Happy days

Niisiis,

käisime Lupus ESTiga Bedfordi tunnelis ja Empurias hüppamas.

Reis algas sellega, et Tallinna lennujaama security ei lasknud mind tinavööga lennuki peale. Pidi olema ohtlik relv. Üritasin nende käest teada saada, mismoodi see siis ohtlik on - virutan kellelegi vastu pead või? Ja kas neile ei tundu hoopis ohtlikum, kui ma kellelegi oma laptopiga vastu pead virutan? Aga no ei jäänud mõistuse hääl seekord võitjaks. Eriti huvitav on muidugi see, et ma olen sellesama tinavööga ennemalt oma kümme korda lennuki peale saanud, pluss minu kõrval läks security`st läbi Mart oma samasuguse tinavööga, millest aga ei tehtud mingit probleemi.

Tinavööd mul oli üldsegi vaja sellepärast, et Rink on abielus olles kõvasti kosunud, mistõttu tiimi kukkumiskiirus väljub minu mugavuse piiridest.

Tunnelis oli meie coachiks Sarah, kes on inglane, ja sealjuures väga rõõmus ja positiivne inimene. Mis on kõik väga tore, välja arvatud juhul, kui sa oled täiega sitasti lennanud ja siis coach hüppab rõõmust üles-alla ja arvab, et Very good! I love it!

Ma arvan, et Antonil oli paar korda kiusatus Sarah ära kägistada:)

Empurias oli coachiks Joey, kes on täitsa teistmoodi mees. Tema coachimine käib umbes niimoodi: No mis väljahüppeasend see jälle on?!? Ma ju rääkisin, et tuleb painutada! Näita, kuhu sa siin omaarust pead liikuma! OK, ja nüüd vaatame, kuhu sa tegelikult liigud! Näed?!?

Põhimõtteliselt siis meil läks tunnelis lendamine juba suht ilusti, aga Empuriasse jõudes selgus, et hüppamine pole ikka päris sama mis tunnel. Esimesed hüpped olid ikka täiega kohutavad. Mida edasi, seda paremaks hakkas asi minema, vahepeal isegi juba tekkis lendava tiimi tunne. Aga muidugi miskile normaalsele tasemele jõudmiseks meil oleks vaja kõvasti rohkem kui need 45 hüpet, mis me praegu Empurias tegime. Järgmine peatus Rootsi Basic Camp:)

Kohapeal mõeldi välja tiimi motivatsiooniskeem - tuleb võtta üks angerjas, panna sügavkülma ja siis pärast selle külmunud angerjaga p***** k****** seda, kes parajasti munas. Enamasti oli see Anton, kelle peale pärast hüpet karjuti: Angerjas! Angerjas!:) Aga ka wolli sai paar korda kujundile pihta ja teenis ära angerjaga ähvardamise.

Tiimi tavaline päev nägi siis välja niimoodi: kell 7.30 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 8.30 esimese hüppe briif, kell 9 esimene tõus. Pärast maandumist kiiresti vari packeritele ja ise kas videot vaatama või järgmist hüpet briifima. Vahel harva jäi ka aega peldikus käia:) Enamasti oli hüpete vahel 15min aega. Niimoodi saime kuskil kella neljaks oma 10 hüpet tehtud ja tõmbasime otsad kokku, sest ka meiega koos hüppavad Saksa Bundeswehri tiimid lõpetasid sel kellaajal ja lennukit ei saanud enam täis.

Pärast hüppamist tegime DZ baaris väikse õlle, käisime dušši all ja läksime õhtust sööma. Söök oli igal pool ülimalt suurepärane. Ja siis läksime hotelli jooma. Jõime ja mölisesime kella 11ni, siis läksime magama. Ja järgmine päev kell 7.30 jälle äratus.

Minu meelest see oli täiesti suurepärane päevaplaan.

