Aasta muna
Nädalavahetusel toimus siis Elaki hooaja lõpupidu. Elaki hooaja lõpupidu on suur üritus, kus traditsiooniliselt tehakse hooaja kokkuvõtteid, juuakse palju alkoholi, pidutsetakse hommikuni ja kust on pärit paljud legendaarsed ja/või kurikuulsad elujuhtumid, mida veel aastaid hiljem hea sõnaga meelde tuletatakse.
Jah, elu oleks palju vähem värvikas ilma hooaja lõpupidudeta! Kahjuks suur osa neist juhtumitest trükimusta ei kannata (näiteks on mul ühe lõpupeo tulemusena teada tingimused, mille puhul tuleb päästa tiimikaaslane wolli ebasoovitavast intiimelust:)
Traditsiooniliselt antakse hooaja lõpupeol välja ka Aasta Muna.
Aasta Muna on auhind, mis antakse inimesele, kes on sel aastal kõige spektakulaarsemal viisil midagi tuksi keeranud. Viimased 5 aastat on nimetatud auhinna saanud Tupsu - lisaks sellele, et ta tõepoolest keerab väga palju asju tuksi, teeb ta seda tihti ka väga meelelahutuslikul viisil. Sellepärast kõik juba ootavad Tupsu ikaldusi ja need tunduvad kuidagi eriti naljakad (näiteks tiim ka üldiselt ei naera kehvema nalja peale kui 5 punkti 10-st - ainult Tupsu pihta käiva nalja puhul kõlbab juba 2-punktine). Jah, Tupsu meeldib kõigile.
Ühesõnaga, Tupsu on viimase 5 aasta jooksul lati kõrgele ajanud. Tema parimate saavutuste hulka kuuluvad näiteks hüppelaagrist suure roosa vaasi kojutassimine ja pesumasinas ära pesemine (vaasi olemasolu avastas Tupsu alles pesumasinast pesu välja võttes), tuuletunnelisse ilma tuuleta sisse hüppamine jpm.
Eelmisel aastal sai Tupsu lisamuna selle eest, et ta oli Aasta Muna ära kaotanud. Tupsu keeras otsides kogu maja pea peale, muna ei kuskil. Tupsu oli väga mures. Õnneks juhtus aga nii, et tol üritusel võitis Aasta Muna jällegi Tupsu ise (juba 5. korda järjest) ja ta ei pidanudki muna kellelegi üle andma.
Arutamisel on idee anda Tupsule Elutöö Muna.
Aga anyway, sel aastal sain Aasta Muna hoopis mina.
Nimelt ma olin ühel hommikul lennuväljal läinud lennukit tankla juurde lükkama, eesmärgiga sinna sisse kütust tankida. Lennuk aga ei tahtnud kuidagi liikuma hakata. Oma sõjaväelastest sõpradelt õpitud viisil ma üritasin probleemi lahendada vägivalla kasutamise teel - kuni vahepeal saabunud piloot juhtis minu tähelepanu asjaolule, et lennuk on koormarihmadega maa külge kinnitatud:) Ma endiselt arvan, et tegelt oli küsimus ainult ajas ja poleks see piloot sinna plõksima tulnud, oleks ma selle lennuki ikka lõpuks tankla juurde kohale lükanud.
Aasta Muna osas oli muidugi ka arvestatav rebimine, teised auhinnalised kohad olid siis vastavalt:
* IPA, kes ühel kupliakrobaatika hüppel oli sattunud wrappi, mis teda aga suuremat ei morjendanud ja kindlasti ei pidanud ta vajalikuks pärast seda oma kuplit üle kontrollida. Kuidagi õnnestus IPA-l järgmised 5 hüpet oma vari nii kokku pakkida, et ta sugugi ei märganud varju sees olevat 10 suurt auku, mille parandamiseks Teelel pärast kulus mitu ruutmeetrit riiet ja 2 nädalat. IPA puhul väärib muidugi äramärkimist ka teine juhtum: nimelt läksid neil Katsiga kupliakrobaatika hüpet tehes kuplid sassi ja mõlemad tegid cutaway. IPA rääkis pärast maa peal uhkusega, kuidas nad Katsiga olid kupli all omavahel rahulikult asja arutanud, olukorda hinnanud ja teinud ühise otsuse teha varuvarjuprotseduurid. IPA GoPro videost avanev pilt näitas aga järgmist: IPA vaatab üles, näeb pusa - järgmiseks kõlab röögatus "AAAARRGH", millele järgneb kohe cutaway:)
* Kaici ja Rauli ühine saavutus, kus tõusupealik Kaic palus piloot Raulil otsida hooaja viimasel tõusul tehtava 9way jaoks pilvede vahel auk. Raul tegigi nagu palutud, aga mingil põhjusel valis ta augu, mis paiknes lennuväljast mitu kilomeetrit eemal. Kogu tõus hüppaski rahulikult sinna karuperse ja tuli pärast Aimuri bussiga ümberkaudsetelt põldudelt üles korjata. Lennuväljale tagasi saabudes ütles tõusupealik Kaic kuldsed sõnad: "No ma mõtlesin, et mis seal ikka enam alla vaadata!" Selle peale märkis Käba tabavalt, et Kaic oli jätnud kasutamata suurepärase võimaluse vait olla. Piloot Rauli käest kohapeal kommentaari saada ei õnnestunud, kuna ta oli kasutanud juhust ja Porteriga Riia poole minema lennanud, sel ajal kui seda hooaja viimast tõusu põldude pealt kokku korjati.
