Wednesday, December 17, 2014

Rubriigist Lupus EST: Sevilla hüppelaager

Käisime tiimiga hüppelaagris, sellises kohas nagu Skydive Spain
See on üks tore koht, sest seal seisab õue peal kolm Dornieri, mis viivad sind üles nii suure hooga, et stardi ajal kukud pingi pealt maha. Praegu talveperioodil oli küll rahvast ainult ühe Dornieri käitamiseks, aga kaks korda juhtus hommikuti selline lugu, et üks lennuk feilis mingite käivitustestidega, mispeale aga aeti kohe järgmine lennuk ette ja hüppamine võis alata. 

Peale kiirete lennukite omab Skydive Spain veel head suurt pakkimisangaari ja professionaalset staffi, mille pealik on mingi Briti erusõjaväelane, kes on üle 70 aasta vana, aga näeb välja mitte rohkem kui 50. Nagu me DZ-sse kohale jõudsime, siis ta kohe ilmus, tutvustas ennast ja hakkas käske jagama, stiilis:
Pange kõik varjud siia ritta! Kõik paberid varju peale! Ja see allkirjaga paber viige manifesti!

Härra Major Kaic läks kohe tsüklisse ja hakkas keskendunud näoga asju tegema. Kui viimane paber sai manifesti ära viidud, siis ta küsis lootusrikkalt: "Mis järgmine käsk oli?" ja oli väga pettunud, kui selgus, et sellega on käsud otsa saanud.  

Skydive Spaini maandumisala on põhimõtteliselt punane savi, mõne väikese rohuribaga. See punane savi on nagu kitt, mistõttu tuleb maandumisel koperdamist vältida, et pärast mitte välja näha nagu mudakoll. Päris hästi see siiski ei õnnestunud. Kõigepealt crashis Kaic kukerpalli muda sisse ja küsis pärast packeritelt harja, millega ta siis kaks päeva järjest oma kama ja suiti puhtaks harjas. Järgmine performance tuli Tupsult, jälle kaks päeva harjamist ja punase saviga kaetud tagumik vabalangemises. Ja pärast seda, kui Tupsu oli oma tagumiku puhtaks harjanud, crashis ta uuesti muda sisse. Vandumist oli kuulda juba enne seda, kui tagumik maaga kokku sai.

Packerid pakkusid, et me võime selle harja enda juurde jätta, siis pole vaja iga kord küsimas käia.

Ülaltoodud mudaperformanced võisid olla osaliselt põhjustatud sellest, et kiirema hüppamise mõttes olime seekord kaasa võtnud kaks kama. Lisaks oma varjudele laenasime sõpradelt juurde veel ühed varjud, mis põhimõtteliselt kõik olid Pilotid. Kohe esimesel hüppel oli aru saada, et Pilot 117 ei ole nagu Velo 96. Kokkuvõtteks ma jääks siiski oma Velo juurde, thank you very much. Lisaks otsustas ka kogu ülejäänud tiim (v.a. wolli) endale Velod tellida. Mina kui suur Velo-armastaja ei saa seda mitte pahaks panna, aga pisike mure on ikka, arvestades fakti, kes on minu tiimikaaslased: Kaic "fleerin esimeste vabaotstega", Rink "varjuvahetused lõpevad luumurruga" ja Tupsu (kommentaarid liigsed). 

Elamiseks rentisime suure 5 magamistoaga villa, mis suure seltskonna peale ei ole Hispaanias sugugi kallis. Lupuse tiim ei ole muidu elamise suhtes eriti pretensioonikas - minul näiteks on ainult see tagasihoidlik soov, et ei peaks ühes toas magama ühegi lapsega ega ka wolliga (kelle norskamisest võib saada kuulmiskahjustuse). Seekord olid kõik need tingimused täidetud ning lisaks oli veel olemas suur elutuba, kuhu diivanile väsinud tiimikaaslased õhtuti võisid ära kustuda.

Muidugi Lupuse tiimi jaoks ei ole ükski maja kunagi liiga suur - nüüdki tekkis olukord, kus terve maja ärkas selle peale, et wolli peeretas peldikus kell 4 hommikul, niiet aknaklaasid värisesid.

Kõige suuremat vaeva nägime nagu ikka exititega. Käkk-exiteid ikka juhtus, aga mitte liiga palju. Võib-olla ongi mingi õppimine siin toimunud.

Tupsu võttis oma elueesmärgiks Rinkile demonstreerida, et tema oskab Outside exiteid paremini kui Rink. Paraku läks ta sellega mock-upis tiba liiga hoogu - hüppas kõigest jõust jala üles ja maadus pläraki kõhuli betooni, nii pikk kui lai. See pilt oli nii absurdne, et ülejäänud tiim lihtsalt vahtis suu ammuli ja Tupsu oli kõhuli maas nagu lestakala, ülepeakaela tolmune ja ahmis õhku. Packerid tulid pärast ettevaatlikult uurima, et kas Tupsu on ikka elus ja miks ta nii tegi. Viimasele küsimusele meil ei olnud vastust.

Aga muidugi sellega intsidendid ei lõppenud. Angaari nurga taga oli maas üks reha ja otseloomulikult Tupsu läks ja astus sellele otsa ja sai rehavarrega kolaki pihta. Pärast ta tunnistas, et see oli natuke üllatav isegi temale endale ja ta ei arvanud, et tänapäeval inimesed veel rehade otsa astuvad.

Kokkuvõtteks siis pidi Tupsu kahe suupoolega ibukat sööma, sest näiteks ribid ja parem käsi valutasid betooni kukkumisest, põlv ja küünarnukk mutta maandumisest, vasak käsi Rinki tirimisest vabalangemises ja üks sõrm millestki, mille ma olen hetkel unustanud. Aga outside exitid tulid tal tõesti hästi välja, illustratsiooniks siia üks blokk 22 exit:

Kaiciga juhtus vahepeal ka niimoodi, et ta sai 40 aastat vanaks. Selle tähtsa päeva tähistamiseks ta ostis tiimile 4 pudelit Baileyst, mis ka üllatuslikul kombel kõik sai ära joodud.

