Tuesday, March 11, 2014

Rubriigist Nädalavahetus Jälle Märkamatult Läbi Saanud: Rootsi kruiis

Niisiis,
Fantastic 3 (ehk siis Tuuker, Helin ja Mariel) tulid suurepärasele mõttele minna Stockholmi jitsimehi külastama ja sealjuures laiata Tallinki laeva peal nii nagu torust tuleb. Kaasa sai võetud kimonod, Marieli arvuti koos viimase UFC-ga ja kõrge kontsaga saapad. 
Laeva turvaülem R. ei saanud kahjuks seekord meiega Stockholmi linna peale kaasa tulla, kuna tal oli öösel toimunud väike intsident, mis sisaldas purjus, agressiivseid ning teravate hammastega reisijaid.
Rootsi jitsimehed olid väga sõbralikud, aga rabelesid hirmsasti – näiteks õnnestus mul ühe väikese vastupanuga drilli käigus saada ühe rootslase käest paras tou põlvega otse silmaauku. Ootasin huviga, aga minu suureks pettumuseks ei läinudki silm siniseks - kulm läks ainult natuke paiste ja isegi seda ei olnud peaaegu nähagi.
Trenn ise oli great success, saime paljude erinevate meestega rullida (naisi kahjuks ei olnud siiski). Rootslased olid väga rõõmsad meie külaskäigu üle ja arvasid, et me võime iga kell tagasi tulla. Millal iganes tahame.
Pärast trenni sõime kõrvalasuvas kohvikus suurepäraseid koogikesi, arutasime kägistuste üksikasju ja olime kõik täiesti nõus, et väike jits teeb alati päeva ilusaks.
Päev ise jätkus samuti täiesti suurepäraselt, sisaldades muuhulgas sauna, õlut, veini, krevette, pardipraadi, veel veini, kabaree-etendust, bändi, õlut, džinni toonikuga, õlut jne jne. Äärepealt oleks saanud ka kakelda, kui meile haakisid sappa kolm perverdi välimusega rootslast, kes enam kuidagi ei tahtnud ära minna. Noh, tegelikult minu kurja inimsööja pilk (Sure, koer!!) töötas päris hästi ja mul õnnestus seda vahelduva eduga ka Marielile õpetada - aga asja ajas keeruliseks Helin, kes on alati sõbralik ja, jumal hoidku, isegi naeratab. See on nagu mingi looduse stiihia, sinna lihtsalt pole midagi teha. Nii need rootslased siis käisid muudkui uskumatu järjekindlusega meile närvidele, kuni lõpuks saabus kohalik turvamees ja ajas nad ära, päästes nad sellega ärakägistatud saamisest, mis oli kohe juhtumas.
Veel mõned pildikesed õhtust:
Tegevuskoht: kahe kabiiniga WC, kus üks kabiin oli lukus ja teises oli Mariel. Me Heliniga vaatasime ukse alt järgi, et see teine kabiin oli tegelikult tühi, ja Helinil tekkis teooria, et kindlasti see ukselukk on kogemata ise kinni kukkunud. Ega pikka juttu polnud, Mariel ronis kõige oma miniseelikuga üle kaht kabiini ühendava seina ja voila! tegigi ukse lahti. Kõik olid väga rõõmsad, kuni tuli välja, et nüüd on teise kabiini uks seespoolt lukus, sest Mariel oli unustanud enne üle seina ronimist selle lahti teha.
Keset pimedat ööd ärkasin selle peale, et keegi tagus mu kajuti ukse taga. See nägi välja umbes niimoodi, nagu keegi oleks järjest kogu oma raskusega vastu ust jooksnud, uks paindus sissepoole ja puha. Pluss mul oli kahtlane tunne, et ta oli seal juba pikemat aega laamendanud. Muidugi mul polnud õrna aimugi, kes see võiks olla või mida ta tahab - aga mul tekkis kuri kahtlus, et kui ma nüüd ukse lahti teeks, siis ta küll jookseks hooga kajutisse sisse ja teiselt poolt aknast välja.
Tegin siiski väga ettevaatlikult ukse lahti ja otseloomulikult oli seal Mariel, kes parajasti harrastas oma miniseeliku ja saabastega iidset uksemahamurdmise kunsti.
Story ise oli järgmine: Marieli seelikul polnud taskut, mistõttu ta andis oma kajutikaardi Helini taskusse. Aga õhtu edenedes Helin kadus kogemata kuhugi ära (ilmselt kohapealt leitud noormehega oma ax murdereri asju ajama - nimetatud noormeest pole pärast seda keegi enam näinud) ja Mariel ei saanud enam oma kajutisse sisse. Mariel läks ja kolkis Helini kajuti ukse taga, aga Helinit seal ei olnud. Mariel käis Helinit otsides kogu laeva läbi, aga ei leidnud midagi. Samal ajal Helin hiilis vaikselt oma kajutisse ja heitis magama, mis veelgi vähendas tõenäosust, et Mariel teda kuskilt laeva pealt oleks võinud üles leida.
Lõpuks võttis Mariel viimase variandina kasutusele vägivalla ning üritas enda, minu ja Helini kajutite uksi maha joosta. Mille tulemusega õnnestus kogu laevatäis inimesi üles ajada ja kõik saigi korda. Jah, vahel vägivald lahendab probleeme.
Lahtiseks jääb, kas infolauast uue kajutikaardi küsimine oleks asja kiiremini lahendanud. Mitte nii stiilselt päris kindlasti :)
Hommikul ärkasin selle peale, et minu akna taga kriiksus mingi kajaka tüüpi elukas. Tegelikult ma oleks hea meelega veel edasi maganud, aga muidugi ma pidin arvestama Heliniga, kellel ei ole hommikuti kunagi pohmakat, küll aga on alati kohutav nälg, mistõttu ta võib su jalgupidi voodist välja tirida, kui sa piisavalt kiiresti sööma ei lähe.
Nagu arvata oli, siis tõesti Helin juba ootas näljase näoga. Samas Marieli kättesaamine oli natuke keerulisem. Proovisime nii helistamist kui kajuti ukse taga prõmmimist, aga ei miskit. Umbes viiendal katsel õnnestus lõpuks telefoni otsa saada väga unise häälega Mariel, kes kõigepealt uuris minu käest, kas ma äkki tean, miks ta on kõhuli põrandal, telefonitoru käes, ja siis lubas 5 minuti jooksul olla hommikusöögil.
Oli tore nädalavahetus.
Eks näis, kuhu järgmiseks sparrima läheme. Suurepärased variandid oleks näiteks Dublini SBG, Manchesteri SBG vms... aga ka nt Helsingis ei ole ammu käinud.

