Wednesday, November 15, 2017

Zimbabwe rafting

Niisiis,
Kuna ma pole varem ei raftingul ega Aafrikas käinud, siis tundus ainuõige mõte teha üks 5-päevane sõit Zambezi jõel.

Zambezit peetakse üheks maailma parimaks raftingu jõeks, seal on ridamisi erinevaid kärestikke, sealhulgas päris tigedaid 5. kategooria omasid. 6. kategooria alla klassifitseeritakse sellised kärestikud, mis ei ole sõidetavad - neid on Zambezi jõel ka mitu tükki ja sealt tuleb mööda kaljusid mööda ronida nagu kaljukass.

Zimbabwe iseenesest on tore maa. Inimesed on sõbralikud ja puud on värvilised. Siia juurde pilt minu lemmik Aafrika puust.
Riigijuhtimisega nad muidugi liiga hästi hakkama ei saa. Alates aastast 1987 on pukis diktaatori kuulsusega president Mugabe. Rahana kasutatakse peamiselt USA dollareid, aga ära ei põlata ka muid konverteeritavaid valuutasid, s.h. euro, nael, rand, renmimbi jne jne. Seda segadust nimetavad zimbabwelased ise uhkelt "Multi-currency system". Tegelikult on olemas ka mingi Zimbabwe oma raha, aga see on mittekonverteeritav, mistõttu kasutatakse rohkem suveniirina. Natuke suurem probleem on aga see, et valitsusel on uuemal ajal õnnestunud kuhugi "ära kaotada" 16 miljardit taala riigi reserve, mistõttu reaalset raha riigis lihtsalt ei ole. Nagu tõesti, raha pole pankades, sularahaautomaatides ega üldse mitte kuskil. Raha on ainult sinu taskus, kui sa oled selle Eestist kaasa võtnud. (Ette rutates võib öelda, et seda olukorda ei pidanud ilmselt ka kohalik rahvas päris normaalseks - paar päeva pärast meie lahkumist toimus Zimbabwes sõjaväeline riigipööre.)

Aga siis, raftingust. Jõe peale läksime kohaliku raftingufirmaga. Paadis 8 inimest pluss 1 giid, kes tegeles paadi juhtimisega suurematest jamadest mööda (või kui tal igav hakkas, siis otse suuremate jamade sisse, ma olen päris kindel). Kõigepealt tuli Victoria joa kõrvalt mööda kaljusid ronida kanjoni põhja. Seal istusime paati ja hakkasime aga minema.
Nagu näete, siis kärestikel saab 100% märjaks - aga see pole mingi probleem, sest igal pool on soe. Täpsemalt - vesi on 27 kraadi soe, õhk varjus 36 kraadi soe, päikese käes 46 kraadi soe ja liiv on 62 kraadi soe, mistõttu seal peal saab kulgeda ainult äärmise häda korral suure jooksu ja röökimisega.

Juba teisel sõidetaval kärestikul kukkusin plärtsti üle paadi serva vette. See juhtub siis, kui istuda paadi serval nagu tugitoolisportlane sohva peal. Pärast esimest mitteoriginaalset standardmõtet ("Assaraisk!") tuli tegeleda järgmise probleemiga - nimelt veevool tahtis püksid jalast ära viia. Kuna ühes käes oli aer ja teise käega tuli paadi küljes rippuda, siis ei olnud millegagi ka pükse kinni hoida. Ok, päris ära püksid lõpuks siiski ei tulnud, aga see annab ehk natuke aimu, kui tugev see veevool kärestikes on.

Rafting iseenesest oli väga äge ja ilm oli soe ja hakkasin juba mõtlema, et äkki see võiks isegi mu õele meeldida ja kas peaks talle soovitama. Aga siis tuli kärestik nr.11. Seal juhtus niimoodi:
Et jah, meie paadile sai pihta mingi shockwave, mis viskas kogu paadi inimestest tühjaks otse kärestiku keskele. Äkki teil tuleb meelde mõni film jõgedesse kukkunud inimestest, kus on jubedad keerised ja vee peale ei saa? Novot, täpselt nii ongi. Keerised muudkui kisuvad põhja ja ega seal suurt midagi muud teha pole kui oodata, et krt ükskord peab ju ometi siin hingata saama?!? Ja teine mõte - krt see giid täiega valetas, kui ta ütles, et siin keegi kunagi surma pole saanud!

Päris kärestiku lõpus saime lõpuks vee peale. Ja siis tuli kiiresti paati ronida - vaikses vees ujuda ei tohi, muidu krokodillid söövad sind ära.

Nonii. Ma olen rõõmus, et selline kogemus on minu elus olnud. Vist :)

Ühtlasi võtan tagasi oma eelneva statemendi - minu õele selline asi kindlasti ei meeldiks.

Pärast seda intsidenti hoidsid kõik kärestikes suure hoolega paadist kinni :) Aga noh, aeg-ajalt juhtus ikka üht-teist. Näiteks siin on minu GoPro video 5. kategooria kärestikust nimega Ghost Rider.

Zambezi jõgi on krokodille täis. Ujumas saab käia ainult kärestike sees, paadist kinni hoides ja sellega kaasa lohisedes. 
Kui sa paadist välja ei tule, siis oled krokodilli eest suht kaitstud, suuri raftingupaate nad ei ründa. Küll aga pidid vahel hädas olema kajakimehed. Näiteks üks mees avastas kärestikust välja sõites, et tema kajaki saba küljes on hammastega kinni suur krokodill. Tüüp röögatas, hüppas kajakist välja ja ujus lähimasse raftingupaati. Kajak jäi krokodillile.

Ühe suurema kärestiku lõpus vaikses lahesopis elab suur krokodill Bismarck. Kajakimehed sinna ei tule, kardavad Bismarcki. Küll aga tulevad kalamehed. Kalamehed lähevad sinna püüdma, kus Bismarck parajasti passib - sest eks tema ikka teab, kus need paremad kalakohad on. Paar kala sööb Bismarck küll niimoodi kalameeste konksu otsast ära, aga lõpuks saab tal kõht täis ja ülejäänud kalad saavad kalamehed endale jätta.

Krokodillid on aga veel suht tsiviliseeritud loomad, võrreldes jõehobudega. Jõehobudega tuleb olla väga ettevaatlik, sest (nagu kohalik giid seda selgitas) nad on peast hullud. Jõehobu inimesi ei söö, küll aga ta hammustab inimese pooleks ja siis läheb minema. Lisaks, erinevalt krokodillist, võib ta ka paadi katki hammustada. Jõehobu võib jõest kuni kilomeetri kaugusele jalutada. Maa peal olev jõehobu on väga agressiivne. Kui sa peaksid kunagi maa peal jõehobuga kokku juhtuma, siis roni puu otsa või hüppa üle langenud puutüve - jõehobul on lühikesed jalad ja ta ei hüppa.

Öösiti magasime jõe kaldal kaljude või liivarandade peal lageda taeva all. Söök ja jook sõitis teise paadiga kaasa.
See on ikka paras vaheldus - üks päev sajab Eestis lörtsi pähe ja järgmisel ööl istud Aafrika tähistaeva all ja suitsetad botswanat. Huvitav fakt - Eesti ja Zimbabwe asuvad samas ajavööndis, mingit ajavahet ei ole.

