Pöff läbi

Lõpetasin Pöffi eile õhtul Jaapani õudukaga "Üks vastamata kõne".
Võib õelda, et hästi traditsiooniline õudukas. Et ronitakse üksinda pimedas kõige jubedamatesse aukudesse vaatama, mis seal krabistab. Ja siis selle asemel, et ära joosta, kukutakse pikali ja röögitakse kõigest kõrist.

Enivei. Tegelikult oli täitsa tore vaadata. Helitaustaga oli kõvasti vaeva nähtud ja tegelikult ainult ühes kohas tuli naer peale (erinevalt ameerika õudukatest, eksole).
Õhtul aknale kardinat ette tõmmates tabasin end sellelt, et kontrollisin kardinataguse üle mädanevate laipade suhtes:)

Ja Pöffi kokkuvõtteks võib öelda, et meeldisid Amenabari "Sisemeri", Bertolucci "Unistajad" ja Takashi Miike "Üks vastamata kõne".

Ja Pöffil imeb piletite ette äraostmine (võib ju juhtuda, et vahest ei viitsigi kinno minna), liiga hilised kellaajad ja Kosmose kino.