Jitzi saaga

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks ilmselt alustada sellest Basic Campi lõpupeost paar aastat tagasi, kus Joey Jones järsku kargas mulle kallale ja praktiseeris minu peal oma jitzi. Ma ei teadnud jitzist midagi sel ajal ja sain täiega peksa muidugi. Lisaks ta siis üritas mulle muljet avaldada jutuga, kuidas ta on rigger, tandemmeister ja BJJ brownbelt. Mulje avaldamine ei läinud õnneks, aga jitz oli lahe. Ausaltöeldes ma ei teagi, kas ma muidu oleks 3D trenni läinud, seega suured tänud Joeyle igatahes.

Anyway. Ilmselt Joeyle meeldis mulle peksa anda ja ta hea meelega tahtis seda uuesti proovida. Lisaks Steve juhtus nägema seda Forrest Griffini pilti minu desktopi peal ja tahtis kangesti minu peale raha panna, kui me Joeyga väikse matši maha peaks. Mul teatavasti kunagi jitzi vastu midagi ei ole ja olin hea meelega nõus. Olin selleks kah valmis, et ta järsku ongi brownbelt, aga muidugi ta ei olnud. Kaalu on 80+ igatahes, aga conditioning küll imeb, ma ütleks.

Joey Jonesi kohta peab ütlema seda, et tüüp on täielik egomaniakk. I mean EGOMANIAKK. Ikka hullult armastab inimesi subida ja ma isiklikult kahtlustasin, et ta võib saada närvivapustuse, kui ta peaks mulle kaotama. 3D-s on meil ikka 100% teistsugune suhtumine, ausalt. Joey on ikka nats psycho.

Ilmselgelt Joeyl oli selline suhtumine, et mida üks tüdruk talle ikka teha saab. No ega ma kah kade ei olnd, panin espetsiaalselt ilma käisteta särgi selga ja läksin patseerisin tema ees edasi-tagasi nagu muuseas. Pärast seda ta väga rõõmus enam välja ei näinud:)

Igatahes eileõhtusel peol Joey siis järsku leidis, et nüüd on õige aeg mulle kallale karata. Ma nagu ootasin, et midagi slowrolli moodi teeme (kõva põrand, mh!), a see andis ikka täiega. Tegime siis guardi mõnda aega, siis ta sai halfguardi, siis ma sain jälle guardi tagasi. Mõned subikatsed kah tema poolt, aga patsutamiseni veel asi ei läinud. Siis tulid Lauri ja Marko ja tahtsid kah Joeyga maadelda. Pärast seda Joey oli täitsa gassed, a miskipärast tahtis veel korra minuga teha ja seletas kõigile, kuidas ta suudab isegi väsinult subimist vältida.

Bad idea muidugi.
Läksin kõigepealt halfguardi. Siis ta järsku hammustas mind. Kamoon! Ma siis kraamisin kah oma tigedama arsenali välja ja panin halfguardist crossface. Trennikaaslased kindlasti teavad, kui lahe see on:) Edasi läksin mounti ja tegin käeluku. Niisiis minu poolt oli asi tehtud, aga Joey tahtis edasi rullida ja nii ma tegin veel äärepealt ühe sidechoke (tal õnnestus välja keerata, kui pilt juba poolenisti eest ära oli), alt tal põgeneda ei õnnestunud ja kui ma siis uuesti mounti sain, siis ta lihtsalt patsutas, et aitab küll.

Igatahes pärast seda Joey oli tige nagu herilane ja süüdistas mind, et miks ma teda kõigi ees subisin, kui ta pealegi väsinud oli. Et see mõjub tema reputatsioonile halvasti ja värki ja et ta lõpuks suure hädaga pidi patsutama, sest oli näha, et ma kohe subin teda uuesti.
I mean, WTF???
Ma juba vaatasin, et kas peab äkki kiirelt põgenema, et tuleb äkki rusikatega kallale võimidagi.

Lõpuks ta siiski rahunes maha ja tegi mulle õhtu käigus erinevaid ettepanekuid, aga kamoon, see mees on küll ametlikult idioot.

