Monday, January 30, 2017

Uus Eesti rekord

Jah, tegime vahepeal uue Eesti rekordi langevarjunduses, 28-way.

Asi algas ilmselt sellest, et kuna viimane Eesti bigway rekord oli juba 4 aastat vana, siis härra major Kaic otsustas, et Eesti langevarjundusele oleks vaja värsket au ja kuulsust. (Teine variant on, et Kaicil hakkas lihtsalt töö juures igav - aga kes seda nii täpselt enam teab.)

Kuna Eestis pole rekordi tegemiseks piisavalt palju piisavalt suuri lennukeid ja talv Eestis on pikk ja pime, siis tekkis plaan minna uut rekordit tegema Portugali Algarve DZ-sse, kus lendavad suurepärased Dornier G92 tüüpi lennukid.

Muidugi ei läinud rekordiürituse orgunn probleemideta. Igaüks, kes on näiteks 4way tiimi laagri korraldamisega tegelenud, teab, kui keeruline tegelikult on 4 inimest samal ajal samasse kohta kokku saada. 30 inimesest rääkimata. Kaic muidugi kasutas ära oma tööalast kompetentsi, jagades käske paremale ja vasakule. Näiteks Viin ei tahtnud üldse osaleda, aga sellegipoolest leidis ta ennast ühel hetkel Portugalist. Küsimuse peale, et mida see Kaic siis väljapressimiseks kasutas, nentis Viin nukralt: Ta pani mind kirja!

Lisaks korraldas Kaic rekordiüritust ettevalmistava tunnelcampi Varssavi tuuletunnelis. Tunnelis avastati üllatusega, et kokku on sattunud hulk kergeid õpilasi ja kaks paksu instruktorit. Selle tulemusena lendas kogu õpilaste kontingent pidevalt tinavöödega, mõnele tuli isegi 2tk korraga peale panna.

Ja muidugi ei tohi unustada kõige suuremat probleemi - Aimurit. Juba hooaja lõpupeo küsimustikus oli sees küsimus, et kas Aimur ikka saab rekordiürituseks oma B-kategooria tehtud või mitte. Aimuril nimelt on juba üle 200 hüppe, küll aga ta on need 200 hüpet teinud ilma kordagi oma langevarju pakkimata. 

Probleemi lahendamiseks korraldas Kaic Aimurile privaatse pakkimiskursuse. Kursuse üksikasjadest ajalugu vaikib, aga igatahes lõpuks saigi Aimur pakkimise selgeks ja kategooria tehtud. Täpselt 1 päev enne reisi. 
"Kas ise pakkisid?" küsis lennujaama security Aimuri käest.
"Jah!" vastas Aimur uhkelt.

Ja läksimegi kõik koos Portugali. Portugalis oli tore olla ja päike paistis päevad läbi.
DZ-sse kohale jõudes ilmnesid kohe esimesed probleemid, nimelt oli Aimur suutnud tuksi keerata oma 3. osapoole kindlustuse ja maha jätta oma uue B-kategooria litsentsi. Asi päädis sellega, et Aimurist sai kohustuslikus korras Portugali langevarjuföderatsiooni liige - millise asjaajamise peale kulus terve päev.

Rekordiürituse coachiks oli maailmatasemel langevarjutreener Pete Allum, kellega eestlastel ka varemalt kokkupuuteid on olnud. Aga esimesed hüpped tuli teha kahe lennuki pealt eraldi, mistõttu Pete andis mulle ja Tupsule ülesande korraldada teise lennuki hüppeid.

Tupsu oli selle peale väga rõõmus ja tahtis tingimata olla organiseri (flight line) koha peal. Mina olin sellega kohe nõus, sest teatavasti flight line peab istuma lennukis otse ukse all, kus on koledasti külm. Tupsu sai oma strateegilisest veast ka kohe esimese tõusu ajal aru:)

Anyway, Tupsu oli siis flight line. Kohe pärast exitit ma nägin, et asi on halb - nimelt Tupsul oli küll väga õnnelik nägu peas, aga samas tema kukkumiskiirus oli nii aeglane, et ma sain kohe aru, et terve lennukitäis rahvast kukub siit kohe mööda. Mis kohe juhtuski. Näitasin küll Tupsule hoolega painutamise märki, aga oli juba hilja. Pärast hüpet uurisin Tupsu käest, et kas tõesti see tal peas häirekellasid tööle ei pannud, kui vasakult ja paremalt pläu ja pläu inimesi hakkas mööda kukkuma. Aga ei, ilmselgelt mitte.

Nii, järgmisel hüppel oli siis Tupsu oma veast õppinud ja tõmbas kohe pärast exitit kõva kukkumiskiiruse üles. Paraku oli see kiirus aga nii kõva, et pool rahvast sinna järele ei jõudnud ja teine pool ei saanud kinni võtta. Tupsul oli järjekordselt väga õnnelik nägu peas ja üldse oli see hüpe täpselt sama tulemusega kui eelmine - selle vahega, et ma ei saanud Tupsule isegi mitte näidata, et võta painutust vähemaks. Langevarjunduses nimelt puudub märk "painuta vähem!" Sest seda pole mitte kunagi vaja. Kuni siiani. Siit moraal: Never Assume, kui sul on Tupsuga tegemist.

Pete noogutas selle peale mõtlikult pead ja ütles: "Yes, Anton, he`s a man of extremes..."

Edasi hakkasime hüppama kahe lennuki pealt korraga. 
Rekord aga ei tahtnud kuidagi kokku tulla, ikka üks või teine hüppaja munas midagi.

Aimur kippus nii tihti kujundi alla kukkuma, et pakkusime talle juba Panda kuulsat kihlvedu. Legend nimelt räägib, kuidas Panda ühel eelmistest rekordiüritustest (mis toimus Rootsis Västerase lennuväljal) sõlmis kihlveo, et kui ta veel korra kujundist mööda kukub, siis jookseb ihualasti ümber tuulesoki. 

Möödakukkumine toimuski kohe järgmisel hüppel ja Panda kui sõnapidaja mees ajas kohe riided maha ja pistis tuulesoki poole liduma. Tuulesokk oli aga mitmesaja meetri kaugusel ja Panda teekonna täpsemaks jälgimiseks tuli kasutada kohalikku linnuvaatlemise binoklit. 

See on ühtlasi ainuke tõendatud juhtum Eesti Langevarjuklubi ajaloos, kus langevarjurid on korda saatnud traditsioonilise ime. Nimelt sealsamas kõrval passis mingi tandemhüppajaga kaasa tulnud Rootsi seltskond, kuhu kuulus ka üks umbes 80a vanune ratastoolis daam. Kui Panda oli tuulesoki ümber ringi ära teinud ja asunud tagasi meie poole jooksma, tõusis nimetatud vanadaam oma ratastoolist püsti ja astus väärikal sammul binokli juurde:)

Aimur oli juba peaaegu nõus sarnast kihlvedu sõlmima, kui vajadus selle järgi ootamatult kadus.

