Talv

Niisiis, eile õhtul oli KTK koosolek. Pärast läksin koju ja tegin tööd veel poole ööni.
Homme on riggerite koosolek jahus.
Kuidagi kiireks läheb see elu enne jõule.

Vahel on selline tunne, et on kõrini rääkimisest ja arutamisest ja uurimisest ja vaatamisest ja asjade kirjapanemisest. Vähem möla pikem samm. Või nagu P ütleb: ära räägi!
Või veel parem: mine üldse ära oma koju ja ole seal ja ära tule üldse minu lähedale!

Ma arvan, selle nimi võiks olla koopakaru sündroom.

Või ka maaroti sündroom näiteks.

Ja see tuleb sellest, kui inimene pole liiga kaua aega saanud teha asju, mis ta tegelikult tahab teha. Tuleb igal talvel. Selleks ma WT otsisin omale. Ja töötabki, kui miski suurem tegemine on. A 2x nädalas on liiga vähe:(

Igatahes Velo juba ootab, millal lendama saab.

Tundub, et täna õhtul saab lõhepraadi apelsini-sidruni salatiga, kui ma mõne ahjupanni kapist leian.