Tuuletunnelis

Enne tuuletunneli üritust tabas mind peata kana sündroom.

Jätsin kiivri visiiri jahhu ja läksin hommikusel tipptunnil Piritale sellele järele. Trükkisin e-pileti välja ja jätsin selle tööjuurde maha. Läksin laevapileteid ostma vale kupongiga. Kaotasin oma auto Stockmanni parkimismajja ära. Divepooli ei leidnudki üles. Ja botased, millega ma mitu nädalat ilma probleemideta olen ringi käinud, ei läind hommikul enam jalga. Wtf??

Tuuletunneli üritust ennast võib lugeda edukaks, lisaks sai muidugi palju nalja. Näiteks üks drill, kus tuli ülevalt alla lennates enne nurgas passivat coachi hoog maha võtta ja siis võtta gripid. Muidugi oli hoo mahavõtmisega lihtne hiljaks jääda ja juhtus nii, et mina lendasin nätaki coachile sülle, aga Rink lendas ikka konkreetselt ninapidi munadesse:) Steve pärast arvas, et „I appreciate the offer, but I´m not into that kind of thing” :)

Ilusatest asjadest lendasime Joey ja Pete´ga parimaid blokke meie valikul: 6, 14, 21 ja 11. See oli ikka väga lahe, üritan video kah varsti üles panna. Isegi Joey tunnistas, et oskame lennata küll. Tema käest muidu naljalt head sõna ei kuule.

Pärast lendasime samu blokke omavahel. Nii hästi ei tulnud välja kui koos coachidegaJ Enamuse asjadega saime siiski hakkama, aga highlightidest tasub manida 6. blokki, mis lõppes külakuhjaga, kus kõige all oli Rink, tema seljas Lauri ja kõige peal CV :)

Aga positiivne asi Inglismaal on õlu. Ja English breakfast on kah hakanud mulle maitsema, peekonit kannatab süüa küll, kui pekk vahelt välja nokkida.