Tulin parajasti kohvipausilt tagasi, kui Dok informeeris mind, et ma jäin heast maadusmatšist ilma - nimelt Aimur oli läinud Käbale kallale. Aimur ei eitanud Käba ründamist, küll aga arenes edasi järgmine konversatsioon:
Käba: Jah, Aimur tuli mulle kallale!
Aimur: Jah, aga Käba lõi mulle labidaga pähe! Kaks korda!!
Käba: Jah, aga Aimur rääkis lolli juttu!
Tuuker: Aga miks sa teda siis labidaga lõid?
Käba: Aga midagi suuremat polnud!

Pärast seda juhtumit tegimegi kohe uue Eesti rekordi ära. Rekord on siis nüüd 28-way. Kaic lisas kohe juurde, et järgmiseks eesmärgiks on 43-way kahe aasta pärast.
Natuke ka kohalikust elu-olust. Elasime DZ-st umbes 15min sõidu kaugusel, linnas nimega Portimao. Seda ümbruskonda tuleb küll igati kiita - absoluutselt iga putka, kuhu näljased langevarjurid sisse vajusid, pakkus väga maitsvat toitu.

Näiteks koht nimega Bacalhoada (ehk eesti keelde tõlgituna umbes nagu Turskla). S.t. kõik road olid tehtud kohalikust tursast ja põhimõtteliselt kõik meie 30 inimest said erineva tursaroa.

Või siis teine kohalik pleiss, kus pakuti lihtsalt suurepärast kaheksajalga ja kus väike Dygult reguleeris oma käe järgi ära kohaliku muusikavõimenduse. Dygult on nii väike, et ta veel rääkida ei oska - küll aga ta oskab magustoidukausi poole näpuga näidata, nähes sealjuures välja nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Ilmselt paljuga ei eksi, kui öelda, et parematel päevadel lõpetas umbes pool laua parematest paladest Dygulti kõhus. Tal ei saa kõht täis ka kunagi, geenid jooksevad isa liini pidi otse Tyrannosaurus Rexini.

Elasime 15-kesi suures villas linna keskel. Meil Eloga oli seal omaette neitsikamber, kust avanes ilus vaade õues asuvale basseinile, kus härra major Kaic hommikuti ujumas käis. Kuna vesi oli koledasti külm, siis nägi see protseduur välja umbes järgmine: 
- Kaic ilmub basseini äärde, rätik ümber ja murelik nägu peas.
- Kaic viskab rätiku maha, teeb veel murelikuma näo ja hüppab basseini.
- Kaic hüppab välkkiirelt basseinist välja, nagu oleks krokodill perses.

Me Eloga kohe ootasime seda hommikust etendust ja lehvitasime Kaicile akna pealt. Vahel jäi ta tulekuga hiljaks, siis me esitasime pretensiooni.

Või siis järgmine juhtum: kogu seltskond oli parajasti laua ümber hommikust söömas, kui äkki käis plaks ja kogu majas läksid tuled kustu. Kõik keerasid automaatselt pilgu köögi poole, kus avanes järgmine pilt: otse teolt tabatud väga imestunud näoga Tupsu, käes suur kööginuga, mis on otsapidi rösteris. Tupsu üritas ennast kaitsta väitega "Mis te ütlete, et rösterist ei tohigi noaga saia urgitseda vä?!?" Kogu ülejäänud seltskond aga oponeeris ja leidis, et töötavasse rösterisse tõesti ei tohiks nuga sisse toppida.

Kahjuks pidime sealt Portugalist lõpuks tagasi tulema. Meie teadmata olid Eestisse mahajäänud tegelased otsustanud meisterdada suure plakati ning päevakangelastele tortide ja shampustega lennujaama vastu tulla.

Saatuse tahtel oli viimane saabuja ürituse peakorraldaja härra major Kaic, kes tuli väravast välja oma tavalise mureliku ilmega ning sattus koledasti segadusse, kui 30 inimest äkki talle tordiga kallale kargasid. Härra major nägi hetkeks välja, nagu hakkaks kohe nutma, aga siis tõstis käe üles ja hõikas: Meie võit!!

Ega siin muud polegi öelda, võit on meie.

Wednesday, November 23, 2016

Aasta muna

Nädalavahetusel toimus siis Elaki hooaja lõpupidu. Elaki hooaja lõpupidu on suur üritus, kus traditsiooniliselt tehakse hooaja kokkuvõtteid, juuakse palju alkoholi, pidutsetakse hommikuni ja kust on pärit paljud legendaarsed ja/või kurikuulsad elujuhtumid, mida veel aastaid hiljem hea sõnaga meelde tuletatakse.

Jah, elu oleks palju vähem värvikas ilma hooaja lõpupidudeta! Kahjuks suur osa neist juhtumitest trükimusta ei kannata (näiteks on mul ühe lõpupeo tulemusena teada tingimused, mille puhul tuleb päästa tiimikaaslane wolli ebasoovitavast intiimelust:)

Traditsiooniliselt antakse hooaja lõpupeol välja ka Aasta Muna. 

Aasta Muna on auhind, mis antakse inimesele, kes on sel aastal kõige spektakulaarsemal viisil midagi tuksi keeranud. Viimased 5 aastat on nimetatud auhinna saanud Tupsu - lisaks sellele, et ta tõepoolest keerab väga palju asju tuksi, teeb ta seda tihti ka väga meelelahutuslikul viisil. Sellepärast kõik juba ootavad Tupsu ikaldusi ja need tunduvad kuidagi eriti naljakad (näiteks tiim ka üldiselt ei naera kehvema nalja peale kui 5 punkti 10-st - ainult Tupsu pihta käiva nalja puhul kõlbab juba 2-punktine). Jah, Tupsu meeldib kõigile. 

Ühesõnaga, Tupsu on viimase 5 aasta jooksul lati kõrgele ajanud. Tema parimate saavutuste hulka kuuluvad näiteks hüppelaagrist suure roosa vaasi kojutassimine ja pesumasinas ära pesemine (vaasi olemasolu avastas Tupsu alles pesumasinast pesu välja võttes), tuuletunnelisse ilma tuuleta sisse hüppamine jpm.

Eelmisel aastal sai Tupsu lisamuna selle eest, et ta oli Aasta Muna ära kaotanud. Tupsu keeras otsides kogu maja pea peale, muna ei kuskil. Tupsu oli väga mures. Õnneks juhtus aga nii, et tol üritusel võitis Aasta Muna jällegi Tupsu ise (juba 5. korda järjest) ja ta ei pidanudki muna kellelegi üle andma. 

Arutamisel on idee anda Tupsule Elutöö Muna.

Aga anyway, sel aastal sain Aasta Muna hoopis mina. 

Nimelt ma olin ühel hommikul lennuväljal läinud lennukit tankla juurde lükkama, eesmärgiga sinna sisse kütust tankida. Lennuk aga ei tahtnud kuidagi liikuma hakata. Oma sõjaväelastest sõpradelt õpitud viisil ma üritasin probleemi lahendada vägivalla kasutamise teel - kuni vahepeal saabunud piloot juhtis minu tähelepanu asjaolule, et lennuk on koormarihmadega maa külge kinnitatud:) Ma endiselt arvan, et tegelt oli küsimus ainult ajas ja poleks see piloot sinna plõksima tulnud, oleks ma selle lennuki ikka lõpuks tankla juurde kohale lükanud.

