Zimbabwe rafting

Niisiis,

Kuna ma pole varem ei raftingul ega Aafrikas käinud, siis tundus ainuõige mõte teha üks 5-päevane sõit Zambezi jõel.

Zambezit peetakse üheks maailma parimaks raftingu jõeks, seal on ridamisi erinevaid kärestikke, sealhulgas päris tigedaid 5. kategooria omasid. 6. kategooria alla klassifitseeritakse sellised kärestikud, mis ei ole sõidetavad - neid on Zambezi jõel ka mitu tükki ja sealt tuleb mööda kaljusid mööda ronida nagu kaljukass.

Zimbabwe iseenesest on tore maa. Inimesed on sõbralikud ja puud on värvilised. Siia juurde pilt minu lemmik Aafrika puust.

Riigijuhtimisega nad muidugi liiga hästi hakkama ei saa. Alates aastast 1987 on pukis diktaatori kuulsusega president Mugabe. Rahana kasutatakse peamiselt USA dollareid, aga ära ei põlata ka muid konverteeritavaid valuutasid, s.h. euro, nael, rand, renmimbi jne jne. Seda segadust nimetavad zimbabwelased ise uhkelt "Multi-currency system". Tegelikult on olemas ka mingi Zimbabwe oma raha, aga see on mittekonverteeritav, mistõttu kasutatakse rohkem suveniirina. Natuke suurem probleem on aga see, et valitsusel on uuemal ajal õnnestunud kuhugi "ära kaotada" 16 miljardit taala riigi reserve, mistõttu reaalset raha riigis lihtsalt ei ole. Nagu tõesti, raha pole pankades, sularahaautomaatides ega üldse mitte kuskil. Raha on ainult sinu taskus, kui sa oled selle Eestist kaasa võtnud. (Ette rutates võib öelda, et seda olukorda ei pidanud ilmselt ka kohalik rahvas päris normaalseks - paar päeva pärast meie lahkumist toimus Zimbabwes sõjaväeline riigipööre.)

Aga siis, raftingust. Jõe peale läksime kohaliku raftingufirmaga. Paadis 8 inimest pluss 1 giid, kes tegeles paadi juhtimisega suurematest jamadest mööda (või kui tal igav hakkas, siis otse suuremate jamade sisse, ma olen päris kindel). Kõigepealt tuli Victoria joa kõrvalt mööda kaljusid ronida kanjoni põhja. Seal istusime paati ja hakkasime aga minema.

Nagu näete, siis kärestikel saab 100% märjaks - aga see pole mingi probleem, sest igal pool on soe. Täpsemalt - vesi on 27 kraadi soe, õhk varjus 36 kraadi soe, päikese käes 46 kraadi soe ja liiv on 62 kraadi soe, mistõttu seal peal saab kulgeda ainult äärmise häda korral suure jooksu ja röökimisega.

Juba teisel sõidetaval kärestikul kukkusin plärtsti üle paadi serva vette. See juhtub siis, kui istuda paadi serval nagu tugitoolisportlane sohva peal. Pärast esimest mitteoriginaalset standardmõtet ("Assaraisk!") tuli tegeleda järgmise probleemiga - nimelt veevool tahtis püksid jalast ära viia. Kuna ühes käes oli aer ja teise käega tuli paadi küljes rippuda, siis ei olnud millegagi ka pükse kinni hoida. Ok, päris ära püksid lõpuks siiski ei tulnud, aga see annab ehk natuke aimu, kui tugev see veevool kärestikes on.

Rafting iseenesest oli väga äge ja ilm oli soe ja hakkasin juba mõtlema, et äkki see võiks isegi mu õele meeldida ja kas peaks talle soovitama. Aga siis tuli kärestik nr.11. Seal juhtus niimoodi:

Et jah, meie paadile sai pihta mingi shockwave, mis viskas kogu paadi inimestest tühjaks otse kärestiku keskele. Äkki teil tuleb meelde mõni film jõgedesse kukkunud inimestest, kus on jubedad keerised ja vee peale ei saa? Novot, täpselt nii ongi. Keerised muudkui kisuvad põhja ja ega seal suurt midagi muud teha pole kui oodata, et krt ükskord peab ju ometi siin hingata saama?!? Ja teine mõte - krt see giid täiega valetas, kui ta ütles, et siin keegi kunagi surma pole saanud!

Päris kärestiku lõpus saime lõpuks vee peale. Ja siis tuli kiiresti paati ronida - vaikses vees ujuda ei tohi, muidu krokodillid söövad sind ära.

Nonii. Ma olen rõõmus, et selline kogemus on minu elus olnud. Vist :)

Ühtlasi võtan tagasi oma eelneva statemendi - minu õele selline asi kindlasti ei meeldiks.

