Pöffil eile

Vaatasin filmi nimega 5 x 2. Teemaks siis ühe prantsuse abielupaari suhete areng tutvumisest abielulahutuseni.

Selle filmi kohta ütleb pöffi tutvustus nii:

Ozon vaatleb filmis ühe suhte arengut. Kesksed karakterid on rõhutatult igapäevased - Gilles ja Marion on samasugused nagu meie - ning korduvad stseenid rõhutatult familiaarsed. Filmi fookuses on suhte võtmemomendid: esimene kohtumine, abiellumine, lapse sünd jne. Tee, mida mööda Ozon käib, on läbitallatud, kuid see ei vähenda tema töö võimsust.
Nagu Bergman, Chabrol või Antonioni, kes on nii suurepäraselt abielusid läbi mikroskoobi vaadelnud, leiab Ozon oma kandva sõnumi. Kasutades kahte suurepärast näitlejat — graatsilist, haavatavat Valérie Bruni-Tedeschi ning võrdselt õrna Stéphane Freissi, juhib režissöör karakterite käitumist oskusega, mis on omane sotsiaalteadlasele ning inimesele, kellel on väljapaistvalt arenenud kunstnikusilm. Filmi "5 x 2 — Viis korda kaks" mõtlikus toonis ja ilus leiavad kõik vaatajad peegeldumas osakest iseendast.

Ja nüüd tuukri kommentaar:

Tühjagi. Asi oli lihtsalt igav. Kogu lugu.

Liisu magas pool filmi maha. Ei saa teda ka süüdistada kuidagi.