Aasta Muna osas oli muidugi ka arvestatav rebimine, teised auhinnalised kohad olid siis vastavalt:

* IPA, kes ühel kupliakrobaatika hüppel oli sattunud wrappi, mis teda aga suuremat ei morjendanud ja kindlasti ei pidanud ta vajalikuks pärast seda oma kuplit üle kontrollida. Kuidagi õnnestus IPA-l järgmised 5 hüpet oma vari nii kokku pakkida, et ta sugugi ei märganud varju sees olevat 10 suurt auku, mille parandamiseks Teelel pärast kulus mitu ruutmeetrit riiet ja 2 nädalat. IPA puhul väärib muidugi äramärkimist ka teine juhtum: nimelt läksid neil Katsiga kupliakrobaatika hüpet tehes kuplid sassi ja mõlemad tegid cutaway. IPA rääkis pärast maa peal uhkusega, kuidas nad Katsiga olid kupli all omavahel rahulikult asja arutanud, olukorda hinnanud ja teinud ühise otsuse teha varuvarjuprotseduurid. IPA GoPro videost avanev pilt näitas aga järgmist: IPA vaatab üles, näeb pusa - järgmiseks kõlab röögatus "AAAARRGH", millele järgneb kohe cutaway:)    

* Kaici ja Rauli ühine saavutus, kus tõusupealik Kaic palus piloot Raulil otsida hooaja viimasel tõusul tehtava 9way jaoks pilvede vahel auk. Raul tegigi nagu palutud, aga mingil põhjusel valis ta augu, mis paiknes lennuväljast mitu kilomeetrit eemal. Kogu tõus hüppaski rahulikult sinna karuperse ja tuli pärast Aimuri bussiga ümberkaudsetelt põldudelt üles korjata. Lennuväljale tagasi saabudes ütles tõusupealik Kaic kuldsed sõnad: "No ma mõtlesin, et mis seal ikka enam alla vaadata!" Selle peale märkis Käba tabavalt, et Kaic oli jätnud kasutamata suurepärase võimaluse vait olla. Piloot Rauli käest kohapeal kommentaari saada ei õnnestunud, kuna ta oli kasutanud juhust ja Porteriga Riia poole minema lennanud, sel ajal kui seda hooaja viimast tõusu põldude pealt kokku korjati.

* Elo, kes oli Pärnu Parasummeri beachlandingul ühe hüppelennuki tõusupealik ja maandus koos kogu tõusuga Pärnu rannas valesse kohta. Selgituseks ütles Elo pärast, et see koht, kuhu ta maandus, meeldis talle lihtsalt hoopis rohkem.

Ühesõnaga, minu arvates oli tegemist päris tugevate kandidaatidega ja mul on suur rõõm, et õnnestus Aasta Muna nende nina alt ära napsata. Eks ma teen ka järgmisel aastal oma parima - aga muidugi ei ole lihtne võistelda selliste professionaalidega nagu Tupsu.

Üks hooaja lõpupeo atraktsioonidest oli ka FAI pädevuskategooriate markide laialijagamine inimestele. Sealhulgas Tupsule - sest kuigi Tupsu oli oma D-kategooria saanud juba mõnda aega varem, siis tüüpiliselt oli see mark vahepeal kadunud olnud.

Aga jah, nüüd peol sai Tupsu oma D-kati margi kätte. Elo vedas Tupsuga kohapeal 2 pudeli veini peale kihla, et Tupsu suudab margi hommikuks ära kaotada. Tupsu jällegi oli väga kindel oma võimes marki hommikuni alles hoida.

Järgmisel hommikul siis roniski Tupsu oma urust välja, jubedalt sassis soengu ja koleda pohmakaga. Tupsu nägemusel oleks selle pohmaka vastu ehk natuke aidanud see, kui saata Elole margi pilt ja nõuda lubatud veinipudeleid. Paraku pärast mõningast otsimist pidi Tupsu tõdema, et mark on siiski kadunud :) Ilmselt sai aasta muna väljaandmisega natuke kiirustatud.

Tuesday, August 16, 2016

SBG Ireland road trip

Niisiis,
käisime jitsieestlaste gängiga Iirimaal. Oosom trip!

Iirimaal on igasugune kaklemine alati au sees olnud. Aga viimase paari aasta jooksul on asi ikka täiesti käest ära läinud, põhjuseks siis muidugi UFC featherweight champion ja üks maailma populaarsemaid MMA fightereid, iirlane Conor McGregor.

Conor tuleb klubist nimega SBG Ireland, millega meil on pikaajalised sõprussuhted (teatavasti 3D Treeningu teine nimi on SBG Estonia). SBG Irelandi head coach John Kavanagh on koos oma gängiga mitmeid kordi Eestis käinud ja hakkab juba vaikselt mõistma eestlaste hingeelu (s.t. ta enam ei arva, et morni näoga nurgas passival eestlasel on midagi viga... ega ei imesta, kui keegi tema naljade peale ei naera:)

Väike ajalooline kõrvalepõige - eelmine kord, kui ma Dublinisse sattusin, oli miski 6 aastat tagasi. SBG Ireland tegutses sel ajal põhimõtteliselt mingis kuuris, mida soojendati niimoodi, et hommikul esimese trenni ajal lülitati puhur sisse ja siis õhtuks sai asja enam-vähem soojaks. Naiste riietusruumi ülesandeid täitis üks WC, kus seinas oli auk, kust nägi õue. Mistõttu ilmselgelt ei olnud seal kunagi kõrgemat temperatuuri kui õues (+2C).

Kui tavaliselt ma eriti ei viitsi gi-d selga ajada, siis seal panin hea meelega - et vähegi soojem oleks. Ühel hommikul tegime parajasti Heliniga mati peal sooja, kui Helin äkki teatas, et nüüd on kõik läbi, kuna tal on varbad ära külmunud. Ja olidki! Kaks varvast olid väga kahtlast sinakas-valget värvi. Suure hõõrumise ja villaste sokkidega õnnestus Helini varbad siiski päästa, aga you get the point - SBG Dublini gym oli tol ajal ikka jube urgas.

Fast forward tänasesse päeva. 3 suurt SBG gymi Dublinis - matid, puurid, poksiringid, dušid, kogu värk. Mitmed UFC tasemel fighterid. Rahvas põhimõtteliselt trügib ustest ja akendest sisse sellistes kogustes, et ei mahu ära. John on oma success story ka raamatusse pannud, kes tahab lähemalt lugeda: Win or Learn.

Niisiis - siin oleme meie Janega SBG Ireland HQ ees.
Iirimaale jõudes läksime otse gymi, hängisime seal terve päeva ja tegime kõik trenni ära. Kõiksugust värvi vöödega tüübid tulid meiega sparrima. Great success.