Kohalikud veinid ja oliivid olid hotelli kõrval poes üliodavad, viskid samamoodi. Ükspäev jõime Antoniga terve pudeli Lagavulinit ära, ei pannud tähelegi, kui juba oli otsas:)

Aga ärge arvake, et me oleme mingid joodikud võimidagi. Kunagi ei joodud nii palju, et see järgmise päeva hüppamist oleks hakanud segama, ja alati mindi kell 23 magama. Välja arvatud muidugi viimane õhtu, kus järgmisel päeval enam hüppamist polnud.

Tibu nende kohalike packeritega just kõige paremini läbi ei saanud, avamisel tuli ikka tööd teha enamasti. Lisaks kolmed tropikeerud nädala jooksul (võrdluseks - ise pakkides ma saan umbes ühed tropikeerud kahe aasta peale). Aga noh, lõppkokkuvõttes kõik töötas ja varuvarju peale võib ju kindel olla, see on mul ise pakitud:)

Ühe päeva esimese tõusu spott läks tiba nihu ja maandusime kõik lennuväljast põhja poole põldude peale. Ma valisin omaarust ümbruskonna kõige kuivema põllu, aga paraku maandumisel selgus, et tegemist on siiski pigem mudaga. Rink kaotas kolmandal sammul ühe saapa muda sisse ära ja mina käisin plauhti külili, mis üldse ei parandanud mu hüppekostüümi väljanägemist.

Meiega koos hüppas ka Saksa Bundeswehri delegatsioon – kaks meeste 4way tiimi, üks naiste 4way ja täpsushüppajad. Täpsushüppajate tiimis oli kaks naist ja üks mees, kes kandsid kohutavaid liibuvaid pükse ja nahkmütse. Üks tšikk spottis alati 1000m peal lennukit ja röökis piloodi peale: LEEEFT!!! Ja kui piloot piisavalt kiiresti ei reageerinud, siis tegi inimsööja nägu:)

Rinkil oli teooria, mille järgi metsajooksult esimesena tagasi jõudnud sõjarditele antakse FS-suitid ja pannakse 4wayd hüppama. Ja siis järgmisele antakse liibuvad püksid ja 20 kilo kaaluv täpsusvari. Ja kaks tšikki tiimikaaslasteks (tüüp oli nähtavalt homo:)

Pärast sakslastega juttu ajades tuli välja, et umbes nii see asi käibki:)))

Peale viimast hüppepäeva mina läksin team roomi võtit ära viima, aga teised tahtsid minna auto juurde, mistõttu ma viskasin neile autovõtmed. Autovõtmed lendasid lauapõrkega otse Antonile munadesse. Anton kukkus käpuli, ülejäänud tiim irvitas nagu kuradid ja kõrvallauas õlut joovad saksa sõjardid plaksutasid:)

Millalgi nädala jooksul tekkis oluline küsimus, kes tiimiliikmetest on kõige väiksem - et see saab hüüdnimeks Tupsu. Valik jäi Mardi ja Antoni vahele, sest kuigi minu parameetrid on umbes samad, siis ma siiski näen nendest tükk maad suurem välja - ilmselt on asi minu paksus tagumikus.

Kuna oli erinevaid arvamusi selles osas, kas Mart või Anton on väiksem (eriti Mardi ja Antoni arvamused erinesid kardinaalselt:) siis tekkis hulk erinevaid mõtteid, kuidas seda täpsemalt kindlaks teha. Mingite tõsisemate testideni veel ei jõutud, aga vägisi tundub, et Tupsu nimetus kaldub Antoni poole:)

Viimasel õhtul siis tahtsid kallid tiimikaaslased minna saksa 4way tšikke taga ajama. Eriti outside centeri pärast käis tihe rebimine. Aga õhtu läks niimoodi, et jõime ja möllasime küll kõvasti, aga lõpuks ei saanudki keegi ühtegi saksa tšikki. Isegi Anton mitte. Isegi ühtegi koledat ei saanud.

Aga eks elu ongi raske.

Fightcraft Gym

Niisiis,
projekti "Peksame Kõiki Eurooplasi, Eriti Naisi" raames käisime Kopenhagenis Fightcraft Gymi vibe`i rikkumas.