Me ülejäänud tiimiga tegime Kaicile sünnipäevaks sellise üllatuse, et leppisime hüppeks vaikselt teised kujundid kokku ja siis vabalangemises Kaic üritas teha ühtesid kujundeid ja ülejäänud tiim teisi. Alguses Kaic üritas silmad pungis oma õigeid grippe võtta, aga varsti ta võttis lihtsalt sealt kinni, mis talle ette sattus, ja läbi fullface klaasi oli näha, kuidas ta tiimikaaslasi mahlakate väljenditega kostitas. Jah, meie armastame Kaici ja soovime talle palju õnne sünnipäevaks!

Kahjuks meil sellest hüppest videot ei ole, kuna Doki kaameral tekkis tõrge. Selle peale me lisasime tahvlile, kus oli meie list of obvious truths, järgmise rea: "Kaamera töötab paremini, kui see on sisse lülitatud". Sinna kogunes laagri jooksul veel kõvasti tarkuseteri, muuhulgas näiteks "Ära astu reha otsa!" ja minu isiklik lemmik "Kui paned visiiri kinni, hakkab nina sügelema".

Tupsu teatavasti vihkab kõiki lapsi, välja arvatud väike Hups, kellele Tupsu armulikult naeratab, kui Hups vastavalt päevale ja kellaajale talle hõikab kas "Tupsu lendama!" või siis "Tupsu õlu!"

(Hups on tiimikaaslase Kaici väike tütar, kellega juhtus selline lugu, et Kaic ja Liis panid talle tööpealkirjaks Hups - Hubert - enne kui oli teada, et tuleb tüdruk.) 

Hups on tavaliselt päris tore ja mõistlik laps, aga ükskord ta pani ka Tupsu kannatuse proovile, kui ta autos Tupsu kõrval istudes terve tee täiest kõrist röökis. Müsteerium lahenes alles koju jõudes, kui Hups autost välja ronides ootamatult teatas: "Tupsu kaldan!" Jah, Hupsi kaks suurt hirmu: "Kutsu kaldan!" ja "Tupsu kaldan!" :)
Tupsu oli väga pettunud.

Peale väikese Hupsi tuleb tihti uusi sõnu õpetada ka Tupsule endale, kes ei ole ju meie rahvuskaaslane, mistõttu eesti keele keerulisemad nüansid võivad talle arusaamatuks jääda.

Näiteks ta arvas, et mäger on ilmselt mingi väike põder, samuti on probleeme sõnadega nagu "rääbakas" või "tiirane" (viimast proovis Kaic talle näitlikult selgitada, üritades seksuaalselt ahistada Tupsu jalga).

Tupsu lemmik-uudissõna on "volask", millest ta hea meelega moodustab ka erinevaid originaalvorme, näiteks "Rink volaskles trepist alla, niiet maja värises".

Kokkuvõtteks siis oli tiimil väga edukas treeninglaager, tegime 67 hüpet. Ega eriti ei tahtnud seal Hispaaniast ära tulla, seal oli soe ka veel lisaks kõigele.

Mäletate seda juhtumit Empuriabravas, kus Tupsu väga imestas, et kust need pagasi ülekilod küll tulevad - aga tegelikult oli Kaic talle suure roosa vaasi kotti sokutanud? Noh, nüüd oli asi vastupidine - Tupsu imestas, et miks tal küll pagasi ülekilosid ei ole, kui tulles ometi oli. No mis te arvate, milles oli asi?:)

Õigus, muidugi oli Tupsu kiivri maha unustanud.

Siinkohal on paslik meenutada eelmisi juhtumeid, kus Tupsu on kiivri maha jätnud ja mis sellest edasi on saanud:
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Inglismaale hotellituppa
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Ryanairi lennukisse

Monday, May 26, 2014

Rubriigist Nädalavahetus lennuväljal - instruktorikoolitus

IAD-instruktorite koolitusel jõuab ükskord alati kätte hetk, kus instruktorihakatis peab sooritama proovivisked kogenud langevarjuritest kurjade libaõpilastega, kes üritavad talle erinevaid käkke keerata. Tõesti, kui instruktor juba libaõpilastega hakkama saab, siis päris õpilaste viskamine on nagu lapsemäng.

Eile siis jõudis see hetk kätte tulevasel instruktoril Dokil. Dok sai tegelikult hästi hakkama ja ma juba mõtlesin, et seekord ei saagi nalja... aga!:)

OK ilmselt siin tuleks kasuks väike tagasivaade ajaloole.

IAD instruktorite proovivisetel on ikka proovitud vana head kadumistrikki - kuri libaõpilane üritab uksest niimoodi välja saada, et instruktor ei saa meduusi visata. Siin mõned paremad performanced:

* Elo vs Aatomik. Elo oli parajasti ühe libaõpilase Britast välja visanud, kui järgmine libaõpilane Aatomik sooritas võimsa tiigrihüppe uksest välja. Elo aga ei kergitanud selle peale kulmugi (mis läind, see läind:) ja võttis rahulikult järgmise õpilase.

* Panda vs Rink. Libaõpilane Rink tegi põhimõtteliselt sama mis Aatomik - selle vahega, et instruktor Panda on suur ja tugev mees ja sai Rinkil tagumikust kinni. Asi nägi siis välja niimoodi, et Rink oli juba poolenisti uksest väljas, aga tagumik oli veel lennukis ja Panda oli selles tagumikus kinni nagu takjas. Ja tõmbas Rinki lennukisse tagasi. Punkt Pandale.

* Jõepets vs Tuuker. Jõepets vaatas parajasti rahuolevalt eelmisele õpilasele järgi ja ilmselgelt ei oodanud seda, et järgmine libaõpilane Tuuker samal ajal uksest välja hüppab. Jõepets jõudis küll veel käe uksest välja sirutada ja sellega Tuukri jalga kraapida - aga ega vabalangemises olevat inimest ikka enam kinni ei püüa.