Õhtul hotellis tundis kohalik baarman ära minu hoodie peal oleva SBG logo, millele järgnes pikk arutelu teemal, kas Conor McGregor võidab UFC 202-s Nate Diaz`t või mitte. Meie Janega olime Conori poolt.

Järgmisel hommikul saime kokku ülejäänud eestlaste gängiga ja suundusime road tripile Killarney poole. Samal ajal kui meie Janega pehmes voodis puhkasime, olid ülejäänud öö otsa hänginud Oslo lennujaamas ja üritanud seal miskite pinkide peal magada. Seda üritust nad tuletasid krõbedate sõnadega meelde ka veel mitu päeva hiljem.

Kohe, kui Killarneysse jõudsime, hüppas nurga tagant välja SBG Killarney head coach PJ ja asus pahaaimamatuid eestlasi oma ülevoolava külalislahkusega ründama. S.t. esimese poole minuti jooksul ta jõudis välja laduda umbes sellise informatsiooni: "Ma kõigepealt näitan teile kiirelt linna, siis lähme sööma, ja õhtul on trenn - mis te teha tahate? aa, sparritrenni? väga hea, siis nii teeme! Õhtul siis võtame pubis väikese õlle ja siis võite tulla minu poole ööbima... mul maja väga suur ei ole, aga ehk mahub!"

Kui eestlased olid esimese hooga paar sammu tagasi astunud ja esimesest ehmatusest üle saanud, siis me otsustasime, et PJ meeldib meile ja tema pakutud plaan läheb täitmisele. PJ "väike maja" osutus kahekordseks 4 magamistoaga ehitiseks, kus me saime kõik kenasti voodis magada ja hommikul tegi PJ meile süüa. Jah, iirlaste külalislahkus on legendaarne.

SBG Killarney on tore väike gym kesklinnas, kus oli sparrima tulnud kümmekond inimest. Ronil ei olnud gi-d kaasas, aga ta laenas PJ käest mingi suvalise gi koos sinna juurde kuuluva valge vööga ja läks kohe ühe kohaliku sinivööga sparrima. Plaan oli teha kena rahulik rull, aga kui Ron hakkas vaikselt bluebelti subima (täiesti normaalne tulemus pruuni ja sinise vöö sparris), siis see läks koledasti närvi ja hakkas kõigest jõust rabelema. Ron oli sellisest asjade käigust natuke hämmeldunud, aga ei lasknud ennast segada ja subis bluebelti ikka edasi.

Hiljem selgus ka Iiri bluebelti paanika põhjus - nimelt ta arvas, et saab mingi suvalise valge vööga Eesti jorsi käest täiega peksa, Iirimaa au ja väärikus on läind, maailma lõpp on lähedal jms. Tüüp oli väga õnnelik, kui tuli välja, et Ron on brownbelt. Kuigi peksa oli saanud samamoodi. Go figure.

Pärast kõva rullimist läksime gymi kõrvale pubisse õlut jooma.

Ainult Ron ei tahtnud õlut, sest tal olid püksid märjad.

Nimelt SBG Killarney gymi ehitus on veel pooleli, mistõttu seal pole dušše ega riietusruume. Naised said oma riideid vahetada mugavalt kohalikus harjakapis, aga mehed pidid otse mati peal hakkama saama. Mistõttu Ron võttis küll laenatud gi seljast ära, aga märjad alukad jättis vahetamata - kuigi ta oleks seda vabalt jõudnud teha, sel ajal kui kõik naised harjakapis olid.

Järgmisel päeval läksime mere äärde sõitma. Sõitsime läbi Ring of Kerry, mis on kohalik kuulus scenic road. Tõepoolest vaated olid uskumatud - featuring mäed, meri, kaljud, lossid jms. Eestlased vahtisid silmad pungis, hea et kraavi ei sõitnud (seda enam, et need mägiteed olid kohati nii kitsad, et vastutulijatest mööda saamiseks pidi külgepidi põõsasse keerama).
Nädala teises pooles sõitsime Dublinisse tagasi, et osaleda seal SBG Europe suvelaagris. John oli ka Las Vegasest Conori treeninglaagrist ajutiselt ära tulnud, et suvelaagris õpetada.

Laagrist niipalju, et oli väga äge, kohal oli tohutu hulk inimesi ja õpetati palju huvitavat, mida kindlasti edaspidises elus vaja läheb. Samas, kui tahta minna välismaale jitsi tegema, siis kindlasti pole tarvis oodata mingeid laagreid või seminare - väga äge on ka lihtsalt minna ja erinevates gymides sparrida. Me saime selle Iirimaal oldud nädala jooksul küll nii paljude inimestega sparrida, et kõiki enam ei mäletagi:) Peale SBG Killarney tasub kindlasti ära mainida ka SBG Tallaght - see on küll kõige modernsem MMA gym, mida minu silmad on kunagi näinud, lisaks jällegi väga sõbralikud inimesed (head coach Paddy Holohan on tüüpilise iirlase kehastus, alates aktsendist ja lõpetades punase habemega:)

Lisaks sparrimisele panustasime natuke ka Iiri pubikultuuri ja käisime väljas Guinnessi joomas. Iirimaal ei ole autojuhtimisel alkoholile nulltorerants nagu Eestis, vaid lubatud on mingi müstiline "1 unit". Selles osas, mis see "1 unit" täpsemalt tähendab, lähevad erinevate iirlaste arvamused suuresti lahku. Enamus näib siiski arvavat, et kuni sa veel külili ei kuku, siis on ka autojuhtimine põhimõtteliselt lubatud ja mis saab valesti minna. Ma olen suht kindel, et kohalik politsei seda seisukohta ei jaga - aga õnneks meil ei tekkinud vajadust seda diskussiooni pidada.

Ja õnnestus ära käia ka ühel kohalikul amatöör-MMA üritusel. Ürituse nimi oli Wimp 2 Warrior ja idee oli selles, et umbes 6 kuud erinevates SBG gymides MMA trenni teinud tüübid saavad teha puuris reaalse MMA matši. Kuna nimetatud fighteritel kogemust eriti polnud, aga see-eest tahtmist oli rohkem kui küllalt, siis matšid nägid välja nagu räme street fight - ei mingit strateegiat, ainult urin-lõrin ja jube andmine. 12 matšist ainult 2 võideti otsusega, kõik ülejäänud olid KO, TKO või alistus. Tuleb tunnistada, et vaadata oli huvitav:)

Ja kogu üldine miljöö oli samuti eksootiline. Kujutage ette mingit illegaalselt fighti mõnest filmist, kus keskel kaks tüüpi peksavad üksteist ja ümberringi lihtsalt suur rahvahulk hüppab üles-alla ja karjub? Noh, umbes niimoodi see asi seal välja nägi. Siin tasub veel mainida, et iirlaste amatöörreeglid lubavad maas näkku lüüa - s.t. asi oli ikka tõsine:) Jah, iirlastel on see kaklemise värk ikka veres!