Basic Camp 1. nädal

Etsiis jah, nädal aega olen tegelenud ainult hüppamisega, hommikust õhtuni, brief-hüpe-pakkimine-debrief, 8 hüpet päevas, õlu, saun, voodi. Lahe.

Niisiis, 39 hüpet selle nädala jooksul tehtud. Oleme lennanud Joey Jonesi ja Mattias Nordiga ja teinud läbi kõik divepooli blokid. Palju asju on paremaks läinud. Mycket bra. Ma hüppan nüüd pointi slotti ja isegi exititele olen juba selle nädalaga pihta saanud. Samas veel paljusid asju kannataks parandada. Loodetavasti tehakse järgmisel nädalal ka tiimid ümber, tahaks hea meelega ka kellegagi peale eestlaste hüpata.

Coachid on siin eestlastega tiba hädas, sest me ei pläkuta pidevalt nagu enamus tüüpe siin ja nad ei saa meist sotti eriti:) Sellesse kategooriasse ei kuulu muidugi CV, kes läks eile Joeyga nii kõvasti kaklema, et see keeldus CV-d edasi coachimast:)

Tibuga on suhted suurepärased, svuubid on siin tuulevaikuses lahedad ja isegi enamus avanemisi on täitsa on-heading olnud.

Marko on siin juba üritanud tappa kaamerameest (visates teda vabalangemises konksnoaga), Laurit (tirides ühel hüppel Lauri kadavei padja velcrost lahti) ja Mattiast (virutades talle vabalangemises jalaga pähe). Ma siis üritasin asja tiba tasakaalustada, tõmmates side flake opal - turf bloki pöördel Markole kõigepealt ühe ja siis teise jalaga nätaki mööda kiivrit:)

Hüppenumber on hetkel 981. Ja ma ei tea, kust 1000. hüppe kast saada, sest kogu kaasavõetud õlle me jõime kogemata eilse peo käigus ära... sellepärast ma täna ei hüppa, vaid kirjutan blogi... peost lähemalt järgmistes postitustes, stay tuned:))

Pikad tööpäevad

Mul oleks hädasti vaja kedagi, kes mind hommikuti voodist välja tiriks.

Tuuletunnelis

Enne tuuletunneli üritust tabas mind peata kana sündroom.

Jätsin kiivri visiiri jahhu ja läksin hommikusel tipptunnil Piritale sellele järele. Trükkisin e-pileti välja ja jätsin selle tööjuurde maha. Läksin laevapileteid ostma vale kupongiga. Kaotasin oma auto Stockmanni parkimismajja ära. Divepooli ei leidnudki üles. Ja botased, millega ma mitu nädalat ilma probleemideta olen ringi käinud, ei läind hommikul enam jalga. Wtf??

Tuuletunneli üritust ennast võib lugeda edukaks, lisaks sai muidugi palju nalja. Näiteks üks drill, kus tuli ülevalt alla lennates enne nurgas passivat coachi hoog maha võtta ja siis võtta gripid. Muidugi oli hoo mahavõtmisega lihtne hiljaks jääda ja juhtus nii, et mina lendasin nätaki coachile sülle, aga Rink lendas ikka konkreetselt ninapidi munadesse:) Steve pärast arvas, et „I appreciate the offer, but I´m not into that kind of thing” :)

Ilusatest asjadest lendasime Joey ja Pete´ga parimaid blokke meie valikul: 6, 14, 21 ja 11. See oli ikka väga lahe, üritan video kah varsti üles panna. Isegi Joey tunnistas, et oskame lennata küll. Tema käest muidu naljalt head sõna ei kuule.

Pärast lendasime samu blokke omavahel. Nii hästi ei tulnud välja kui koos coachidegaJ Enamuse asjadega saime siiski hakkama, aga highlightidest tasub manida 6. blokki, mis lõppes külakuhjaga, kus kõige all oli Rink, tema seljas Lauri ja kõige peal CV :)

Aga positiivne asi Inglismaal on õlu. Ja English breakfast on kah hakanud mulle maitsema, peekonit kannatab süüa küll, kui pekk vahelt välja nokkida.