Zambezi jõgi on ühtlasi piiriks Zimbabwe ja Zambia vahel. Ööbida tasub ainult Zimbabwe pool. Meie raftingugiid Tabs oli kunagi Zambia poolel ööbinud ja sattunud röövlite kätte. Pärast oli Zimbabwe politsei läinud üle jõe, otsinud röövlid üles ja andnud neile peksa.

Jõe kaldal üldiselt keegi ei ela. Zimbabwe poolel on ehituskeeluga rahvuspark ja Zambia poolel oli kunagi küll mingeid külasid olnud, aga need käinud muuhulgas ka Zimbabwe poolel kitsi ja muid kariloomi varastamas. Selle peale oli jällegi Zimbabwe politsei läinud üle jõe, andnud kõigile külaelanikele peksa ja põletanud nende majad maha. You get the idea.

Zambezi jõe rafting on väga populaarne värk ja seal käib igasugust rahvast. Tabs rääkis meile erinevate rahvusgruppide omapäradest. Näiteks asiaadid armastavad nii väga selfide tegemist, et unustavad aerutamise ära. Hindud on nii halvas füüsilises vormis, et neid on vahel vaja seljas mäest üles tassida. Aga kõige hullemad on Tabsi arvates lõunakorealased. Nimelt oli üks lõunakorealaste paatkond ükskord Tabsi käsklustest valesti aru saanud ja paadist kinnihoidmise asemel nagu üks mees hüpanud sisse sinnasamasse kärestikku, kus meiegi paat ümber läks. Tabs arvas, et see on küll tema elu kõige sitem päev - kuni neid lõunakorealasi nagu popcorni hakkas vee alt välja sulpsama.

Ma olen suht kindel, et eestlaste iseloomustamiseks kasutab Tabs edaspidi väljendit "kohutavad joodikud". Me jõime lihtsalt kõik ära. Õlle ja džinni ja rummi ja viski ja brändi ja viina ja veini ja kõik muu ka. Ma tõesti loodan, et kohalikud peavad eestlaste suhtumist alkoholi nagu inspireerivaks või nii - aga kardetavasti nad arvavad midagi muud :)

Oli äge puhkus.


Tuesday, October 10, 2017

The Day of the Panda


Ühel ilusal Parasummeri päeval me palusime Pandat, et ta filmiks meie oossom 8wayd, mis meil oli plaanis päev otsa koos coach Marcoga lennata. 

Ilm oli kohalikule kliimale omaselt vahelduva pilvisusega, mis reaalsuses tähendas seda, et vahepeal käisid üle lennuvälja koledad Mordor-tüüpi pilved, millest siis tuli kuidagi mööda manööverdada. Aga korra juhtus nii, et me hüppasime oma 8wayga välja otse Mordori sisse. 

Vihmapilve sisse hüppamine teatavasti pole kuigi tark tegu, kuna 200km/h vihmapiiskadega kohtumine teeb koledasti haiget ja 8way võib minna tuksi, kuna selle asemel, et mõelda "jalg-käsi-pööre-jalg", mõtled "ai-ai-prsse-tra-ai". Kõige rohkem nördinud oli kaameramees Panda, kes lisaks nende raheteradega pihtasaamisele kaotas kogu 8way pilve sisse ära umbes 2 sekundit pärast exitit. Panda hängis murelikult üksinda pilve sees ja püüdis välja mõelda, kuhu see 8way siis niimoodi jäi ja mida nüüd edasi teha. Kaameramehe kasutegur hüppel on muidugi otseselt seotud sellega, mis talle kaamerasse jääb... 

Mis toob meid järgmise hüppe juurde. Taevas oli seekord kenasti sinine ja Panda ronis parajasti lennuki ukse taha kaamerastepile, kui ta läks oma GoProga nii õnnetult vastu lennuki tiiba, et see tal kiivri küljest ära kukkus. 

Tupsu oli parajasti Panda järel ukse taha ronimas ja sirutas just käe uksest välja, kui Panda GoPro talle otse pihku maandus. Tupsu tõmbas käe sisse tagasi, vahtis hetke hämmeldunud näoga kaamerat (nimetatud nägu on videos ka kenasti näha) ja kohalik konsiilium otsustas kiirelt see kaamera Tupsu pähe panna. Hüpe läks suurepäraselt, kõik andsid endast parima ja Panda tegi elu parima kaameralennu - muidugi ise teadmata, et tal kaamerat peas ei ole.

Maandumine läks sel hüppel tiba kaugeks ja ground tuli meile bussiga järele. Kogu 8way oli juba bussis ja jagas rõõmsalt muljeid tehtud hüppest, kui viimasena astus sisse Panda, ilma kaamerata kiiver käes ja kõrvad lontis. Kõik vaatasid ootusärevalt tema poole.

NONII !! ütles Panda dramaatiliselt.
Nüüd ongi kõik p****s!!
Kaamerat pole!!

Panda jätkas kurja saatuse üle kaebamist, sealjuures üldse mitte märkamata, et hüppekaaslased ei ole sobivalt kaastundliku näoga, vaid irvitavad avalikult - eriti Tupsu, kes istus otse Panda nina ees, Panda kaamera käes.

Selle kaamerakaotamise intsidendiga aga Panda veel ei piirdunud, vaid läks kohe ja kaotas ka oma kõrgusemõõdiku ära. Kõrgusemõõdik on teatavasti kallis asi ja Panda hankis hulga inimesi endale appi otsima, lubades leidjale tasuks kasti õlut. Kõrgusemõõdik leiti üles esimese seda otsima läinud inimese poolt esimese 2 sek jooksul. Panda oli kindel, et see polnud kasti õlut väärt.

Päeva lõpetas Panda oossom õhtuse svuubiga otse kraavi pori sisse. See oli päris hästi sihitud, sest kogu suure maandumisplatsi peale oli pakkuda täpselt üks porine kraav.

Pärast seda viimast juhtumit istus Panda tükk aega traagilisel ilmel angaari ees ja mediteeris teemal, mida küll tuleks teha, kui Kuri Saatus sind niimoodi sihikule on võtnud. Lõpuks ta jõudis otsusele, võttis oma kraavimaandumise video ja viis selle PS päevavideo tegijale. Et noh, kunst kuulub rahvale ja äkki üldsus õpib sellest midagi. Vaata SIIT.



Monday, January 30, 2017

Uus Eesti rekord

Jah, tegime vahepeal uue Eesti rekordi langevarjunduses, 28-way.

Asi algas ilmselt sellest, et kuna viimane Eesti bigway rekord oli juba 4 aastat vana, siis härra major Kaic otsustas, et Eesti langevarjundusele oleks vaja värsket au ja kuulsust. (Teine variant on, et Kaicil hakkas lihtsalt töö juures igav - aga kes seda nii täpselt enam teab.)

Kuna Eestis pole rekordi tegemiseks piisavalt palju piisavalt suuri lennukeid ja talv Eestis on pikk ja pime, siis tekkis plaan minna uut rekordit tegema Portugali Algarve DZ-sse, kus lendavad suurepärased Dornier G92 tüüpi lennukid.