Tuesday, November 12, 2013

Hooaja lõpu tegemistest (NB! lugu ei ole ei poliitiliselt ega muul viisil korrektne, lugemine omal vastutusel!)

Kuna hüppehooaeg on ikka täitsa tõsiselt läbi saanud, siis käisime jälle tiimiga Bedfordi tuuletunnelis lendamas.

Seekord reisis Tupsu Inglismaale eraldi, mis tekitas palju huvitavad võimalusi - aga midagi olulist ta õnneks maha ei jätnud. Aga olime parajasti sõitnud Tupsule Bedfordi rongijaama järgi, kui järsku läks meil Kaic kaduma. Lähemal vaatlusel tuvastasime Kaici keset parklat, kus ta parajasti kuses seal seisva üksiku puu pihta, öeldes samal ajal suvalisele inglasest möödakäijale viisakalt "Good evening!". Jah, viisakusest küll meie tiimis puudu ei ole.

Seekordne reis heitis ka natuke valgust kallite tiimikaaslaste öistele seiklustele (võib-olla mäletate lugu, kuidas Tupsu eelmine kord peldikus magama jäi?). Tuleb välja, et nad optimeerivad oma uneaega sellega, et peldikusse minekuks nad lihtsalt ei ärka üles. 

Niisiis - kuna õhtul sai kõvasti õlut joodud, siis pidi Kaic keset ööd peldikusse minema. Kuna Kaic paadunud sõjaväelasena hindab oma uneaega väga kõrgelt, siis ta kunagi peldikus tuld põlema ei pane, et valgus teda järsku üles ei ärataks. Aga seekord juhtus selline lugu, et Kaic unustas ära, mis suunas tuleb peldikust väljumiseks minna, ning jõudis kottpimedas ruumis ukse asemel hoopis ninapidi vastu seina. Nagu erivägede majorile kohane, rakendas Kaic ülalnimetatud takistusega (kivisein) kohtudes koheselt sõduri strateegia A (Toores Jõud), haarates kinni vetsupaberi hoidjast (mida ta pidas ukselingiks) ning rebides selle ühe ropsuga seina küljest ära. Paraku aga see ei teinud olukorda kuidagi paremaks, mispeale Kaic rakendas koheselt sõduri strateegia B (Paanika) ning kukkus laamendama, mille käigus ta lõpuks puhtalt kogemata uksest välja kukkus. 

Hiljem samuti seoses eelnevalt joodud õllekogustega peldikut külastanud Rink sattus hämmingusse, kuna sealt oli nagu tuulispask üle käinud, kõik asjad vedelesid põrandal ja seinas vetsupaberi hoidja asemel oli auk.

Järgmisel ööl, kui Kaic jällegi peldikusse läks, siis Rink hiilis salaja ligi ja pani tule põlema. Aga Kaic ei saanud sugugi aru, et midagi valesti oleks (see, et hotelli peldikus ju ei ole automaatselt süttivat laetuld, jõudis talle kohale alles järgmisel hommikul, kui ta oli esimese tassi kohvi ära joonud). Tõesti, kui kunagi mõnel vaenlasel on plaanis meid rünnata, siis tasub seda teha keset pimedat ööd - siin lihtsalt ei saa midagi valesti minna.

Veel pimedate ööde teemal - vahepeal käisin ka Diversnightil, mis sisuliselt tähendab seda, et kõik sukeldujad tulevad kokku, ronivad öösel pimedasse ja külma merre ja mulistavad seal taskulampidega ringi. Vesi oli keskmiselt külm, aga see-eest nähtavus oli üllatavalt hea. Põhjas oli näha hulganisti imelikke kogre moodi kalu, eemal oli näha kilude parve ja ümberringi oli näha hulganisti lestadega punnsilm-affe, kuna meid oli ühes kohas vee all üle 30. Veel ei teagi, kas ülemaailmne rekord korraga sukelduvate inimeste arvu osas sai nüüd löödud või mitte.

Ja eelmisel nädalavahetusel toimus ka Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupidu, mille stiil oli seekord Võluvad Viiekümnendad. Tallinna kostüümilaenutustest leitavad 50ndate aastate kleidid jagunesid umbes niimoodi:
- kleidid, mis nägid välja nagu üks keskmine kartulikott;
- kleidid, mis ei läinud üldse selga;
- kleidid, mis läksid selga, aga ükski lukk ei läinud kinni;
- kleidid, mille sisse ma jäin selgapanekul peadpidi kinni.

