Rubriigist Tuukri Püksijutud: Great success

No ära sa maini, vahel siiski inimesel ka veab.

Etsiis põhimõtteliselt ma üritasin välja mõelda, kuidas lahendada seda katkiste pükste probleemi.
Sest et midagi peaks ju ikkagi jalga panema.

Üks võimalus oli minna poodi, aga gaad deem, seal läheb nii jubedalt aega ja ilma väiketuukrita nagunii midagi ei leia ja no ei viitsi.

Aga järsku ma üllatusega avastasin, et kapis on miskid teksad, mis väiketuuker kunagi mulle välja otsis, aga mida ma pole eriti kandnud, sest tegelt mu paks tagumik ikka ei mahtunud sinna sisse ära. Aga häda ajab härja kaevu ja sai selgeks, et kui kõvasti tirida, siis lähevad püksid jalga küll. Noh mu enda arvates oli asi ikka tiba liiga kitsas, aga ootamatult selgus, et need püksid väga meeldivad kõigile meestele (välja arvatud Anton) ja isegi väiketuuker arvas, et pükste värv (hall) sobib suurepäraselt minu jope värviga (peaks olema must, aga viimasel ajal kah pigem hall:)

Niisiis - auguvabad püksid olemas, pääsesin poes käimisest, pluss odav populaarsus - win!:)

Rubriigist NV lennuväljal - AFF

Nädalavahetus algas sellega, et püksid läksid katki.
Mäletate neid teksaseid, mis väiketuuker mulle paar kuud tagasi leidis? Noh, seal on nüüd tagumiku peal auk sees. Ja oleme tagasi esimese eksistentsiaalse probleemi juures - mida nüüd siis jalga panna??

Muidu sel nv-l oli ilus ilm ja kimasin juba reedel lennuväljale, sest IAD-sid oli vaja visata ja terve AFFikari oli kah tulemas.

Ja tuligi. 13 AFF hüpet sai nv-l hüpatud.

Pühapäeval läks asi ikka väga kiireks, mis lõpuks viis selleni, et ma unustasin tõusude vahel vett juua ja seoses piloot Parasiili täristamisega tõusudel mööda tõusvaid õhuvoole hakkas mul süda pahaks minema. Siis ma jõin kiiresti ära liitri vett, pool pudelit Ice Tee`d (Elo oma) ja veel erinevaid asju, millele mul õnnestus käppa peale panna (erinevate inimeste omad:). Lisaks tõi groundmaster Dok mulle märja rätiku pähe panemiseks (mis oli täitsa abiks) ja pekipiruka (mis ei olnud sugugi abiks, eriti arvestades asjaolu, et ma sellest pool kogemata ära sõin:) Aga igatahes veejoomine aitas ja ronisin kähku jälle lennukisse, kus mulle tuli kiiresti meelde põhjus, miks enne aeglaselt tõusva lennuki peale minekut ei ole mõtet ära juua 2 liitrit vett. Mõtlesin maanduda peldiku katusele, nagu üks õpilane oli eelmisel päeval üritanud, aga noh.

Õpilasi oli seekord igasuguseid, mõned olid väga tublid, aga mõnega pidi ikka vaeva nägema. Üks suutis keerata ennast vabalangemises naksti tagurpidi saltosse. Aga keerasime ta muudkui kõhuli tagasi ja oli korras. Aga sellega asi veel ei lõppenud, järgmine õpilane üritas hoolega sama trikki. Hängisin seal küljes nagu kuri kaan ja ei lasknud ümber minna. Põhimõtteliselt siis oli vaja käegrippi suruda allapoole ja jalga tõmmata ülespoole. Nagu oleks käe lahti lasknud, siis oleks olnud läinud. Aga tekkis kahtlus selles osas, et mis saab avamiskõrgusel - kui ei saa grippe lahti lasta, siis kuidas seda meduusi sealt tõmmata. Mistõttu ma siis käegrippi rebisin hoolega alla, ja vasaku käega tõmbasin kähku meduusi välja ja kõik läks hästi. Etsiis jah, ma võin küll välja näha nagu jube sassis juuste ja katkiste pükstega krõõp, a see-eest ma ikka oskan seda lendamise asja:)