Pärast seda intsidenti hoidsid kõik kärestikes suure hoolega paadist kinni :) Aga noh, aeg-ajalt juhtus ikka üht-teist. Näiteks siin on minu GoPro video 5. kategooria kärestikust nimega Ghost Rider.

Zambezi jõgi on krokodille täis. Ujumas saab käia ainult kärestike sees, paadist kinni hoides ja sellega kaasa lohisedes. 

Kui sa paadist välja ei tule, siis oled krokodilli eest suht kaitstud, suuri raftingupaate nad ei ründa. Küll aga pidid vahel hädas olema kajakimehed. Näiteks üks mees avastas kärestikust välja sõites, et tema kajaki saba küljes on hammastega kinni suur krokodill. Tüüp röögatas, hüppas kajakist välja ja ujus lähimasse raftingupaati. Kajak jäi krokodillile.

Ühe suurema kärestiku lõpus vaikses lahesopis elab suur krokodill Bismarck. Kajakimehed sinna ei tule, kardavad Bismarcki. Küll aga tulevad kalamehed. Kalamehed lähevad sinna püüdma, kus Bismarck parajasti passib - sest eks tema ikka teab, kus need paremad kalakohad on. Paar kala sööb Bismarck küll niimoodi kalameeste konksu otsast ära, aga lõpuks saab tal kõht täis ja ülejäänud kalad saavad kalamehed endale jätta.

Krokodillid on aga veel suht tsiviliseeritud loomad, võrreldes jõehobudega. Jõehobudega tuleb olla väga ettevaatlik, sest (nagu kohalik giid seda selgitas) nad on peast hullud. Jõehobu inimesi ei söö, küll aga ta hammustab inimese pooleks ja siis läheb minema. Lisaks, erinevalt krokodillist, võib ta ka paadi katki hammustada. Jõehobu võib jõest kuni kilomeetri kaugusele jalutada. Maa peal olev jõehobu on väga agressiivne. Kui sa peaksid kunagi maa peal jõehobuga kokku juhtuma, siis roni puu otsa või hüppa üle langenud puutüve - jõehobul on lühikesed jalad ja ta ei hüppa.

Öösiti magasime jõe kaldal kaljude või liivarandade peal lageda taeva all. Söök ja jook sõitis teise paadiga kaasa.

See on ikka paras vaheldus - üks päev sajab Eestis lörtsi pähe ja järgmisel ööl istud Aafrika tähistaeva all ja suitsetad botswanat. Huvitav fakt - Eesti ja Zimbabwe asuvad samas ajavööndis, mingit ajavahet ei ole.

Zambezi jõgi on ühtlasi piiriks Zimbabwe ja Zambia vahel. Ööbida tasub ainult Zimbabwe pool. Meie raftingugiid Tabs oli kunagi Zambia poolel ööbinud ja sattunud röövlite kätte. Pärast oli Zimbabwe politsei läinud üle jõe, otsinud röövlid üles ja andnud neile peksa.

Jõe kaldal üldiselt keegi ei ela. Zimbabwe poolel on ehituskeeluga rahvuspark ja Zambia poolel oli kunagi küll mingeid külasid olnud, aga need käinud muuhulgas ka Zimbabwe poolel kitsi ja muid kariloomi varastamas. Selle peale oli jällegi Zimbabwe politsei läinud üle jõe, andnud kõigile külaelanikele peksa ja põletanud nende majad maha. You get the idea.

Zambezi jõe rafting on väga populaarne värk ja seal käib igasugust rahvast. Tabs rääkis meile erinevate rahvusgruppide omapäradest. Näiteks asiaadid armastavad nii väga selfide tegemist, et unustavad aerutamise ära. Hindud on nii halvas füüsilises vormis, et neid on vahel vaja seljas mäest üles tassida. Aga kõige hullemad on Tabsi arvates lõunakorealased. Nimelt oli üks lõunakorealaste paatkond ükskord Tabsi käsklustest valesti aru saanud ja paadist kinnihoidmise asemel nagu üks mees hüpanud sisse sinnasamasse kärestikku, kus meiegi paat ümber läks. Tabs arvas, et see on küll tema elu kõige sitem päev - kuni neid lõunakorealasi nagu popcorni hakkas vee alt välja sulpsama.

Ma olen suht kindel, et eestlaste iseloomustamiseks kasutab Tabs edaspidi väljendit "kohutavad joodikud". Me jõime lihtsalt kõik ära. Õlle ja džinni ja rummi ja viski ja brändi ja viina ja veini ja kõik muu ka. Ma tõesti loodan, et kohalikud peavad eestlaste suhtumist alkoholi nagu inspireerivaks või nii - aga kardetavasti nad arvavad midagi muud :)

Oli äge puhkus.