Pöff jälle

Eile vaatasin filmi nimega Unistajad. Oli selline prantsuse film, mis rääkis kahest prantsuse üliõpilasest (kaksikutest), ühest ameeriklasest ja nende kummalistest suhetest.

Niisiis, prantsuse moodne filmikunst. Prantsuse filmid tunneb kohe ära teiste hulgast, need on nagu sellise prantsuse kiiksuga natuke.

Ei saa öelda, et ma selle filmi pointist või tegelaste käitumismotiividest eriti aru oleks saanud, aga oli seal vahepeal päris toredaid mõttearendusi ja visuaalses plaanis nauditavaid stseene.
Lisaks veidi situatsioonikoomikat.
Näiteks selline stseen, kus üks töll ja üks tibi kepivad köögi põrandal ja teine töll teeb kõrval pliidi peal praemune. Kepi- ja kokakool prantsuse moodi?:)

Filmidega ongi asi nii, et seal kas on see something või siis pole seda mitte. Kui pole, siis oled lihtsalt oma aega raisanud asja vaatamiseks ja samamoodi on oma aega raisanud filmi tegijad. Siis võid juba sama hästi vaadata kodu keset linna.

Eilne film oli küll tiba kiiksuga, aga something oli kindlalt olemas. Etsiis film on pälvinud tuukri heakskiidu.

Film lõppes kell 2 öösel. Täna käin ringi nagu zombi. Hommikul oleks äärepealt unustand alukad jalga panna.