* Aatomik vs Ekstremist. Ekstremist võttis lennukisse kaasa ühe vana katkise meduusi, toppis selle otsapidi meduusitaskusse ja andis ukse peal Aatomikule kätte. Ja kui Aatomik selle meduusi siis õhuvoolu viskas, siis meduus lendas ranitsa küljest minema ja Ekstremist kukkus vabalangemises edasi, irvitades ise nagu kurat. Aatomik röögatas: MIDA V*TTU?!! ja naerukrampides Ekstremist rääkis hiljem, et nii lolli nägu, nagu talle sealt ukse pealt järele vahtis, pole ikka ammu enam näha olnud.

Ja sellega jõuame siis Doki eilsete seiklusteni.

Dok oli parajasti välja visanud eelmise libaõpilase Tsoome, kui eriti kuri libaõpilane Aavakivi hiilis vaikselt talle selja taha. Ja nagu Dok keeras pilgu ukselt kõrvale, siis Aavakivi kadus uksest välja nagu vana luuraja - ja veel nii osavalt, et Dok ei märganud midagi. 

Küll aga Dok märkas kohe, et tema järgmist õpilast ei ole nagu kuskil.
Aavakivi! röögatas Dok, Kus on Aavakivi?!? KUHU TE AAVAKIVI PANITE???

Natuke backgroundi mitte-langevarjuritele: An2 salong on lihtsalt üks väike ruum, kus kahel pool seina ääres on istumiseks pingid. Mingeid peiduurkaid seal ei ole. Sellepärast ei tulnud Dokil ka ühtegi ideed, kus see Aavakivi võiks ennast peita. Viimases hädas vaatas Dok pingi alla - aga vähe sellest, et seal kedagi ei olnud, sinna ei oleks ka mingil tingimusel kedagi mahtunud. Selleks ajaks ülejäänud lennukis olevad hüppajad juba irvitasid täiesti avalikult. Aga Dok arvas, et nad naeravad sellepärast, et nad on ikkagi Aavakivi kuhugi ära peitnud, ja muutus järjest murelikumaks. 

Kuna jumprun oli kogu selle värgi tõttu juba päris pikaks läinud, siis otsustas Dok (õigesti), et tuleb minna uuele ringile. Dok pani ukse kinni ja küsis mureliku näoga minu käest: 
Kuule, a kus see Aavakivi siis on??

Kui ma olin talle selgitanud, et Aavakivi on most probably kuskil maandumiskujundit tegemas, siis Dok ohkas sügavalt ja ütles rõhuga: No on ikka krdi ahvid!!!
  
Oli tore nädalavahetus.

Friday, May 23, 2014

Rubriigist Lupus EST: Bodyflight World Challenge

Pärast seda, kui ma olin kirjutanud postituse Kaitseliidust ja Loksa lahingutest, tuli minu juurde väga nördinud näoga Tupsu ja esitas pretensiooni, et miks ma ei ole kirjutanud tiimi viimastest seiklustest Hispaanias ja Inglismaal - tuleb ju ometi mõelda ka Tupsu fännklubi peale. So, here we go.

Kuna meil oli plaan võistelda Bedfordi tunnelivõistlustel, siis tegime kõigepealt väikese ettevalmistava treeninglaagri Empuria tunnelis. Empurias on päris kvaliteetne tunnel ja üllatuslikult selgus, et me mahume tiimiga sinna ära palju paremini kui eelmisel korral - ilmselt oleme hakanud paremini lendama:) 

Kui Empuria tunneli kvaliteet on vahepeal ainult paranenud, siis sama ei saa kahjuks öelda kohaliku toidu kohta. Tunneli baar on toidu osas täiesti alla käinud ja ka linna pealt õnnestus leida ainult keskmise headusega söögikohti - meie kõigi lemmik Blue Sky Bar oli kahjuks kinni pandud.

Seetõttu otsustasimegi ühel õhtul ise grillida, kuigi ilm ei olnud kõige parem. Grillmeister oli seekord Kaic, kes alustas oma karjääri sellega, et jooksis koos kausitäie lihatükkidega kolaki vastu kinnist klaasust, mille tulemusena järgneva õhtu vältel oli tema pluusi esiküljel presenteeritud kogu õhtune grillimenüü.  

Liha hakkas järjest valmis saama ja me hakkasime seda järjest ära sööma. Rink muretses, et äkki grillmeister Kaic jääb niimoodi nälga - aga Kaic ei olnud sugugi mureliku näoga ja teatas: Ei, minuga on kõik ok... eks ma siit juba natuke maitsesin... maitsesin kaks vorsti ja pool kilo liha! 

Lihaga on Hispaanias üldiselt asjad väga hästi, sest on pakkuda odava hinna eest täiesti suurepärast Serrano sinki, mis kuulub päris kindlasti minu lemmiklihade hulka. Seepärast ma ei saanudki hästi aru, mispärast minu kallid tiimikaaslased tegid endale lõunaks kaasa võileibu (saia vahel, phähh!), kui ometi oli olemas võimalus võtta kaasa lihtsalt tükk Serranot ja seda lõuna ajal järada. Ideaalne lõunamenüü! Kui kellelgi on infot, kust siin Eestis oleks võimalik saada enam-vähem normaalse hinnaga Serrano seakintsu, andke palun teada! 

Järgmine peatus oli siis Bodyflight World Challenge, mis on maailma suurim tunnelivõistlus. Tõesti, ma pole kunagi nii palju tiime korraga ühes kohas näinud, juba üksinda FS4 tiime oli kokku 87 tükki.

Võistluste omapära on see, et kõigepealt sa briifid ja kriiperdad ja majandad üle tunni aja - ja siis saad 35sek lennata. See on nagu - ja ongi läbi vä?!? Eesmärgiks on siis selle lühikese momendi vältel võimalikult hästi performida. Mis ei ole sugugi lihtne, sest meie tiimis on mehi, kellel hakkab võistlussituatsioonis käsi värisema või siis lähevad silmad pungi ja tekib tunnelnägemine. 