Muidugi ei läinud rekordiürituse orgunn probleemideta. Igaüks, kes on näiteks 4way tiimi laagri korraldamisega tegelenud, teab, kui keeruline tegelikult on 4 inimest samal ajal samasse kohta kokku saada. 30 inimesest rääkimata. Kaic muidugi kasutas ära oma tööalast kompetentsi, jagades käske paremale ja vasakule. Näiteks Viin ei tahtnud üldse osaleda, aga sellegipoolest leidis ta ennast ühel hetkel Portugalist. Küsimuse peale, et mida see Kaic siis väljapressimiseks kasutas, nentis Viin nukralt: Ta pani mind kirja!

Lisaks korraldas Kaic rekordiüritust ettevalmistava tunnelcampi Varssavi tuuletunnelis. Tunnelis avastati üllatusega, et kokku on sattunud hulk kergeid õpilasi ja kaks paksu instruktorit. Selle tulemusena lendas kogu õpilaste kontingent pidevalt tinavöödega, mõnele tuli isegi 2tk korraga peale panna.

Ja muidugi ei tohi unustada kõige suuremat probleemi - Aimurit. Juba hooaja lõpupeo küsimustikus oli sees küsimus, et kas Aimur ikka saab rekordiürituseks oma B-kategooria tehtud või mitte. Aimuril nimelt on juba üle 200 hüppe, küll aga ta on need 200 hüpet teinud ilma kordagi oma langevarju pakkimata. 

Probleemi lahendamiseks korraldas Kaic Aimurile privaatse pakkimiskursuse. Kursuse üksikasjadest ajalugu vaikib, aga igatahes lõpuks saigi Aimur pakkimise selgeks ja kategooria tehtud. Täpselt 1 päev enne reisi. 
"Kas ise pakkisid?" küsis lennujaama security Aimuri käest.
"Jah!" vastas Aimur uhkelt.

Ja läksimegi kõik koos Portugali. Portugalis oli tore olla ja päike paistis päevad läbi.
DZ-sse kohale jõudes ilmnesid kohe esimesed probleemid, nimelt oli Aimur suutnud tuksi keerata oma 3. osapoole kindlustuse ja maha jätta oma uue B-kategooria litsentsi. Asi päädis sellega, et Aimurist sai kohustuslikus korras Portugali langevarjuföderatsiooni liige - millise asjaajamise peale kulus terve päev.

Rekordiürituse coachiks oli maailmatasemel langevarjutreener Pete Allum, kellega eestlastel ka varemalt kokkupuuteid on olnud. Aga esimesed hüpped tuli teha kahe lennuki pealt eraldi, mistõttu Pete andis mulle ja Tupsule ülesande korraldada teise lennuki hüppeid.

Tupsu oli selle peale väga rõõmus ja tahtis tingimata olla organiseri (flight line) koha peal. Mina olin sellega kohe nõus, sest teatavasti flight line peab istuma lennukis otse ukse all, kus on koledasti külm. Tupsu sai oma strateegilisest veast ka kohe esimese tõusu ajal aru:)

Anyway, Tupsu oli siis flight line. Kohe pärast exitit ma nägin, et asi on halb - nimelt Tupsul oli küll väga õnnelik nägu peas, aga samas tema kukkumiskiirus oli nii aeglane, et ma sain kohe aru, et terve lennukitäis rahvast kukub siit kohe mööda. Mis kohe juhtuski. Näitasin küll Tupsule hoolega painutamise märki, aga oli juba hilja. Pärast hüpet uurisin Tupsu käest, et kas tõesti see tal peas häirekellasid tööle ei pannud, kui vasakult ja paremalt pläu ja pläu inimesi hakkas mööda kukkuma. Aga ei, ilmselgelt mitte.

Nii, järgmisel hüppel oli siis Tupsu oma veast õppinud ja tõmbas kohe pärast exitit kõva kukkumiskiiruse üles. Paraku oli see kiirus aga nii kõva, et pool rahvast sinna järele ei jõudnud ja teine pool ei saanud kinni võtta. Tupsul oli järjekordselt väga õnnelik nägu peas ja üldse oli see hüpe täpselt sama tulemusega kui eelmine - selle vahega, et ma ei saanud Tupsule isegi mitte näidata, et võta painutust vähemaks. Langevarjunduses nimelt puudub märk "painuta vähem!" Sest seda pole mitte kunagi vaja. Kuni siiani. Siit moraal: Never Assume, kui sul on Tupsuga tegemist.

Pete noogutas selle peale mõtlikult pead ja ütles: "Yes, Anton, he`s a man of extremes..."

Edasi hakkasime hüppama kahe lennuki pealt korraga. 
Rekord aga ei tahtnud kuidagi kokku tulla, ikka üks või teine hüppaja munas midagi.

Aimur kippus nii tihti kujundi alla kukkuma, et pakkusime talle juba Panda kuulsat kihlvedu. Legend nimelt räägib, kuidas Panda ühel eelmistest rekordiüritustest (mis toimus Rootsis Västerase lennuväljal) sõlmis kihlveo, et kui ta veel korra kujundist mööda kukub, siis jookseb ihualasti ümber tuulesoki. 

Möödakukkumine toimuski kohe järgmisel hüppel ja Panda kui sõnapidaja mees ajas kohe riided maha ja pistis tuulesoki poole liduma. Tuulesokk oli aga mitmesaja meetri kaugusel ja Panda teekonna täpsemaks jälgimiseks tuli kasutada kohalikku linnuvaatlemise binoklit. 

See on ühtlasi ainuke tõendatud juhtum Eesti Langevarjuklubi ajaloos, kus langevarjurid on korda saatnud traditsioonilise ime. Nimelt sealsamas kõrval passis mingi tandemhüppajaga kaasa tulnud Rootsi seltskond, kuhu kuulus ka üks umbes 80a vanune ratastoolis daam. Kui Panda oli tuulesoki ümber ringi ära teinud ja asunud tagasi meie poole jooksma, tõusis nimetatud vanadaam oma ratastoolist püsti ja astus väärikal sammul binokli juurde:)

Aimur oli juba peaaegu nõus sarnast kihlvedu sõlmima, kui vajadus selle järgi ootamatult kadus.

Tulin parajasti kohvipausilt tagasi, kui Dok informeeris mind, et ma jäin heast maadusmatšist ilma - nimelt Aimur oli läinud Käbale kallale. Aimur ei eitanud Käba ründamist, küll aga arenes edasi järgmine konversatsioon:
Käba: Jah, Aimur tuli mulle kallale!
Aimur: Jah, aga Käba lõi mulle labidaga pähe! Kaks korda!!
Käba: Jah, aga Aimur rääkis lolli juttu!
Tuuker: Aga miks sa teda siis labidaga lõid?
Käba: Aga midagi suuremat polnud!