Iirimaale võiks iga kell tagasi minna. Ja teine äge koht jitsitripiks oleks ilmselt Island :P

Thursday, June 30, 2016

Rubriigist Jits & co: Väike ülevaade matil kohatavatest loomaliikidest

Viimasel ajal on jitsi-community`s tulnud teemaks matilt leitavad erinevat liiki vastased ja nende omapärad. Panen ka siis mõned mõtted ja värvikamad juhtumid kirja.

Suvistes trennides on korraga matil tohutud rahvamassid, isegi kuni 60 inimest korraga.
Vahel on aga ikka kuulda virisemist - isegi kuni selleni, et põhigrupi trennis "ei ole kellegagi sparrida". Minu arvates on lugu pigem vastupidine - inimesi on nii palju, et võid suvi otsa trennis käia, aga kõigiga sparrimiseni ikka ei jõua. Valik on tegelikult lai - leiab muuhulgas erinevate kaalude, gabariitide ja vöö värvidega vastaseid.

Minule sobivad igasugused vastased. Alates väikestest tüdrukutest (saab harjutada lukkudest põgenemist näiteks) kuni jõhkrate affideni (vastavalt vastase tehnilisele tasemele saab harjutada kas subimisi või siis põgenemisi). Minu poolest pigistagu peast või pangu kõik oma jõud mängu või mida iganes nad tahavad teha. See ongi normaalne diversity matil, et sealt leiab erinevaid vastaseid, kellest osa on chill ja osa vähem chill või isegi rubriigist "jõhker loom". Need viimased kogemused võivad muuhulgas kasuks tulla kuskil võistlustel või kui god forbid jitsi kunagi enesekaitseks vaja peaks minema.

Ainuke erand - üritan sparris mitte valida eriti suure kaaluvahega uusi whitebelte, kelle stiili ei tea - vigastuste riski tõttu.

Väga huvitavad on vastased, kellel on mingi spetsiifika - armastavad teha erinevaid jalalukke, berimbolot või mida iganes - siis on alati põnev vaadata, mida selliste asjade kaitseks saab teha. Samuti on alati tore sparrida uute inimestega teistest klubidest - need teevad kindlasti midagi teistmoodi. Kõige igavamad on suure jõuga, aga stalliva stiiliga vastased - näiteks kui mõni suur aff võtab gi gripid ja hoiab neid lihtsalt kinni, ilma midagi tegemata. 

Ei ole õnneks trennis kunagi kokku puutunud inimestega, kes oleks partnerit meelega vigastanud (väidetavalt on neid olnud - aga sellised on kiirelt trennist välja visatud). Küll aga oli sarnane juhtum ühel Kaitseliidu õppusel. Pakkusin nimetatud tüübile välja variandi, et kui ta järgi ei jäta, siis ma tõmban tal pea otsast ära ja võtan selle koju kaasa. Tundus, et töötas. 


Rubriik "Eestis selliseid ei ole". 
Paar omapärast jitsijuhtumit, mis vabalt võivad olla seotud erinevate kultuuriruumidega - kõik osalised on mitte-eestlased.

1) Mehhikos rullisin umbes minuga samas kaalus purplebeltiga. Purplebeltile ilmselt tuli üllatusena, et tema kallale on lastud mingi kuri eesti loom. Alguses läks kõik normaalselt, kuni ma sain turtlist alt tema jala kätte, tegin takedowni ja läksin saidi. Mispeale tüüp ootamatult lõpetas sparrimise ja hakkas mulle seletama, mida ma selle takedowni juures valesti olin teinud.

Mispeale mina mõtlesin: haa, tõesti, ei olnud hea takedown või? Aga kes on perseli?!? :) 

Anyway, kuna ma olin viisakas külaline, siis ma muidugi seda välja ei öelnud. Aga see jama läks samamoodi edasi - nagu ma jõudsin kuhugi ohtlikku kohta, siis tüüp kohe hakkas seletama, mida ma põhimõtteliselt oma RNC juures valesti teen, eksole. Mul oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata, või öelda: kuule mees, ma kohe kägistan su ära oma mitteperfektse tehnikaga, niiet ükski koer ka ei haugu.

2) Rullisin tütarlapsega, kes oli sobivaks pidanud no-gi trenni tulla särgikuga, mille kaelaauk ulatus nabani. Samas ta polnud ka pidanud vajalikuks sinna alla rinnahoidjat panna - vaatamata faktile, et rinnapartii suurus oli selgelt üle keskmise.

Ilmselgelt mind kohe tabab kõigi maailma feministide viha teemal "naine võib kanda mida naine tahab" - aga see rull oli ikka erakordselt ebamugav. Kõigepealt kippusid suvalistel hetkedel strateegilised kehaosad särgi kaelusest välja tulema. Kuidas teile meeldiks mõne tütarlapse saidis olla (ükskõik kas peal või all), kui seal särki ega midagi vahel ei ole? Siis ma panin backist harnessi võttes ühe käe puhtalt särgi kaelaaugust sisse. Ja siis lõpuks (pärast seda, kui ma olin juba umbes 40 korda vabandanud erinevate "õnnetuste" eest) passis ta mu open guardi niimoodi, et särgiku õlapael jäi minu varba taha kinni ja järgmisel hetkel oli tütarlaps mul guardis topless olekus.

Ilmselt ma ei saanud sellest juhtumist nii tõsist hingelist traumat kui ehk mõni meesterahvas oleks saanud - aga ikkagi, what has been seen cannot be unseen.

3) Rullisin ühe USA whitebeltiga, kes ise arvas, et ta on bluebelt, lihtsalt tema instruktor pole asja veel vöö andmisega vormistanud. Tegelikult alguses (ilmselt inimestele mulje avaldamiseks) ta ütles, et on brownbelt - aga selle väite ta võttis hiljem tagasi.

Rullimise stiil oli päris jõuline, pärast olid erinevates kohtades näha sinised viie sõrme jäljed. Siiski mul õnnestus talle kõigepealt teha üks ilus käelukk ja teises raundis läks asi päris allamäge, kui mul õnnestus saada hea kontroll ja ronisin järjest halfguardi, mounti ja siis backi. Vastane tegi selle peale üllataval kombel järgmist: 

* Hammustas.
* Esitas mulle kaebuse (süüdistuse?), et tema enam ei sparri, kuna muidu mina kohe kägistan ta ära (tõsi).
* Esines mulle monoloogiga teemal "naised ei saa kunagi mehi võita, sest mehed on looduslikult tugevamad jne jne". 
* Ja kui talle lõpuks jõudis kohale, et ma actually olin teda just 2 korda võitnud, siis ta hakkas nutma. Päriselt.

Pärast seda juhtumit ei tohiks mind küll miski enam üllatada.

Monday, April 11, 2016

Cenotes ja kuidas Mehhikos pükse lõhutakse

Kui tavaliselt on kõik minu puhkusereisid seotud langevarjundusega, siis seekord sai tehtud erand ja käidud Mehhikos džunglialustes koobastes sukeldumas. Reisi võib lugeda igati kordaläinuks - pruuniks küll ei saanud (vt allpool kommentaar tuukri ja randade teemal), aga need koopad on väärt värk ja süüa/juua saab Mehhikos ka hästi.