Lõpuks ühe sobiva kleidi siiski leidsin, lisaks hankisin kunstripsmed (tänud Pirtsule ja Elole kleepimise eest!) ja huulepliiatsi (kartuses, et huulepulgaga ma poleks küll kuidagi huultele pihta saanud). Huulepliiatsite värvipüsivus on muide täiesti impressiivne - kuigi huulte pealt kulus pliiats peo lõpuks maha, siis ükski seep ei suutnud eemaldada mu käe pealt eri värvi huulepliiatsite triipe, kuhu ma poes olin nende värve proovinud.

Elo oli peole tulnud lumivalge Marilyn Monroe kleidiga, mille peale kõik (v.a. Elo ise) kippusid kallama oma rummikokteile. Tõesti, see oli nagu mingi sihtimisvõistlus - kes saab Elole rummikoksiga pihta?

Poole peo pealt tuli minu juurde tiimi kaameramees wolli, kes kaebas, et Tupsu on koledasti stressis ja kas ma saaks tulla ja vaadata, mis tal viga on. Asja lähemal uurimisel selgus, et Tupsu stress oli otseselt põhjustatud wollist endast, kes keksis tema ümber ringi ja üritas teda kaela peale suudelda. Tupsu päästmiseks olime sunnitud hankima ümbruskonnast paar naisterahvast, kes siis pidid demonstratiivselt Tupsut kaela peale suudlema, tegemaks wollile selgeks, et probleem on temas, mitte Tupsus.

Pärast juhtus ka see lugu (ilmselt nende kunstripsmete tõttu), et ma võitsin tiitli "Elaki miss 2013". Kahjuks mind ei olnud auhinna kätteandmise konkreetsel momendil kohal, kuna ma olin joonud kõvasti alkoholi ning olin parajasti siirdunud suhteliselt ebadaamilikul viisil peldikusse olukorda parandama. Siiski, missi lint sobis mulle suurepäraselt ning kandsin seda uhkusega terve õhtu pluss järgmise päeva hommikusöögil ka.

Aasta Muna auhinna sai Tupsu (juba kolmandat aastat järjest). Rahvas lihtsalt hindas nii kõrgelt seda juhtumit põhjalikult puhtakspestud roosa vaasiga, mida on täpsemalt kirjeldatud SIIN. Üldse see Tupsu fännklubi järjest kasvab, varsti võib tupsupildiga t-särke müüma hakata.

Sunday, October 27, 2013

Attack of the Killer Icecream

Ilmselt tuleks alustada sellest, et kui me lennuväljal domiku talveks tühjaks tegime, siis seal külmkapis oli üks suur plastmasskarp maasikajäätist. Kuna samale õhtule oli plaanitud Tuukri punkris Elaki naistekas, siis võtsime jäätise kaasa, plaaniga see õhtul 20 naise peale nahka pista. Aga muidugi me jõime liiga palju veini ja jäätis läks meelest ära. Avastasin selle järgmisel päeval, kui läksin külmkapist spinatit võtma, aga see oli jäätise all kinni.

Kuna nimetatud jäätis oli taimerasva baasil ja ma ise seda süüa ei tahtnud, siis tekkis suurepärane plaan see minema visata. Kui juba 3 nädalat oli mööda läinud, ilma et mul kordagi oleks välja minnes meelde tulnud külmkapist jäätis kaasa võtta, siis võtsin ja tõstsin jäätise ukse kõrvale valmis. Pärast seda läks muidugi veel mitu päeva mööda, ilma et see teema kuidagi edasi oleks arenenud.

Aga eile oli sõber Aatomik kutsunud mind enda poole sööma ja õlut jooma. Aatomikul nimelt oli uus makaronivalmistamise masin, mida ta tahtis meie peal ära proovida (ette rutates võib ütelda, et olid küll head makaronid - aga makaroniroogade headuse määrab tegelikult ära ikka see pläust, mida makaronide peale pannakse - aatomiku tehtud pläust oli väga maitsev ja ega ilmselt suurt vahet poleks olnd, mis makarone sinna sisse panna).

Anyway, Aatomiku poole minnes tuli mulle see jäätis lõpuks meelde ja võtsin selle välja kaasa. Aga kuidagimoodi (mingi karmavõla tõttu ilmselt) pääses see jäätisekarp enne prügikasti jõudmist mul käest lahti ja kukkus maha, mispeale 5 liitrit vedelat jäätist absoluutse täpsusega mulle pükste peale kargas. Tõesti, kogu see jäätis oli minu peal, maha põhimõtteliselt ei läinudki midagi. 

Kuna ma arvasin, et Aatomik ei hindaks seda eriti kõrgelt, kui ma ilmuksin tema poole üleni roosa jäätisega kaetult, siis ma läksin tuppa tagasi ja vahetasin riided ära, mistõttu ma jäin Aatomiku poole hiljaks, aga õnneks ei makakad ega õlu ei olnud veel otsa saanud. 

Peale selle jäätiserünnaku on kuri saatus üldse viimasel ajal aktiivne olnud, näiteks saapad läksid katki, jooksin peadpidi vastu auto pagasnikut ja sain kulmu peale cut`i (samas väiketuuker lõi endale auto uksega muhu pähe, niiet võib-olla see on perekonna viga), punkri aken ei lähe enam kinni, D-vitamiin sai otsa, toas on kuri kärbes, keda pole kätte saanud, hommikuti jään igale poole hiljaks, kuna ilm on pime ja ma lihtsalt ei ärka üles (võib ka olla seotud faktiga, et D-vitamiin sai otsa), müts on kuhugi kadunud, nõud on pesemata jpm.

