Eurobigway
Sai siis käidud vahelduseks bigwayd lendamas.
Eurobigway on Euroopa suurim bigway üritus, sel aastal oli plaanis suur bigway 125, keskmine bigway 40-80 ja väike bigway 20 inimest. Asi toimus Poolas ja formatsiooni lendas 4 Pink Skyvani ja 2 Turboletti. Eestlased olid üritusel esindatud 6 inimesega, kellest suures bigways lendasin ainult mina seekord.
Bigway üritustel käies tuleb arvestada bigway spetsiifikaga:
- Õhus on korraga palju inimesi, kellest igaühel on potentsiaali sinuga kokku põrgata vabalangemises, varju avamisel ja kupli all. Sellepärast peavad olema silmad ka selja taga ja Tibu tuleb vahetada rahulikuma avanemisega kupli vastu. Seekord oli ainult üks canopy collision ja seegi lõppes õnnelikult - üks hüppaja maandus varuga ja teine põhikupliga. Ohutuse teemat võetakse väga tõsiselt, sest ega keegi ei taha surma saada.
- Dirt-diving võtab kõvasti aega, mistõttu suur osa tegevusest toimub maa peal ja üle 5 hüppe päevas üldiselt ei jõua.
- Bigway kokkusaamiseks ei tohi keegi sellest suurest seltskonnast munada. Ole valmis selleks, et tuleb teha hüpe hüppe järel, kus keegi ikka munab ja rekordit ei tule. Järgmisel hüppel munab jälle keegi teine. Eriti lahe on muidugi, kui sa ise oled see üks hüppaja, kes kogu bigway ära munab:)
[Disclaimer: Tuuker pole siiamaani veel kunagi ühtki bigwayd munanud. Aga küll jõuab.]
- Bigway seltskond on ka natuke erinev näiteks FS4 hüppajatest. Nad on enamuses vanemad ja liigutavad aeglasemalt. Mistõttu keskmisel 4way hüppajal tekib soov neid tagant lükata, et lendaks krt kiiremini oma koha peale:) Ma saan aru küll, et bigwayd tuleb aeglaselt ja ettevaatlikult lennata, aga tuukri aeglane on umbes 3x kiirem kui keskmise bigway aeglane:)
Anyway, lendasime siis seda 125wayd. Või noh lõpuks oli see tegelikult 113way, kuna osad väänasid jalgu ja jäid haigeks ja läksid minema. Haigeks oli lihtne jääda, kuna kogu nädal lihtsalt sadas vihma. Kuna eestlased olid ilusa ilma lootuses plaaninud magada telgis, siis oli muidugi eriti lahe. Õnneks mul polnud enam vajadust haigeks jääda, sest juba enne Poola tulekut mul oli õnnestunud hankida kole kurguvalu, mille tõttu ma kogu nädala toitusin põhiliselt ibukast ja õlle asemel jõin viskit.
Esimene päev läks dirt-divede peale, mis oli OK, sest ilma nagunii ei olnud. Teisel päeval siis pärast lõunat pilved hajusid ja saime lõpuks taevasse. Mäletan, et vaatasin lennuki aknast teiste Skyvanide sabasid ja imestasin, et kas ma tõesti kavatsen siit koos ülejäänud 124 inimesega välja hüpata ja kuidas me küll sellisele mõttele tulime.
Esimene hüpe oli paras käkk, aga saime sel päeval veel 2 hüpet ja asi läks järjest paremaks. Järgmistel päevadel oli ilm jälle sitt. Ühel õhtul saime veel ühe hüppe ja viimasel päeval 2 hüpet. Rekord tuli kokku viimasel hüppel:)
Mõned videod ka:
Lennukid tõusevad formatsioonis:)
Rekordihüppe video, korraldajate poolt (tiba sita kvaliteediga, sry)
Rekordihüppe video tuukri kaamerast
Seltskonnast, kohalikust kultuurist jms.
