Miks langevarjuinstruktori töö on tervistkahjustav

Nagu juba tandemi puhul traditsiooniks oli saanud, et pärast 100 korralikku hüpet tuleb üks ikaldus, nii juhtus nüüd ka AFF-iga. Eelmisel nädalavahetusel täitus mul 100 AFF hüpet ja eile siis hüpe, mille sarnast harva näha saab.

Videot eetilistel kaalutlustel avalikult üles ei pane, aga seda peab küll ütlema, et pulss nii kõrgele pole tõusnud vist ühelgi hüppel juba palju aastaid. Hüpe algas suht normaalselt, aga poole pealt läks õpilasel asi käest ära ja tegi järjest hoolega kõik valesti ja asi läks väga kiiresti väga hulluks. Lendasin talle mööda taevast järgi nagu marutõbine orav ja mõtlesin, et krt kui ei saa nüüd raiska kohe kätte, siis kukub krt automaati ja äkist saab veel surma või midagi [pluss rõve sõim kolmes võõrkeeles, tsenseeritud isegi langevarjuritele]. Noh sain siiski lõpuks tüübi kätte ja tõmbasin secondary handle, samal ajal kui õpilane ise viskas meduusi. Aga ega palju eksimisruumi enam ei jäänud järele.

Ega ma ei teagi täpselt, miks ma sellest siia blogisse kirjutan. Ega vist ei olegi miskit mõistlikku põhjust. Noh, jah.

Põhimõtteliselt ma olen seda hüpet oodanud kaks aastat. Ikka järjest hüppad õpilastega ja vaatad, kuidas nad ilusti teevad seda, mis neile on õpetatud, ja siis mõtled, et ei tea millal nüüd tuleb see õpilane, kes kõik tuksi keerab.

Ja ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda jama oleks saanud vältida. Olin juba näinud ohtu selle õpilase puhul ja omast arust teinud kõik võimaliku riskide vähendamiseks - pikad briifid maa peal, ei andnud seda õpilast ühelegi teisele instruktorile, olin valmis, et konkreetselt sellel hüppel võib juhtuda mingi jama (konkreetselt istusin lennukis ja mõtlesin - nii, nüüd äkki miski jama võib tulla, peab olema ettevaatlik!), passisin vabalangemises hoolega õpilasest haardekaugusel - aga ikka tal õnnestus sekundi jooksul selili keerata ja minema kaduda. Seekord läks kõik küll lõpuks hästi, aga kui mingid asjaolud oleks olnud teisiti, oleks asi võinud ka kehvemini lõppeda.

Ja nagu sageli juhtub, on see tuksiläinud hüpe instruktorit oluliselt rohkem ehmatanud kui õpilast. Järgmine katse nädala pärast, oh joy.