Üldse, et siin parasvöötmes talveperioodil mitte igavusse surra (või alkoholimürgitusse), siis tuleb ikka tõesti midagi välja mõelda. Järgmise projektina on näiteks lähemal ajal plaanis astuda Kaitseliitu. Loodan, et mu perearst ikka kirjutab alla tõendile, et mul ei ole psühhiaatrilisi probleeme (loodetavasti ta ei hakka küsima, miks mul kulm katki on - ja seda jäätise lugu ei tasu ka igaks juhuks mainida).

Wednesday, October 16, 2013

Rubriigist Lupus EST: The Green

Niisiis,
käisime tiimiga jälle Bedfordi tunnelis lendamas.

Mäletate Tupsut, kes alati lennujaama hiljaks jääb, asjad maha unustab ja Ryanairi check-in´id tegemata jätab? Noh, seekord tundus kõik hästi minevat - kuni selle hetkeni, kui Stanstedi lennujaamas jäi meile silma, et Tupsu kalpsab kuidagi liiga rõõmsalt ringi, väike arvutikott üle õla. Probleem nimelt selles, et lennukisse minnes oli Tupsul kaasas olnud ka veel kiiver, mida aga nüüd obviously enam ei olnud. (mälu värskenduseks: Tupsu eelmine kiivri mahaunustamise keiss päädis selle roosasid kleepekaid täis kleepimisega, mis oleks ometigi pidanud teda ettevaatlikuks tegema - aga ei:) 

Edasine oli nagu mingi arvutimäng, kus igal levelil antakse mingi uus ülesanne, mille lahendamine võib (kuid ei pruugi) sind lähemale viia probleemi lõpplahendusele.

  • Level 1: Infoletist saime juhised minna terminali A-piirkonna juurde, keerata kohviku kõrvalt vasakule jne jne, kuni lõpuks kuskil karuaugus nurga taga on silt "Validation point nr. 9", mille all on seina peal telefon, millega siis tuleb helistada pagasiteenistusele. Meie suureks üllatuseks oligi nimetatud telefon päriselt olemas.
  • Level 2: Seina peal asuvast telefonist teatati Tupsule järgmine number, kuhu helistada.
  • Level 3: Sellelt järgmiselt numbrilt teatati Tupsule, et kõik lennukitest leitud asjad viiakse lennujaamast 5km kaugusele seifi, kus nad peavad seisma vähemalt 2 päeva, alles pärast seda võib nad lennujaama tagasi tuua ja tekib teoreetiline võimalus neid tagasi saada.
  • Level 4: Saaga jätkub, Tupsu pole siiamaani kiivrit kätte saanud.


Seega siis oli Tupsu kiivrist ilma ja pidi tunnelist laenama kohalikku Phantomi demokiivrit, mis tema suureks meelehärmiks oli ererohelist värvi. Lisaks toimusid selle kiivriga allpoolkirjeldatud intsidendid:

  1. Tuuker lõi jalaga Tupsu kiivri visiiri lahti.
  2. Tuuker lõi jälle jalaga Tupsu kiivri visiiri lahti.
  3. Tuuker lõi veekord jalaga Tupsu kiivri visiiri lahti.
  4. Tuuker lõi küünarnukiga Tupsu kiivri visiiri lahti.
  5. Lendamise ajal tuli kiivri kinnituse trukk lahti - mispeale kiiver tahtis Tupsul peast ära lennata - mispeale Tupsu hammastega kiivrit kinni hoides meeleheitlikult püüdis trukki kinni panna, lennates samal ajal ringi nagu lastud vares - mispeale kohalik tunnelirott pidas sobilikuks tunnelisse sisse karata ja Tupsu sealt ära päästa, suhteliselt ebaväärikal viisil:) 
  6. Tupsu tegi parajasti tunnelis bootyflyd, kui kiivri visiir iseenesest lahti lendas - mispeale kiiver lendas hooga ülespoole Tupsule vastu lõuga - mispeale Tupsu hammustas endale keele sisse augu. 

Tunnelis olid koos meiega ka kaks itaallast, keda Kaic tundis miskitelt bigway üritustelt. Itaallastele avaldasid tiimi lennuoskused kõvasti muljet, mistõttu arenes nende ja Kaici vahel järgmine dialoog: 
Itaallane: Your team is flying very good, really!
Kaic: Yes yes - except him! (näitab näpuga Tupsu peale)
Itaallane: Ah, The Green!


Tunnelis käies me ööbime tavaliselt väikeses vana-inglise stiilis hotellis nimega Queen`s Head. Sellel hotellil on hulganisti plusse, näiteks soe vesi, hommikusöök ja hästivarustatud baar koos vaadi-Guinnessiga; aga on ka üks miinus - nimelt receptioni-tädi on kohutav nõid, kelle käest võib suvalisel hetkel sõimata saada.

Näiteks ta paneb baari alati punkt kell 23 kinni, ja issand halasta kui keegi selleks ajaks ei ole jõudnud oma õlut lõpuni juua. Või kui keegi julgeb tulla hommikust sööma varem kui punkt kell 8 või istuda tema nägemuses vale laua taha. 

Seekord läks kõige paremini Tupsul, kellel õnnestus hommikusöögiks tellida juustu ja singiga omletti täiesti ilma sõimata saamata. Ja kui me õhtul läksime välja õlut jooma, siis tädi hõikas Tupsule järele: Have fun, love - take one for me!

Selle peale Tupsu muutus juba natuke murelikuks ning kaalus, kas ta äkki peaks toa ukse ööseks barrikadeerima või siis igaks juhuks peitma ennast voodi alla. Keset ööd oligi Tupsu äkitselt voodist kadunud - aga tuli välja, et ta ei põgenenud receptioni-tädi eest, vaid oli lihtsalt kogemata peldikusse magama jäänud.

