Happy days

Niisiis,

käisime Lupus ESTiga Bedfordi tunnelis ja Empurias hüppamas.

Reis algas sellega, et Tallinna lennujaama security ei lasknud mind tinavööga lennuki peale. Pidi olema ohtlik relv. Üritasin nende käest teada saada, mismoodi see siis ohtlik on - virutan kellelegi vastu pead või? Ja kas neile ei tundu hoopis ohtlikum, kui ma kellelegi oma laptopiga vastu pead virutan? Aga no ei jäänud mõistuse hääl seekord võitjaks. Eriti huvitav on muidugi see, et ma olen sellesama tinavööga ennemalt oma kümme korda lennuki peale saanud, pluss minu kõrval läks security`st läbi Mart oma samasuguse tinavööga, millest aga ei tehtud mingit probleemi.

Tinavööd mul oli üldsegi vaja sellepärast, et Rink on abielus olles kõvasti kosunud, mistõttu tiimi kukkumiskiirus väljub minu mugavuse piiridest.

Tunnelis oli meie coachiks Sarah, kes on inglane, ja sealjuures väga rõõmus ja positiivne inimene. Mis on kõik väga tore, välja arvatud juhul, kui sa oled täiega sitasti lennanud ja siis coach hüppab rõõmust üles-alla ja arvab, et Very good! I love it!

Ma arvan, et Antonil oli paar korda kiusatus Sarah ära kägistada:)

Empurias oli coachiks Joey, kes on täitsa teistmoodi mees. Tema coachimine käib umbes niimoodi: No mis väljahüppeasend see jälle on?!? Ma ju rääkisin, et tuleb painutada! Näita, kuhu sa siin omaarust pead liikuma! OK, ja nüüd vaatame, kuhu sa tegelikult liigud! Näed?!?

Põhimõtteliselt siis meil läks tunnelis lendamine juba suht ilusti, aga Empuriasse jõudes selgus, et hüppamine pole ikka päris sama mis tunnel. Esimesed hüpped olid ikka täiega kohutavad. Mida edasi, seda paremaks hakkas asi minema, vahepeal isegi juba tekkis lendava tiimi tunne. Aga muidugi miskile normaalsele tasemele jõudmiseks meil oleks vaja kõvasti rohkem kui need 45 hüpet, mis me praegu Empurias tegime. Järgmine peatus Rootsi Basic Camp:)

Kohapeal mõeldi välja tiimi motivatsiooniskeem - tuleb võtta üks angerjas, panna sügavkülma ja siis pärast selle külmunud angerjaga p***** k****** seda, kes parajasti munas. Enamasti oli see Anton, kelle peale pärast hüpet karjuti: Angerjas! Angerjas!:) Aga ka wolli sai paar korda kujundile pihta ja teenis ära angerjaga ähvardamise.

Tiimi tavaline päev nägi siis välja niimoodi: kell 7.30 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 8.30 esimese hüppe briif, kell 9 esimene tõus. Pärast maandumist kiiresti vari packeritele ja ise kas videot vaatama või järgmist hüpet briifima. Vahel harva jäi ka aega peldikus käia:) Enamasti oli hüpete vahel 15min aega. Niimoodi saime kuskil kella neljaks oma 10 hüpet tehtud ja tõmbasime otsad kokku, sest ka meiega koos hüppavad Saksa Bundeswehri tiimid lõpetasid sel kellaajal ja lennukit ei saanud enam täis.

Pärast hüppamist tegime DZ baaris väikse õlle, käisime dušši all ja läksime õhtust sööma. Söök oli igal pool ülimalt suurepärane. Ja siis läksime hotelli jooma. Jõime ja mölisesime kella 11ni, siis läksime magama. Ja järgmine päev kell 7.30 jälle äratus.

Minu meelest see oli täiesti suurepärane päevaplaan.