Pärast seda juhtumit tegimegi kohe uue Eesti rekordi ära. Rekord on siis nüüd 28-way. Kaic lisas kohe juurde, et järgmiseks eesmärgiks on 43-way kahe aasta pärast.
Natuke ka kohalikust elu-olust. Elasime DZ-st umbes 15min sõidu kaugusel, linnas nimega Portimao. Seda ümbruskonda tuleb küll igati kiita - absoluutselt iga putka, kuhu näljased langevarjurid sisse vajusid, pakkus väga maitsvat toitu.

Näiteks koht nimega Bacalhoada (ehk eesti keelde tõlgituna umbes nagu Turskla). S.t. kõik road olid tehtud kohalikust tursast ja põhimõtteliselt kõik meie 30 inimest said erineva tursaroa.

Või siis teine kohalik pleiss, kus pakuti lihtsalt suurepärast kaheksajalga ja kus väike Dygult reguleeris oma käe järgi ära kohaliku muusikavõimenduse. Dygult on nii väike, et ta veel rääkida ei oska - küll aga ta oskab magustoidukausi poole näpuga näidata, nähes sealjuures välja nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Ilmselt paljuga ei eksi, kui öelda, et parematel päevadel lõpetas umbes pool laua parematest paladest Dygulti kõhus. Tal ei saa kõht täis ka kunagi, geenid jooksevad isa liini pidi otse Tyrannosaurus Rexini.

Elasime 15-kesi suures villas linna keskel. Meil Eloga oli seal omaette neitsikamber, kust avanes ilus vaade õues asuvale basseinile, kus härra major Kaic hommikuti ujumas käis. Kuna vesi oli koledasti külm, siis nägi see protseduur välja umbes järgmine: 
- Kaic ilmub basseini äärde, rätik ümber ja murelik nägu peas.
- Kaic viskab rätiku maha, teeb veel murelikuma näo ja hüppab basseini.
- Kaic hüppab välkkiirelt basseinist välja, nagu oleks krokodill perses.

Me Eloga kohe ootasime seda hommikust etendust ja lehvitasime Kaicile akna pealt. Vahel jäi ta tulekuga hiljaks, siis me esitasime pretensiooni.

Või siis järgmine juhtum: kogu seltskond oli parajasti laua ümber hommikust söömas, kui äkki käis plaks ja kogu majas läksid tuled kustu. Kõik keerasid automaatselt pilgu köögi poole, kus avanes järgmine pilt: otse teolt tabatud väga imestunud näoga Tupsu, käes suur kööginuga, mis on otsapidi rösteris. Tupsu üritas ennast kaitsta väitega "Mis te ütlete, et rösterist ei tohigi noaga saia urgitseda vä?!?" Kogu ülejäänud seltskond aga oponeeris ja leidis, et töötavasse rösterisse tõesti ei tohiks nuga sisse toppida.

Kahjuks pidime sealt Portugalist lõpuks tagasi tulema. Meie teadmata olid Eestisse mahajäänud tegelased otsustanud meisterdada suure plakati ning päevakangelastele tortide ja shampustega lennujaama vastu tulla.

Saatuse tahtel oli viimane saabuja ürituse peakorraldaja härra major Kaic, kes tuli väravast välja oma tavalise mureliku ilmega ning sattus koledasti segadusse, kui 30 inimest äkki talle tordiga kallale kargasid. Härra major nägi hetkeks välja, nagu hakkaks kohe nutma, aga siis tõstis käe üles ja hõikas: Meie võit!!

Ega siin muud polegi öelda, võit on meie.

Wednesday, November 23, 2016

Aasta muna

Nädalavahetusel toimus siis Elaki hooaja lõpupidu. Elaki hooaja lõpupidu on suur üritus, kus traditsiooniliselt tehakse hooaja kokkuvõtteid, juuakse palju alkoholi, pidutsetakse hommikuni ja kust on pärit paljud legendaarsed ja/või kurikuulsad elujuhtumid, mida veel aastaid hiljem hea sõnaga meelde tuletatakse.

Jah, elu oleks palju vähem värvikas ilma hooaja lõpupidudeta! Kahjuks suur osa neist juhtumitest trükimusta ei kannata (näiteks on mul ühe lõpupeo tulemusena teada tingimused, mille puhul tuleb päästa tiimikaaslane wolli ebasoovitavast intiimelust:)

Traditsiooniliselt antakse hooaja lõpupeol välja ka Aasta Muna. 

Aasta Muna on auhind, mis antakse inimesele, kes on sel aastal kõige spektakulaarsemal viisil midagi tuksi keeranud. Viimased 5 aastat on nimetatud auhinna saanud Tupsu - lisaks sellele, et ta tõepoolest keerab väga palju asju tuksi, teeb ta seda tihti ka väga meelelahutuslikul viisil. Sellepärast kõik juba ootavad Tupsu ikaldusi ja need tunduvad kuidagi eriti naljakad (näiteks tiim ka üldiselt ei naera kehvema nalja peale kui 5 punkti 10-st - ainult Tupsu pihta käiva nalja puhul kõlbab juba 2-punktine). Jah, Tupsu meeldib kõigile. 

Ühesõnaga, Tupsu on viimase 5 aasta jooksul lati kõrgele ajanud. Tema parimate saavutuste hulka kuuluvad näiteks hüppelaagrist suure roosa vaasi kojutassimine ja pesumasinas ära pesemine (vaasi olemasolu avastas Tupsu alles pesumasinast pesu välja võttes), tuuletunnelisse ilma tuuleta sisse hüppamine jpm.

Eelmisel aastal sai Tupsu lisamuna selle eest, et ta oli Aasta Muna ära kaotanud. Tupsu keeras otsides kogu maja pea peale, muna ei kuskil. Tupsu oli väga mures. Õnneks juhtus aga nii, et tol üritusel võitis Aasta Muna jällegi Tupsu ise (juba 5. korda järjest) ja ta ei pidanudki muna kellelegi üle andma. 

Arutamisel on idee anda Tupsule Elutöö Muna.

Aga anyway, sel aastal sain Aasta Muna hoopis mina. 

Nimelt ma olin ühel hommikul lennuväljal läinud lennukit tankla juurde lükkama, eesmärgiga sinna sisse kütust tankida. Lennuk aga ei tahtnud kuidagi liikuma hakata. Oma sõjaväelastest sõpradelt õpitud viisil ma üritasin probleemi lahendada vägivalla kasutamise teel - kuni vahepeal saabunud piloot juhtis minu tähelepanu asjaolule, et lennuk on koormarihmadega maa külge kinnitatud:) Ma endiselt arvan, et tegelt oli küsimus ainult ajas ja poleks see piloot sinna plõksima tulnud, oleks ma selle lennuki ikka lõpuks tankla juurde kohale lükanud.

