Tegelikult oli kõik Liisu süü.
Mul oli plaan usinalt Jahus riggerdada, kui helistas Liisu ja ütles: "Noh, oled Jahus vä? OK, ma tulen sinna jooma!"
Ja tuligi.
Ja nii see juhtuski, et jõime ära hulga õlut ja kuna selline teguviis tundus reede õhtuks suurepäraselt sobivat, siis jõime veel hulga õlut peale.
Olulisemad järeldused, milleni jõudsime:
1) Joomist on viimasel ajal vähe harjutatud, asi on suht käest ära. Tuleb edaspidi sellega rohkem tegeleda.
2) Tahaks juba hüpata. Talv imeb.
3) No taibohh me oleme ikka eriti vinged lendajad.
4) Jahu peldik on liiga kaugel. Pealegi võib tee peal vabalt ära eksida, koridoris on külm ja koridori ust ei saa purjus peaga lahti.
See takso, millega me lõpuks otsustasime koju sõita, ei leidnud otseloomulikult õiget kohta üles ja pidime teda Pirita hotelli juurde otsima minema. Seal võttis taksojuht Zhan meid vastu teatega :"Ai blin, mashina slamalasj!"
Järgnevad 15 min kulutas Zhan sellele, et üritas raadiosaatjaga abi kutsuda ("nu pomogite, barni, ah?!?"), kurtis meile oma kurba elu (kui auto katki, siis tööd pole, käsi valutab süütevõtme keeramisest ja kellelgi pole trossi, et autot ära vedada) ja jätkas järjekindlalt püüdlusi autot käivitada, kinnitades ebaõnnestunud katseid vaheldumisi väljenditega "ai blin!" ja "ai tshjort!". Ta jõudis asjaga sinnamaale, et raadio läks käima.
Lõpuks jõudis kohale teine taksojuht nimega Zaba ja viis meid koju.
On täiesti võimalik, et Liisu ei saanudki aru, et midagi valesti oli, sest jutt käis vene keeles ja Liisu oli täitsa purjus:)