Kuna pühapäeval vahepeal läks jube kiireks, siis üheks hüppeks sai laenatud wolli varju. Kõik läks esialgu normaalselt, tõmbasin ikka front riserit ja siis fleerisin poole peale, vari pidurdas ja puha. Aga kui siis tahtsin teise poole fleerist ära tõmmata, siis ma avastasin, et fleer oli põhimõtteliselt esimese tõmbega otsa saanud ja lihtsalt rohkem ei olnud:) Ma jääks ikka oma Tibu juurde, thank you very much:)

Laupäeva õhtul külastas meid sõbraliku naaberklubi esindaja. Kuulsime siis temalt seda, kui suurepärased inimesed me kõik oleme (välja arvatud wolli) ja et me peaksime ikka vastastikku üksteisesse sõbralikult suhtuma (välja arvatud wollisse). Kohapeal sai Anton ümber nimetatud Antošaks ja wolli Urod`iks. Naaberklubi, jah, oli nimelt selle hüppamisetöö kahe tõusu näol juba reede õhtul ära teinud ja panustasid nädalavahetusel pigem alkoholitarbimisele.

Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus

Langevarjunduse hooaja algus on alati jube kiire. Tuleb tegeleda koolitussüsteemi ja varjude pakkimise ja parandamise ja veel miljoni asjaga.

Igatahes kuna pidevalt tulid ette erinevad kiired asjad, siis ma jõudsin Atom tandemi pakkimiseni alles sel nädalal.

Pakkimise käigus selgus, et tandemile vajalikud LOR2 luubid on kuhugi kadunud. Tuhlasin terve maja läbi (te ei kujuta ette, mis asju on võimalik sealt leida!), ei mingeid luupe. Pärast pikka otsimist ja roppu sõimu kolmes keeles leidsin lõpuks luubid parapoe kapist üles.

Toppisin siis seda tandemi varu kotti niiet pea märg. Suurte varjudega on see jama, et neid on kole palju korraga käes. Ja nagu ühe nurga lahti lased, nii see kohe tahab kotist välja ronida, ja teine nurk ei taha üldse kotti minna ja nii edasi. Põhimõtteliselt kui oleks 8 kätt, siis oleks OK.

Ja see tandemi vabakott oli niiehknii tiba nõme, sest no inimesed on jälle innovatsiooniga tegelenud. NB! Langevarjunduses 90 juhul 100st innovatsioon on kurjast. Isegi on olemas firma nimega Rigging Innovations, no need on oma ranitsaid ikka innoveerinud niiet vaata ja imesta. Aga lõppkokkuvõttes ainuke muutus asja juures on see, et riggerid ropendavad varu pakkides niiet maa must.

Anyway, põhimõtteliselt siis see vabakott läks pooleks. Sellist asja pole enne näinud ja sellest oli küll nüüd aru saada, et Kuri Saatus on selle vastu, et ma saaks selle tandemi pakitud.

Selle peale ma otsustasin lõpetada selle jama ära ja minna kähku trenni, enne kui keegi pahaaimamatu möödakäija selle vabakotiga mööda kõrvu saab.

Trennis oli tore ja kõik vastased jäid terveks. Meil trennis on üldse see tore asi, et enamus tüüpe on suht vastupidavad ja kergesti katki ei lähe. Ühe kimura osas küll tekkis vahepeal kahlus, et äkki mõni tükk jääb mulle kätte, aga see juhtus sellepärast, et kimura oli nii nähtamatu, et vastane ei osanud oodata ja ehmatas ära:) See võib isegi videos olla äkki, aga ma seda ei taha väga näidata, muidu mõni arvab, et ma käin seal väiksemaid kiusamas:)

Ja tahaks siia lõppu lisada sellise disclaimeri - mina ei käitu destruktiivselt mind ümbritseva mateeria suhtes, vaid see on Kuri Saatus! Näiteks ma ei rebi meelega kõiki neid pükse katki ja vabakotte ka mitte. Ja kurjaks saan kah tegelt väga harva ja ainult hea põhjusega - näiteks kui viski on otsas või terved püksid on otsas või midagi. M.o.t.t.