Sellel üritusel sai siis käidud koos kaitseväelaste kambaga, kellega meil tekkis kohe hea klapp, sest nemad joovad ka kogu aeg ja palju. Kuna ilm oli kah üle keskmise sitt, siis panustasimegi põhiliselt joomisele. Enamasti oli asi enam-vähem kontrolli all, kuna bigway oli kogu päeva standby-s. Aga ühel päeval sadas ikka täiega vihma ja päev lõpetati ära juba lõunast, ja kuna midagi paremat polnud teha, siis otsustasime kohe jooma hakata. Sel päeval jõime ära muuhulgas kaks pudelt Vana Tallinnat, ühe viski jpm.
Sel õhtul toimus DZ-s disko, kus sai näha hulgaliselt kohalikke paaritustantse. Eestlased eelistasid seda kõrvalt huviga jälgida, keskendudes joomisele ja intelligentsele vestlusele. Muuhulgas käsitleti teemat, et millistes huvitavates kohtades on keegi kunagi seksinud, mille mainimine tuli järgmisel päeval asjaosalistele suure üllatusena:)
Saime tuttavaks kohaliku poolakaga (olgu ta nimi Antonov), kes tahtis tantsida Kertuga, aga ei põlanud ära ka Viidot, kui see talle tantsupõrandal kätte sattus (Viidol oli missioon Poola tantsulugude vahele toppida Eesti muusikat, mis ei teinud teda poolakate seas eriti populaarseks:)
Järgmisel päeval tuli Antonov Viidoga rääkima ja tundis huvi, kas Viidole meeldivad suured tissid. Viidol vajus selle peale suu ammuli, sest muidugi tema ei mäletanud, et ta oli eelmisel õhtul Antonoviga tantsinud. Aga Antonov ei andnud järgi ja ei läinud enne ära, kui lõpuks Viido oli nõus kirjeldama oma eelistusi tisside osas, mis kõlas umbes niimoodi: "I like normal size! Not big. Not small. Normal!!" Selle uue informatsiooniga varustatud Antonov läks tagasi tantsupõrandale ja Viido vaatas talle mõtlikult järele, lauldes: "Mis tegema nüüd pean?? Kus olen teinud vea??"
Viimasel õhtul otsustasime ennast vähe viisakamalt riidesse panna ja minna kõrvalasuvasse linna peole, kuhu langevarjuritel oli tasuta sissepääs. Kaic pani lausa puhta pluusi selga, mis aga ilmselt oli viga, sest peo edenedes ta pidi paluma minu käest kaitset kohalike tšikkide vastu, kes tal karjade kaupa järel käisid. Muidugi sõpru tuleb ikka abistada ja ma siis vahtisin neile tšikkidele kurja pilguga otsa (kurja näo tegemine on lihtne, selleks tuleb lihtsalt ette kujutada, et püksid on katki ja peab poodi minema... no või siis et Anton on P exiti perse keeranud:) Tšikid läksid minema, paraku ükski kakelda ei tahtnud.
Siis läks Kaic baarileti juurde õlut ostma, aga tuli natukese aja pärast ilma õlleta ja õudust väljendava näoilmega tagasi. Kui me tundsime huvi, et mida jubedat siis nüüd juhtus, arenes järgmine konversatsioon:
- Üks tšikk näitas mulle tisse ja tahtis, et ma talle õlut ostaks!!
- Noh, ostsid siis vä?
- EI !!!
- A kuidas sa tast siis lahti said?
- raputab kätt, nagu tahaks tatti käe küljest ära saada...
Pärast seda me leidsime, et meie antropoloogiline huvi kohaliku kultuuri vastu on rahuldatud, ja läksime ära magama.
