Wednesday, December 22, 2004

Varu koos!

Niisiis, eile lükkasin oma varu kokku. Mitu kuud pole pakkinud midagi, nüüd kõik kondid kanged:P

Kõigepealt vari ei tahtnud minna vabakotti. Siis vabakott ei tahtnud minna ranitsasse. Ja varu meduusi pakkimine on täna selgelt biitsepsis tunda. Aga pole hullu, tegelt mulle see Mirage vinge vedruga meduus meeldib. Sest kui vaja peaks minema, siis see lendab jee kohe mitme meetri kaugusele. Ja pakkimisel läheb küll jõudu tarvis, aga see-eest vedru on konkreetne, mitte nagu nt Wingsil nagu kloun karbis.

Aga nii kõvasti pakkimisega vaeva nähtud, ehk peaks nüüd ka ära kasutama selle pakitud varju. Noh et oleks ikka asja eest.

OK, nüüd vahepeal väikesed jõulud ja siis nädal aega Espaanja riigis. Reisikirja näeb ilmselt Parasiili blogist.


Täna hommikul kohtusin tee peal lumehunnikuga 70 km/h. Võit jäi seekord mulle, lumi lendas laias kaares ja sain hunnikust hooga läbi, enne kui kinni jõudsin jääda.


Tuesday, December 21, 2004

Kohtumine maavälise tsivilisatsiooniga

Eilne jõulupidu oli täiesti sürrealistlik kogemus.

Alustasime kirikust, kus peeti jõulujumalateenistus. Ja laulsime jõululaulukesi:)
Sealt läksime edasi Põllumajandusministeeriumisse pidu pidama. Läksime kusjuures rongkäigus läbi vanalinna (miski 100 inimest ehk oli meid kokku) ja rongkäigu ees käisid tõrvikutega tüübid.

Ministeeriumis siis jõime glögi ja tegime muuhulgas ka jõulunäidendit, kus mina mängisin musta kitse. Väga tõetruu must kits oli. Kes tahab kuulda kitse häält?:)

Ja siis saime veel jõuluvana käest pakke. Mina sain Barbie kostüümi värvides pajalapid. Ausalt, roosa ja kollasega pajalapid sain.

P.S. Suurematel rahvakogunemistel tuleks lõhnaõlid ÄRA KEELATA.
Kallid naised, arvate, et see annab teile midagi juurde, kui miski lebra hõljub 2m raadiuses teie ümber?!? Istuge korraks maha ja mõelge selle peale...


Outside the box

Nimelt mul ei ole võimalik elukindlustust teha üheski Eesti kindlustusfirmas. Sest minu puhul on tegemist nii suurte riskidega, et ma ei mahu ühtegi nende lahtrisse.

Nüüd viimane oli EÜP kindlustus, kes mulle ise helistasid kindlustamise ettepanekuga, aga mu aastast hüppenumbrit kuuldes võtsid nädala mõtlemisaega ja siis teatasid, et riskid on siiski liiga suured:)

Aga tegelikult nad lähenevad asjale valesti. Sest suur osa tänapäeva inimese hädadest on stressist põhjustatud haigused. Seega langevarjuhüppeid kui stressileevendavat tegevust tuleks vaadata pigem riskimaandajana, mitte riskiallikana.

A kuni need kindlustajad seda ei taipa, tuleb leppida sellega, et pakin endale ise elukindlustuse. Ja juhuks kui see siiski ei peaks töötama, pakin teise veel.


Eile õhtul sain wingi peksta. See oli tore.
Täna õhtul mängin jõulunäidendis musta kitse. Kurat teab, kas see on tore.




Monday, December 20, 2004

Jõulud

Maiviitsi nende jõulupidudega enam tegeleda. No ausõna.
Firma jõulupeol sai ära käidud. Muidu ok, a bänd mängis nii, nagu hakkaks kohe magama jääma lava peal, ja mul oli miski külmetus ja kurk haige. Niisiis tantsida ei viitsinud ja võtsin selle viinajoomise tõsisemalt ette. Õnneks pidu sai enne läbi, kui viin otsa jõudis saada.
Hommikuks oli kurguvalu läinud, nagu poleks olnudki.

A nüüd homme on järgmine jõulupidu, kus ma pean jõulunäidendis olema jõulukits. Palun väga.
Ja kõigepealt taheti veel sinist, punast või rohelist kitse, a ma olin nõus olema aint must kits.

