli ühe tšikiga, kes pidevalt tahtis closed guardi mängida. Kuna no-gi closed guardis on päris raske midagi saada, siis ma teda väga ei kartnud. Hüppaski kohe guardi ja tšillisin seal natuke, kuni tuli meelde, et ikka subida on vaja:) Siis tõusin püsti, sain guardi lahti ja passisin ära. Siis ta keeras tiba muffilt käpuli, mispeale ma võtsin backi ja tegin RNC. Daniel küll arvas, et oli kränk, aga ei olnd, gunni-choke oli:)

Niisiis ma sain kokkuvõttes II koha, sest minul 2 võitu ja 2 viiki, ja sellel jalaluku kunnil 3 võitu ja 1 viik. Anti karikas ja puha! Ma küll mõtlesin, et äkki Ryanair viskab mind koos selle karikaga lennukist välja, aga polnd probleemi.

Pärast koju jõudes juhtumisi leidsin netist selle jalaluku kunni pildi, kus ta parajasti seisab Euroopa meistrikate pjedestaalil, pruun vöö ümber. Wow, ma polegi enne ühegi pruuni vööga naisega maadelnud! Krt oleks ikka pidanud selle ühe kimura ära tirima, siis me oleks olnud viigis ja oleks saanud death matchi selle pruuni vööga.

Spoiler

Niisiis, nagu lubatud - uus desktopi pilt!:)

Natuke backgroundi ka: laupäeval UFC 124 eventil toimus legendaarne matš The Ultimate Fighteri 12. hooaja treenerite Georges St. Pierre ja Josh Koschecki vahel.

TUF on põhimõtteliselt nagu America`s next top model, ainult selle vahega, et võitja ei saa miski moeajakirja kaanele, vaid saab lepingu UFC-ga. Ja vahel ei peagi tingimata võitma - kui sa oled muidu hästi lahe mees (või vastupidi, eriline põmmpea), siis võid ikkagi saada UFC-sse, sest esimesel juhul inimesed tahavad näha sind võitmas ja teisel juhul inimesed tahavad hirmsasti näha, kuidas sa molli saad. See teine variant töötab isegi paremini, tegelikult.

Seekordses TUFis krabas põmmpea rolli endale üks treeneritest. Ega tal vist väga valikut ei olnud, sest fighterid olid üllatuslikult suht normaalsed ja teiseks treeneriks oli UFC Welterweight champion, tuntud džentelmen ja musterfighter Georges St. Pierre.

Põhimõtteliselt siis Koscheck käis kogu aja GSP-l sabas ja kraaksus, et mismoodi ta ikka puuris GSP-le lõuksi plaanib anda. Ja kuidas GSP-l on homopüksid [ausalt ka on jubedad püksid, aga samas kena tagumik - toim.] Ja parkis GSP auto kinni, niiet kummaltki poolt uksest sisse ei saanud:) Ja vahelduseks käis mölisemas GSP abitreenerite ja fighteritega.

GSP oli rahu ise ja arvas, et temal pole möliseda vaja, vaid hoopis puuris näitab, mis värk on. Ma ei mõista, kuidas ta selle suutis välja kannatada, kui terve kuus nädalat üks töll muudkui sabas tolkneb ja plämiseb. Aga noh, mees jõudis oma puuri ära oodata ja andiski Koscheckile täiega tümmi. Halleluuja!:)

P.S. GSP on tunnistanud, et ei usu, et kangitõstmine teda MMA juures aitaks, aga ta teeb seda vahetevahel ikkagi, lihtsalt et parem välja näha. Selle eest talle minu ja ülejäänud naissoo suurimad tänud!:)

Tehase juubelipidu ehk Tuleb Vähem Juua

Etsiis jah, tehas sai 25-aastaseks ja selle tähistamiseks pidasime Vihterpalu mõisas tiba pidu. Plaanis oli siis väike pidulik vastuvõtt 160 inimesele.

Mul on selliste pidude tarbeks olemas üks pikk punane kleit, juurde ostsin sukad ja kunstripsmed. Väiketuuker tegeles meikimise ja ripsmete kleepimisega ja minu arust operatsioon oli edukas, sest kõik nägi kenasti sümmeetriline välja ja kunstripsmed kah ei kukkunud ära enne kui tükk aega hiljem.