Rubriigist NV lennuväljal - kupliakrobaatika

Sel nädalavahetusel sai tiba kupliakrobaatikat lennatud.

Kupliakrobaatika käib siis niimoodi, et tuleb kahmata teise tüübi kuplist kinni ja teha erinevaid kujundeid - samal ajal peale passides, et kuplid omavahel segamini ei läheks ja muid huvitavaid asju ei juhtuks. Väljahüpe läks siis 2km pealt, kus sain karjuda piloodile Saksa täpsushüppajate stiilis LEEFT!! LEEEFT!!:)

Selle alaga siin Eestis eriti tegeletud ei ole, aga seekord meil oli treeneriks kohal Soome CF-äss ja mitmekordne maailmarekordi omanik Pasi Pirttikoski. Koolitusest oli kasu ja tegime kohe ära kaks Eesti rekordit - naiste CF-rekord (tuuker + veela 2way) ja üldine CF-rekord (tuuker + veela + aatomik 3way). Potentsiaali on miski 5way jaoks kindlasti (kui sobivad kuplid leiab), aga naiste rekordi osas kahjuks pole praegu kolmandat näha. NB! Pange tähele, et praeguses Eesti rekordis on naisi rohkem kui mehi!:))

Lõpuks üritasime teha ühe 5way, kus mina pidin kolmandana dokkama. Pasi ja Ekstremist saidki päris kiirelt kokku, aga mul oli väiksem wingload ja need kurjamid muudkui vajusid allapoole ära. Küll ma kõigutasin seal kuplit nagu pooletoobine, aga ei olnd sest muud tulemust kui et süda hakkas pahaks minema:)

Võtsin siis kasutusele plaani B, ehk siis keerasin hooga tornile selja taha ja ründasin sealt front riseritega. See töötas palju paremini ja saingi ekstrekale pihta. Ekstrekas kohe kahmas kuplist kinni ja hakkas jalgu suvaliste troppide vahele toppima, mispeale ma talle röökisin: ÜÜÜKS TORU VAAASAKULE!! VAAALE TROPP!!! Ekstrekas kuuliski ja ronis õige koha peale:)

Siis pidi IPA järgmisena minu külge tulema. Aga sellega oli nii, et IPA oli järsku igal pool korraga - vasakul ja paremal ja üleval ja all, ma pidin oma kaela ära nikastama teda passides. Ja korra ta oli isegi oma kupliga otse minu all ja mina jalgupidi tema kupli peal, nagu hunt seal Nu Pogodi multikas:) Sellise konfi eest oli Pasi just enne hüpet hoiatanud ja vaatasin, et siit nüüd see wrap tuleb - aga läks õnneks seekord.

Järgneval pildil on siis näha meie kolmene stack, pluss IPA ja veela töllavad veel eraldi ringi.

Rubriigist Jits & co

Eile oli täitsa hea jitsi päev. Vahel on ikka kohe rõõm, kui saab inimesi kägistada.

Tegime open guardi, mis mul liiga hästi välja ei tule, aga noh. Minu eesmärk open guardis on ikka sealt võimalikut kiiresti üles saada vastasele kallale. See tuli välja ilusti. Oli kohe selline agressiivne maadluse tuju seekord.

Crossface sain kätte mitu korda ja backi lausa õnnestus võtta ja sain ka ühe triangli tehtud, mida mul sparris tavaliselt ei juhtu. Ei olnd ehk nii elegantne, kui oleks võinud olla, aga noh, tulemus loeb:)

Ja Roni käest sain ainult ühe kneebari 5min jooksul. Naiste koefitsenti arvestades see on peaaegu võit juba:)

Pärast trenni avastasin üllatusega, et käterätik oli maha jäänud. Noh asju kotti pannes mul oli jah selline tunne olnud, nagu midagi oleks puudu, aga ma ei tulnud selle peale, et see oli käterätik.

