Mida teeb langevarjur talvel?
Jah, mida teeb langevarjur talvel? Lendab tuuletunnelis loomulikult.
Viimasel ajal oleme enda jaoks avastanud Peterburi tunneli. Lisaks sellele, et tegemist on hea tunneliga hea hinna eest, on Peterburis ka palju võimalusi hästi süüa saada ja nautida erinevaid kultuuriprogramme - näiteks oleme külastanud balletiteatrit ja erinevaid underground kokteilibaare.
Tallinnast Peterburi läheb suht sirge tee, ainuke takistus seal on Narva piiripunkt.
Seal olla ükskord juhtunud selline lugu, et kui üks eestlane parajasti oma passi leti peale pani, siis lendas ligi pahatahtlik vene vares, kahmas passi noka vahele ja lendas minema. Pass leiti küll järgmisel päeval kuskilt lähedusest üles, aga dokumendina see enam kasutatav ei olnud, kuna vares oli sealt tiitellehe välja rebinud. Seega, piiri peal tuleb alati olla passidega ettevaatlik, kui läheduses on vareseid näha.
Järgmisena tuleb läbi murda sellest sajast erinevast ametnikust, kes kõik tahavad näha su passi (NB! kontrolli vareseid!), auto dokumente ja erinevaid kahes eksemplaris täidetud pabereid. Tõesti, ma tahaks näha seda arhiivi, kuhu pannakse need paberihunnikud, mida piir igapäevaselt toodab. Või võib-olla on selleks arhiiviks mõni kohalik ahi. See oleks mõistlik.
Peterburi tunnelis on meil juba tekkinud hea koostöö kohalike coachidega. Eestlased on küll üldises plaanis suured ja kurjad, aga miskipärast coachid ei pane seda pahaks. (või nagu üks coach seda väljendas: lennata ei oska, aga muidu toredad inimesed!:)
Eestlased on ka väga sihikindlad.
Nagu näiteks Nele: I want to learn sitfly! No, nothing else, only sitfly!
Või siis Elo: Headdown, bõstro!
Või siis Roman, kes lendas coachile nätaki jalaga munadesse. Roman vabandas oma tegu sellega, et coachil on üks laps juba olemas, no harm done.
Või siis Panda, kes iga nässuläinud harjutuse peale vaatab coachile traagilisel ilmel otsa ja raputab pead. Coach arvas, et see on täiesti ülearune kommunikatsioon, mis ei ole kuidagi produktiivne. Kuna coachil ei ole üldse seda infot vaja, et Panda midagi persse keeras - ta nägi seda ise ka. Ja Panda nägi seda, ja Panda sõbrad nägid seda, ja kõik muud tunnelis olevad inimesed nägid seda ka. Mistõttu Panda võiks lihtsalt eluga edasi minna ja uuesti proovida.
Või siis mina, kes ei olnud rahul oma progressiga headdowni teemal. I have a great plan! ütlesin ma coachile. Coach muutus natuke murelikuks. Minu plaan seisnes selles, et ma lihtsalt prooviks omaette headdowni lennata ja pohhui kui tunneli seinad selle käigus natuke kannatada saavad. Ja coachi ülesanne oleks siis tunnelirotti sellest actionist eemal hoida.
Tunnelirott on spetsiaalne tunneli poolt palgatud tüüp, kelle ülesandeks on tunneli uksel hängida ja vaadata, et keegi ennast ära ei tapaks. Kui tunnelis hakkab asi ohtlikuks minema, siis rott hiilib vaikselt sisse ja passib seal etteheitva näoga.
Roti töö on muidugi keeruline ja stressirikas. Ma ütlen, kui mina ikka otsustan lennata nätaki vastu tunneli seina, siis ei saa ükski tunnelirott mind selles takistada. Kuigi nad muidugi üritavad.
Kui me vahel Varssavis käime õpilastega FS-i lendamas, siis kohalikud tunnelirotid on rabanduse äärel. Kui mitu algajat on korraga tunnelis, võib sealt igasuguseid huvitavaid asju oodata. Näiteks kukuvad kaks lendajat ühes tunneli nurgas üksteise otsa hunnikusse. Tunnelirott tormab neid lahti harutama. Samal ajal kukuvad roti selja taga ülejäänud kaks inimest teise hunnikusse. Rott pöörab ringi ja jookseb teisele poole. Samal ajal esimesed kaks inimest jälle üksteise otsas... you get the idea.
Eriti üks Varssavi rottidest on alati hästi mureliku näoga. Temaga juhtus mul ükskord selline lugu: mul läks üks transition täiega nässu (oma viga) ja kukkusin pea ees alla võrgu poole (suur probleem). Tunnelirotil läksid silmad pungi ja ta tegi ukselt kolossaalse hüppe minu poole. Aga paraku siiski pool sekundit liiga hilja. Mul õnnestus enne alla jõudmist ennast ümber keerata, maandusin ilma igasuguste probleemideta kenasti selili võrgule. Ja siis minu otsa maandus nätaki see tunnelirott. Pärast rott uuris murelikult, et kas kõik on ikka korras. Aga ma ei saanud talle vastata, sest ma naersin nii kõvasti.
Järgmises Peterburi laagris on meil muuhulgas kaasas 2 tohutu suurt meest, kellel pole mingit mainimisväärset kogemust tunnelis freefly lendamisel. Jah, ilmselt tuleb viia rottidele palderjani.
Muide, minu great plan jäi lõpuks siiski proovimata, sest järgmisel sessioonil juhtus mulle teine coach, kelle plaan headdowni osas oli veel parem kui minu oma. Ja töötas. Great success.