Aasta Muna osas oli muidugi ka arvestatav rebimine, teised auhinnalised kohad olid siis vastavalt:

* IPA, kes ühel kupliakrobaatika hüppel oli sattunud wrappi, mis teda aga suuremat ei morjendanud ja kindlasti ei pidanud ta vajalikuks pärast seda oma kuplit üle kontrollida. Kuidagi õnnestus IPA-l järgmised 5 hüpet oma vari nii kokku pakkida, et ta sugugi ei märganud varju sees olevat 10 suurt auku, mille parandamiseks Teelel pärast kulus mitu ruutmeetrit riiet ja 2 nädalat. IPA puhul väärib muidugi äramärkimist ka teine juhtum: nimelt läksid neil Katsiga kupliakrobaatika hüpet tehes kuplid sassi ja mõlemad tegid cutaway. IPA rääkis pärast maa peal uhkusega, kuidas nad Katsiga olid kupli all omavahel rahulikult asja arutanud, olukorda hinnanud ja teinud ühise otsuse teha varuvarjuprotseduurid. IPA GoPro videost avanev pilt näitas aga järgmist: IPA vaatab üles, näeb pusa - järgmiseks kõlab röögatus "AAAARRGH", millele järgneb kohe cutaway:)    

* Kaici ja Rauli ühine saavutus, kus tõusupealik Kaic palus piloot Raulil otsida hooaja viimasel tõusul tehtava 9way jaoks pilvede vahel auk. Raul tegigi nagu palutud, aga mingil põhjusel valis ta augu, mis paiknes lennuväljast mitu kilomeetrit eemal. Kogu tõus hüppaski rahulikult sinna karuperse ja tuli pärast Aimuri bussiga ümberkaudsetelt põldudelt üles korjata. Lennuväljale tagasi saabudes ütles tõusupealik Kaic kuldsed sõnad: "No ma mõtlesin, et mis seal ikka enam alla vaadata!" Selle peale märkis Käba tabavalt, et Kaic oli jätnud kasutamata suurepärase võimaluse vait olla. Piloot Rauli käest kohapeal kommentaari saada ei õnnestunud, kuna ta oli kasutanud juhust ja Porteriga Riia poole minema lennanud, sel ajal kui seda hooaja viimast tõusu põldude pealt kokku korjati.

* Elo, kes oli Pärnu Parasummeri beachlandingul ühe hüppelennuki tõusupealik ja maandus koos kogu tõusuga Pärnu rannas valesse kohta. Selgituseks ütles Elo pärast, et see koht, kuhu ta maandus, meeldis talle lihtsalt hoopis rohkem.

Ühesõnaga, minu arvates oli tegemist päris tugevate kandidaatidega ja mul on suur rõõm, et õnnestus Aasta Muna nende nina alt ära napsata. Eks ma teen ka järgmisel aastal oma parima - aga muidugi ei ole lihtne võistelda selliste professionaalidega nagu Tupsu.

Üks hooaja lõpupeo atraktsioonidest oli ka FAI pädevuskategooriate markide laialijagamine inimestele. Sealhulgas Tupsule - sest kuigi Tupsu oli oma D-kategooria saanud juba mõnda aega varem, siis tüüpiliselt oli see mark vahepeal kadunud olnud.

Aga jah, nüüd peol sai Tupsu oma D-kati margi kätte. Elo vedas Tupsuga kohapeal 2 pudeli veini peale kihla, et Tupsu suudab margi hommikuks ära kaotada. Tupsu jällegi oli väga kindel oma võimes marki hommikuni alles hoida.

Järgmisel hommikul siis roniski Tupsu oma urust välja, jubedalt sassis soengu ja koleda pohmakaga. Tupsu nägemusel oleks selle pohmaka vastu ehk natuke aidanud see, kui saata Elole margi pilt ja nõuda lubatud veinipudeleid. Paraku pärast mõningast otsimist pidi Tupsu tõdema, et mark on siiski kadunud :) Ilmselt sai aasta muna väljaandmisega natuke kiirustatud.

Tuesday, August 16, 2016

SBG Ireland road trip

Niisiis,
käisime jitsieestlaste gängiga Iirimaal. Oosom trip!

Iirimaal on igasugune kaklemine alati au sees olnud. Aga viimase paari aasta jooksul on asi ikka täiesti käest ära läinud, põhjuseks siis muidugi UFC featherweight champion ja üks maailma populaarsemaid MMA fightereid, iirlane Conor McGregor.

Conor tuleb klubist nimega SBG Ireland, millega meil on pikaajalised sõprussuhted (teatavasti 3D Treeningu teine nimi on SBG Estonia). SBG Irelandi head coach John Kavanagh on koos oma gängiga mitmeid kordi Eestis käinud ja hakkab juba vaikselt mõistma eestlaste hingeelu (s.t. ta enam ei arva, et morni näoga nurgas passival eestlasel on midagi viga... ega ei imesta, kui keegi tema naljade peale ei naera:)

Väike ajalooline kõrvalepõige - eelmine kord, kui ma Dublinisse sattusin, oli miski 6 aastat tagasi. SBG Ireland tegutses sel ajal põhimõtteliselt mingis kuuris, mida soojendati niimoodi, et hommikul esimese trenni ajal lülitati puhur sisse ja siis õhtuks sai asja enam-vähem soojaks. Naiste riietusruumi ülesandeid täitis üks WC, kus seinas oli auk, kust nägi õue. Mistõttu ilmselgelt ei olnud seal kunagi kõrgemat temperatuuri kui õues (+2C).

Kui tavaliselt ma eriti ei viitsi gi-d selga ajada, siis seal panin hea meelega - et vähegi soojem oleks. Ühel hommikul tegime parajasti Heliniga mati peal sooja, kui Helin äkki teatas, et nüüd on kõik läbi, kuna tal on varbad ära külmunud. Ja olidki! Kaks varvast olid väga kahtlast sinakas-valget värvi. Suure hõõrumise ja villaste sokkidega õnnestus Helini varbad siiski päästa, aga you get the point - SBG Dublini gym oli tol ajal ikka jube urgas.

Fast forward tänasesse päeva. 3 suurt SBG gymi Dublinis - matid, puurid, poksiringid, dušid, kogu värk. Mitmed UFC tasemel fighterid. Rahvas põhimõtteliselt trügib ustest ja akendest sisse sellistes kogustes, et ei mahu ära. John on oma success story ka raamatusse pannud, kes tahab lähemalt lugeda: Win or Learn.

Niisiis - siin oleme meie Janega SBG Ireland HQ ees.
Iirimaale jõudes läksime otse gymi, hängisime seal terve päeva ja tegime kõik trenni ära. Kõiksugust värvi vöödega tüübid tulid meiega sparrima. Great success.

Õhtul hotellis tundis kohalik baarman ära minu hoodie peal oleva SBG logo, millele järgnes pikk arutelu teemal, kas Conor McGregor võidab UFC 202-s Nate Diaz`t või mitte. Meie Janega olime Conori poolt.

Järgmisel hommikul saime kokku ülejäänud eestlaste gängiga ja suundusime road tripile Killarney poole. Samal ajal kui meie Janega pehmes voodis puhkasime, olid ülejäänud öö otsa hänginud Oslo lennujaamas ja üritanud seal miskite pinkide peal magada. Seda üritust nad tuletasid krõbedate sõnadega meelde ka veel mitu päeva hiljem.