Siiski saime suht edukalt hakkama, välja arvatud kõige viimane round, mille me käkkisime täiega ära seoses kõige harilikuma brainlocki ja sellele järgnenud ahelreaktsiooniga. Noh, eks tuleb rohkem võistelda.

Saime lõpuks 28. koha (22. koht oleks olnud saavutatav, kui viimast hüpet poleks munanud). Samas meie coachid Steve ja Pete said oma tiimiga 2. koha, otse Hayabusa järel. Jah, coachid on meil hästi valitud.

Bedfordi tunnelis on üks kohalik erakordselt tüütu tunnelirott, kes meie tiimile kohutavalt närvidele käib. No see tüüp on ikka erakordselt annoying. Seekord näiteks ta oli kuskilt kätte saanud mikrofoni ning tutvustas kohutava paatosega iga tunnelisse minevat tiimi (ja kuna neid oli 100 ringis, siis ega see möla ei lõppenud). Lisaks korraldas ta mingit Challenge-TV otseülekannet. 

Seega siis ükskord, kui me parajasti pärast järjekordset hüpet tunnelist välja astusime, siis see tunnelirott kargas oma otse-eetri mikrofoniga meile kallale. Mispeale Rink välkkiirelt perfoormis perfektse kadumismanöövri teiste tiimide vahele, aga kahjuks ülejäänud ei olnud piisavalt kiired. Küll aga lükkasime kohe ette Tupsu, kes on tiimi esindaja kõigis suhtlemist puudutavates küsimustes - kuna tema ei ole eestlane ning tal ei ole eestlastele omast sügavat vastumeelsust inimestega rääkimise vastu. Küll aga ei ole Tupsul ka mingit loomupärast viisakust, mis teda takistaks (tegelikult, kogu tiimi peale ainult Kaicil on mingid viisakuse alged kuskil olemas, ülejäänud on täiesti lootusetud).

Niisiis, tunnelirott alustas oma intervjuud küsimusega: So, how are you getting along? (millega ta ilmselgelt mõtles, et kuidas meil siis võistlus läheb). 

Mille peale Tupsu vastas täiesti tõsise näoga: Oh, pretty good - although I don`t like Kaido very much. Actually, nobody likes him. But otherwise, it`s good!

Tunnelirott vahtis hämmeldunult Tupsule otsa. Tupsu vahtis perfektse pokkerinäoga vastu.

Aga rotil ei jätkunud mõistust siinkohal intervjuud ära lõpetada, vaid ta arvas heaks esitada veel originaalse küsimuse: And how do you like it here in Bedford?

Tupsu ei kõhelnud hetkegi ning vastas: Oh, well, we think your broadcast here is pretty annoying - but otherwise, it`s good!

Selle peale ei osanud tunnelirott tõepoolest enam midagi ütleda ning Tupsu eemaldus võidurõõmsa naeratusega. 

Mõni aeg pärast seda istusime parajasti koos tiimi ja veel saja inimesega kohalikus kohvikus, kui sisse kargas seesama mikrofoniga tunnelirott. Seekord oli tal kaasas kaks abilist, kes tassisid suurt raadiot, kust kõlas Pharrell Williamsi" Happy" - mille taktis siis tüüp ringi taidles ja kõiki tantsima rebis. 

Rott lähenes kahtlaselt meie lauale ja kõigi süda aimas halba - aga nagu ta Tupsu nägu nägi, siis ta keeras hoobilt kõrvale ja eemaldus kiiresti. Great success! Sama hästi ei läinud kahjuks Rinkil, kes tegi natuke eemal arvutiga tööd. Pilt oli siis selline, et tunnelirott kargas ümber Rinki, hööritas tagumikku ja laulis "Clap along if you feel like a room without a roof!!" ja Rink istus ja vahtis teda ilmel "sure, koer, sure!". Me hoidsime kõik hinge kinni, mõeldes, et mis siis saab, kui tunnelirott hakkab Rinki kraedpidi tantsima tirima, nagu ta eelnevalt mitmete teistega oli teinud - aga tuli välja, et rott ei olnud siiski päriselt nupust nikastanud ja liikus edasi pisikeste mustade Omaani affide juurde, kes kõrval banaane sõid.

Kui võistlus läbi sai, siis me läksime kõigepealt hotelli duši alla. Pärast seda istusime hotelli baaris ja jõime Guinnessi. 

Ühel hetkel meil tekkis mõte, et võiks ikka minna tunnelisse tagasi autasustamistseremooniat vaatama. Läksimegi vaatasime selle tseremoonia ära, aga pärast seda meile tunnelis enam ei meeldinud, sest pakutav õhtusöök oli paras kräpp ja seda oleks tulnud süüa seina ääres püsti seistes, kuna rahvast oli nii palju. Kuna meie tiimile aga meeldib hästi süüa, siis me otsustasime sõita tagasi hotelli. Tellisime baarist maitsva õhtusöögi ja juurde jõime Guinnessi. Baarman tervitas meid sõbralikult tagasituleku puhul.

Mõne aja pärast siiski tekkis meil mõte, et peaks minema tunnelisse vaatama, kuidas see võistluste lõpupidu seal välja näeb. Läksimegi vaatama. Selgus, et rahvast oli endiselt väga palju, kusjuures kõik nad olid maani täis, lällasid ja töllerdasid ringi. Seisime natuke aega nõutult nurgas ja siis otsustasime, et see ei ole ikka meie maitse. Sõitsime hotelli tagasi, läksime baari ja võtsime veel ühed Guinnessid. Baarman oli natuke imestunud, et me juba kolmandat korda sinna saabusime - aga tõesti, meie tiimi stiil on ikkagi ennast laua alla juua väärikalt ja heas seltskonnas, mitte koos 300 lällava ahviga, kes kõik sul seljas elavad.