Nv-l sai tehtud piparkooke. Glasuuriga ja puha. Väga hääd. Kes lähema paari päeva jooksul minuga kokku juhtub, võib saada mõne.

Ja täna enne kella kaheksat Mäos kohtasin miskit 20 politseinikku, kes seal oma sauadega vehkisid. Ehk oli neil ka mingi eesmärk seal, või siis seisid niisama.
Võibolla tõid jõulurahu Eesti rahvale. Võibolla nemad olidki päkapikud.

Mulle meeldivad jõulud, sest siis saab jõulukalkunit ja vaba päeva.
Mulle ei meeldi jõulud, sest miskid hordid ründavad poode ja trügivad seal, nagu viimsepäeva laupäev oleks käes. Ja ärgem unustagem jõululaule!!!

Kokkuvõttes vist siiski jõulud on positiivne nähtus, sest ega seal poes ei pea ju iga päev käima teiste seljas ronimas, a mõni vaba päev ja jõulukalkun kulub alati ära.



Friday, December 17, 2004

Nõme värk

Et kui miskit asja ei oska, mida tahaks, et oskaks. Et ei tule üldse kohe välja. Siis see on eriti nõme. Mulle ei meeldi.



Thursday, December 16, 2004

Hurraa, tuul pööras!

Vaat minu toreda 7. korrusel asuva elamisega on selline lugu, et ilmselt mingi kindla tuulesuuna korral moodustub majade vahele miski tuulekoridor ja siis tuul kipub rõdu maja küljest ära puhuma.

Paha on asja juures see, et see tuul puhul hirmsa vilinaga rõdu ääre vahelt läbi ja teeb umbes niimoodi: UUUUUUUUUUUU... UUUUUUUUU...
Olete näinud seda multikat, kus kaks kolli uluvad korstnas miskite plekktorudega? Vaat täpselt selline hääl ongi.
See jama segab inimese und vata öösel.

Aga nüüd jälle tuul pööras ja lõpetas ära selle ulgumise.
Aga muidu ilm on sama nõme kui enne.

Tuesday, December 14, 2004

Talv

Niisiis, eile õhtul oli KTK koosolek. Pärast läksin koju ja tegin tööd veel poole ööni.
Homme on riggerite koosolek jahus.
Kuidagi kiireks läheb see elu enne jõule.

Vahel on selline tunne, et on kõrini rääkimisest ja arutamisest ja uurimisest ja vaatamisest ja asjade kirjapanemisest. Vähem möla pikem samm. Või nagu P ütleb: ära räägi!
Või veel parem: mine üldse ära oma koju ja ole seal ja ära tule üldse minu lähedale!

Ma arvan, selle nimi võiks olla koopakaru sündroom.
Või ka maaroti sündroom näiteks.
Ja see tuleb sellest, kui inimene pole liiga kaua aega saanud teha asju, mis ta tegelikult tahab teha. Tuleb igal talvel. Selleks ma WT otsisin omale. Ja töötabki, kui miski suurem tegemine on. A 2x nädalas on liiga vähe:(

Igatahes Velo juba ootab, millal lendama saab.

Tundub, et täna õhtul saab lõhepraadi apelsini-sidruni salatiga, kui ma mõne ahjupanni kapist leian.

Monday, December 13, 2004

Esmaspäevane mõttetera

Kes raiskab palju aega söömise peale, see on varsti vana ja paks!
ütles tuuker ja võttis kolmanda tüki kooki.



Sunday, December 12, 2004

Pöff läbi

Lõpetasin Pöffi eile õhtul Jaapani õudukaga "Üks vastamata kõne".
Võib õelda, et hästi traditsiooniline õudukas. Et ronitakse üksinda pimedas kõige jubedamatesse aukudesse vaatama, mis seal krabistab. Ja siis selle asemel, et ära joosta, kukutakse pikali ja röögitakse kõigest kõrist.

Enivei. Tegelikult oli täitsa tore vaadata. Helitaustaga oli kõvasti vaeva nähtud ja tegelikult ainult ühes kohas tuli naer peale (erinevalt ameerika õudukatest, eksole).
Õhtul aknale kardinat ette tõmmates tabasin end sellelt, et kontrollisin kardinataguse üle mädanevate laipade suhtes:)

Ja Pöffi kokkuvõtteks võib öelda, et meeldisid Amenabari "Sisemeri", Bertolucci "Unistajad" ja Takashi Miike "Üks vastamata kõne".