Kohe, kui Killarneysse jõudsime, hüppas nurga tagant välja SBG Killarney head coach PJ ja asus pahaaimamatuid eestlasi oma ülevoolava külalislahkusega ründama. S.t. esimese poole minuti jooksul ta jõudis välja laduda umbes sellise informatsiooni: "Ma kõigepealt näitan teile kiirelt linna, siis lähme sööma, ja õhtul on trenn - mis te teha tahate? aa, sparritrenni? väga hea, siis nii teeme! Õhtul siis võtame pubis väikese õlle ja siis võite tulla minu poole ööbima... mul maja väga suur ei ole, aga ehk mahub!"

Kui eestlased olid esimese hooga paar sammu tagasi astunud ja esimesest ehmatusest üle saanud, siis me otsustasime, et PJ meeldib meile ja tema pakutud plaan läheb täitmisele. PJ "väike maja" osutus kahekordseks 4 magamistoaga ehitiseks, kus me saime kõik kenasti voodis magada ja hommikul tegi PJ meile süüa. Jah, iirlaste külalislahkus on legendaarne.

SBG Killarney on tore väike gym kesklinnas, kus oli sparrima tulnud kümmekond inimest. Ronil ei olnud gi-d kaasas, aga ta laenas PJ käest mingi suvalise gi koos sinna juurde kuuluva valge vööga ja läks kohe ühe kohaliku sinivööga sparrima. Plaan oli teha kena rahulik rull, aga kui Ron hakkas vaikselt bluebelti subima (täiesti normaalne tulemus pruuni ja sinise vöö sparris), siis see läks koledasti närvi ja hakkas kõigest jõust rabelema. Ron oli sellisest asjade käigust natuke hämmeldunud, aga ei lasknud ennast segada ja subis bluebelti ikka edasi.

Hiljem selgus ka Iiri bluebelti paanika põhjus - nimelt ta arvas, et saab mingi suvalise valge vööga Eesti jorsi käest täiega peksa, Iirimaa au ja väärikus on läind, maailma lõpp on lähedal jms. Tüüp oli väga õnnelik, kui tuli välja, et Ron on brownbelt. Kuigi peksa oli saanud samamoodi. Go figure.

Pärast kõva rullimist läksime gymi kõrvale pubisse õlut jooma.

Ainult Ron ei tahtnud õlut, sest tal olid püksid märjad.

Nimelt SBG Killarney gymi ehitus on veel pooleli, mistõttu seal pole dušše ega riietusruume. Naised said oma riideid vahetada mugavalt kohalikus harjakapis, aga mehed pidid otse mati peal hakkama saama. Mistõttu Ron võttis küll laenatud gi seljast ära, aga märjad alukad jättis vahetamata - kuigi ta oleks seda vabalt jõudnud teha, sel ajal kui kõik naised harjakapis olid.

Järgmisel päeval läksime mere äärde sõitma. Sõitsime läbi Ring of Kerry, mis on kohalik kuulus scenic road. Tõepoolest vaated olid uskumatud - featuring mäed, meri, kaljud, lossid jms. Eestlased vahtisid silmad pungis, hea et kraavi ei sõitnud (seda enam, et need mägiteed olid kohati nii kitsad, et vastutulijatest mööda saamiseks pidi külgepidi põõsasse keerama).
Nädala teises pooles sõitsime Dublinisse tagasi, et osaleda seal SBG Europe suvelaagris. John oli ka Las Vegasest Conori treeninglaagrist ajutiselt ära tulnud, et suvelaagris õpetada.

Laagrist niipalju, et oli väga äge, kohal oli tohutu hulk inimesi ja õpetati palju huvitavat, mida kindlasti edaspidises elus vaja läheb. Samas, kui tahta minna välismaale jitsi tegema, siis kindlasti pole tarvis oodata mingeid laagreid või seminare - väga äge on ka lihtsalt minna ja erinevates gymides sparrida. Me saime selle Iirimaal oldud nädala jooksul küll nii paljude inimestega sparrida, et kõiki enam ei mäletagi:) Peale SBG Killarney tasub kindlasti ära mainida ka SBG Tallaght - see on küll kõige modernsem MMA gym, mida minu silmad on kunagi näinud, lisaks jällegi väga sõbralikud inimesed (head coach Paddy Holohan on tüüpilise iirlase kehastus, alates aktsendist ja lõpetades punase habemega:)

Lisaks sparrimisele panustasime natuke ka Iiri pubikultuuri ja käisime väljas Guinnessi joomas. Iirimaal ei ole autojuhtimisel alkoholile nulltorerants nagu Eestis, vaid lubatud on mingi müstiline "1 unit". Selles osas, mis see "1 unit" täpsemalt tähendab, lähevad erinevate iirlaste arvamused suuresti lahku. Enamus näib siiski arvavat, et kuni sa veel külili ei kuku, siis on ka autojuhtimine põhimõtteliselt lubatud ja mis saab valesti minna. Ma olen suht kindel, et kohalik politsei seda seisukohta ei jaga - aga õnneks meil ei tekkinud vajadust seda diskussiooni pidada.

Ja õnnestus ära käia ka ühel kohalikul amatöör-MMA üritusel. Ürituse nimi oli Wimp 2 Warrior ja idee oli selles, et umbes 6 kuud erinevates SBG gymides MMA trenni teinud tüübid saavad teha puuris reaalse MMA matši. Kuna nimetatud fighteritel kogemust eriti polnud, aga see-eest tahtmist oli rohkem kui küllalt, siis matšid nägid välja nagu räme street fight - ei mingit strateegiat, ainult urin-lõrin ja jube andmine. 12 matšist ainult 2 võideti otsusega, kõik ülejäänud olid KO, TKO või alistus. Tuleb tunnistada, et vaadata oli huvitav:)

Ja kogu üldine miljöö oli samuti eksootiline. Kujutage ette mingit illegaalselt fighti mõnest filmist, kus keskel kaks tüüpi peksavad üksteist ja ümberringi lihtsalt suur rahvahulk hüppab üles-alla ja karjub? Noh, umbes niimoodi see asi seal välja nägi. Siin tasub veel mainida, et iirlaste amatöörreeglid lubavad maas näkku lüüa - s.t. asi oli ikka tõsine:) Jah, iirlastel on see kaklemise värk ikka veres!

Iirimaale võiks iga kell tagasi minna. Ja teine äge koht jitsitripiks oleks ilmselt Island :P

Thursday, June 30, 2016

Rubriigist Jits & co: Väike ülevaade matil kohatavatest loomaliikidest

Viimasel ajal on jitsi-community`s tulnud teemaks matilt leitavad erinevat liiki vastased ja nende omapärad. Panen ka siis mõned mõtted ja värvikamad juhtumid kirja.

Suvistes trennides on korraga matil tohutud rahvamassid, isegi kuni 60 inimest korraga.
Vahel on aga ikka kuulda virisemist - isegi kuni selleni, et põhigrupi trennis "ei ole kellegagi sparrida". Minu arvates on lugu pigem vastupidine - inimesi on nii palju, et võid suvi otsa trennis käia, aga kõigiga sparrimiseni ikka ei jõua. Valik on tegelikult lai - leiab muuhulgas erinevate kaalude, gabariitide ja vöö värvidega vastaseid.