Tuesday, April 29, 2014

Langevarjurid ja Tallinna malev

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks ilmselt alustama ühest sügisesest õhtust, kus langevarjurid olid külma käest põgenenud sauna ja jutuks tuli hüppehooaja-välise aja üleelamine. Ootamatult selgus, et paljude langevarjurite salajaseks sooviks on suurtest tulirelvadest paugutamine ja asjade õhkulaskmine. 

Selle aasta alguses siis jõudiski asi niikaugele, et Kaitseliidu Tallinna malevas on nüüd langevarjurite jagu ja langevarjunduse kultuur on kohtunud militaar-kultuuriga. 

Militaristid kasutavad maailma kõige ebaloogilisemat kuupäeva formaati (no kesse selle ometi välja mõtles ja mis põhjusel see laiemat kasutust on leidnud?!?) ja iga asja kohta on neil olemas lühend - nt MHK (mitte hiljem kui), KP (kuulipildur), TT (tankitõrje) jne. Meie oleme lisanud veel lühendi MM (Militaarne Mölutamine), mis väljendub selles, kui õppusel peab kell 8.30 kohal olema, aga tegevus ise algab näiteks kell 10. 

Sellest teemast oleks veel palju rääkida, aga piirdume seekord nv-l toimunud Kaitseliidu ühisõppusega HUNT 2014 Loksal.

Kuna suur osa õppusest toimus Loksa linnas, siis oli tavaline näiteks selline pilt, kus kuulipildur passib koos oma relvaga põõsa all, ning põõsa kõrval seisab nõutu näoga vanatädi või kamp algkooliealisi põngerjaid. Või siis pahaaimamatult mööda tänavat sõitev Opel Corsa satub äkitselt lahingu keskele, kus ühelt poolt läheneb kuulipildujaga soomuk ja teiselt poolt loobitakse tänavale lõhkelaenguid. Jah, Loksa elanikel oli huvitav nädalavahetus.

Eriti mulle meeldis näiteks see lugu, kus toodi kohale märulipolitsei kilbid jm varustus, millega siis pidime kaitsma objekti (vana lagunenud maja) vihase rahvamassi rünnakute eest. Vihast rahvamassi etendama oli hangitud paarkümmend teismelist, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Pärast üht tõsisemat märulit pidime aga sõja lõpetama, kuna vihane rahvamass läks nii hoogu, et jooksis maha naabritädi traataia ja tallas ära tulbipeenra. Kompaniiülemal oli pärast naabritädiga kõvasti seletamist.

Muidu inimesed olid sõbralikud ja käisid ikka juttu ajamas ja jõudu soovimas. Mõned üksikud aga käisid ka meie nina all Venemaa lippu lehvitamas, ja üks nendest luges lipu juurde venekeelse luuletuse. Pärast seda tüüp lahkus äraseletatud näoga, nagu oleks millegi suurega hakkama saanud. Tegelikult muidugi tema meeleavaldus oli minu peale täiesti raisatud, kuna ma sain sellest aru ainult sõna "Rossija". 
Siin on teile põhjus, miks tasub riigikeelt õppida.

Ühe linnalahingu käigus sõitis meist mööda veoauto, mille katusel oli kuulipildur, kelle pihta kõik suure hoolega tulistasid, aga kuulipildur ei teinud teist nägugi. 
Rühmaülem karjus kuulipildurile: Misasja sa paugutad? Sa oled ammu surnud!
Mispeale kuulipildur hõikas vastu: Ei ole surnud! Ma olen soomuk!
Ja nii edasi, muudkui: 
- Sa oled surnud!
- Ma olen soomuk!

Selle juhtumi kokkuvõtteks sattusid kõik hämmingusse ja ei teadnud enam, kes nüüd ikkagi surnud on, ja kas siis tulistada "soomukit" või mitte. Olukord lahendati elegantselt reseti teel, kus kõik läksid algpositsioonidele tagasi ja alustati lahingut uuesti algusest:)

See tekitas muidugi hulganisti häid mõtteid, näiteks kas me võiks mõnele oma masinale panna peale sildi TANK? Või siis meie alamehitatud jaole panna sildi PATALJON?:) Võimalused on piiritud.

Murphy seaduse kohaselt vaenlane kunagi ei tule siis, kui sa teda täies varustuses nurga peal ootad - küll aga ta tuleb siis, kui sa parajasti sokke vahetad. Ükskord vaenlane ründas hetkel, kui Tõnu oli parajasti ümber riietumas. Etsiis kõik hakkasid korraga ringi jooksma ja oma varustust selga ajama, ja selle segaduse keskel seisis nõutu näoga Tõnu sooja aluspesu väel. Tanel hõikas: Mis sa passid, võta püss ja lahingusse!! Tõnu astus kaks kahtlevat sammu püssi poole. Kõik jõudsid juba visualiseerida seda pilti, kuidas rohelises aluspesus Tõnu sööstab lahingusse - aga lõpuks ta otsustas siiski võtta aega riiete selgapanemiseks:)

Peale Militaarse Mölutamise (MM) on õppustel veel see miinus, et magada ei lasta üldse. Ühe öö kannatab veel normaalselt üleval olla, aga kaks ööd on juba natuke liiast. Viimasel ööl oli meil Lilianiga rõõm olla kella 4st 5ni patrullis ja vaadata, kuidas pärast kella 5st äratust hakkab telkidest zombi näoga tüüpe välja ronima, kes siis sihitult õue peal ringi tuigerdavad nagu invasion of the walking dead. Lilian lausus kuldsed sõnad: Ja selliste kätte me peaks oma elu usaldama?!?

Siia ka üks pilt, kuidas me parajasti metsas patrullime, öösel kell 5:

HUNTi viimane lahing oli ka päris äge. Varjusime oma jaoga ühte kohapealt leitud suurepärasesse kraavi, kust me siis järjest maha kõmmutasime kõik vaenlased, kes kuskilt nina välja pistsid. Vaenlastel tekkis frustratsioon ja nad ähvardasid tulla meid BTR-iga hävitama - aga lõpuks otsustasid hoopis Carl Gustavi kasuks.