Ja Pöffil imeb piletite ette äraostmine (võib ju juhtuda, et vahest ei viitsigi kinno minna), liiga hilised kellaajad ja Kosmose kino.



Friday, December 10, 2004

MT

OK, selle nädala uudis:
magistritöö on jälle päevakorral. Etsiis otsustasin kirjutada magistritöö valmis sel talvel.
Olen siin mõne TÜ magistritöö kaasjuhendaja ja vaikselt juba imelik hakkab, kui omal kraadi käes ei ole.

Sest ega me keegi nooremaks ju ei jää:P
Hm, eile üks tegelinski üllatas mind arvamusega, et ma olla 16 aastat vana. Tea kas see on positiivne või negatiivne kompliment?:)

Ja lubasin minna sotsiaalministeeriumisse ISO 9001-st rääkima jaanuaris.


Thursday, December 09, 2004

Pöff jälle

Eile vaatasin filmi nimega Unistajad. Oli selline prantsuse film, mis rääkis kahest prantsuse üliõpilasest (kaksikutest), ühest ameeriklasest ja nende kummalistest suhetest.

Niisiis, prantsuse moodne filmikunst. Prantsuse filmid tunneb kohe ära teiste hulgast, need on nagu sellise prantsuse kiiksuga natuke.

Ei saa öelda, et ma selle filmi pointist või tegelaste käitumismotiividest eriti aru oleks saanud, aga oli seal vahepeal päris toredaid mõttearendusi ja visuaalses plaanis nauditavaid stseene.
Lisaks veidi situatsioonikoomikat.
Näiteks selline stseen, kus üks töll ja üks tibi kepivad köögi põrandal ja teine töll teeb kõrval pliidi peal praemune. Kepi- ja kokakool prantsuse moodi?:)

Filmidega ongi asi nii, et seal kas on see something või siis pole seda mitte. Kui pole, siis oled lihtsalt oma aega raisanud asja vaatamiseks ja samamoodi on oma aega raisanud filmi tegijad. Siis võid juba sama hästi vaadata kodu keset linna.

Eilne film oli küll tiba kiiksuga, aga something oli kindlalt olemas. Etsiis film on pälvinud tuukri heakskiidu.

Film lõppes kell 2 öösel. Täna käin ringi nagu zombi. Hommikul oleks äärepealt unustand alukad jalga panna.


Wednesday, December 08, 2004

KLI-d

Sai käidud eile KK koosolekul.
Pole ma veel aru saanud, mis krdi värk see on, et alati 50% inimestest, kes taolistel üritustel osalevad, on visuaalses ja verbaalses plaanis täiesti mittenauditavad, ehk siis koledad ja lollid.

Ja siis nad murravad pead, miks enamus KÜ üritustest kukub läbi pidevalt. Kohe võin öelda, milles asi - keskmise eestlase arusaam kasulikust ajaveetmisest ei ole koledate ja lollide inimeste suhtlemisvajaduse rahuldamine.

Ja koduseks tööks küsimus:
Kas on tarvis suhelda koledate ja lollide inimestega või pole seda vaja mitte?

?



Pöffil eile

Vaatasin filmi nimega 5 x 2. Teemaks siis ühe prantsuse abielupaari suhete areng tutvumisest abielulahutuseni.

Selle filmi kohta ütleb pöffi tutvustus nii:

Ozon vaatleb filmis ühe suhte arengut. Kesksed karakterid on rõhutatult igapäevased - Gilles ja Marion on samasugused nagu meie - ning korduvad stseenid rõhutatult familiaarsed. Filmi fookuses on suhte võtmemomendid: esimene kohtumine, abiellumine, lapse sünd jne. Tee, mida mööda Ozon käib, on läbitallatud, kuid see ei vähenda tema töö võimsust.
Nagu Bergman, Chabrol või Antonioni, kes on nii suurepäraselt abielusid läbi mikroskoobi vaadelnud, leiab Ozon oma kandva sõnumi. Kasutades kahte suurepärast näitlejat — graatsilist, haavatavat Valérie Bruni-Tedeschi ning võrdselt õrna Stéphane Freissi, juhib režissöör karakterite käitumist oskusega, mis on omane sotsiaalteadlasele ning inimesele, kellel on väljapaistvalt arenenud kunstnikusilm. Filmi "5 x 2 — Viis korda kaks" mõtlikus toonis ja ilus leiavad kõik vaatajad peegeldumas osakest iseendast.