* Elo, kes oli Pärnu Parasummeri beachlandingul ühe hüppelennuki tõusupealik ja maandus koos kogu tõusuga Pärnu rannas valesse kohta. Selgituseks ütles Elo pärast, et see koht, kuhu ta maandus, meeldis talle lihtsalt hoopis rohkem.
Ühesõnaga, minu arvates oli tegemist päris tugevate kandidaatidega ja mul on suur rõõm, et õnnestus Aasta Muna nende nina alt ära napsata. Eks ma teen ka järgmisel aastal oma parima - aga muidugi ei ole lihtne võistelda selliste professionaalidega nagu Tupsu.
Üks hooaja lõpupeo atraktsioonidest oli ka FAI pädevuskategooriate markide laialijagamine inimestele. Sealhulgas Tupsule - sest kuigi Tupsu oli oma D-kategooria saanud juba mõnda aega varem, siis tüüpiliselt oli see mark vahepeal kadunud olnud.
Aga jah, nüüd peol sai Tupsu oma D-kati margi kätte. Elo vedas Tupsuga kohapeal 2 pudeli veini peale kihla, et Tupsu suudab margi hommikuks ära kaotada. Tupsu jällegi oli väga kindel oma võimes marki hommikuni alles hoida.
Järgmisel hommikul siis roniski Tupsu oma urust välja, jubedalt sassis soengu ja koleda pohmakaga. Tupsu nägemusel oleks selle pohmaka vastu ehk natuke aidanud see, kui saata Elole margi pilt ja nõuda lubatud veinipudeleid. Paraku pärast mõningast otsimist pidi Tupsu tõdema, et mark on siiski kadunud :) Ilmselt sai aasta muna väljaandmisega natuke kiirustatud.
Jah, elu oleks palju vähem värvikas ilma hooaja lõpupidudeta! Kahjuks suur osa neist juhtumitest trükimusta ei kannata (näiteks on mul ühe lõpupeo tulemusena teada tingimused, mille puhul tuleb päästa tiimikaaslane wolli ebasoovitavast intiimelust:)
Traditsiooniliselt antakse hooaja lõpupeol välja ka Aasta Muna.
Ühesõnaga, Tupsu on viimase 5 aasta jooksul lati kõrgele ajanud. Tema parimate saavutuste hulka kuuluvad näiteks hüppelaagrist suure roosa vaasi kojutassimine ja pesumasinas ära pesemine (vaasi olemasolu avastas Tupsu alles pesumasinast pesu välja võttes), tuuletunnelisse ilma tuuleta sisse hüppamine jpm.
Eelmisel aastal sai Tupsu lisamuna selle eest, et ta oli Aasta Muna ära kaotanud. Tupsu keeras otsides kogu maja pea peale, muna ei kuskil. Tupsu oli väga mures. Õnneks juhtus aga nii, et tol üritusel võitis Aasta Muna jällegi Tupsu ise (juba 5. korda järjest) ja ta ei pidanudki muna kellelegi üle andma.
Arutamisel on idee anda Tupsule Elutöö Muna.
Aga anyway, sel aastal sain Aasta Muna hoopis mina.