Pärast HUNTi tulid igasugu asjamehed meie kompanii tegevusele ülipositiivset hinnangut andma (mis tuletas kohe meelde vana sõjaväelase Kaici õpetlikke sõnu: kiida lolli - loll teeb tööd!:) Saime ka Hundi passi, kus üllatuslikult on peal Lupuse tiimi logo.

Tuesday, March 11, 2014

Rubriigist Nädalavahetus Jälle Märkamatult Läbi Saanud: Rootsi kruiis

Niisiis,
Fantastic 3 (ehk siis Tuuker, Helin ja Mariel) tulid suurepärasele mõttele minna Stockholmi jitsimehi külastama ja sealjuures laiata Tallinki laeva peal nii nagu torust tuleb. Kaasa sai võetud kimonod, Marieli arvuti koos viimase UFC-ga ja kõrge kontsaga saapad. 
Laeva turvaülem R. ei saanud kahjuks seekord meiega Stockholmi linna peale kaasa tulla, kuna tal oli öösel toimunud väike intsident, mis sisaldas purjus, agressiivseid ning teravate hammastega reisijaid.
Rootsi jitsimehed olid väga sõbralikud, aga rabelesid hirmsasti – näiteks õnnestus mul ühe väikese vastupanuga drilli käigus saada ühe rootslase käest paras tou põlvega otse silmaauku. Ootasin huviga, aga minu suureks pettumuseks ei läinudki silm siniseks - kulm läks ainult natuke paiste ja isegi seda ei olnud peaaegu nähagi.
Trenn ise oli great success, saime paljude erinevate meestega rullida (naisi kahjuks ei olnud siiski). Rootslased olid väga rõõmsad meie külaskäigu üle ja arvasid, et me võime iga kell tagasi tulla. Millal iganes tahame.
Pärast trenni sõime kõrvalasuvas kohvikus suurepäraseid koogikesi, arutasime kägistuste üksikasju ja olime kõik täiesti nõus, et väike jits teeb alati päeva ilusaks.
Päev ise jätkus samuti täiesti suurepäraselt, sisaldades muuhulgas sauna, õlut, veini, krevette, pardipraadi, veel veini, kabaree-etendust, bändi, õlut, džinni toonikuga, õlut jne jne. Äärepealt oleks saanud ka kakelda, kui meile haakisid sappa kolm perverdi välimusega rootslast, kes enam kuidagi ei tahtnud ära minna. Noh, tegelikult minu kurja inimsööja pilk (Sure, koer!!) töötas päris hästi ja mul õnnestus seda vahelduva eduga ka Marielile õpetada - aga asja ajas keeruliseks Helin, kes on alati sõbralik ja, jumal hoidku, isegi naeratab. See on nagu mingi looduse stiihia, sinna lihtsalt pole midagi teha. Nii need rootslased siis käisid muudkui uskumatu järjekindlusega meile närvidele, kuni lõpuks saabus kohalik turvamees ja ajas nad ära, päästes nad sellega ärakägistatud saamisest, mis oli kohe juhtumas.
Veel mõned pildikesed õhtust:
Tegevuskoht: kahe kabiiniga WC, kus üks kabiin oli lukus ja teises oli Mariel. Me Heliniga vaatasime ukse alt järgi, et see teine kabiin oli tegelikult tühi, ja Helinil tekkis teooria, et kindlasti see ukselukk on kogemata ise kinni kukkunud. Ega pikka juttu polnud, Mariel ronis kõige oma miniseelikuga üle kaht kabiini ühendava seina ja voila! tegigi ukse lahti. Kõik olid väga rõõmsad, kuni tuli välja, et nüüd on teise kabiini uks seespoolt lukus, sest Mariel oli unustanud enne üle seina ronimist selle lahti teha.
Keset pimedat ööd ärkasin selle peale, et keegi tagus mu kajuti ukse taga. See nägi välja umbes niimoodi, nagu keegi oleks järjest kogu oma raskusega vastu ust jooksnud, uks paindus sissepoole ja puha. Pluss mul oli kahtlane tunne, et ta oli seal juba pikemat aega laamendanud. Muidugi mul polnud õrna aimugi, kes see võiks olla või mida ta tahab - aga mul tekkis kuri kahtlus, et kui ma nüüd ukse lahti teeks, siis ta küll jookseks hooga kajutisse sisse ja teiselt poolt aknast välja.
Tegin siiski väga ettevaatlikult ukse lahti ja otseloomulikult oli seal Mariel, kes parajasti harrastas oma miniseeliku ja saabastega iidset uksemahamurdmise kunsti.
Story ise oli järgmine: Marieli seelikul polnud taskut, mistõttu ta andis oma kajutikaardi Helini taskusse. Aga õhtu edenedes Helin kadus kogemata kuhugi ära (ilmselt kohapealt leitud noormehega oma ax murdereri asju ajama - nimetatud noormeest pole pärast seda keegi enam näinud) ja Mariel ei saanud enam oma kajutisse sisse. Mariel läks ja kolkis Helini kajuti ukse taga, aga Helinit seal ei olnud. Mariel käis Helinit otsides kogu laeva läbi, aga ei leidnud midagi. Samal ajal Helin hiilis vaikselt oma kajutisse ja heitis magama, mis veelgi vähendas tõenäosust, et Mariel teda kuskilt laeva pealt oleks võinud üles leida.
Lõpuks võttis Mariel viimase variandina kasutusele vägivalla ning üritas enda, minu ja Helini kajutite uksi maha joosta. Mille tulemusega õnnestus kogu laevatäis inimesi üles ajada ja kõik saigi korda. Jah, vahel vägivald lahendab probleeme.
Lahtiseks jääb, kas infolauast uue kajutikaardi küsimine oleks asja kiiremini lahendanud. Mitte nii stiilselt päris kindlasti :)
Hommikul ärkasin selle peale, et minu akna taga kriiksus mingi kajaka tüüpi elukas. Tegelikult ma oleks hea meelega veel edasi maganud, aga muidugi ma pidin arvestama Heliniga, kellel ei ole hommikuti kunagi pohmakat, küll aga on alati kohutav nälg, mistõttu ta võib su jalgupidi voodist välja tirida, kui sa piisavalt kiiresti sööma ei lähe.
Nagu arvata oli, siis tõesti Helin juba ootas näljase näoga. Samas Marieli kättesaamine oli natuke keerulisem. Proovisime nii helistamist kui kajuti ukse taga prõmmimist, aga ei miskit. Umbes viiendal katsel õnnestus lõpuks telefoni otsa saada väga unise häälega Mariel, kes kõigepealt uuris minu käest, kas ma äkki tean, miks ta on kõhuli põrandal, telefonitoru käes, ja siis lubas 5 minuti jooksul olla hommikusöögil.
Oli tore nädalavahetus.
Eks näis, kuhu järgmiseks sparrima läheme. Suurepärased variandid oleks näiteks Dublini SBG, Manchesteri SBG vms... aga ka nt Helsingis ei ole ammu käinud.