Millegi muuga kah polnud kuivatada, sest trenniriided kõik tilkusid (nagu räägitud, korralik sparr ju oli olnud).
Proovisin üles-alla hüpata, et äkki vesi kukub maha. See ei töötanud.
Aga palju paremini töötas minu järgmine suurepärane idee - kasutada kuivatamiseks riietusruumis asuvat fööni. Seal oli kindlasti potentsiaali igasugusteks huvitavateks juhtumusteks, kuid pean kahetsusega teatama, et keegi ei tulnud ootamatult uksest sisse ja midagi ei jäänud kuhugi vahele ja üldse midagi ei juhtunud.

See on ainult aja küsimus, millal ma trenni minnes püksid maha unustan.

Hooaeg avatud!

Jah, selle aasta hüppehooaeg on nüüd ametlikult avatud.

Tegime lennuväljal volbrilõket ja arendasime selle ümber intelligentset vestlust - ehk siis jõime ja laaberdasime. Domik sai hooajaks valmis pandud ja tegin mittenorskavate inimeste magamistuppa nurgapealsele narile Tuukri Pesa.

Wolli magas teises toas, sest tema mittenorskavate inimeste magamistuppa ei sobi. Ta küll väitis, et väike blowjob pidi alati norskamise vastu aitama, aga polnud väga soovijaid. Siiski hommikul selgus, et wolli polnud sel öösel üldse norsanud, mis on tegelikult ennekuulmatu. (wolliga ühes toas magasid ainult meessoost langevarjurid, aga it`s okay:))

Toimus ka selline ajalooline sündmus, et tuuker sõi pekki. Jah.
Nimelt, on ju üldteada fakt, et tuuker pekki ei söö ja korjab viimase kui pekitüki igast toidust välja. Seda näinud inimesed on mulle juba aastaid rääkinud mingist Ungari pekist, mida ma kindlasti peaks proovima. Nüüd eile õhtul oli siis asi jõudnud selleni, et Ranno oli mingist poest välja otsinud tüki Ungari pekki ja selle kaasa võtnud. Ja sõime seda pekki koos musta leivaga. Ja tõesti, ega ma poleks kunagi arvanud, et võiksin kunagi kasutada sõnu "pekk" ja "maitsev" ühes lauses, aga tõepoolest, tegemist oli väga maitsva pekiga ja ma pistsin täitsa mitu tükki seda kinni. Paneme valge viina juurde sobivate sakuskade nimekirja, koos silmude ja hapukurkidega.

Tahtsime veel alasti luudade seljas ümber lõkke karata, aga see läks meelest ära. Noh, jääb järgmiseks nv-ks kah midagi.

Pühapäeval oli kõva tuul ja jube külm, aga sellegipoolest tegelesime oma IAD-instruktori pädevuse värskendamisega. Videosid kah sellest ahelviskamisest - wolli ja Elo:)

Tuul oli päris tige ja kui tulin selle 280sqf Navigatoriga maanduma, siis oli all näha Veelat, kes oli kõhuli kukkunud ja lohises oma varju taga mööda muru allatuult, käpad laiali:) Ja pidurdamise peal tõesti vari hakkas tagurpidi liikuma ja asi lõppes sellega, et ma sõitsin nagu miski krdi surfar põlvede peal mööda lennuvälja ja samal ajal tirisin juhttroppi enda poole. Pärast tagantjärele tarkus ütles, et poleks pidanud oma uut FS-kostüümi sellele hüppele selga panema:)

Varsti lõpetasime hüppamise ka ära seoses tuule tõusmisega üle lubatud piiri, ja läksime Nõmme kõrtsi sööma. Pärast seda tekkis mul tõsine soov kellegagi maadelda, aga seoses sobivate kandidaatide puudumisega peab sellega homseni ootama.