Thursday, September 12, 2013

Rubriigist Lupus EST: European Skydiving League

Niisiis,
Lupus EST osales European Skydiving League finaalvõistlustel Belgias.



See on selline tore 4-way võistlus, kus kõik Euroopa tiimid saavad võistelda 4 erinevas klassis - AAA (Open), AA, A ja Rookie. Kokku oli võistlustel 36 tiimi, Open klassis (koos Lupusega) 6 tiimi.  

Reisikorralduse olime seekord delegeerinud wollile.
Maandusime Brüsselis, wolli pani hotelli koordinaadid oma high-tech GPS-süsteemi sisse ja hakkasime sõitma. Mõne aja pärast olimegi kohal. Koht nägi välja nagu üks keskmine geto, seal oli küll hulganisti laohooneid ja rekkasid, aga ei ühtegi hotelli. Pärast pikka otsimist, mille käigus me kaalusime variante, et meid varsti kuskil pimeduse varjus maha lüüakse (või siis peame selle vältimiseks Tupsu rekkameestele loovutama), õnnestus siiski leida midagi, mis kaudselt hotelli meenutas. Voodid, tuleb tunnistada, olid täitsa ok, samas vannituppa mahtusime küll mina ja Tupsu enam-vähem ära, aga kui Rink sinna sisse läks, siis juba seinad paindusid väljapoole.

Rink otsustas mingi uitmõtte ajel wolliga ühes toas ööbida, et wolli ei oleks üksildane (Rink läheb oma viisakusega vahel üle piiri, tõesti), aga ta sai oma veast kiiresti aru ja kolis järgmiseks ööks meie juurde ümber. Põhimõtteliselt Rinkil oli wollile selle öö osas nii hulgaliselt pretensioone, et ma imestan, et ta juba keset ööd tekk ümber meie ukse taga ei kraapinud.

Hommikul oli siis vaja minna lennuväljale. Wolli pani lennuvälja koordinaadid oma high-tech GPS-süsteemi sisse ja hakkasime sõitma. Mõne aja pärast olimegi kohal. Koht ise nägi välja selline:


Moorsele DZ (kui me selle lõpuks üles leidsime) on muidu päris korralik. Lendasime kiire ja mugava Supervan´iga, mille number oli OO-JEE. Varumaandumisplatside osas on Moorseles järgmised valikud:
a) hobusekoppel 
b) lehmakoppel
c) maisipõld

Otsustasime kohe kohapeal ära, et meie maandume alati lennuväljale (v.a. Tupsu, kes avaldas oma poolehoidu variandile b).

Moorsele DZ omapäraks on see, et boarding toimub lennuraja otsas, kuhu hüppajatel tuleb mitusada meetrit kõndida. Mille jooksul saab arendada huvitavaid konversatsioone, näiteks ükskord me arutasime, mis siis saaks, kui lennuki uks ühel hetkel ise kinni läheks. Kui see kinnihoidmise toru on lennukist väljaspool, siis saaks tiimi väljaronimise ajal ukse kinni panna, nii et tail ja outside center jäävad välja ning point ja inside center sisse. Ainuke probleem oleks see, et varbad võivad jääda ukse vahele. Veelgi lihtsam oleks kaameramehega, lihtsalt tuleb lasta tal välja ronida ja siis uks kinni panna, las siis hängib seal üksinda:)

Samal hüppel aga juhtus niimoodi, et piloot pani koos kollase tulega (ukse avamise märguanne) korraks kogemata ka rohelise tule põlema (väljahüppe märguanne). See ajas segadusse kaameramees wolli, kes rebis ukse lahti ja ronis välja nagu välk. Ülejäänud tiim siis vahtis hämmeldunult kõigepealt kollast tuld, siis ukse taga hängivat wollit ja siis üksteisele otsa. Samal ajal wolli rippus lennuki küljes ja vahtis hämmeldunult ust, mis oli täitsa tühi ja ühtegi tiimi sealt välja ei roninud. Äkitselt läks wollil peas lamp põlema ja pähe kargas mõte, et krdi homodest tiimikaaslased panevad kohe ukse kinni! Mispeale wolli üritas paaniliselt tagasi lennukisse ronida, mis lennuki seest vaadates nägi välja nii, et uksele tekkis wolli vasak jalg, mis meeleheitlikult kraapis varbaga uksepiita. Samal hetkel aga süttis lõpuks roheline tuli ja tiim ronis välja, trügides wolli ukselt tagasi. 

Lupus EST sai kokkuvõttes 4. koha ja tegime ka tiimi rekordi 17p, mis ei ole tegelikult üldse halb tulemus. Tegelikult see ületab kehtivat Eesti rekordit (mis on 14p), aga kuna ESL ei ole ametlik FAI võistlus, siis jääb kehtiv rekord praegu püsima. Järgmisel aastal ületame ametlikult:) 17p hüppe video on siin.

Erinevaid võistlusklasse hõlmavatel võistlustel on see positiivne omadus, et Open klassi tiimid saavad algajatega laiata. Näiteks nagu wolli, kes läks ja astus tõsisesse arutellu kahe kena AA-klassi tiimi tšikiga erinevate divepooli blokkide teemal. Ülejäänud tiim vaatas imestunult pealt, sest noh - wolli teab divepooli blokkidest sama palju kui siga sünnipäevast, lisaks mitmed tiimikaaslased oleks ise hea meelega tahtnud nende tšikkidega rääkida:) Asi sai selgeks, kui wolli tuli ja hakkas uhkelt rääkima blokk 23 üksikasjadest, mida ta tšikkidega oli arutanud. Divepoolis on 22 blokki. Kümme punkti tšikkidele :D

Sunday, August 04, 2013

Parasummer jpm

Jah, vahelduseks sitale suusailmale on siin suvi. Suvi on OK. Suve võiks oluliselt rohkem olla, if you ask me.