Minule sobivad igasugused vastased. Alates väikestest tüdrukutest (saab harjutada lukkudest põgenemist näiteks) kuni jõhkrate affideni (vastavalt vastase tehnilisele tasemele saab harjutada kas subimisi või siis põgenemisi). Minu poolest pigistagu peast või pangu kõik oma jõud mängu või mida iganes nad tahavad teha. See ongi normaalne diversity matil, et sealt leiab erinevaid vastaseid, kellest osa on chill ja osa vähem chill või isegi rubriigist "jõhker loom". Need viimased kogemused võivad muuhulgas kasuks tulla kuskil võistlustel või kui god forbid jitsi kunagi enesekaitseks vaja peaks minema.

Ainuke erand - üritan sparris mitte valida eriti suure kaaluvahega uusi whitebelte, kelle stiili ei tea - vigastuste riski tõttu.

Väga huvitavad on vastased, kellel on mingi spetsiifika - armastavad teha erinevaid jalalukke, berimbolot või mida iganes - siis on alati põnev vaadata, mida selliste asjade kaitseks saab teha. Samuti on alati tore sparrida uute inimestega teistest klubidest - need teevad kindlasti midagi teistmoodi. Kõige igavamad on suure jõuga, aga stalliva stiiliga vastased - näiteks kui mõni suur aff võtab gi gripid ja hoiab neid lihtsalt kinni, ilma midagi tegemata. 

Ei ole õnneks trennis kunagi kokku puutunud inimestega, kes oleks partnerit meelega vigastanud (väidetavalt on neid olnud - aga sellised on kiirelt trennist välja visatud). Küll aga oli sarnane juhtum ühel Kaitseliidu õppusel. Pakkusin nimetatud tüübile välja variandi, et kui ta järgi ei jäta, siis ma tõmban tal pea otsast ära ja võtan selle koju kaasa. Tundus, et töötas. 


Rubriik "Eestis selliseid ei ole". 
Paar omapärast jitsijuhtumit, mis vabalt võivad olla seotud erinevate kultuuriruumidega - kõik osalised on mitte-eestlased.

1) Mehhikos rullisin umbes minuga samas kaalus purplebeltiga. Purplebeltile ilmselt tuli üllatusena, et tema kallale on lastud mingi kuri eesti loom. Alguses läks kõik normaalselt, kuni ma sain turtlist alt tema jala kätte, tegin takedowni ja läksin saidi. Mispeale tüüp ootamatult lõpetas sparrimise ja hakkas mulle seletama, mida ma selle takedowni juures valesti olin teinud.

Mispeale mina mõtlesin: haa, tõesti, ei olnud hea takedown või? Aga kes on perseli?!? :) 

Anyway, kuna ma olin viisakas külaline, siis ma muidugi seda välja ei öelnud. Aga see jama läks samamoodi edasi - nagu ma jõudsin kuhugi ohtlikku kohta, siis tüüp kohe hakkas seletama, mida ma põhimõtteliselt oma RNC juures valesti teen, eksole. Mul oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata, või öelda: kuule mees, ma kohe kägistan su ära oma mitteperfektse tehnikaga, niiet ükski koer ka ei haugu.

2) Rullisin tütarlapsega, kes oli sobivaks pidanud no-gi trenni tulla särgikuga, mille kaelaauk ulatus nabani. Samas ta polnud ka pidanud vajalikuks sinna alla rinnahoidjat panna - vaatamata faktile, et rinnapartii suurus oli selgelt üle keskmise.

Ilmselgelt mind kohe tabab kõigi maailma feministide viha teemal "naine võib kanda mida naine tahab" - aga see rull oli ikka erakordselt ebamugav. Kõigepealt kippusid suvalistel hetkedel strateegilised kehaosad särgi kaelusest välja tulema. Kuidas teile meeldiks mõne tütarlapse saidis olla (ükskõik kas peal või all), kui seal särki ega midagi vahel ei ole? Siis ma panin backist harnessi võttes ühe käe puhtalt särgi kaelaaugust sisse. Ja siis lõpuks (pärast seda, kui ma olin juba umbes 40 korda vabandanud erinevate "õnnetuste" eest) passis ta mu open guardi niimoodi, et särgiku õlapael jäi minu varba taha kinni ja järgmisel hetkel oli tütarlaps mul guardis topless olekus.

Ilmselt ma ei saanud sellest juhtumist nii tõsist hingelist traumat kui ehk mõni meesterahvas oleks saanud - aga ikkagi, what has been seen cannot be unseen.

3) Rullisin ühe USA whitebeltiga, kes ise arvas, et ta on bluebelt, lihtsalt tema instruktor pole asja veel vöö andmisega vormistanud. Tegelikult alguses (ilmselt inimestele mulje avaldamiseks) ta ütles, et on brownbelt - aga selle väite ta võttis hiljem tagasi.

Rullimise stiil oli päris jõuline, pärast olid erinevates kohtades näha sinised viie sõrme jäljed. Siiski mul õnnestus talle kõigepealt teha üks ilus käelukk ja teises raundis läks asi päris allamäge, kui mul õnnestus saada hea kontroll ja ronisin järjest halfguardi, mounti ja siis backi. Vastane tegi selle peale üllataval kombel järgmist: 

* Hammustas.
* Esitas mulle kaebuse (süüdistuse?), et tema enam ei sparri, kuna muidu mina kohe kägistan ta ära (tõsi).
* Esines mulle monoloogiga teemal "naised ei saa kunagi mehi võita, sest mehed on looduslikult tugevamad jne jne". 
* Ja kui talle lõpuks jõudis kohale, et ma actually olin teda just 2 korda võitnud, siis ta hakkas nutma. Päriselt.

Pärast seda juhtumit ei tohiks mind küll miski enam üllatada.

Monday, April 11, 2016

Cenotes ja kuidas Mehhikos pükse lõhutakse

Kui tavaliselt on kõik minu puhkusereisid seotud langevarjundusega, siis seekord sai tehtud erand ja käidud Mehhikos džunglialustes koobastes sukeldumas. Reisi võib lugeda igati kordaläinuks - pruuniks küll ei saanud (vt allpool kommentaar tuukri ja randade teemal), aga need koopad on väärt värk ja süüa/juua saab Mehhikos ka hästi.

Lend (18h per ots) läks väga libedalt ja ei tundunud ka eriti pikk. Tagasilennuks saime me wolliga üllatuslikult upgrade äriklassi, mistõttu reis oli üldse suurepärane ja ega väga ei tahtnudki lennukist välja tulla. Seega jah, seal Ameerika mandril võib käia küll ja lend on täitsa köki-möki. 

Playa del Carmen, kus me baseerusime, on täismõõduline suvituslinn. Kliima oli ka vastav (s.t. jube palav). Mulle rannad ei meeldi, samas aga väga meeldivad varjulised õllekad, kus väikesed mehhiklased tassivad sulle külmkapist järjest kohalikku kesvamärjukest. Nii kujuneski asi välja selliselt, et samal ajal kui ülejäänud seltskond rannas päevitas, hängisime meie wolliga mõnes Playa del Carmeni miljonist õllekast, manustades rahulikult külma õlut ja guacamolet. 