Lend (18h per ots) läks väga libedalt ja ei tundunud ka eriti pikk. Tagasilennuks saime me wolliga üllatuslikult upgrade äriklassi, mistõttu reis oli üldse suurepärane ja ega väga ei tahtnudki lennukist välja tulla. Seega jah, seal Ameerika mandril võib käia küll ja lend on täitsa köki-möki. 

Playa del Carmen, kus me baseerusime, on täismõõduline suvituslinn. Kliima oli ka vastav (s.t. jube palav). Mulle rannad ei meeldi, samas aga väga meeldivad varjulised õllekad, kus väikesed mehhiklased tassivad sulle külmkapist järjest kohalikku kesvamärjukest. Nii kujuneski asi välja selliselt, et samal ajal kui ülejäänud seltskond rannas päevitas, hängisime meie wolliga mõnes Playa del Carmeni miljonist õllekast, manustades rahulikult külma õlut ja guacamolet. 

Guacamole ongi nüüd uuema aja täiendus tuukri kodusele menüüle, mida ma üritan aeg-ajalt käepäraste vahendite (mohhiito nui) abil valmistada. Päris nii hea ei tule kui Mehhiko oma (ilmselt on vahe avokaadode maitses), aga päris ok ikkagi.

Põhiliseks atraktsiooniks reisil olid siis ümbruskaudse džungli all asuvad koopad. Tegelikult on tegemist suure maa-aluste jõgede süsteemiga, kuhu siis erinevates aukudest (cenotes) ligi pääseb. Koobastes on äge sinise tooniga vesi, suurepärane nähtavus, stalaktiidid/stalagmiidid ja põhimõtteliselt kõik, mida ühest koopast võib tahta. 

Koobastesse minekuks on vajalik kohalik sukeldumisgiid, samuti on sinna tõmmatud nöörid (life-lines), mis aitavad vältida äraeksimist ja muud koledat. Aukudesse, kus life-line süsteemi ei ole, võivad minna ainult technical diverid. 

Koopaid on väga erinevaid. Mõned on suured nagu katedraalid, mõned on nii kitsad, et võid pea lakke ära lüüa, mõnes kohas saab pea veest välja pista ja vaadata nahkhiiri koopa laes - jne jne. Meie käisime maksimaalselt 40m sügavusel, aga seal on rahulikult ka 120m sügavusi auke - jällegi technical diverite pärusmaa. Mõnes koopas saab näha fenomeni nimega Halocline - see on soolase ja mageda vee kokkusaamiskoht, mis paneb kogu vee silmade ees virvendama. See on väga äge, lihtsalt ühel hetkel hakkab pilt virvendama ja suurt midagi enam aru ei saa, mida sa parajasti vahid. Õnneks mind oli selle fenomeni eest hoiatatud, muidu oleks küll arvanud, et hakkan peast lolliks minema.

Lisaks sukeldumisele käisin tutvumas ka kohaliku BJJ-eluga. 

Nimelt ma avastasin, et meie elukohast 10min jalutuskäigu kaugusel on mingi Carlson Gracie BJJ-pleiss. Otsustasin minna asja uurima. Selgus, et tegemist on suure Crossfiti gymiga - aga enne kui ma midagi jõudsin küsida, näidati mulle juba näpuga nurga taha, kus pidi jitsisaal asuma. Ilmselt ma olen jitsika nägu.  

Huvitav lugu oli see, et kui kõik tänaval kohatud mehhiklased olid minust umbes pea jagu lühemad, siis see sugugi ei kehtinud matil olevate tüüpide kohta - need olid ikka suured affid, nagu tavaliselt. Kokkuvõtteks sai siis ära kägistatud kõik kohalikud naised, pluss paar meest ka kauba peale. Rääkisin kohalikele, et Eestis on kõik naised täpselt minu moodi, väiksemaid ei ole üldse. Tulgu vaatama. 

Üks äge asi Mehhikos on veel kohalikud mopeedid. Üldine arvamus kipub kalduma pigem sinnapoole, et need on mingi kohutav death trap, aga meie wolliga seda ei uskunud ja rentisime need endale terveks päevaks Isla Mujerese peal ringi kärutamiseks.

Rendipleissi mehhiklane tundis huvi, et kas mul on mootorratta load (ei ole) või kas ma oskan spetsiifiliselt sellise mopeediga sõita (ei oska). Pärast vastastikust kahtlustaval pilgul jõllitamist (s.t. tuuker mopeedi ja mehhiklane tuukrit) sai siiski kokku lepitud, et tuuker saab mopeedi ja what can possibly go wrong. Minu juhiloa jättis mehhiklane igaks juhuks enda kätte hoiule - aga ega seal ei paistnud ka, et kohalik politsei gringode kontrollimisest eriti huvitatud oleks olnud.

Reisi käigus saavutasin ka uue taseme pükste lõhkumises. 
Informeeritud inimesed teavad, et ega ühedki püksid minu käes kaua vastu ei pea, mistõttu tuukri majas valitseb pidev püksipuudus. Siiani olin pükste hävitamisel siiski piirdunud traditsiooniliste meetoditega - lõhkikäristamine, läbikulutamine jms. Eksootilisse kliimasse sobib aga ka natuke eksootilisem püksilõhkumise meetod.

Nimelt olin just käinud supermarketis kuuma kliima tarbeks esmatarbekaupu hankimas ja panin parajasti õllepudeleid külmkappi, kui üks pudel järsku täiesti ilma provotseerimata minu käes plahvatas. Õlu ja killud lendasid kogu köögi peale laiali nagu mingi krdi terrorirünnak. Sealhulgas mõned killud lendasid hooga minu pihta ja lõikasid püksid katki. Beat that.

Käisime korra läbi ka kohalike maiade linnast Chichen Itza`st. Maiad ise olid kahjuks sealt lahkunud juba 1300.a. paiku.

Tolleaegsete maiade kombed olid pehmelt öeldes natuke omapärased. Nende kõige populaarsem mäng oli mingi jalgpallilaadne asi, mida mängiti kautšukist palliga ja väravateks olid 4m kõrgusel asuvad väikesed rõngad. Mängu mängiti 40-kraadises palavuses täis sõjavarustuses, olles eelnevalt istunud pool tundi saunas. Pärast mängu lõppu ohverdati üks meeskond jumalatele (kas kaotajad või võitjad, selles osas lähevad arvamused lahku).

Üldse maiad tavatsesid kõiki oma igapäevaprobleeme lahendada kaasmaalaste ohverdamise teel. Näiteks kui vihma ei sadanud piisavalt, siis sai asja parandada beebide loopimisega spetsiaalsesse sügavasse auku (sobivas kohas asuv cenote koobas). Mida kõvema kisaga beebi, seda rohkem väidetavalt vihma tuli. Samuti oli laialt levinud neitsite ohverdamine ja tegelikult kõiki, kes ette jäid, sai selleks tarbeks ära kasutada.