Parasummer oli sel aastal vahelduseks Saaremaal suurepärase panoraamiga Kuressaare lennuväljal, lendasid Caravan ja Porter ja hüpata sai hullu moodi (mina isiklikult tegin ligi 50 hüpet, enamus neist tiimiga).

Keset Parasummerit oli tiimi pesamunal Tupsul sünnipäev. Mõtlesime, et kuidas nüüd Tupsut selle puhul vääriliselt meeles pidada - ülekaalukalt parim mõte tundus visata ta basseini. Siin aga oli probleemiks tema valge homotelefon (I-Phone - toim.), mida me ei tahtnud ära uputada. Tupsu ei tahtnud telefoni käest ära ka anda, vaid toppis selle igaks juhuks turvalisse kohta, et keegi kätte ei saaks (täpsemalt siis endale püksi). Aga Rink hiilis vaikselt Tupsule ligi ja helistas tema numbrile. Tupsu võttiski pahaaimamatult telefoni püksist välja, mispeale Rink ründas nagu välk ja napsas selle endale. 

Tupsu basseini viskamine iseenesest oli keerulisem kui võiks arvata, lõpuks Tupsu haakis ennast Rinki külge nagu takjas ja mõlemad kukkusid pläraki vette. Oli tore sünnipäev.  

Lisaks tegime Tupsu sünnipäeva puhul ka koogihüppe. Hüppe stsenaarium nägi ette, et tiim hüppab lennukist välja nagu tavaliselt ja hakkab punkte keerama, aga siis järsku saabub freeflyer tordiga ja annab selle sünnipäevalapsele üle. Mispeale Rink keerab selili ja kõik hakkavad tema kõhu pealt torti sööma ja on suur pidu. Tordiks hankis Tupsu ühe suure Tosca koogi (kuna tordi kompaktsus on vabalangemises ülimalt oluline) ning tiim hüppas ilma kiivriteta, et oleks võimalik kooki suhu toppida (v.a. Tupsu ise, kes pidi kiivri pähe panema, kuna tal ei ole D-kategooriat). 

Hüpe läks üldjoontes korda, tiimi exit lendas, freeflyeri rollis esinev Tanel Viin tõi tordi kenasti kohale ja hakkasime seda Rinki kõhu pealt sööma. Paraku oli see Tosca kook küll suhteliselt kompaktne, kuid ühtlasi sisaldas rosinaid ja pähkleid, mis olid veel kompaktsemad ja lendasid joonelt kõigile vastu vahtimist. Tiim siiski ei lasknud ennast sellest segada ja kook sai söödud (vt. nt siit Parasummeri 5. päeva videost kaadreid Rinkist, kel on suu kooki täis:) 

Esimesel PS õhtul juhtus intsident, mille käigus purupurjus soomlased kaotasid ära oma toavõtme (ehk siis panid selle kenasti ukse kõrvale hoiule ja unustasid kohe ära). Tuppa saamiseks otsutasid soomlased katki lüüa ukse kõrval asuva akna klaasi, et saaks ukse seespoolt lahti teha. Pärast ülalnimetatud vandaalitsemise elluviimist kahjuks selgus, et tegemist ei ole snepperlukuga ja ka ukse seestpoolt avamiseks on võtit tarvis. Mispeale soomlased otsustasid ööbida kõrvalasuvas peldikus, kus üks neist ronis dušikabiini ja teine keris ennast peldikupoti ümber kerra. Jah, palju viina ei pea sina mitte jooma, kui pea ei kannata.

Näiteks nagu üleeile öösel, kui me käisime naaberklubile Den VDV puhul õnne soovimas, mis viis loogiliselt viina joomiseni jne jne jne. Õhtu lõppes sellega, et wolli evakueerus (nähtavasti oma voodisse, kuigi tal sellest mälupildid puuduvad) ning Tanel ja Elo istusid kõrvuti diivanil ja hoidsid peast kinni, kusjuures üks kordas pidevalt "ma kohe oksendan!" ja teine "mina ei oksenda, see pole daamilik!" 

Hommikul oli hüppekonditsioonis (alkomeetri näit null) ainult tuuker, teised pidid tükk aega lennuväljal kudema, enne kui jääknähud kadusid. Kahtlustasime, et wolli on üldse kadunud asjade nimekirjas, aga enne kui me teda otsima jõudsime hakata, ilmus ta ihualasti olekus kööki ja teatas "Evil never dies!!!"
Ja tegi omletti. 

Eile juhtus ka see tähelepanuväärne lugu, et Jõepets tegi ära oma IAD-instruktori eksami praktilise osa, mille käigus ta pidi lennukist välja viskama 5 pahatahtlikku libaõpilast. Kõik läks hästi, kuni selle hetkeni, kus Jõepets jäi ühele õpilasele tiba kauemaks järgi vaatama ja jättis uksele vaba ruumi - mis andis järgmisele õpilasele võimaluse seal kiirelt välja lipsata. Jõepetsi skoor on seega hetkel 4/5 - 4 õpilast visatud, 1 sai plehku:)

Ja lõpetuseks siia veel üks väike dialoog tõusvas lennukis, featuring tandemmeister Tuuker ja 96-kilone tandemreisja:
Tandemreisija (murelikult): Aga mis siis saab, kui sa ei jõua mind ukse peal kinni hoida ja me kukume välja??
Tuuker: Sellest pole ju midagi, me tahamegi välja saada!
Tandemreisija: Aga... mulle ei meeldi, kui asjad enneaegselt juhtuvad!
Teine tandemreisija kõrvalt: Kas sul juhtub seda tihti??
Lennukitäis skydivereid: [rämeda naeru osakond]

Thursday, May 16, 2013

Rubriigist Lupus EST: Empuria hüppelaager

Käisime tiimiga Hispaanias kevadises treeninglaagris.