Kohalikud veinid ja oliivid olid hotelli kõrval poes üliodavad, viskid samamoodi. Ükspäev jõime Antoniga terve pudeli Lagavulinit ära, ei pannud tähelegi, kui juba oli otsas:)

Aga ärge arvake, et me oleme mingid joodikud võimidagi. Kunagi ei joodud nii palju, et see järgmise päeva hüppamist oleks hakanud segama, ja alati mindi kell 23 magama. Välja arvatud muidugi viimane õhtu, kus järgmisel päeval enam hüppamist polnud.

Tibu nende kohalike packeritega just kõige paremini läbi ei saanud, avamisel tuli ikka tööd teha enamasti. Lisaks kolmed tropikeerud nädala jooksul (võrdluseks - ise pakkides ma saan umbes ühed tropikeerud kahe aasta peale). Aga noh, lõppkokkuvõttes kõik töötas ja varuvarju peale võib ju kindel olla, see on mul ise pakitud:)

Ühe päeva esimese tõusu spott läks tiba nihu ja maandusime kõik lennuväljast põhja poole põldude peale. Ma valisin omaarust ümbruskonna kõige kuivema põllu, aga paraku maandumisel selgus, et tegemist on siiski pigem mudaga. Rink kaotas kolmandal sammul ühe saapa muda sisse ära ja mina käisin plauhti külili, mis üldse ei parandanud mu hüppekostüümi väljanägemist.

Meiega koos hüppas ka Saksa Bundeswehri delegatsioon – kaks meeste 4way tiimi, üks naiste 4way ja täpsushüppajad. Täpsushüppajate tiimis oli kaks naist ja üks mees, kes kandsid kohutavaid liibuvaid pükse ja nahkmütse. Üks tšikk spottis alati 1000m peal lennukit ja röökis piloodi peale: LEEEFT!!! Ja kui piloot piisavalt kiiresti ei reageerinud, siis tegi inimsööja nägu:)

Rinkil oli teooria, mille järgi metsajooksult esimesena tagasi jõudnud sõjarditele antakse FS-suitid ja pannakse 4wayd hüppama. Ja siis järgmisele antakse liibuvad püksid ja 20 kilo kaaluv täpsusvari. Ja kaks tšikki tiimikaaslasteks (tüüp oli nähtavalt homo:)

Pärast sakslastega juttu ajades tuli välja, et umbes nii see asi käibki:)))

Peale viimast hüppepäeva mina läksin team roomi võtit ära viima, aga teised tahtsid minna auto juurde, mistõttu ma viskasin neile autovõtmed. Autovõtmed lendasid lauapõrkega otse Antonile munadesse. Anton kukkus käpuli, ülejäänud tiim irvitas nagu kuradid ja kõrvallauas õlut joovad saksa sõjardid plaksutasid:)

Millalgi nädala jooksul tekkis oluline küsimus, kes tiimiliikmetest on kõige väiksem - et see saab hüüdnimeks Tupsu. Valik jäi Mardi ja Antoni vahele, sest kuigi minu parameetrid on umbes samad, siis ma siiski näen nendest tükk maad suurem välja - ilmselt on asi minu paksus tagumikus.

Kuna oli erinevaid arvamusi selles osas, kas Mart või Anton on väiksem (eriti Mardi ja Antoni arvamused erinesid kardinaalselt:) siis tekkis hulk erinevaid mõtteid, kuidas seda täpsemalt kindlaks teha. Mingite tõsisemate testideni veel ei jõutud, aga vägisi tundub, et Tupsu nimetus kaldub Antoni poole:)

Viimasel õhtul siis tahtsid kallid tiimikaaslased minna saksa 4way tšikke taga ajama. Eriti outside centeri pärast käis tihe rebimine. Aga õhtu läks niimoodi, et jõime ja möllasime küll kõvasti, aga lõpuks ei saanudki keegi ühtegi saksa tšikki. Isegi Anton mitte. Isegi ühtegi koledat ei saanud.

Aga eks elu ongi raske.