Kokkuvõtteks võib öelda, et bigwayd lennata on omamoodi huvitav, aga kas ka järgmisel aastal mõnd bigway üritust külastada õnnestub, oleneb tiimi plaanidest. (P.S. ma ei teagi, kas oleks õigem kirjutada "tiim" või "Tiim"... otsustab seda kah siis, kui järgmise aasta plaanid paika saavad:)
Eurobigway on Euroopa suurim bigway üritus, sel aastal oli plaanis suur bigway 125, keskmine bigway 40-80 ja väike bigway 20 inimest. Asi toimus Poolas ja formatsiooni lendas 4 Pink Skyvani ja 2 Turboletti. Eestlased olid üritusel esindatud 6 inimesega, kellest suures bigways lendasin ainult mina seekord.
Bigway üritustel käies tuleb arvestada bigway spetsiifikaga:
- Õhus on korraga palju inimesi, kellest igaühel on potentsiaali sinuga kokku põrgata vabalangemises, varju avamisel ja kupli all. Sellepärast peavad olema silmad ka selja taga ja Tibu tuleb vahetada rahulikuma avanemisega kupli vastu. Seekord oli ainult üks canopy collision ja seegi lõppes õnnelikult - üks hüppaja maandus varuga ja teine põhikupliga. Ohutuse teemat võetakse väga tõsiselt, sest ega keegi ei taha surma saada.
- Dirt-diving võtab kõvasti aega, mistõttu suur osa tegevusest toimub maa peal ja üle 5 hüppe päevas üldiselt ei jõua.
- Bigway kokkusaamiseks ei tohi keegi sellest suurest seltskonnast munada. Ole valmis selleks, et tuleb teha hüpe hüppe järel, kus keegi ikka munab ja rekordit ei tule. Järgmisel hüppel munab jälle keegi teine. Eriti lahe on muidugi, kui sa ise oled see üks hüppaja, kes kogu bigway ära munab:)
[Disclaimer: Tuuker pole siiamaani veel kunagi ühtki bigwayd munanud. Aga küll jõuab.]
- Bigway seltskond on ka natuke erinev näiteks FS4 hüppajatest. Nad on enamuses vanemad ja liigutavad aeglasemalt. Mistõttu keskmisel 4way hüppajal tekib soov neid tagant lükata, et lendaks krt kiiremini oma koha peale:) Ma saan aru küll, et bigwayd tuleb aeglaselt ja ettevaatlikult lennata, aga tuukri aeglane on umbes 3x kiirem kui keskmise bigway aeglane:)
Anyway, lendasime siis seda 125wayd. Või noh lõpuks oli see tegelikult 113way, kuna osad väänasid jalgu ja jäid haigeks ja läksid minema. Haigeks oli lihtne jääda, kuna kogu nädal lihtsalt sadas vihma. Kuna eestlased olid ilusa ilma lootuses plaaninud magada telgis, siis oli muidugi eriti lahe. Õnneks mul polnud enam vajadust haigeks jääda, sest juba enne Poola tulekut mul oli õnnestunud hankida kole kurguvalu, mille tõttu ma kogu nädala toitusin põhiliselt ibukast ja õlle asemel jõin viskit.
Esimene päev läks dirt-divede peale, mis oli OK, sest ilma nagunii ei olnud. Teisel päeval siis pärast lõunat pilved hajusid ja saime lõpuks taevasse. Mäletan, et vaatasin lennuki aknast teiste Skyvanide sabasid ja imestasin, et kas ma tõesti kavatsen siit koos ülejäänud 124 inimesega välja hüpata ja kuidas me küll sellisele mõttele tulime.
Esimene hüpe oli paras käkk, aga saime sel päeval veel 2 hüpet ja asi läks järjest paremaks. Järgmistel päevadel oli ilm jälle sitt. Ühel õhtul saime veel ühe hüppe ja viimasel päeval 2 hüpet. Rekord tuli kokku viimasel hüppel:)
Mõned videod ka:
Lennukid tõusevad formatsioonis:)
Rekordihüppe video, korraldajate poolt (tiba sita kvaliteediga, sry)
Rekordihüppe video tuukri kaamerast
Seltskonnast, kohalikust kultuurist jms.