Seekord oli meid päris kohe suurem seltskond, mis sisaldas peale Lupuse tiimi veel tiimiliikmete perekondi, lisa-kõhtlendajaid (Wilson, Mellukas, Norman) ja tervet pataljoni sõjardeid. Mul oli tõsine mure, et kuidas see armaada ikka kõik lennuki peale jõuab ja kas me unustame ka kellegi maha. Mäletate Tupsut, kes alati lennujaama hiljaks jääb, välja arvatud need korrad, kus ta jätab lennu kellaaja kontrollimata ja saabub lennujaama täiesti meelvaldsel momendil? Novot, seekord oli Tupsu üllatuslikult lennujaamas õigel ajal kohal, küll aga ta oli jätnud tegemata Ryanairi check-in`i, mille eest temalt kohapeal küsiti 70 euri.

Saabusime lõpuks siiski edukalt Hispaaniasse, kahjuks aga ei saabunud meiega koos sugugi hüppeilm. Tupsu leidis endale sõbra Jõepetsi, kellega koos nad päevad otsa taevasse vahtisid ja tõsise näoga arutasid, "Jaa, seal mägede kohal on taevas juba heledam - varsti hakkame hüppama! Näe, seal tagapool on pilvede vahel auk ja vihma peaaegu ei sajagi - lähme vaatame, kas manifest on juba lahti!" See optimism muidugi ei realiseerunud ja nii veetsime esimesed kolm päeva kohalikus tuuletunnelis, vahtides akna taga sadavat vihma.

Sõjardid olid kaasa võtnud tüüpilise ameeriklase T.J., kes otsustas kah natuke tunnelis lennata, "to work on my headdown". Sättisime ennast ootusärevalt kõik kenasti tunneli äärde ritta ja tõepoolest meie lootusi ei petetud. Oli kontrollimatut ringilendamist, vastu seinu põrkamist, spinni, meelehetlikke päästmisaktsioone tunnelirottide poolt - ja siinjuures tasub mainida, et freefly-ni veel üldse ei jõutudki:) Parima saavutusena tüüp lõpuks lamas selili võrgu peal ja üritas vältida kontrollimatut spinni. 

Asi oli ikka nii hull, et me otsustasime kogu pundiga olla ameeriklase vastu thoughtful & considerate - muidu teeb veel kuskil nurga taga harakiri võimidagi. Täiesti ilmselt aga meie püüdlused ei olnud piisavalt veenvad (ei, ameeriklane ei teinud harakiri, vaid jõi palju alkoholi ja tüütas kogu õhtu kõiki, kes piisavalt kiirelt ei põgenenud, pikkade kirjeldustega oma freefly ja svuubi oskustest - jah, see kardetud svuubipill Spectre 170:)

Kuna väljas oli vihmane, aga see-eest külm, siis otsustas Tupsu endale habeme kasvatada. Plaan kestis umbes kolm päeva, mille jooksul meil oli karvane mets-tupsu. Aga siis tal õnnestus pärast pooletunnist üritamist gaasigrill põlema panna, millega ta ilmselt saavutas kindluse oma alfa-isase staatuse osas ja ajas habeme jälle ära.

Lõpuks läks ka ilm ilusaks ja saime ikka hüpata ka. Vabalangemine on ikka tiba teine asi kui tunnel, tuleb tunnistada. Ega polegi muud, kui et tuleb rohkem hüpata.

Kohe laagri alguses esines mitmeid üllatavaid kujundist kadumisi, mille peale teised tiimiliikmed kõvasti naerda said. Kõigepealt esines sellega Tupsu, kellel oli kõrv lukus ja ühel hetkel ta lihtsalt kujutas ette, et kuulis Pro-tracki piiksu. Ja siis Rink, kes unustas maa peal Pro-tracki sisse lülitamata ja tegi seda lennukis. Tiimikaaslased küll hoiatasid teda, et nüüd see Pro-track piiksub kõrgemal, aga polnd sest kasu midagi - Rink oli 1700m peal kujundist kadunud nagu kell:) Pärast ta ei leidnud ka Pro-tracki reseti võimalust üles ja pidi ootama, kuni see ennast ise välja lülitab (järgmisel päeval). Rink kaalus võimalust asja parandada Pro-tracki peal üles-alla hüppamisega, aga see jäi siiski tegemata, kuna hüppepäeva jooksul tal ei olnud selleks aega ja pärast hüppamist hakkasime kohe õlut jooma.

Koos meiega tegi Empurias trenni ka üks inglise 4way tiim. Ma olen kindel, et Eesti langevarjureid peetakse maailma kõige ebaviisakamateks, uimasemateks, suhtlemispuudega tüüpideks - aga need inglased läksid jälle teistpidi liiale.