Nimelt ma olin ühel hommikul lennuväljal läinud lennukit tankla juurde lükkama, eesmärgiga sinna sisse kütust tankida. Lennuk aga ei tahtnud kuidagi liikuma hakata. Oma sõjaväelastest sõpradelt õpitud viisil ma üritasin probleemi lahendada vägivalla kasutamise teel - kuni vahepeal saabunud piloot juhtis minu tähelepanu asjaolule, et lennuk on koormarihmadega maa külge kinnitatud:) Ma endiselt arvan, et tegelt oli küsimus ainult ajas ja poleks see piloot sinna plõksima tulnud, oleks ma selle lennuki ikka lõpuks tankla juurde kohale lükanud.
Aasta Muna osas oli muidugi ka arvestatav rebimine, teised auhinnalised kohad olid siis vastavalt:
* IPA, kes ühel kupliakrobaatika hüppel oli sattunud wrappi, mis teda aga suuremat ei morjendanud ja kindlasti ei pidanud ta vajalikuks pärast seda oma kuplit üle kontrollida. Kuidagi õnnestus IPA-l järgmised 5 hüpet oma vari nii kokku pakkida, et ta sugugi ei märganud varju sees olevat 10 suurt auku, mille parandamiseks Teelel pärast kulus mitu ruutmeetrit riiet ja 2 nädalat. IPA puhul väärib muidugi äramärkimist ka teine juhtum: nimelt läksid neil Katsiga kupliakrobaatika hüpet tehes kuplid sassi ja mõlemad tegid cutaway. IPA rääkis pärast maa peal uhkusega, kuidas nad Katsiga olid kupli all omavahel rahulikult asja arutanud, olukorda hinnanud ja teinud ühise otsuse teha varuvarjuprotseduurid. IPA GoPro videost avanev pilt näitas aga järgmist: IPA vaatab üles, näeb pusa - järgmiseks kõlab röögatus "AAAARRGH", millele järgneb kohe cutaway:)
* Kaici ja Rauli ühine saavutus, kus tõusupealik Kaic palus piloot Raulil otsida hooaja viimasel tõusul tehtava 9way jaoks pilvede vahel auk. Raul tegigi nagu palutud, aga mingil põhjusel valis ta augu, mis paiknes lennuväljast mitu kilomeetrit eemal. Kogu tõus hüppaski rahulikult sinna karuperse ja tuli pärast Aimuri bussiga ümberkaudsetelt põldudelt üles korjata. Lennuväljale tagasi saabudes ütles tõusupealik Kaic kuldsed sõnad: "No ma mõtlesin, et mis seal ikka enam alla vaadata!" Selle peale märkis Käba tabavalt, et Kaic oli jätnud kasutamata suurepärase võimaluse vait olla. Piloot Rauli käest kohapeal kommentaari saada ei õnnestunud, kuna ta oli kasutanud juhust ja Porteriga Riia poole minema lennanud, sel ajal kui seda hooaja viimast tõusu põldude pealt kokku korjati.
* Elo, kes oli Pärnu Parasummeri beachlandingul ühe hüppelennuki tõusupealik ja maandus koos kogu tõusuga Pärnu rannas valesse kohta. Selgituseks ütles Elo pärast, et see koht, kuhu ta maandus, meeldis talle lihtsalt hoopis rohkem.
Ühesõnaga, minu arvates oli tegemist päris tugevate kandidaatidega ja mul on suur rõõm, et õnnestus Aasta Muna nende nina alt ära napsata. Eks ma teen ka järgmisel aastal oma parima - aga muidugi ei ole lihtne võistelda selliste professionaalidega nagu Tupsu.
Üks hooaja lõpupeo atraktsioonidest oli ka FAI pädevuskategooriate markide laialijagamine inimestele. Sealhulgas Tupsule - sest kuigi Tupsu oli oma D-kategooria saanud juba mõnda aega varem, siis tüüpiliselt oli see mark vahepeal kadunud olnud.
Aga jah, nüüd peol sai Tupsu oma D-kati margi kätte. Elo vedas Tupsuga kohapeal 2 pudeli veini peale kihla, et Tupsu suudab margi hommikuks ära kaotada. Tupsu jällegi oli väga kindel oma võimes marki hommikuni alles hoida.
Järgmisel hommikul siis roniski Tupsu oma urust välja, jubedalt sassis soengu ja koleda pohmakaga. Tupsu nägemusel oleks selle pohmaka vastu ehk natuke aidanud see, kui saata Elole margi pilt ja nõuda lubatud veinipudeleid. Paraku pärast mõningast otsimist pidi Tupsu tõdema, et mark on siiski kadunud :) Ilmselt sai aasta muna väljaandmisega natuke kiirustatud.
posted by Tuuker at 11:57 PM
|
