Rubriigist LUPUS EST: Tunnelcamp nr. 2

Käisime siis jälle Bedfordis.

Antonil tekkis seekord see probleem, et Tallinn-Stockholm lend jäi hiljaks ja seetõttu jäi talle ümberistumiseks 12 minutit. Etsiis Anton lidus kaks kilomeetrit mööda Stockholmi lennujaama nagu Usain Bolt, aga jäi ikkagi lennukist maha. Pärast seda läks üle 15 min, enne kui ta suutis nii palju hinge tõmmata, et meile helistada. Ja siis jäigi asi paraku niimoodi, et Anton ei saa koos ülejäänud tiimiga Inglismaal Guinessi juua, vaid tegeleb soolospordiga kuskil Stockholmi hotellis ja üritab saada esimese hommikuse Londoni lennu peale.

Vahepeal aga meie ei raisanud aega, vaid tõime Lutoni hotellist ära Antoni kiivri, mille ta sinna eelmine kord oli unustanud. Lisaks tõime kohalikust ostukeskusest suuremal hulgal roosasid kleepekaid, millega me siis kiivri kenasti ära kaunistasime. Allpooltoodud pildil on presenteeritud Antoni impruuvitud kiiver, Rink ja 4 õlut (õlusid pole näha, sest need on Rinki sees).


Anton jõudiski laupäeva lõunast kohale, aga me ei andnud talle kiivrit enne kätte, kui 5min enne lendamist. Esimese hooga ta ei pannudki kleepekaid tähele, aga siis ta pilk langes kiivrile ja silmad läksid pungi ja kogu tunneli rahvas irvitas ümberringi:)

Etsiis Antonil ei jäänud muud üle, kui lennata selle roosa kiivriga. Ja siis kogu päeva ta nokkis neid kleepekaid ühekaupa kiivri pealt ära ja üritas leida kaastunnet Norra tiimi tšikkidelt (tundus, et ilma erilise eduta).

Õhtuks sai kiiver kleepekatest puhtaks ja Antoni näpp läks krampi.

Aga Anton ei teadnud, et meil oli neid roosasid kleepekaid veel järgi. Ja Rink tõusis järgmisel hommikul varem üles ja kleepis Antoni kiivri uuesti täis. Põhimõtteliselt siis Rink kleepis hoolega, keel suust väljas, ja mina ja Kaic irvitasime, sest ta nii kõvasti krabistas, et me olime kah üles ärganud. Aga muidugi mitte Anton, kes magas rahulikult edasi ja ei saanud miskit aru.

Ja mul oli suur õnn olla kõrval, kui Anton oma kiivri leidis. Kõigepealt oli kaks sekundit hämmeldunud vaikust, millele järgnes röögatus:

Minge persse!!!
MIKS???
T***!!!
MILLAL???

Rohkem ma ei mäleta, sest ma sain kohapeal naerukrambid.

Ja siia lõpetuseks veel üks ülevaatlik pilt Antonist ja tema kiivrist (ta oli lahkesti nõus ajalooürikute tarbeks poseerima):

Lendamise osas - tuleb tunnistada, et mida rohkem me lendame, seda paremaks asjad lähevad:) Seekord tegelesime blokitehnikatega ja asjad läksid paremaks küll, pühapäeva õhtuks hakkas isegi Kaic aru saama, mida teha tuleb:) Eks neid videosid tuleb veel järjest uurida, aga esmamulje järgi improvement oli märgatav.

Kuna me pidevalt sõimasime Antonit põhjusel, et ta andis keysid enne kujundi kokkusaamist, siis enne pühapäevast viimast sessiooni ta lubas, et sellega on nüüd kõik ja kui ta veel ühe key peaks andma, siis ta ostab kogu tiimile õlut.

Järgnev pilt on tehtud pühapäeva õhtul ja selle pealkiri on Point Ei Anna Keysid!!

Ahjaa, kes soovib tiimi tegemistel silma peal hoida, siis võib jälgida meie Facebooki lehte:)

Raju 8

Hüppehooajavälisel ajal tuleb ikka aeg-ajalt selline hibernation tunne peale. Sellepärast on eriti hea, kui toimub elulahedaid üritusi nagu Raju 8, mis talveunest üles äratavad.

Seekord oli jälle palju tegemist, sain olla nii puuri- kui punktikohtunik, ja lisaks kontrollida enne puuri minekut võistlejate varustust, milleks ma erilist soovi olin avaldanud. Seekord polnud kellelgi vaseliiniga probleeme, küll aga olid mõned jalakaitsmed teipimata jäetud ja mõned hambakaitsmed maha unustatud.