Inglaste tiimi nimi oli Dynamite Wolf Squadron. Päriselt. Nende tiimi logoks oli suur hundi pea, mille hammaste vahel oli dünamiidi pulk. Päriselt. Oma rituaali alustasid nad lennukis 2km kõrgusel. Kõigepealt nad panid kogu tiimiga pead kokku ja vehkisid kätega. Seejärel tegi iga tiimiliige iga teise tiimiliikmega secret handshake`i. See oli iga paari puhul erinev ja mõnel juhul võttis aega pool minutit. Kui see jube vehkimine ja patsutamine oli lõpuks teostatud, siis võtsid nad ette ümbruskonnas kõik langevarjurid, kelleni iganes käsi ulatas, ja patsutasid need ka läbi. Kõik tiimiliikmed järjest patsutasid kõiki ümbruskaudseid ahve. Ja oh seda röömu, kui läheduses mõni teine FS4 tiim juhtus olema - siis läks ikka kohe tõsisemaks patsutamiseks. Edasi tuli see värk, et kõigile hüppajatele, keda ei ulatunud patsutama, tuli lehvitada. Ja rituaali lõpetuseks hõikas üks inglise tiimi tüüp üle lennuki: "Have a good skydive, guys!"

Ja nüüd kujutage sedasama asja ette igal jumala tõusul, 10 korda päevas. Have a good skydive, guys.

Mina iseenesest ei soovi olla ebaviisakas, mistõttu ma üritasin teha sõbralikku nägu, kui inimesed tulid mulle lennukis patsu lööma. Vahel nad jäid mulle imelikult otsa vaatama, siis ma sain aru, et sõbralik nägu polnud päris õigesti välja tulnud. Noh, ilmselt tuleb veel harjutada.

Vahel ma olen ikka üritanud ka tiimi vastu sõbralik olla (tiimi vastu mul on tegelt ka sõbralikud tunded, mistõttu pole tarvis nägusid ekstra välja mõelda). Mispeale aga Tupsu esitas pretensiooni, et ma naeratan talle lennukis ja tema hakkab kartma. Tuleb välja mõelda miski viis tiimi vastu sõbralik olemiseks ilma neid hirmutamata.

Kuna Kaic on tiimis Tail, siis ta istus alati uksele kõige lähemal ja oli seepärast sellest inglise tiimist kõige rohkem ohustatud. Eriti tüütu oli seal üks pisike tibi, kes ei pidanud paljuks patsutamise eesmärgil kogu lennukitäie inimeste otsas turnida. Niisis lennukisse maha istudes me tavaliselt vaatasime üksteisele otsa ja nentisime: jah, väike tibi saab Kaici kätte! Kaic siis istus mureliku näoga ja tegi selleks ajaks silmad lahti, kui see väike inglise tibi ronis üle kogu lennukitäie langevarjurite Kaicile nina alla ja lõi talle patsu, mille Kaic kannataja ilmel vastu võttis. Jah, väikse tibi päev oli rikutud, kui ta ei saanud lennukis Kaicile patsu lüüa. Rink oli natuke vähem thoughtful & considerate, ehk ta lihtsalt ei teinud silmi lahti, kui väike tibi tuli patsutama. Tibi togis Rinki natuke, aga suur aff ei liigutanud sugugi. Tibi vaatas halvakspanevalt ülejäänud tiimile otsa ja kaebas: "He is sleeping!" Mille peale kogu tiim tuima näoga edasi istus, nagu eestlastele kohane. Tibil ei jäänudki muud üle, kui Rinki niisama vastu kintsu patsutada ja lahkuda. Muidugi ta tuli järgmise tõusu ajal jälle tagasi. Ja ülejärgmise. Ja iga sellest järgmise tõusu ajal ka.

Ükskord aga juhtus nii, et inglisa tiim hakkas lennukisse ronima, aga kahjuks lennuk oli juba täis ja nad ei mahtunud ära. Selle peale sattus see väike inglise tibi paanikasse ja röögatas üle kogu lennuki: There are too many people on the plane! Manifest! WHERE IS THE MANIFEST?!!!

Ülejäänud hüppajad ei leidnud, et midagi eriti kohutavat oleks juhtunud, istusid rahulikult edasi ja kuulasid hämmeldusega inglise tibi hüsteerilist kriiskamist. Samas pingil lösutav Babyloni freefly-coach hõikas: Relax, lady! Fuck me!

Kui manifest lõpuks kohale jõudis, siis selgus, et ülearune oli sel tõusul seesama inglise tiim. Mis te arvate, kas hispaanlased ka oskavad seda rämeda naeru asja?:) Oskavad küll.


Kokku saime 5 hüppepäeva peale 45 hüpet, millega on nimetatud laager ametlikult Lupuse kõige edukam treeninglaager läbi aegade. Kahjuks pidime lahkuma just siis, kui ilmad Hispaanias tõsiselt suviseks läksid.

Meie ööbimiskohas riiuli peal oli üks suur roosa vaas, mida me vahelduva eduga üritasime lahkuvatele sõpradele kaasa pakkida. Paraku ei õnnestunud see ei T.J., Viido, Normani ega kellegi teise puhul, kuna inimesed lihtsalt ei ole nii udupead, et jätaks märkamata oma kotti pakitud suure roosa vaasi... oh, wait:))


Siin on teile pilt, mis avanes Tupsu pesumasinas kolm päeva pärast Empuriast saabumist, kui Tupsu läks oma puhtakspestud pesu sealt välja võtma. Juhin tähelepanu roosale vaasile, mille sees on parajasti Tupsu sokk. Etsiis Tupsu oli tassinud vaasi kotis koju (pagasi ülekilod ftw), kallanud koti pesumasinasse tühjaks ja pesnud pesu koos vaasiga puhtaks. Permanentset dämmi kuskil ei tuvastatud, välja arvatud Tupsu hingeline trauma, pluss vaasi küljest on puudu mõned killud, mis on nüüd arvatavasti Tupsu aluspükstes.