Mõisasse kohale jõudes avastasin, et sukapüksid raibed tahtsid maha vajuda. Olin küll ostnud kenasti L suuruses püksid, aga krt ikka väikesed! Tuleb vist tunnistada, et minu tagumik ei mahu väiksemate kui XL sukapükste sisse. Anyway, hakkasin siis sukapükse üles tagasi tirima, mispeale need kohe kärrdi puruks läksid. Noh, kellel neid sukapükse ikka nii väga vaja on, better luck next time.

Nende kõrge kontsaga kingadega ei olnud kah asi kõige roosilisem, aga õnnestus siiski ninuli käimata trepist üles saada.

Jõin siis kõigepealt glögi, edasi valget veini, siis viina ja siis viina alla ja veini peale. Saalis käisid ringi miskid tädid, kes tühjaks saanud veiniklaasid kohe jälle täis valasid. Suurepärane teenus, ja lisaks tundub kogu aeg, nagu oleksidki ainult ühe klaasitäie veini joonud:) Viina poleks veini kõrvale obviously pidanud jooma, aga oma õigustuseks võin öelda, et esiteks oli tegemist väga suurepärase viinaga ja teiseks ma üritasin ainult viisakas olla - inimestega, kes jõid veini, tuli ometi veiniklaasi kokku lüüa, ja inimestega, kes jõid viina, tuli viinaklaasi kokku lüüa.

Peo edenedes toimus ka kaks väikest tagasilööki - kunstripsmed kukkusid ära (järgmine kord tuleb Superattackiga kleepida ilmselt) ja kingad hakkasid nii koledasti jalgade peale käima, et ma pidin nad jalast ära võtma, et vältida ringikakerdamist nagu lehm libedal jääl. Aga ei miskit hullu, keegi mul varbaid laiaks ei astunud ja kingad leidsin hommikul jälle üles.

Hommikul oli pidu meenutama jäänud tuumapohmell ja lakitud küüned.
Käisin Prismas C-vitamiini ja küünelakieemaldajat toomas.

Tuuker ja Moonika

Asi algas siis sellega, et eile ma jõudsin töölt ilusti koju, kuigi nähtavus mõnes kohas oli ikka nullilähedane. Pärast jäid sellesama tee peale kinni 18 autot ja Päästeamet evakueeris autodes olnud inimesed ööseks Raasiku lasteaeda.

Hommikul oli pilt teel suht kahtlane. Tee ääred olid täis seisvaid autosid, mõnel ohutuled vilkumas. Kuna Tallinn-Tartu maantee oli päris ilusti lahti aetud, siis ma siiamaani ei mõista, miks need autod seal seisid.

Jüri piirkonnas läks asi järjest huvitavamaks, suured ummikud ja erilist liikumist enam tee peal ei toimunud. Mingi tšikk kakerdas tee ääres edasi-tagasi, mõne aja pärast ta ronis tee äärde lund täis tuisanud kraavi ja jäi sinna vööst saadik lume sisse kinni. Tükk aega majandas seal, lõpuks mingi teine tegelane tõmbas ta kättpidi välja.

Mingid kollastes helkurvestides tüübid (ma pidasin neid esmapilgul miskiteks lumekoristajateks) passisid tee ääres ja loopisid autosid lumepallidega.

Ühesõnaga, tundus nagu kõik rahvas oleks järsku hulluks läinud.

Varsti jõudsin kohta, kus tee ära lõppes ja algas suur lumehunnik. Konstateerisin fakti, et tee tööle on kinni tuisanud, ja läksin koju tagasi. Kodus selgus, et ka firma meiliserver on maas ja telefonivõrk üle koormatud.