Sellel üritusel sai siis käidud koos kaitseväelaste kambaga, kellega meil tekkis kohe hea klapp, sest nemad joovad ka kogu aeg ja palju. Kuna ilm oli kah üle keskmise sitt, siis panustasimegi põhiliselt joomisele. Enamasti oli asi enam-vähem kontrolli all, kuna bigway oli kogu päeva standby-s. Aga ühel päeval sadas ikka täiega vihma ja päev lõpetati ära juba lõunast, ja kuna midagi paremat polnud teha, siis otsustasime kohe jooma hakata. Sel päeval jõime ära muuhulgas kaks pudelt Vana Tallinnat, ühe viski jpm.
Sel õhtul toimus DZ-s disko, kus sai näha hulgaliselt kohalikke paaritustantse. Eestlased eelistasid seda kõrvalt huviga jälgida, keskendudes joomisele ja intelligentsele vestlusele. Muuhulgas käsitleti teemat, et millistes huvitavates kohtades on keegi kunagi seksinud, mille mainimine tuli järgmisel päeval asjaosalistele suure üllatusena:)
Saime tuttavaks kohaliku poolakaga (olgu ta nimi Antonov), kes tahtis tantsida Kertuga, aga ei põlanud ära ka Viidot, kui see talle tantsupõrandal kätte sattus (Viidol oli missioon Poola tantsulugude vahele toppida Eesti muusikat, mis ei teinud teda poolakate seas eriti populaarseks:)
Järgmisel päeval tuli Antonov Viidoga rääkima ja tundis huvi, kas Viidole meeldivad suured tissid. Viidol vajus selle peale suu ammuli, sest muidugi tema ei mäletanud, et ta oli eelmisel õhtul Antonoviga tantsinud. Aga Antonov ei andnud järgi ja ei läinud enne ära, kui lõpuks Viido oli nõus kirjeldama oma eelistusi tisside osas, mis kõlas umbes niimoodi: "I like normal size! Not big. Not small. Normal!!" Selle uue informatsiooniga varustatud Antonov läks tagasi tantsupõrandale ja Viido vaatas talle mõtlikult järele, lauldes: "Mis tegema nüüd pean?? Kus olen teinud vea??"
Viimasel õhtul otsustasime ennast vähe viisakamalt riidesse panna ja minna kõrvalasuvasse linna peole, kuhu langevarjuritel oli tasuta sissepääs. Kaic pani lausa puhta pluusi selga, mis aga ilmselt oli viga, sest peo edenedes ta pidi paluma minu käest kaitset kohalike tšikkide vastu, kes tal karjade kaupa järel käisid. Muidugi sõpru tuleb ikka abistada ja ma siis vahtisin neile tšikkidele kurja pilguga otsa (kurja näo tegemine on lihtne, selleks tuleb lihtsalt ette kujutada, et püksid on katki ja peab poodi minema... no või siis et Anton on P exiti perse keeranud:) Tšikid läksid minema, paraku ükski kakelda ei tahtnud.
Siis läks Kaic baarileti juurde õlut ostma, aga tuli natukese aja pärast ilma õlleta ja õudust väljendava näoilmega tagasi. Kui me tundsime huvi, et mida jubedat siis nüüd juhtus, arenes järgmine konversatsioon:
- Üks tšikk näitas mulle tisse ja tahtis, et ma talle õlut ostaks!!
- Noh, ostsid siis vä?
- EI !!!
- A kuidas sa tast siis lahti said?
- raputab kätt, nagu tahaks tatti käe küljest ära saada...
Pärast seda me leidsime, et meie antropoloogiline huvi kohaliku kultuuri vastu on rahuldatud, ja läksime ära magama.
Kokkuvõtteks võib öelda, et bigwayd lennata on omamoodi huvitav, aga kas ka järgmisel aastal mõnd bigway üritust külastada õnnestub, oleneb tiimi plaanidest. (P.S. ma ei teagi, kas oleks õigem kirjutada "tiim" või "Tiim"... otsustab seda kah siis, kui järgmise aasta plaanid paika saavad:)
posted by Tuuker at 1:35 AM
<< Home