Pöffil käisin

Niisiis, kõigepealt vaatasin üht Hispaania filmi nimega Sisemeri, mille teemaks oli eutanaasia. Teema iseenesest ei ole midagi uut, aga film oli väga hästi tehtud ja hoiduti suurest draamast ja sentimentaalsusest, mida nt ameerika filmides iga päev näeme. Jumal tänatud.

Etsiis hea film ja olen väga rahul, et seda vaatamas käisin. Kuigi jah, põhiteema käsitluses polnud minu jaoks midagi uut ja see liin mõtlemisainet ei andnud. Aga vaieldamatult oli seal ka muud vaatamisväärset.

Järgmiseks siis vaatasin filmi nimega American Splendor. Film siis räägib ühest töllist, kes ei ole eriti kena ega eriti heas vormis, töötab haiglas arhiveerijana ja elab üksinda hästi segamini korteris, sest ükski naine teda ei taha. Ja kirjutab oma elust koomikseid ka, aga see polegi oluline. Igatahes siis näidatakse, kuidas see töll elab ja mis probleemidega ta iga päev kokku puutub. Näiteks kui keeruline on toidupoes valida kõige lühemat kassajärjekorda. (See on üks filmi tipphetki btw, pange tähele!:)

Etsiis tegelikult täitsa vaadatav film. Ainuke paha lugu oli see, et asi algas kell 23.59 Kosmoses, kus kohvi ei müüdud ja jalad tooliridade vahele ära ei mahtund.

Ja filmi positiivne sõnum võiks siis olla järgmine: on olemas väga palju inimesi, kelle elu on eriigav, ja mina pole üks nendest! Blin kuidas mõnel inimesel elus on vedanud.