Guacamole ongi nüüd uuema aja täiendus tuukri kodusele menüüle, mida ma üritan aeg-ajalt käepäraste vahendite (mohhiito nui) abil valmistada. Päris nii hea ei tule kui Mehhiko oma (ilmselt on vahe avokaadode maitses), aga päris ok ikkagi.

Põhiliseks atraktsiooniks reisil olid siis ümbruskaudse džungli all asuvad koopad. Tegelikult on tegemist suure maa-aluste jõgede süsteemiga, kuhu siis erinevates aukudest (cenotes) ligi pääseb. Koobastes on äge sinise tooniga vesi, suurepärane nähtavus, stalaktiidid/stalagmiidid ja põhimõtteliselt kõik, mida ühest koopast võib tahta. 

Koobastesse minekuks on vajalik kohalik sukeldumisgiid, samuti on sinna tõmmatud nöörid (life-lines), mis aitavad vältida äraeksimist ja muud koledat. Aukudesse, kus life-line süsteemi ei ole, võivad minna ainult technical diverid. 

Koopaid on väga erinevaid. Mõned on suured nagu katedraalid, mõned on nii kitsad, et võid pea lakke ära lüüa, mõnes kohas saab pea veest välja pista ja vaadata nahkhiiri koopa laes - jne jne. Meie käisime maksimaalselt 40m sügavusel, aga seal on rahulikult ka 120m sügavusi auke - jällegi technical diverite pärusmaa. Mõnes koopas saab näha fenomeni nimega Halocline - see on soolase ja mageda vee kokkusaamiskoht, mis paneb kogu vee silmade ees virvendama. See on väga äge, lihtsalt ühel hetkel hakkab pilt virvendama ja suurt midagi enam aru ei saa, mida sa parajasti vahid. Õnneks mind oli selle fenomeni eest hoiatatud, muidu oleks küll arvanud, et hakkan peast lolliks minema.

Lisaks sukeldumisele käisin tutvumas ka kohaliku BJJ-eluga. 

Nimelt ma avastasin, et meie elukohast 10min jalutuskäigu kaugusel on mingi Carlson Gracie BJJ-pleiss. Otsustasin minna asja uurima. Selgus, et tegemist on suure Crossfiti gymiga - aga enne kui ma midagi jõudsin küsida, näidati mulle juba näpuga nurga taha, kus pidi jitsisaal asuma. Ilmselt ma olen jitsika nägu.  

Huvitav lugu oli see, et kui kõik tänaval kohatud mehhiklased olid minust umbes pea jagu lühemad, siis see sugugi ei kehtinud matil olevate tüüpide kohta - need olid ikka suured affid, nagu tavaliselt. Kokkuvõtteks sai siis ära kägistatud kõik kohalikud naised, pluss paar meest ka kauba peale. Rääkisin kohalikele, et Eestis on kõik naised täpselt minu moodi, väiksemaid ei ole üldse. Tulgu vaatama. 

Üks äge asi Mehhikos on veel kohalikud mopeedid. Üldine arvamus kipub kalduma pigem sinnapoole, et need on mingi kohutav death trap, aga meie wolliga seda ei uskunud ja rentisime need endale terveks päevaks Isla Mujerese peal ringi kärutamiseks.

Rendipleissi mehhiklane tundis huvi, et kas mul on mootorratta load (ei ole) või kas ma oskan spetsiifiliselt sellise mopeediga sõita (ei oska). Pärast vastastikust kahtlustaval pilgul jõllitamist (s.t. tuuker mopeedi ja mehhiklane tuukrit) sai siiski kokku lepitud, et tuuker saab mopeedi ja what can possibly go wrong. Minu juhiloa jättis mehhiklane igaks juhuks enda kätte hoiule - aga ega seal ei paistnud ka, et kohalik politsei gringode kontrollimisest eriti huvitatud oleks olnud.

Reisi käigus saavutasin ka uue taseme pükste lõhkumises. 
Informeeritud inimesed teavad, et ega ühedki püksid minu käes kaua vastu ei pea, mistõttu tuukri majas valitseb pidev püksipuudus. Siiani olin pükste hävitamisel siiski piirdunud traditsiooniliste meetoditega - lõhkikäristamine, läbikulutamine jms. Eksootilisse kliimasse sobib aga ka natuke eksootilisem püksilõhkumise meetod.

Nimelt olin just käinud supermarketis kuuma kliima tarbeks esmatarbekaupu hankimas ja panin parajasti õllepudeleid külmkappi, kui üks pudel järsku täiesti ilma provotseerimata minu käes plahvatas. Õlu ja killud lendasid kogu köögi peale laiali nagu mingi krdi terrorirünnak. Sealhulgas mõned killud lendasid hooga minu pihta ja lõikasid püksid katki. Beat that.

Käisime korra läbi ka kohalike maiade linnast Chichen Itza`st. Maiad ise olid kahjuks sealt lahkunud juba 1300.a. paiku.

Tolleaegsete maiade kombed olid pehmelt öeldes natuke omapärased. Nende kõige populaarsem mäng oli mingi jalgpallilaadne asi, mida mängiti kautšukist palliga ja väravateks olid 4m kõrgusel asuvad väikesed rõngad. Mängu mängiti 40-kraadises palavuses täis sõjavarustuses, olles eelnevalt istunud pool tundi saunas. Pärast mängu lõppu ohverdati üks meeskond jumalatele (kas kaotajad või võitjad, selles osas lähevad arvamused lahku).

Üldse maiad tavatsesid kõiki oma igapäevaprobleeme lahendada kaasmaalaste ohverdamise teel. Näiteks kui vihma ei sadanud piisavalt, siis sai asja parandada beebide loopimisega spetsiaalsesse sügavasse auku (sobivas kohas asuv cenote koobas). Mida kõvema kisaga beebi, seda rohkem väidetavalt vihma tuli. Samuti oli laialt levinud neitsite ohverdamine ja tegelikult kõiki, kes ette jäid, sai selleks tarbeks ära kasutada.

Seoses taolise loomuliku kaoga elanikkonna juures oli reproduktsiooni tagamine muidugi suure tähtsusega teema. Samas olid ka sellega väikesed probleemid. Nimelt pidasid maiad pühaks suurte raikalade sabaorki. Kui sa tahtsid rääkida mõne jumalaga, siis pidid torkama rai sabaorgiga läbi keele, et jumalad sind ikka kuulaks. Samamoodi, kui tahtsid oma naisega järelkasvu saada, siis pidid torkama selle rai sabaorgi läbi mõne muu kehaosa. Nii nad välja suridki, kui minu arvamust küsida.

Kokkuvõtteks - kui oled Mehhikosse minemas, siis soovitaks koobastes sukeldumist, guacamolet, kohalikku õlut ja mopeede. 

Tegin reisil ka umbes 4 pilti, näiteks sellised:

1) Cenotes, ülevalt vaadatuna. Siin tuleb nüüd põhja sukelduda ja mõnest kaljuaugust sisse koopasse ujuda.

2) Üks Chichen Itza maiade püramiid, mida photobombib täitsa suvaline kiilakas tüüp. Väidetavalt olid maiad omal ajal kõik oma püramiidid kenasti kirjuks värvinud. Paraku tundub, et mitte ilmastikukindla värviga.