Tuesday, November 12, 2013

Hooaja lõpu tegemistest (NB! lugu ei ole ei poliitiliselt ega muul viisil korrektne, lugemine omal vastutusel!)

Kuna hüppehooaeg on ikka täitsa tõsiselt läbi saanud, siis käisime jälle tiimiga Bedfordi tuuletunnelis lendamas.

Seekord reisis Tupsu Inglismaale eraldi, mis tekitas palju huvitavad võimalusi - aga midagi olulist ta õnneks maha ei jätnud. Aga olime parajasti sõitnud Tupsule Bedfordi rongijaama järgi, kui järsku läks meil Kaic kaduma. Lähemal vaatlusel tuvastasime Kaici keset parklat, kus ta parajasti kuses seal seisva üksiku puu pihta, öeldes samal ajal suvalisele inglasest möödakäijale viisakalt "Good evening!". Jah, viisakusest küll meie tiimis puudu ei ole.

Seekordne reis heitis ka natuke valgust kallite tiimikaaslaste öistele seiklustele (võib-olla mäletate lugu, kuidas Tupsu eelmine kord peldikus magama jäi?). Tuleb välja, et nad optimeerivad oma uneaega sellega, et peldikusse minekuks nad lihtsalt ei ärka üles. 

Niisiis - kuna õhtul sai kõvasti õlut joodud, siis pidi Kaic keset ööd peldikusse minema. Kuna Kaic paadunud sõjaväelasena hindab oma uneaega väga kõrgelt, siis ta kunagi peldikus tuld põlema ei pane, et valgus teda järsku üles ei ärataks. Aga seekord juhtus selline lugu, et Kaic unustas ära, mis suunas tuleb peldikust väljumiseks minna, ning jõudis kottpimedas ruumis ukse asemel hoopis ninapidi vastu seina. Nagu erivägede majorile kohane, rakendas Kaic ülalnimetatud takistusega (kivisein) kohtudes koheselt sõduri strateegia A (Toores Jõud), haarates kinni vetsupaberi hoidjast (mida ta pidas ukselingiks) ning rebides selle ühe ropsuga seina küljest ära. Paraku aga see ei teinud olukorda kuidagi paremaks, mispeale Kaic rakendas koheselt sõduri strateegia B (Paanika) ning kukkus laamendama, mille käigus ta lõpuks puhtalt kogemata uksest välja kukkus. 

Hiljem samuti seoses eelnevalt joodud õllekogustega peldikut külastanud Rink sattus hämmingusse, kuna sealt oli nagu tuulispask üle käinud, kõik asjad vedelesid põrandal ja seinas vetsupaberi hoidja asemel oli auk.

Järgmisel ööl, kui Kaic jällegi peldikusse läks, siis Rink hiilis salaja ligi ja pani tule põlema. Aga Kaic ei saanud sugugi aru, et midagi valesti oleks (see, et hotelli peldikus ju ei ole automaatselt süttivat laetuld, jõudis talle kohale alles järgmisel hommikul, kui ta oli esimese tassi kohvi ära joonud). Tõesti, kui kunagi mõnel vaenlasel on plaanis meid rünnata, siis tasub seda teha keset pimedat ööd - siin lihtsalt ei saa midagi valesti minna.

Veel pimedate ööde teemal - vahepeal käisin ka Diversnightil, mis sisuliselt tähendab seda, et kõik sukeldujad tulevad kokku, ronivad öösel pimedasse ja külma merre ja mulistavad seal taskulampidega ringi. Vesi oli keskmiselt külm, aga see-eest nähtavus oli üllatavalt hea. Põhjas oli näha hulganisti imelikke kogre moodi kalu, eemal oli näha kilude parve ja ümberringi oli näha hulganisti lestadega punnsilm-affe, kuna meid oli ühes kohas vee all üle 30. Veel ei teagi, kas ülemaailmne rekord korraga sukelduvate inimeste arvu osas sai nüüd löödud või mitte.

Ja eelmisel nädalavahetusel toimus ka Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupidu, mille stiil oli seekord Võluvad Viiekümnendad. Tallinna kostüümilaenutustest leitavad 50ndate aastate kleidid jagunesid umbes niimoodi:
- kleidid, mis nägid välja nagu üks keskmine kartulikott;
- kleidid, mis ei läinud üldse selga;
- kleidid, mis läksid selga, aga ükski lukk ei läinud kinni;
- kleidid, mille sisse ma jäin selgapanekul peadpidi kinni.