Viimasel ajal oleme enda jaoks avastanud Peterburi tunneli. Lisaks sellele, et tegemist on hea tunneliga hea hinna eest, on Peterburis ka palju võimalusi hästi süüa saada ja nautida erinevaid kultuuriprogramme - näiteks oleme külastanud balletiteatrit ja erinevaid underground kokteilibaare.
Tallinnast Peterburi läheb suht sirge tee, ainuke takistus seal on Narva piiripunkt.
Seal olla ükskord juhtunud selline lugu, et kui üks eestlane parajasti oma passi leti peale pani, siis lendas ligi pahatahtlik vene vares, kahmas passi noka vahele ja lendas minema. Pass leiti küll järgmisel päeval kuskilt lähedusest üles, aga dokumendina see enam kasutatav ei olnud, kuna vares oli sealt tiitellehe välja rebinud. Seega, piiri peal tuleb alati olla passidega ettevaatlik, kui läheduses on vareseid näha.
Järgmisena tuleb läbi murda sellest sajast erinevast ametnikust, kes kõik tahavad näha su passi (NB! kontrolli vareseid!), auto dokumente ja erinevaid kahes eksemplaris täidetud pabereid. Tõesti, ma tahaks näha seda arhiivi, kuhu pannakse need paberihunnikud, mida piir igapäevaselt toodab. Või võib-olla on selleks arhiiviks mõni kohalik ahi. See oleks mõistlik.
Peterburi tunnelis on meil juba tekkinud hea koostöö kohalike coachidega. Eestlased on küll üldises plaanis suured ja kurjad, aga miskipärast coachid ei pane seda pahaks. (või nagu üks coach seda väljendas: lennata ei oska, aga muidu toredad inimesed!:)
Eestlased on ka väga sihikindlad.
Nagu näiteks Nele: I want to learn sitfly! No, nothing else, only sitfly!
Või siis Elo: Headdown, bõstro!
Või siis Roman, kes lendas coachile nätaki jalaga munadesse. Roman vabandas oma tegu sellega, et coachil on üks laps juba olemas, no harm done.
Või siis Panda, kes iga nässuläinud harjutuse peale vaatab coachile traagilisel ilmel otsa ja raputab pead. Coach arvas, et see on täiesti ülearune kommunikatsioon, mis ei ole kuidagi produktiivne. Kuna coachil ei ole üldse seda infot vaja, et Panda midagi persse keeras - ta nägi seda ise ka. Ja Panda nägi seda, ja Panda sõbrad nägid seda, ja kõik muud tunnelis olevad inimesed nägid seda ka. Mistõttu Panda võiks lihtsalt eluga edasi minna ja uuesti proovida.
Või siis mina, kes ei olnud rahul oma progressiga headdowni teemal. I have a great plan! ütlesin ma coachile. Coach muutus natuke murelikuks. Minu plaan seisnes selles, et ma lihtsalt prooviks omaette headdowni lennata ja pohhui kui tunneli seinad selle käigus natuke kannatada saavad. Ja coachi ülesanne oleks siis tunnelirotti sellest actionist eemal hoida.
Tunnelirott on spetsiaalne tunneli poolt palgatud tüüp, kelle ülesandeks on tunneli uksel hängida ja vaadata, et keegi ennast ära ei tapaks. Kui tunnelis hakkab asi ohtlikuks minema, siis rott hiilib vaikselt sisse ja passib seal etteheitva näoga.
Roti töö on muidugi keeruline ja stressirikas. Ma ütlen, kui mina ikka otsustan lennata nätaki vastu tunneli seina, siis ei saa ükski tunnelirott mind selles takistada. Kuigi nad muidugi üritavad.
Kui me vahel Varssavis käime õpilastega FS-i lendamas, siis kohalikud tunnelirotid on rabanduse äärel. Kui mitu algajat on korraga tunnelis, võib sealt igasuguseid huvitavaid asju oodata. Näiteks kukuvad kaks lendajat ühes tunneli nurgas üksteise otsa hunnikusse. Tunnelirott tormab neid lahti harutama. Samal ajal kukuvad roti selja taga ülejäänud kaks inimest teise hunnikusse. Rott pöörab ringi ja jookseb teisele poole. Samal ajal esimesed kaks inimest jälle üksteise otsas... you get the idea.
Eriti üks Varssavi rottidest on alati hästi mureliku näoga. Temaga juhtus mul ükskord selline lugu: mul läks üks transition täiega nässu (oma viga) ja kukkusin pea ees alla võrgu poole (suur probleem). Tunnelirotil läksid silmad pungi ja ta tegi ukselt kolossaalse hüppe minu poole. Aga paraku siiski pool sekundit liiga hilja. Mul õnnestus enne alla jõudmist ennast ümber keerata, maandusin ilma igasuguste probleemideta kenasti selili võrgule. Ja siis minu otsa maandus nätaki see tunnelirott. Pärast rott uuris murelikult, et kas kõik on ikka korras. Aga ma ei saanud talle vastata, sest ma naersin nii kõvasti.
Järgmises Peterburi laagris on meil muuhulgas kaasas 2 tohutu suurt meest, kellel pole mingit mainimisväärset kogemust tunnelis freefly lendamisel. Jah, ilmselt tuleb viia rottidele palderjani.
Muide, minu great plan jäi lõpuks siiski proovimata, sest järgmisel sessioonil juhtus mulle teine coach, kelle plaan headdowni osas oli veel parem kui minu oma. Ja töötas. Great success.
<< Home