Kuna ma olen aastast aastasse virisenud, et kohtunike särgid on väga šovinistlikult kõik meeste lõikega, siis seekord oli Ott teinud ka ühe naiste särgi. Ma ei tea, millise naise järgi see tehtud oli, aga kindlasti mitte Tavalise Eesti Naise järgi, sest särk oli mulle lühike, kuid see-eest umbes poole laiem kui tarvis. Esitasin kohapeal disclaimeri, et mina pole süüdi, kui mõni fighter saab nokki löödud sellepärast, et kohtunikul on naba paljas.

Puuris käitusid mulle sattunud võistlejad seekord väga viisakalt, keelatud tehnikaid ei kasutanud (peale paari puurist krabamise) ja lukkude peale patsutasid täiesti arusaadavalt, niiet ei pidanud ära ootama, kuni käsi pooleks läheb.

Puurikohtuniku töö kõige raskem osa minu arust on pöörata tähelepanu ainult sellele, mis on kohtunikule oluline, mitte näiteks kohutavalt sitale jitsile või lahedale paremhaagile. Ma ikka kipun tiba emotsionaalseks muutuma aeg-ajalt, aga eks ma tegelen sellega:)

Punktikohtuniku vaatevinklist näeb üks matš välja umbes selline:

Kõige dramaatilisemad tundusid Helini ja Jassi matšid.

Helinile ma õnneks punkte panema ei pidanud, mistõttu ma hoopis hüppasin üles-alla ja karjusin: Löö kõvemini! Löö kõvemini! Vallo ei julgenud üldse seda matši vaadata ja uuris aeg-ajalt kõrvalistujatelt, et mis nüüd parajasti juhtus. Helin oli enne Raju kõvasti kaalu võtnud, mistõttu pärast õnnesoove pool konversatsioonist puudutas matši käiku ja pool erinevaid maitsvaid roogasid, mida nüüd kohe sööma peaks hakkama:)

Aga Jassi fighti ma pidin hindama ja vaatasin siis hindava pilguga, kuidas Jass sai lihtsalt rämedalt lõuksi vastase käest. Selles osas on B-klassi profimatš ikka palju hullem kui C-klassi matš - kui ikka maas võib näkku lüüa, siis võib asi väga käest ära minna. Aga kolmandas roundis äkki juhtus nii, et vastane korraks kaotas valvsuse ja Jass sai talle backi, ja kohe nii korralikult, et ma juba enne RNC-d alustasin võitja märkimist hindamislehele:) Seega jiu-jitsu jälle päästis päeva ja Jassi nurgas olnud Priit pääses südamerabandusest, aga ega palju puudu ei jäänud.

Ja päeva moment of revelation: vaatasin parajasti, kuidas kaks meest puuris täiega üksteist peksavad, ja mõtlesin, et ma küll ei tea, mis krdi pärast peaks üldse kellelegi selline asi meeldima - aga no mulle ikka hirmsasti meeldib. Ilmselt ma olen ebanormaalne. Ma ei teagi, mis selle infoga nüüd peale hakata - peale selle, et äkki Universum võtab teadmiseks ja saadab mulle edaspidises elus kõvasti kaklemist. Aitäh.

Pärast Raju läksime kõik koos ööklubisse Tallinn, kus me lihtsalt jõime rämedalt viina koguaeg. Mäletan ka mingit rummi ja mohhiitosid, aga põhiliselt oli seal Vallo, kellel oli kuidagi pidevalt mingi viinapudel, kust ta lahkelt shotte välja jagas.

Öö jätkudes suutsin mingil hetkel pildistada Jassi (lihtsalt liiga nunnu värvigamma oli tal näos näha) ja postitada selle kohe Facebooki. Õnneks Jass ei pahandanud, aga see paneb natuke mõtlema, mida kõike võib edaspidi järsku minu Facebooki ilmuda, kui mul on ühes käes viinaklaas ja teises HTC.

Pühapäeva hommik algas sellega, et Helin seisis keset tuba ja teatas: Ma tahan nüüd süüa!
Kui keegi selle peale väga ei liigutanud, siis Helin jätkas tiba nõudlikuma häälega: Tahan NÜÜD SÜÜA!!!
Ega polndki muud, kui pidime kõik üles tõusma ja hommikust sööma minema. Keset hommikusööki ilmus kuskilt välja Vallo, kellel oli plaan magama minna. Good luck hotelliteenistujatele Vallo check-outi ajal voodist välja ajamisega.

Kokkuvõttev recap:
Raju 8.
Sitaks lahe oli.

Rubriigist LUPUS EST: Tunnelcamp nr.1

Käisime siis nv-l uue tiimiga tunnelis lendamas.

Seekord oli meil selline huvitav travel arrangement, et kõik jõudsid erinevatesse lennujaamadesse. Viimane saabuja õhtul oli Anton, kellel me olime Heathrows vastas sildiga TUPSU. Kaic tahtis tegelikult kirjutada HOMO, aga me kartsime, et niimoodi jookseb Kaici ümber räme rahvamass kokku, enne kui Anton kohale jõuab.

