Rubriigist Jits & co: Väike ülevaade matil kohatavatest loomaliikidest

Viimasel ajal on jitsi-community`s tulnud teemaks matilt leitavad erinevat liiki vastased ja nende omapärad. Panen ka siis mõned mõtted ja värvikamad juhtumid kirja.

Suvistes trennides on korraga matil tohutud rahvamassid, isegi kuni 60 inimest korraga.
Vahel on aga ikka kuulda virisemist - isegi kuni selleni, et põhigrupi trennis "ei ole kellegagi sparrida". Minu arvates on lugu pigem vastupidine - inimesi on nii palju, et võid suvi otsa trennis käia, aga kõigiga sparrimiseni ikka ei jõua. Valik on tegelikult lai - leiab muuhulgas erinevate kaalude, gabariitide ja vöö värvidega vastaseid.

Minule sobivad igasugused vastased. Alates väikestest tüdrukutest (saab harjutada lukkudest põgenemist näiteks) kuni jõhkrate affideni (vastavalt vastase tehnilisele tasemele saab harjutada kas subimisi või siis põgenemisi). Minu poolest pigistagu peast või pangu kõik oma jõud mängu või mida iganes nad tahavad teha. See ongi normaalne diversity matil, et sealt leiab erinevaid vastaseid, kellest osa on chill ja osa vähem chill või isegi rubriigist "jõhker loom". Need viimased kogemused võivad muuhulgas kasuks tulla kuskil võistlustel või kui god forbid jitsi kunagi enesekaitseks vaja peaks minema.

Ainuke erand - üritan sparris mitte valida eriti suure kaaluvahega uusi whitebelte, kelle stiili ei tea - vigastuste riski tõttu.

Väga huvitavad on vastased, kellel on mingi spetsiifika - armastavad teha erinevaid jalalukke, berimbolot või mida iganes - siis on alati põnev vaadata, mida selliste asjade kaitseks saab teha. Samuti on alati tore sparrida uute inimestega teistest klubidest - need teevad kindlasti midagi teistmoodi. Kõige igavamad on suure jõuga, aga stalliva stiiliga vastased - näiteks kui mõni suur aff võtab gi gripid ja hoiab neid lihtsalt kinni, ilma midagi tegemata. 

Ei ole õnneks trennis kunagi kokku puutunud inimestega, kes oleks partnerit meelega vigastanud (väidetavalt on neid olnud - aga sellised on kiirelt trennist välja visatud). Küll aga oli sarnane juhtum ühel Kaitseliidu õppusel. Pakkusin nimetatud tüübile välja variandi, et kui ta järgi ei jäta, siis ma tõmban tal pea otsast ära ja võtan selle koju kaasa. Tundus, et töötas. 


Rubriik "Eestis selliseid ei ole". 
Paar omapärast jitsijuhtumit, mis vabalt võivad olla seotud erinevate kultuuriruumidega - kõik osalised on mitte-eestlased.

1) Mehhikos rullisin umbes minuga samas kaalus purplebeltiga. Purplebeltile ilmselt tuli üllatusena, et tema kallale on lastud mingi kuri eesti loom. Alguses läks kõik normaalselt, kuni ma sain turtlist alt tema jala kätte, tegin takedowni ja läksin saidi. Mispeale tüüp ootamatult lõpetas sparrimise ja hakkas mulle seletama, mida ma selle takedowni juures valesti olin teinud.

Mispeale mina mõtlesin: haa, tõesti, ei olnud hea takedown või? Aga kes on perseli?!? :) 

Anyway, kuna ma olin viisakas külaline, siis ma muidugi seda välja ei öelnud. Aga see jama läks samamoodi edasi - nagu ma jõudsin kuhugi ohtlikku kohta, siis tüüp kohe hakkas seletama, mida ma põhimõtteliselt oma RNC juures valesti teen, eksole. Mul oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata, või öelda: kuule mees, ma kohe kägistan su ära oma mitteperfektse tehnikaga, niiet ükski koer ka ei haugu.

2) Rullisin tütarlapsega, kes oli sobivaks pidanud no-gi trenni tulla särgikuga, mille kaelaauk ulatus nabani. Samas ta polnud ka pidanud vajalikuks sinna alla rinnahoidjat panna - vaatamata faktile, et rinnapartii suurus oli selgelt üle keskmise.

Ilmselgelt mind kohe tabab kõigi maailma feministide viha teemal "naine võib kanda mida naine tahab" - aga see rull oli ikka erakordselt ebamugav. Kõigepealt kippusid suvalistel hetkedel strateegilised kehaosad särgi kaelusest välja tulema. Kuidas teile meeldiks mõne tütarlapse saidis olla (ükskõik kas peal või all), kui seal särki ega midagi vahel ei ole? Siis ma panin backist harnessi võttes ühe käe puhtalt särgi kaelaaugust sisse. Ja siis lõpuks (pärast seda, kui ma olin juba umbes 40 korda vabandanud erinevate "õnnetuste" eest) passis ta mu open guardi niimoodi, et särgiku õlapael jäi minu varba taha kinni ja järgmisel hetkel oli tütarlaps mul guardis topless olekus.

Ilmselt ma ei saanud sellest juhtumist nii tõsist hingelist traumat kui ehk mõni meesterahvas oleks saanud - aga ikkagi, what has been seen cannot be unseen.

3) Rullisin ühe USA whitebeltiga, kes ise arvas, et ta on bluebelt, lihtsalt tema instruktor pole asja veel vöö andmisega vormistanud. Tegelikult alguses (ilmselt inimestele mulje avaldamiseks) ta ütles, et on brownbelt - aga selle väite ta võttis hiljem tagasi.

Rullimise stiil oli päris jõuline, pärast olid erinevates kohtades näha sinised viie sõrme jäljed. Siiski mul õnnestus talle kõigepealt teha üks ilus käelukk ja teises raundis läks asi päris allamäge, kui mul õnnestus saada hea kontroll ja ronisin järjest halfguardi, mounti ja siis backi. Vastane tegi selle peale üllataval kombel järgmist: 

* Hammustas.
* Esitas mulle kaebuse (süüdistuse?), et tema enam ei sparri, kuna muidu mina kohe kägistan ta ära (tõsi).
* Esines mulle monoloogiga teemal "naised ei saa kunagi mehi võita, sest mehed on looduslikult tugevamad jne jne". 
* Ja kui talle lõpuks jõudis kohale, et ma actually olin teda just 2 korda võitnud, siis ta hakkas nutma. Päriselt.

Pärast seda juhtumit ei tohiks mind küll miski enam üllatada.