Naistega oli seal tiba kehvasti, kohapeal oli pakkuda täpselt üks naine, kes oli algaja ja Eesti normaalsest naisest (represented by Tuuker & Helin) tüki maad väiksem. Tema peal tuli mountist backi võtmine kohe erakordselt hästi välja:) Kõrval CSA gymi poksitrennis oli ka kaks naist näha, aga nendega võrreldes oleks minu poks näinud välja nagu olümpiatase - see ütleb kõik.

See-eest mees-tüüpi fightereid oli igale maitsele.

Esimeses sparritrennis olid ainult suured ja tugevad tüübid. Neile kimurat ei saanudki teha - näiteks vahepeal sain kimura ilusti kätte, aga kui hakkasin tõmbama, siis tüübi käsi ei liikunud ühtegi sentimeetrit:) Priit selle peale kohe rõõmustas, sest tema viimasel ajal arvab, et tuleb ainult backist kägistada ja kes kimurat teevad, on lollid.

Aga hilisemates trennides olid ka mõned väiksemad tüübid, kelle biitseps ei konkureerinud mount everestiga. Need vist natuke kartsid meiega sparrida, aga me saime nad ikkagi kätte:) Neid sai siis ka natuke subitud ja mõni isegi laskis crossface panna, see oli eriti lahe.

Muidu üldiselt taanlased on väga sõbralikud ja viisakad, isegi naiste vastu. Vahepeal tundus, et nad tahavad Priidule soolise võrdõiguslikkuse politsei kutsuda:)

Laupäeva õhtul siis Priit ja Thomas pidid tegema õhtusööki ja meie Heliniga läksime veini ostma, kus meil tekkis järgmine suurepärase loogikaga arutelu:

- Priit teab, et Helin on taimetoitlane - ühelgi söögikorral ta ei jäta Helini kallal selle pärast ilkumata.

- Järelikult suure tõenäosusega nad teevad kala.

- Järelikult tuleks osta valget veini.

- Aga tundes Priitu, siis see võimalus, et tal tuleb õigel hetkel pähe, et Helin on taimetoitlane, on umbes üks triljonist.

- Mistõttu ilmselt nad teevad liha.

- Järelikult tuleks osta punast veini.

Niisiis panustasime teisele variandile ja jäime Thomase poole ka tiba hiljaks, sest Helin keeldus minemast, enne kui on saanud nahka pista ühe suurepärase Kopenhageni vahvli. Mis oli temast igati tark tegu, sest Thomase pool ta sai herneid, porgandeid ja spinatit:))

Pärast läksime linna peale chillima ja jõime sisse erinevaid kahtlaseid kokteile (s.h. šokolaadipiimaga), õlut, veini, viskit ja maiteamisasju veel. Sel õhtul minu püksineedus nakkas Helini külge, täpsemalt siis ma kallasin küünla seest kogu vaha Helini ainukeste pükste peale. Kuna Helinil oli esmaspäeval vaja tööle minna (mida ta ilma püksata ei tahtnud teha), siis ta läks lennujaamas joonelt esimesse riidepoodi, kahmas sealt esimesed ettejuhtunud püksid ja teatas, et need sobivad ja šopping on nüüd edukalt lõpetatud. Great success.

Aga tagasi laupäevaõhtuse joomingu juurde. Öösel kell pool 2 sain Danielilt sms-i palvega lõpetada küünalde ründamine, kuna muidu ta kardab Priidu vaimse tervise pärast. Tegelikult muidugi ma ei teinud muud kui küünlavahast kujutavat kunsti ja küünalde endaga performance kunsti - aga Priit kahjuks kunstist ei jaga halligi ja kaebas Danielile.

Järgmisel hommikul esimeses trennis ilmselt kättemaksuks Priit tegi backist põgenemist, mille drill seisnes selles, et tuli rullida järjest üle põranda üksteise seljas. See on üks erakordselt hea harjutus "the day after" hommikuks. Soovitan kindlasti suvelaagri pühapäeva hommikul seda teha, ainult et Ron peab kaasas olema, kes pärast kõik okse mattide pealt ära koristaks. (Haha, inside joke, Ron ilmselt arvas, et Priit pole seda lugu meile rääkinud:))

Igatahes siis me jäime reisiga väga rahule (muidugi ei tea, mis mulje taanlastele Eesti naistest jäi, aga ega me väga ei muretse:) Ei teagi, kuhu järgmiseks - variandid on näiteks Rootsi ja Inglismaa.