Tunnelis coachis meid seekord Steve, kellel on tiba erinev stiil võrreldes näiteks Joey`ga - ta rõhutab rohkem individuaalset lendamist, mitte grippidest rebimist. Tundub, et see stiil sobib meile praegusel tasemel paremini ja saime ka mitmeid häid nippe blokkide tarbeks, seega hetkel võib küll rahule jääda. Näiteks blokk 8 keeramine on mulle algusest peale nõme tundunud, aga seekord saime lõpuks nõksu kätte. Ja blokk 6 läks ka oluliselt paremaks.

Uus tiimikaaslane Kaic on kaasa toonud uue traditsiooni - grupikalli:) Grupikalli toimub tavaliselt pärast üksteise sõimamist pärast persseläinud tunnelisessiooni ja see käib niimoodi, et kõik kargavad üksteisele kaela ja pigistavad.
Rink tuleb enne kinni püüda:) Selle tegime ülesandeks Kaicile kui Eesti Kaitseväe ohvitserile - lokaliseerida ja kinni pidada grupikalli eest põgenev Rink. Rink esines ka presentatsiooniga teemal "grupikalli ei ole meie kultuuriruumi sobilik", aga see ei veennud kedagi.

Sõimamisega oli üldse nii ja naa seekord, sest Antoni sõimamiseks on põhjusi vähemaks jäänud ja Kaici ei suuda üldse keegi pikemalt sõimata, sest ta nägu läheb kohe nii murelikuks, et tekib soov tuua talle lohutuseks šokolaadimuffinit:) Aga järgmises tunnelcampis läheme edasi non-repeater blokkidega, eks näis mis siis saab.

P.S. Guiness on Inglismaal endiselt suurepärane.

Rubriigist Tuukri Gourmet

Kuna jube pikk ja külm talv on tulemas (halb!), siis mõtlesin välja uue projekti - hakkan tegema erinevaid sööke, mida tuleb siis hinnata kümnepallisüsteemis (hea, kuna kõik need asjad saab ära süüa ja äkki mõni on ka maitsev:)

Väiketuuker on lahkelt lubanud tulla hindajaks.

Tegin alustuseks Tai kanasuppi punase karriga.

Kuna väiketuuker on hetkel ära laeva peal, siis hindan seekord ise:

6 punkti 10-st, hinnang "täitsa hea".

Mida järgmine kord paremini teha:

- Kookospiima peaks rohkem panema. Lisaks see Santa Maria kookospiim ei ole kõige parem, võta mõni teine järgmine kord.

- Laimimahla pole tegelt vist üldse vaja, sidrunhein on piisavalt hapu.

- Osta järgmine kord suuremaid tšillikaunu, neist pisikestest seemnete välja kookimine on ilge ****

- Ma ei tea, kuidas mul õnnestuks vältida näppude toppimist tšillide, karripasta jms sisse ja pärast nende näppudega näo kratsimist. Seekord jälle ei õnnestunud.

Uus mänguasi

Kuna meil tiimis on kõvasti moes ninapidi nutitelefonis istumine, siis ma mõtlesin, et mul peaks ka üks olema.

Hankisin isendi nimega HTC Incredible S, mida soovitasid itimeestest sõbrad Norman ja wolli. Siiamaani tundub küll igati broo telefon olevat.

Alustasin sellega, et laadisin telefoni Air Controli ja Angry Birdsi, ja helistasin kogemata suvalisele numbrile. Rohkem polnud aega, sest pidin kiiresti minema lennuväljale, kuhu võtsin telefoni karbiga kaasa. Karbi seest polnud helinat eriti hästi kuulda, aga noh.

Sel päeval oli lennuväljal tiba külm ja õhtul jõime koos Veelaga ära suure pudeli Jägermeisterit. Järgmisel hommikul vara hakkas ootamatult mingi telefon helisema nii kohutavalt jubeda helinaga, et ma mõtlesin, et kesse idioot küll sellise laulu vabatahtlikult endale helinaks pani. Loomulikult see oli tegelt minu telefon, aga sellest ma sain aru alles mitu tundi hiljem, kui ma esimese tassi kohvi olin ära joonud.

Nüüdseks olen elimineerinud jubedad helinad, äratuseks on nagu ikka "Always look on the bright side of life" ja olen alustanud inimestele individuaalsete helinate konfimist.

Praeguseks on olemas:

Sepandi (mesimummil oli täna antud vaba päev - lendas väiksed püksid jalas ja vestiväel)

Ekstremist (jazz)

Kaic (rasked katsumuste rajad - käia karmil võitlejal)

Anton (no comments:)

Priit (Britney Spears, otseloomulikult)

Viido (mis tegema nüüd pean? - kus olen teinud vea?)

Rida helinaid on veel puudu, mida ma pole suutnud välja mõelda - näiteks wolli, Rink, Veela, Aatomik, Helin, Ron... ettepanekud oodatud!

P.S. Air Controli high score on uuemal ajal 193:)