Niisiis, kuna töötegemisega tundus olevat kööga, siis läksin hoopis hommikusse jitsitrenni. Trennis oli päris arvestatav kamp algajaid, aga edasijõudnute read olid hõredad, mistõttu mul õnnestus sparrida Priiduga, kelle käest sain miljon RNC-d ja mitu head mõtet. Pärast sparrisin ka algajatega - ja no seekord küll Ron ei saa öelda, et ta seda kimurat ei näinud:)

Üldse mulle tundub, et ma peaks nüüd kõvasti jitsisparri tegema. Nüüd lähemal ajal teen sparris ainult kägistusi - mul on siin päris suur arsenal kägistusi, mille kohta mul on visioon, et need hakkavad heasti tööle. Aint kui on uus vastane, kellega pole enne sparrinud, siis alustuseks teen ühe kimura kah - noh et vaadata, kas üldse jagub:)

Pärast trenni käisin Stockis süüa ostmas. Hakkasin just automaadist parkimispiletit võtma, kui see krdi torm kiskus pileti mul käest ära ja viis minema. Deem! Kaotatud parkimispileti eest on trahv 350 krooni ja ma kahtlustan, et ükski parkmiskassapidaja ei oleks seda juttu uskunud, kuidas tuul pileti ära viis:) Üllataval kombel mul oli õnne ja leidsin parkimispileti kõnnitee äärest lumehunnikust üles. Selle peale läksin ja ostsin Viking Loto pileti - äkki õnn tahab minu juurde tulla, siis tuleb anda talle võimalus!

Update

- Järgmised püksid läksid katki! Auk tuli sisse. Ma ei suuda uskuda seda asja enam, ausalt. Käisin ka poes olukorda uurimas, aga tundub, et kohalik mood uuemal ajal ei panusta sugugi sellistele pükstele, kuhu tuuker sisse sobiks. Noh, nagu vanarahvas ikka tavatses öelda - häda ajab härja kaevu ja tuukri kimonopükstega tööle.

- Giljot ei ole saanud tööle. Ilmselt on asi selles, et ma olen liiga aeglane sellega või äkki mul on miski giljotegemise nägu peas - vastane märkab kohe ära, mida on vaja kaitsta. See-eest RNC on vahepeal jälle õnnestunud - vahel küll tuleb räme kränk, aga töötab just the same:)

- Ostsin laupäevase piduliku ürituse tarbeks sukad. Osta vaja veel kunstripsmed. Neid ei pea värvima, mis elimineerib võimaluse, et pärast esimest pudelit viina mõni proua, kes peaks olema elupidulik, näeb välja nagu pandakaru.

- Nädalavahetusel on tulemas Dexteri hooaja viimane osa ja UFC 124, yesh! Luban, et kui GSP võidab, siis ma panen tema pildi desktopi peale!

- Minul pole üldse probleeme unetusega. Magan nagu kott. Üles ei ärka. Hommikul ka ei ärka.

- Osaliselt on asi ilmselt selles, et õhtul ei jõua kuidagi magama. Kuidagi jube palju on tegemist!

- Ei, see palju tegemist ei ole viimasel ajal hõlmanud nõude pesemist. Gaad deem!!

Rubriigist Tuukri Filosoofia

Mõnede asjadega on nii, et kui need on puudu, siis on ilge jama, aga kui on olemas, siis kunagi ei tule meelde rõõmu tunda nende olemasolust.

Näiteks püksid.

Kui sul on püksid, siis muudkui paned need hommikuti jalga ja õhtul võtad ära ja kõik on jonksus. Ja enamasti ei mõtle selle peale, et vaat kui tore, et ikka püksid olemas on. Aga kui püksid lähevad katki, siis kohe on suur probleem, et mida kuradit nüüd hommikuti jalga panna??

P.S. Kõik veel päris läbi ei ole, hetkel käin miskite villasest materjalist ülikonnapükstega, mis ma kapist leidsin. Muidu täitsa ok, ainult aeg-ajalt tuleb tagumikku kratsida. Ja noh, vooder läks kah juba katki.

Mõne teise asjaga on jälle nii, et kui ei ole, siis pole häda midagi, aga kui saab, siis on suur rõõm iga kord.

Näiteks kimura.

Või siis näiteks eile trennis sain mitu korda backi võetud ja ühe RNC kah tehtud. Tegelt see juhtus niimoodi, et trenni tuli miski uus tüüp, kes oli nõus minuga sparrima, ja noh, muudkui andis oma backi koguaeg:) Sellised on sparrimiseks väga kasulikud, muidu Priit on kõik ära koolitanud backi kaitsma ja kelle peal ma siis RNC-d harjutan?? Aga no worries, varsti tulevad viimased baaskursuslased koos meiega trenni, seal peaks päris suur valik olema, kindlasti leiab sobivaid.