Seoses taolise loomuliku kaoga elanikkonna juures oli reproduktsiooni tagamine muidugi suure tähtsusega teema. Samas olid ka sellega väikesed probleemid. Nimelt pidasid maiad pühaks suurte raikalade sabaorki. Kui sa tahtsid rääkida mõne jumalaga, siis pidid torkama rai sabaorgiga läbi keele, et jumalad sind ikka kuulaks. Samamoodi, kui tahtsid oma naisega järelkasvu saada, siis pidid torkama selle rai sabaorgi läbi mõne muu kehaosa. Nii nad välja suridki, kui minu arvamust küsida.

Kokkuvõtteks - kui oled Mehhikosse minemas, siis soovitaks koobastes sukeldumist, guacamolet, kohalikku õlut ja mopeede. 

Tegin reisil ka umbes 4 pilti, näiteks sellised:

1) Cenotes, ülevalt vaadatuna. Siin tuleb nüüd põhja sukelduda ja mõnest kaljuaugust sisse koopasse ujuda.

2) Üks Chichen Itza maiade püramiid, mida photobombib täitsa suvaline kiilakas tüüp. Väidetavalt olid maiad omal ajal kõik oma püramiidid kenasti kirjuks värvinud. Paraku tundub, et mitte ilmastikukindla värviga.

Tuesday, November 03, 2015

Rubriigist Lupus EST: Tiim & Riia



TUUKER & RIIA

Tuukri selle aasta sünnipäeva kättejõudmise hetkel (ehk siis kell 12 öösel) olime parajasti Riia lennujaamas, seltskonnaga Tuuker, Tupsu, Rink, Liis, Hups (3a) ja Dygult (6k). Millega polekski olnud mingit probleemi, kui mitte Air Baltic ei oleks meid just teavitanud, et Tallinna lend lükkub edasi seoses ebasoodsate ilmaoludega sihtkohas (räme udu).

Egas midagi, ootame. Esialgu oli kõik normaalne, s.t. Rink klõbistas arvutiga, Dygult meelitas oma hambutu naeratusega ligi sõbralikke vanaprouasid ja Hups jooksis Tupsu sabas, karjudes "Tupsu läheb pissile!!"

Mõne aja pärast anti teada, et lend ei välju enne kella 4 öösel. Tupsu, kes asjaolude kokkulangemisel pidi nagunii kaks järgmist päeva Riias tööasju ajama, otsustas kohale jääda ja lahkus hotelli suunas. 

Ootamatult tuli info, et lendame siiski kell 1 Tallinna poole välja. Reisijad moodustasid lennupiletite ümbervahetamiseks kilomeetrise järjekorra ja ette aeti Boeing 737, mis pidi mahutama mitme Tallinna lennu jagu inimesi.

Läksime siis kõik bussi. Busse oli selle suure lennuki jaoks ilmselgelt liiga vähe, mistõttu tuli seal kõvasti trügida ja jälgida, et keegi Hupsi laiaks ei astuks. 

Kui olime lennukisse maha istunud, siis lennuki kapten palus meil natuke oodata, kuni Tallinna poolt väljalennuks OK saadakse. Ootasime natuke. Kaks ja pool tundi hiljem võttis kapten uuesti ühendust ja teatas, et väljalendu siiski ei toimu ja lähme nüüd kõik terminali tagasi.

Trügisime jälle bussidesse, kus tundus olevat isegi veel kitsam kui enne. Hups harrastas bussi torude ümber postitantsu. Dygult vahtis kannataja näoga ringi ja tegi grrräääääää.

Terminalis kohtasime kohalikku Air Balticu tädi, kes teatas, et me peame nüüd oma registreeritud pagasi välja võtma ja siis sinnasamasse tagasi tulema. Läksime ja võtsime pagasi välja (resultaadina oli nüüd Liisil peale kahe lapse ka veel kolm suurt kotti). Tagasi kahjuks enam ei saanud, kuna pagasilintide juurde viivad uksed töötasid ainult ühes suunas. Passisime siis kottide, beebide ja 20 teise reisijaga järgmised pool tundi seal pagasilindi kõrval.

Lõpuks laekus siiski tagasi seesama Air Balticu tädi, kes juhatas meid Air Balticu infoleti juurde, kust kahjuks hetkel ei saanud mingit infot, küll aga toimus suur trügimine. Lõpuks öeldi, et kõik rahulikult maha istuks ning ootaks taksosid, mis pidid olema juba tellitud. 

Samas hakkas tekkima pisike probleem, kuna Hupsil oli kõht tühjaks läinud ja ta leidis, et vältimatult vajalik oleks viivitamatult tarbida juustu - aga kahjuks kellelgi polnud juustu. 

Vahepeal selgus, et see taksode asi ei ole siiski nii lihtne. Nimelt pidi ikkagi seal Air Balticu infoletis järjekorras seisma ja hankima sealt takso voucheri ning pärast voucheri saamist hankima vastava takso. Samas lahenes vahepeal juustuprobleem, kuna Air Baltic pakkus (hommikusöögiks? öösel kell 4) juustuvõileibasid. 

Pärast seda, kui Hups oli hävitanud kohaliku juustuvõileiva, läksime siis voucheri jahile ja võtsime väljast takso. Meie lootus taksos magada kustus kiirelt, kui taksojuht esimest korda rooli taha magama jäi ja kõigile äärepealt südamerabanduse pidi põhjustama.

Allahi abiga jõudsime siiski hommikul kell 9 Tallinnasse. Taksojuht keeldus meid viimast pool kilomeetrit edasi Tuukri maja ette, vaid tahtis meid tingimata Tallinna lennujaama maha panna - kuna muidu tema eksib veel linna peale ära. Muidugi, god forbid et peaks sihipäraselt kasutama seda suure ekraaniga GPS-i, mis tal keset armatuuri laiutas. Võtsime siis lennujaamast uue takso, sellega sain lõpuks koju, hankisin kiirelt poest paar sünnipäevatorti ja sõitsin tööle. 

Sellist sünnipäeva tõesti enne pole ette tulnud.


KAIC & RIIA

Minul ei ole öö otsa Riia lennujaamas passimisega mingit probleemi, kuna mina olen seda mölutamise asja spetsiaalselt harjutanud eelmisel aastal Kaitseliidu SBK-l. Ma ütlen, tühine üks öö mölutamist ei ole ühele SBK-veteranile üldse mingi väljakutse.

Aga õnneks ei olnud meil seekord Riias kaasas Kaici, kellel on SBK-st juba liiga palju aega möödas ja tema on sellised olulised õppetunnid juba unustanud. Seoses Kaici puudumisega rünnanud näiteks keegi lennuki avariiväljapääse ega visanud taksojuhte aknast välja. Kaic istus samal ajal hoopis Varssavis hotelli baaris ja üritas umbkeelse baari-tšiki käest siidrit tellida.