Ja nüüd tuukri kommentaar:

Tühjagi. Asi oli lihtsalt igav. Kogu lugu.

Liisu magas pool filmi maha. Ei saa teda ka süüdistada kuidagi.


Tuesday, December 07, 2004

Mõned eksamid tehtud viimasel ajal

Tegin ära rootsi keele esimese semestri eksami. Tulemusi pole veel teada, a küll ma ikka läbi sain. Sest ma olen geenius teatavasti otseloomulikult.

Ja tegin Wing Tsuni esimese järgu eksami ära nv-l. Ja peksa eriti ei saanudki. Ainult natuke;)
Nv läks üldse täie ette seekord. WT, epöff ja suur pöff kah veel.

Ja võtsin varju lahti. Las seisab natuke aega lahtiselt, enne kui Hispaania jaoks ära pakin. Loodetavasti ikka Empuriabrava töllid lasevad mind Veloga üles, ikkagi 100 hüpet juba selle kupliga ette näidata.

Ainult 4 kuud veel hüppehooaja alguseni.

Monday, December 06, 2004

Pöffil käisin

Niisiis, kõigepealt vaatasin üht Hispaania filmi nimega Sisemeri, mille teemaks oli eutanaasia. Teema iseenesest ei ole midagi uut, aga film oli väga hästi tehtud ja hoiduti suurest draamast ja sentimentaalsusest, mida nt ameerika filmides iga päev näeme. Jumal tänatud.

Etsiis hea film ja olen väga rahul, et seda vaatamas käisin. Kuigi jah, põhiteema käsitluses polnud minu jaoks midagi uut ja see liin mõtlemisainet ei andnud. Aga vaieldamatult oli seal ka muud vaatamisväärset.

Järgmiseks siis vaatasin filmi nimega American Splendor. Film siis räägib ühest töllist, kes ei ole eriti kena ega eriti heas vormis, töötab haiglas arhiveerijana ja elab üksinda hästi segamini korteris, sest ükski naine teda ei taha. Ja kirjutab oma elust koomikseid ka, aga see polegi oluline. Igatahes siis näidatakse, kuidas see töll elab ja mis probleemidega ta iga päev kokku puutub. Näiteks kui keeruline on toidupoes valida kõige lühemat kassajärjekorda. (See on üks filmi tipphetki btw, pange tähele!:)

Etsiis tegelikult täitsa vaadatav film. Ainuke paha lugu oli see, et asi algas kell 23.59 Kosmoses, kus kohvi ei müüdud ja jalad tooliridade vahele ära ei mahtund.

Ja filmi positiivne sõnum võiks siis olla järgmine: on olemas väga palju inimesi, kelle elu on eriigav, ja mina pole üks nendest! Blin kuidas mõnel inimesel elus on vedanud.




Friday, December 03, 2004

Täna teeme tööd

Täna jälle programmis ilukirjanduslikud katsetused.
Kuidas öelda kolmel erineval moel: krt mul pole õrna aimugi, kuidas me selle praagi tegime?
Või veel hullem: kle kallis klient, see praak tuleb su enda protsessist, mitte meie omast.

Rootslastega õnneks pole nüüd pärast kevadist karmauhhi suuremaid vaidlusi olnud. Ja vaat oodaku aastakese, kuni mu rootsi keel veel paraneb. Siis kuulan salaja pealt kõik nende kavalad plaanid. Nu pagadii, svensson!

Hmm, esmaspäeval ongi tasemetöö meil rootsi keeles.

Ja tänasest algab pöff. Seekord kavas 7 filmi. Rohkem ei kannata, sest kui on ikka tõsiselt head filmid, siis rohkem kui üks film päevas on juba ikaldus.

Keskpäraseid filme kannatab vaadata kasvõi päev otsa. Tuleb tunnistada, et eks neid keskpäraseid filme ole ikka nähtud kah juba. Vaat vanal hallil ajal, kui Eestis polnud veel Elakit, kapitalismi, jaanalinde ja vihmausse, inimesed olid nõmedad ja elu oli igav, vaat siis filmid olid olulised.

Jah, filmikunst ruulib!!