Rubriigist LUPUS EST: Tunnelcamp nr. 2

Käisime siis jälle Bedfordis.

Antonil tekkis seekord see probleem, et Tallinn-Stockholm lend jäi hiljaks ja seetõttu jäi talle ümberistumiseks 12 minutit. Etsiis Anton lidus kaks kilomeetrit mööda Stockholmi lennujaama nagu Usain Bolt, aga jäi ikkagi lennukist maha. Pärast seda läks üle 15 min, enne kui ta suutis nii palju hinge tõmmata, et meile helistada. Ja siis jäigi asi paraku niimoodi, et Anton ei saa koos ülejäänud tiimiga Inglismaal Guinessi juua, vaid tegeleb soolospordiga kuskil Stockholmi hotellis ja üritab saada esimese hommikuse Londoni lennu peale.

Vahepeal aga meie ei raisanud aega, vaid tõime Lutoni hotellist ära Antoni kiivri, mille ta sinna eelmine kord oli unustanud. Lisaks tõime kohalikust ostukeskusest suuremal hulgal roosasid kleepekaid, millega me siis kiivri kenasti ära kaunistasime. Allpooltoodud pildil on presenteeritud Antoni impruuvitud kiiver, Rink ja 4 õlut (õlusid pole näha, sest need on Rinki sees).


Anton jõudiski laupäeva lõunast kohale, aga me ei andnud talle kiivrit enne kätte, kui 5min enne lendamist. Esimese hooga ta ei pannudki kleepekaid tähele, aga siis ta pilk langes kiivrile ja silmad läksid pungi ja kogu tunneli rahvas irvitas ümberringi:)

Etsiis Antonil ei jäänud muud üle, kui lennata selle roosa kiivriga. Ja siis kogu päeva ta nokkis neid kleepekaid ühekaupa kiivri pealt ära ja üritas leida kaastunnet Norra tiimi tšikkidelt (tundus, et ilma erilise eduta).

Õhtuks sai kiiver kleepekatest puhtaks ja Antoni näpp läks krampi.

Aga Anton ei teadnud, et meil oli neid roosasid kleepekaid veel järgi. Ja Rink tõusis järgmisel hommikul varem üles ja kleepis Antoni kiivri uuesti täis. Põhimõtteliselt siis Rink kleepis hoolega, keel suust väljas, ja mina ja Kaic irvitasime, sest ta nii kõvasti krabistas, et me olime kah üles ärganud. Aga muidugi mitte Anton, kes magas rahulikult edasi ja ei saanud miskit aru.

Ja mul oli suur õnn olla kõrval, kui Anton oma kiivri leidis. Kõigepealt oli kaks sekundit hämmeldunud vaikust, millele järgnes röögatus:

Minge persse!!!
MIKS???
T***!!!
MILLAL???

Rohkem ma ei mäleta, sest ma sain kohapeal naerukrambid.

Ja siia lõpetuseks veel üks ülevaatlik pilt Antonist ja tema kiivrist (ta oli lahkesti nõus ajalooürikute tarbeks poseerima):

Lendamise osas - tuleb tunnistada, et mida rohkem me lendame, seda paremaks asjad lähevad:) Seekord tegelesime blokitehnikatega ja asjad läksid paremaks küll, pühapäeva õhtuks hakkas isegi Kaic aru saama, mida teha tuleb:) Eks neid videosid tuleb veel järjest uurida, aga esmamulje järgi improvement oli märgatav.

Kuna me pidevalt sõimasime Antonit põhjusel, et ta andis keysid enne kujundi kokkusaamist, siis enne pühapäevast viimast sessiooni ta lubas, et sellega on nüüd kõik ja kui ta veel ühe key peaks andma, siis ta ostab kogu tiimile õlut.

Järgnev pilt on tehtud pühapäeva õhtul ja selle pealkiri on Point Ei Anna Keysid!!

Ahjaa, kes soovib tiimi tegemistel silma peal hoida, siis võib jälgida meie Facebooki lehte:)