Lõpuks ühe sobiva kleidi siiski leidsin, lisaks hankisin kunstripsmed (tänud Pirtsule ja Elole kleepimise eest!) ja huulepliiatsi (kartuses, et huulepulgaga ma poleks küll kuidagi huultele pihta saanud). Huulepliiatsite värvipüsivus on muide täiesti impressiivne - kuigi huulte pealt kulus pliiats peo lõpuks maha, siis ükski seep ei suutnud eemaldada mu käe pealt eri värvi huulepliiatsite triipe, kuhu ma poes olin nende värve proovinud.

Elo oli peole tulnud lumivalge Marilyn Monroe kleidiga, mille peale kõik (v.a. Elo ise) kippusid kallama oma rummikokteile. Tõesti, see oli nagu mingi sihtimisvõistlus - kes saab Elole rummikoksiga pihta?

Poole peo pealt tuli minu juurde tiimi kaameramees wolli, kes kaebas, et Tupsu on koledasti stressis ja kas ma saaks tulla ja vaadata, mis tal viga on. Asja lähemal uurimisel selgus, et Tupsu stress oli otseselt põhjustatud wollist endast, kes keksis tema ümber ringi ja üritas teda kaela peale suudelda. Tupsu päästmiseks olime sunnitud hankima ümbruskonnast paar naisterahvast, kes siis pidid demonstratiivselt Tupsut kaela peale suudlema, tegemaks wollile selgeks, et probleem on temas, mitte Tupsus.

Pärast juhtus ka see lugu (ilmselt nende kunstripsmete tõttu), et ma võitsin tiitli "Elaki miss 2013". Kahjuks mind ei olnud auhinna kätteandmise konkreetsel momendil kohal, kuna ma olin joonud kõvasti alkoholi ning olin parajasti siirdunud suhteliselt ebadaamilikul viisil peldikusse olukorda parandama. Siiski, missi lint sobis mulle suurepäraselt ning kandsin seda uhkusega terve õhtu pluss järgmise päeva hommikusöögil ka.

Aasta Muna auhinna sai Tupsu (juba kolmandat aastat järjest). Rahvas lihtsalt hindas nii kõrgelt seda juhtumit põhjalikult puhtakspestud roosa vaasiga, mida on täpsemalt kirjeldatud SIIN. Üldse see Tupsu fännklubi järjest kasvab, varsti võib tupsupildiga t-särke müüma hakata.

Sunday, October 27, 2013

Attack of the Killer Icecream

Ilmselt tuleks alustada sellest, et kui me lennuväljal domiku talveks tühjaks tegime, siis seal külmkapis oli üks suur plastmasskarp maasikajäätist. Kuna samale õhtule oli plaanitud Tuukri punkris Elaki naistekas, siis võtsime jäätise kaasa, plaaniga see õhtul 20 naise peale nahka pista. Aga muidugi me jõime liiga palju veini ja jäätis läks meelest ära. Avastasin selle järgmisel päeval, kui läksin külmkapist spinatit võtma, aga see oli jäätise all kinni.

Kuna nimetatud jäätis oli taimerasva baasil ja ma ise seda süüa ei tahtnud, siis tekkis suurepärane plaan see minema visata. Kui juba 3 nädalat oli mööda läinud, ilma et mul kordagi oleks välja minnes meelde tulnud külmkapist jäätis kaasa võtta, siis võtsin ja tõstsin jäätise ukse kõrvale valmis. Pärast seda läks muidugi veel mitu päeva mööda, ilma et see teema kuidagi edasi oleks arenenud.

Aga eile oli sõber Aatomik kutsunud mind enda poole sööma ja õlut jooma. Aatomikul nimelt oli uus makaronivalmistamise masin, mida ta tahtis meie peal ära proovida (ette rutates võib ütelda, et olid küll head makaronid - aga makaroniroogade headuse määrab tegelikult ära ikka see pläust, mida makaronide peale pannakse - aatomiku tehtud pläust oli väga maitsev ja ega ilmselt suurt vahet poleks olnd, mis makarone sinna sisse panna).

Anyway, Aatomiku poole minnes tuli mulle see jäätis lõpuks meelde ja võtsin selle välja kaasa. Aga kuidagimoodi (mingi karmavõla tõttu ilmselt) pääses see jäätisekarp enne prügikasti jõudmist mul käest lahti ja kukkus maha, mispeale 5 liitrit vedelat jäätist absoluutse täpsusega mulle pükste peale kargas. Tõesti, kogu see jäätis oli minu peal, maha põhimõtteliselt ei läinudki midagi. 

Kuna ma arvasin, et Aatomik ei hindaks seda eriti kõrgelt, kui ma ilmuksin tema poole üleni roosa jäätisega kaetult, siis ma läksin tuppa tagasi ja vahetasin riided ära, mistõttu ma jäin Aatomiku poole hiljaks, aga õnneks ei makakad ega õlu ei olnud veel otsa saanud. 

Peale selle jäätiserünnaku on kuri saatus üldse viimasel ajal aktiivne olnud, näiteks saapad läksid katki, jooksin peadpidi vastu auto pagasnikut ja sain kulmu peale cut`i (samas väiketuuker lõi endale auto uksega muhu pähe, niiet võib-olla see on perekonna viga), punkri aken ei lähe enam kinni, D-vitamiin sai otsa, toas on kuri kärbes, keda pole kätte saanud, hommikuti jään igale poole hiljaks, kuna ilm on pime ja ma lihtsalt ei ärka üles (võib ka olla seotud faktiga, et D-vitamiin sai otsa), müts on kuhugi kadunud, nõud on pesemata jpm.

Üldse, et siin parasvöötmes talveperioodil mitte igavusse surra (või alkoholimürgitusse), siis tuleb ikka tõesti midagi välja mõelda. Järgmise projektina on näiteks lähemal ajal plaanis astuda Kaitseliitu. Loodan, et mu perearst ikka kirjutab alla tõendile, et mul ei ole psühhiaatrilisi probleeme (loodetavasti ta ei hakka küsima, miks mul kulm katki on - ja seda jäätise lugu ei tasu ka igaks juhuks mainida).