Rubriigist Jits & co: SBG Manchester

Kuna sõber Karlil on Manchesteris uus uhke gym, siis meil Heliniga tekkis plaan minna uurima, kas äkki ka inglasi on tore peksta.

Oli küll:)

Manchesteri gymis oli pakkuda päris palju rahvast, s.h. üks naispurplebelt (ma sain aru, et ta tuli üldse ainult meie pärast välja), paar värvilise vööga suuremat tüüpi ja suur valik whitebelte. Ja kõik tahtsid kohe meiega sparrida. Eriti lahe. Sinna võiks teinekordki minna.

Manchesteri gymis oli selline traditsioon, et sparriti tund aega järjest, 5 min roundide kaupa, ja roundide vahel oli ainult miski 15 sek pausi. Mis oli mulle ok, ainult ma ei viitsinud siis roundide vahel käia vett joomas ja viimases roundis läks jalg krampi. See oli väga naljakas ja tuli kohe meelde Mart, kellel kunagi tuuletunnelis sama asi juhtus, ja lendas ringi nagu lastud vares:) Õnneks ma olin parajasti halfguardis, kus nagunii jalga ei pidanud väga liigutama.

Pika sparri edu võti on see, et pole mõtet järjest vastaseks valida värviliste vöödega või eriti tugevaid tüüpe, vaid vahepeal tuleb võtta whitebelte, kellel saab mountis istuda – nii ei väsi ära.

Gym ise on selline:
Gymis on täisvarustuses invaWC, haa haa:
Karli polnud ammu näinud, aga rõõmuga võib tõdeda, et ta pole muutunud. Paar näidet:

* Kaks tüüpi tegid parajasti MMA sparri (ja Karl coachis neid), kui järsku üks niiskel matil libises ja kukkus selili, jalad taeva poole. Tabades selle käigus teist tüüpi jalaga otse kümnesse. Mispeale see kukkus kahe käega jalgevahet hoides nägupidi matti ja tegi seal artikuleerimata häälitsusi, ja Karl hõikas: Go die over there in the corner - we need the space!

* Olime parajasti suurema pundiga minemas ilutulestikku vaatama, kui Karl äkki ütles surmtõsise häälega: And now, before we go out, let`s pray all together!
Mispeale siis Karl, Karli naine, 10-aastane tütar ja 5-aastane poeg kõik panid käed kokku ja seisid niimoodi tõsise näoga üksteise kõrval. Ma juba sain aru, et asi on kahtlane, aga Helin vist refleksist pani kah käed kokku – mispeale kogu Karli punt hakkas kõva häälega naerma ja üles-alla hüppama:)

* Ja kui me Heliniga ühel öösel koju tulime, siis Karl oli ennast ukse taha pimedasse ära peitnud, ja nagu Helin sisse astus, siis ta röögatas sealt: MUHHAHHAHHAA!!! Mispeale Helin hüppas poole meetri kõrgusele õhku, aga siis üllatuslikult kõndis edasi, Karli poole vaatamata:)

Tahtsime Karlile järgmisel päeval sedasama nalja tagasi teha, aga me kahlustasime, et tema reaktsioon sellisele üllatusele võiks olla tiba erinev ja hõlmata muuhulgas mõnd spontaanset rusikahoopi, mida oleks ehk parem vältida:)

Laupäeva õhtul käisime väljas, eesmärgiga juua palju alkoholi ja vaadata koledaid inglasi. Mõlemad eesmärgid said täiega täidetud. Õhtused inglased on ikka erakordselt koledad. Võib-olla aitaks, kui nad valiks riided, kuhu nende hiiglaslik tagumik ka tegelikult sisse mahub - aga noh, siis poleks jälle nii huvitav vaadata.

Saime tuttavaks ühe U.S. military tüübiga (kelle vastus kõigile probleemidele oli ümbruskond Semtexiga puhtaks lasta), ühe poolakaga ja hulga norrakate ja rootslastega, kellel olid peas uskumatud pedesoengud. Jõime suurel hulgal imelikke kokteile, millest polnud teada, mis seal sees täpselt oli. Ei tuvastanud, et oleks ühegi kokteili eest ise maksnud. Ei jäänud maha viimasest öisest trammist (hommikul kell 5 oli vaja hakata lennuväljale sõitma). Oli tore õhtupoolik.

Tänutäheks meie vastuvõtmise eest kinkisime Karlile suure pudeli rummi ja vannipardi, mille me enne kenasti ära dekoreerisime.

Igatahes oli tore ja Manchesteri on plaan kindlasti veel minna, eriti arvestades fakti, et kevadest lendab sinna ka Ryanair reedeti ja esmaspäeviti.