Ja mõtlesime palgata järgmiseks reisiks pakikandja. Peab olema võimeline tassima kahte kotti, kus on kimonod sees. Ootame CV-sid!:)

Update

Tundub, et kevad hakkab tulema. Juba päike tõuseb hommikuti enne kui mina. Ja paistab aknast sisse. Tuleb minna kardinapoodi.

Backivõtmine vaikselt edeneb. Eile juba tuli välja, great success (tegemist oli siis Ronilt varastatud tehnikaga mountist backi minekuks, mida ta minu peal umbes kolm tuhat korda on kasutanud). A no mis ma sest ikka räägin, ega keegi nagunii ei usu ja videot kah pole:)

Maadlema pole viimasel ajal julgend minna, sest seal on vastaste valik kuidagi ühekülgne - kõik on sellised ühtlaselt suured kollid, mul ei ole piisavalt tõstejõudu nendega maadlemiseks.

Valimas käisin ära. Loodetavasti nüüd võib kindel olla. Vähemalt need kohutavad valimisreklaamid saavad tänasega läbi, see on küll päris kindel.

Muus osas tundub, et minu peale on laskunud sitafilmineedus. Väiketuuker minuga enam kinno ei taha tulla, sest kõik minu valitud filmid on sitad. Viimane eriti väljapaistev eksemplar oli Drive Angry. Ma muidugi ei oodanudki sealt mingit erilist kunstilist šedöövrit, aga gaad deem!

Lisaks vaatasin veel Mehaanikut against my better judgement, sest arvustused lubasid Stathami paljast tagumikku. Ega nii jah eriti heade filmide peale ei satu, kui ilusate six-packide kontsentratsiooni järgi neid valida.

Üks triljonist

Meie trennikaaslane Jass on Rubiku kuubiku tšempion ja on sellega nakatanud ka teisi. Näiteks Stockholmi reisil oli kuubik kaasas lausa neljal inimesel.

Ühel õhtul siis pani Priit parajasti mati peal istudes kuubikut kokku, kui äkki jäi hämmeldunud näoga vahtima ja kutsus Jassi appi:
- Kle siin on mingi jama! See ei lähe kokku!

Mispeale Jass ütles täieliku kivinäoga:
- Jajah, wikipedia ütleb, et on üks kuubiku segamise võimalus, kus ei saagi pärast kuubikut kokku. Selle tõenäosus on umbes üks triljonist.

[muidugi tegelikult Jass oli öösel Priidu kuubiku lahti võtnud ja kaks ruutu ära vahetanud]

Priit: - Kas sul on see kunagi tulnud?

Jass: - Ei, esimest korda näen…

Priit: - Aga Ron, sul on tulnud?

Ron: - Ei, ei ole...

Priit: - Üks triljonist!! Lahe!! Mul on üks võimalus triljonist! Vaadake!! Üks triljonist!!
Aga nüüd kuubik ei lähe kokku! Mis ma siis nüüd teen?

Jass: - Noh, aja kuubik uuesti segamini!

Priit: - Kle mul tuli jälle see üks triljonist! Mis see tõenäosus on, et see kaks korda järjest tuleb?? See on nagu mingi déjà vu – nagu Matrixis! Või nagu Inception! Kuubik ei lähe kokku – oleme Matrixis!

Selle aja peale juba inimesed olid enesevalitsuse kaotanud ja irvitasid käpuli maas. Seda osa on ka video peal natuke, kõlab umbes niimoodi:
Hahahaa … üks triljonist! Hahahaa…. MATRIX!! Hehehee! Ei ole võimalik! :)

Priit: - Ei olegi üks triljonist vä?? Päriselt vä? Nalja teete vä?
KES SELLE JAMA KORRALDAS?!?