Image of self

Teatavasti minu image of self on tükk maad suurem, kui ma tegelikult objektiivsete mõõdikute alusel olen.

See on päris naljakas vahest, näiteks riiete selgaproovimisel:)

Nüüd siis ma uurisin täpsemalt välja, mis see vahe image ja reaalsuse vahel tegelikult on.
Need numbrid on ca 7cm ja 10-15 kg. Võite seda arvesse võtta:)

Soome seminar

Jah, käisin Demian Maia jitziseminaril.

Oleks küll tahtnud palju rohkem sparrida ja paljud tehnikad olid juba tuttavad, a üht-teist huvitavat ikka leidis.
Rullisin paari kohaliku whitebeltiga, kes erinevatel tasemetel matsu jagasid. Ühele suurele whitebeltile sain käeluku tehtud, sel oli küll pärast siuke nägu peas, nagu oleks kummitust näinud:) Kohalikud tüdrukud olid seekord kõik väiksed whitebeltid, neid ei viitsindki lõpuks enam subida.
A ühe värske Soome bluebelti käest sain miski gi-saba kägistuse ja paar sweepi, mida küll poleks vaja olnd lasta teha.

Nägime ka Eesti jitzi esinumbri Martini eratundi Maiaga. Priit muretses, et kui Martin võidab Maiat, siis maailm variseb kokku ja taevas kukub alla ja värki. Aga Maia siiski tuuseldas Martini ära. Põhimõtteliselt siis oli niimoodi, et Maia chillis ja kratsis tagumikku ja vahelduseks subis Martinit:) Müstika!

Priit vist oli oma maailma allesjäämise pärast päris õnnelik, sest ta seepeale keeras jooma ja deklameeris terve õhtu vogoniluulet.

Lisaks, Priidu särgialune maailm ei ole enam saladus, sest ühel õhtul pärast esimest lattet CV ründas särki ja Priidu reaktsioon ei olnud piisavalt kiire:) Tahtsin pilti kah blogi jaoks, a ei õnnestunud saada seekord. Vaadake seni seda pilti (aitäh CV-le jällegi pildi hankimise eest:)

Ja Master of Allmightynessi tiitel kandus keeruliste mahhinatsioonide kaudu ajutiselt üle minule. Kes tahab seda endale saada, siis palun väga, selleks tuleks mind subida siis trennis.

Kollased lilled

Kui kägistuse peale pilt hakkab ära minema, siis inimestel tavaliselt tuleb silmade ette valgeid täppe ja tumedaid laike.

Minul tulevad kollased lilled.

Ma sellele enne tähelepanu ei pöörand, sest ma arvasin, et kõigil on sellised kollased lilled.
Aga tuleb välja, et ei ole:)

Kahe kuhja vahel

Kui inimesel on mitu hobi, siis otseloomulikult võib tekkida probleeme aja jagamise osas.

Näiteks kui mõnel langevarjuril tekib uus hobi abikaasa näol, siis võib juhtuda, et teda on lennuväljal vähem näha. Sest abikaasa äkki tahab hüppepäeva asemel käia piknikul või väljasõidul või aias grillida.

Langevarjutamine ja jitz on hobidena üldiselt palju paremini ühildatavad, aga ka siin võib vahel probleeme tekkida.

Näiteks sel nädalavahetusel, kui Kuusikul on hooaja esimene hüppepäev, olen mina Helsingis jitziseminaril.

Samas järgmisel nädalavahetusel, kui toimuvad Eesti meistrivõistlused Brasiilia Jiu-Jitsus, olen mina Bedfordi tuuletunnelis 4wayd harjutamas.

Natuke parem lugu on Gryttjomi hüppelaagriga - nagu hüppeilma pole, nii ma kohe kappan Uppsalasse jitziklubisse:)

Nv-l juba isa küsis lootusrikkalt: sa ei jõua ju ometigi mõlema asjaga tegeleda!? Täiesti ilmselt ta rõõmustaks, kui ma ükskõik kumba neist maha jätaks.