Selle peale Jass tegi viisaka kummarduse.

Jass peab nüüd ette vaatama, et Priit “Üks Triljonist” Mihkelson talle mingit revanšeerivat käkki ei keera:) Või noh, tegelikult Priidu iseloomu arvestades tuleb rohkem karta kägistamist… või siis Priit näitab järgmised kuu aega trennis kõige rõvedamaid giljotiine Jassi peal ette:)

Stockholmi SBG

Niisiis,
Selleaastase erinevate gymide külastamise strateegia raames sai käidud Stockholmi SBG gymis. Seekord oli meil päris suur delegatsioon, kokku lausa 8 inimest.

Stockholmi SBG on palju väiksem kui 3D Treening, aga see-eest on seal päris palju naisi. Kokku vist miski 7 naisega sain rullida, see on päris hea tulemus, Rootsi vist ikka on see soolise võrdõiguslikkuse maa:) Kahjuks küll Eesti naiste vastu neist keegi ei saanud, kõik Rootsi naised said meie poolt ära subitud.

Eesti delegatsiooni meespoolel läks samuti hästi, igale rootslasele ikka leidus mõni eestlane, kes ta ära subis. Lõppseis jäi kõvasti eestlaste kasuks:)

Muidu Rootsi mehed mulle täitsa meeldivad, need on täitsa nõus naistega sparrima ja mõni tuli veel mitu korda tagasi revanši küsima, kui oli subi saanud:)

Priit kah soovitas rootslastele, et näe sparrige selle tšikiga, sealt saab nähtamatu kimura! Ja tõepoolest, mõni tüüp oligi kimura peale täitsa üllatunud, nagu tõesti oleks nähtamatu kimura olnud:) Aga ma väga palju kimurasid ei teinud, üritasin rohkem RNC-sid. Ja lõppkokkuvõttes üldse side choke stiilis asju tuli kõige rohkem minumeelest.

Stockholmi gym oli muidu elamiseks väga broo, aint magamiseks oli see maadlusmatt tiba kõva. Võib-olla see oli põhjuseks, et ma öösiti nägin pidevalt hullus koguses unenägusid. Näiteks ühel ööl nägin, et me Heliniga mängisime GSP ja miski teise UFC fighteriga võrkpalli. Nojah.

Gymi suur pluss oli kahtlemata see, et seal oli olemas suur saun. Saun oli küll meeste poolel, mis aga meid eriti ei kottinud. Uskumatul kombel aga selgus, et Priit ja Ron kardavad naisi koledasti ja ei julge sauna ligigi minna, kui seal mõni naine sees on. Selle tulemusena arenes Priidu ja tuukri vahel järgmine mõttevahetus:

- Naised ei tule sauna!
- Tulevad küll!
- Ei tule!!
- Tulevad küll!!
- EI TULE!!!
- Mine *****!!

Loomulikult naised läksid ikka sauna, millal tahtsid. Priit ja Ron siis passisid senikaua väljas ja ootasid, et saaks omavahel sauna minna. Mina ei tea, mis nad seal omaette tegid, aga siin on välja pakutud päris huvitavaid variante:)

See sauna probleem ja veel mõned eraldiseisvad intsidendid viisid selleni, et Priit komponeeris laulukese, mida ta siis väga emotsionaalselt kitarri saatel esitas:

I hate Kiku!!
[plänn-plänn-plänn-plänn]
I hate Kiku!!
[plänn-plänn-plänn-plänn]

Kokkuvõtteks siis oli tegemist väga suurepärase reisiga, kus peale ülaltoodu juhtus veel palju põnevat, millest kah kunagi võiks kirjutada – näiteks: kuidas Jass kottis Priitu Rubiku kuubikuga (hahahaa, 5 tärni!), kuidas Jass ja Imelik pidasid öösel pärast sauna ja õllejoomist omavahel death matchi, mida Ron arvab paksudest naistest, kuidas otsiti Helinile sobivat nime (teema on endiselt lahtine muide, pakkumised oodatud) ja palju muud!
:D