Sidr! ütles Kaic.
Möh? ütles baari-tšikk.
Apple-beer! ütles Kaic.
Möh? ütles baari-tšikk.
Sidr! ütles Kaic ja näitas näpuga siidri pudeli peale.
Möh? ütles baari-tšikk.


TUPSU & RIIA

Niisiis, mis sa Tupsust, kes jäi Riiga tööasju ajama? 

Tupsul läks Riias kõik hästi, kuigi ta maadles väikeste probleemidega, näiteks puhaste sokkide puudumine. Õnneks on härra major Kaic meile sellistes asjades eeskuju näidanud, mistõttu Tupsu teadis täpselt, mida teha - ehk siis pesta sokke hotelli kraanikausis. Miskipärast ei rakendanud Tupsu Kaici lahendust nr. 2, mis oleks siis hõlmanud sokkidega dušši alla minekut.

Pärast tööasjade edukat lõpetamist istus Tupsu kohvikus ja tegi lennukile minekuks aega parajaks, kui tal äkki tekkis kuri kahtlus. Lähemal uurimisel selgus, et kahtlus on täiesti põhjendatud. Nimelt Tupsu lennupiletitel oli üks oluline puudujääk - need ei olnud sugugi selleks kuupäevaks, millal Tupsu tahtis koju lennata (s.t. kohe). Kuna ka viimane buss Tallinnasse oli just 2 minutit tagasi väljunud, lahendas Tupsu probleemi elegantselt - ta võttis taskust telefoni ja kutsus takso.

To where? küsis taksojuht.
Tallinn, vastas Tupsu.
Eee... WHAT??? ütles taksojuht.


RINK & RIIA

Augusti lõpus käisime tiimiga UK Openil võistlemas. Võistlus lõppes päev varem, ehk siis varuks planeeritud lisapäeva ei läinud tarvis. Tupsu ja Rink leidsid, et neil on tingimata tarvis päev varem koju saada, ükskõik mis see maksab. Tuuker ja wolli otsustasid selle ühe päeva rahulikult Inglismaal hängida ja õlut juua. 

Tupsu võttis oma arvuti välja ja ostis endale kiirelt pileti Heathrow lennujaamast Tallinna. Miskipärast ta aga ei ostnud teist samasugust piletit Rinkile. Ja kui lõpuks Rink jõudis pileti ostmiseni, siis selgus, et nimetatud lennukile rohkem pileteid ei ole. Rink sai väga pahaseks. Kahjuks selle peale ei tulnud pileteid juurde, ainult Tupsu põgenes kiirelt nurga taha. 

Kui Rinki vererõhk oli natuke alanenud, otsis ta endale välja järgmise lennuvariandi - Air Balticu lennu Gatwick-Riia-Tallinn. Selle tulemusena pidi siis Kaic oma kojusõidu trajektoori planeerima niimoodi, et viib kõigepealt Tupsu Heathrow lennujaama, siis Rinki Gatwicki lennujaama ja siis sõidab ära koju Belgiasse. Plaan oli hea, kuid pärast Tupsu edukat mahapanekut Heathrows sekkus olukorda Kuri Saatus, ehk siis suur ummik kiirteel, mistõttu Rink jäi Gatwicki lennujaama hiljaks. Rinki vererõhule see muidugi hästi ei mõjunud.

Lennujaamas aga selgus, et ka Air Balticu lennuk hilineb, mistõttu Rink ikkagi jõudis lennuki peale. Samas kui lennuk Riias maandus, siis Tallinna lennuk oli seoses selle hilinemisega juba ammu minema lennanud ja Rink pidi jääma ööseks Riiga. Rinki vererõhk tõusis veel ühe astme võrra. Õnneks oli Tupsu selleks ajaks juba turvaliselt kodus, s.t. Rinki käeulatusest väljas.

Samal ajal jõid Tuuker ja wolli Inglismaal Guinnessi, panid pintslisse suuri lihatükke ja jälgisid huviga uudiseid Rinki seiklustest.

Rink ei ole Tupsule seda lennupileti asja siiamaani andestanud.


Ja siia lõpuks veel paar random pildikest Lupuse tiimi argipäevast.

1) Tiim läheb Riias lennuki peale. S.h. Tupsu, kes unustab kohvikusse tooli peale oma jope. Kuna selline olukord on tiimis tavaline, siis Tuukri kullipilk märkab mahajäänud jopet.

Tuuker: Tupsu, mis jäi maha?
Tupsu (kiirelt): Kindad, kõrvatropid ja mobiili juhe!
Tuuker: (facepalm)

2) Hommikul vara heliseb hotellis äratuskell. Tuuker ajab ennast suure vaevaga voodist üles ja läheb hambaid pesema. Märkab äkki üllatusega, et peegli eest seisab mureliku näoga Rink, seljas tutikas freefly suit (strateegilistest kohtadest kitsas).

Tuuker (hämmeldunult): Mis teed??
Rink (nukralt): Alla võtan, obviously.

Thursday, April 09, 2015

SBK ja MM

Viimasel ajal muutub blogimine üha keerulisemaks. Ühelt poolt pole eriti vaba aega kirjutamiseks ja teiselt poolt on liiga palju asju, millest ei saa erinevatel põhjustel avalikult rääkida. Tõesti, elu on palju värvikam kui blogist paistab!

Näiteks siia ma tahtsin panna pildi oma lahingpaarilisest Elost, kui ta parajasti hommikul telkmantli alt lumehangest välja ronib. Vaat see oleks üks väärt pilt! Kahjuks on ka selge, et pärast sellist featuuri oleks Elo käest loota oluliselt vähem viskit ning ka proportsionaalselt palju suurem oht pudrunuiaga pähe saada. Niisiis, riskide maandamise eesmärgil ma siia hommikuse Elo pilti ei pane, küll aga ühe, mis omab sellega hämmastavat sarnasust:



Telkmantlitest ja lahingpaarilistest on siin juttu sellepärast, et käisime pundi langevarjuritega ära sõduri baaskursusel. Nüüd oleme kõik sertifitseeritud sõdurid. Oskame muuhulgas automaadist lasta, granaati visata, maastikul orienteeruda, kaevikut kaevata jne. Enamus oskab rivisammu ka, v.a. IPA, kes ei tee vahet vasakul ja paremal jalal ega rivisammul ja viini valsil. Ja enamus oskab ka seljakott seljas pikki maid maha kõmpida, v.a. Norman, kes ei õppinudki ära nii aeglaselt kõndimist ja kipub jao ümber ringe jooksma.

Lahingpaarilised on alati väga olulised. Näiteks seekord, kui me pidime kompassiga läbi metsa orienteeruma ja 70 kompassidega affi hakkasid kõik ühes suunas astuma - v.a. wolli, kes koos oma kena blondi lahingpaarilisega kadus vastassuunas metsa vahele. Kõik olid juba ammu kontrollpunktis ära käinud ja tagasigi jõudnud, kui wolli koos selle blondi tibiga lõpuks põõsastikust välja murdis. Wolli vabandusi, et kompass oli katki ja näitas põhja asemel lõunat, saatis kahtlustav pilk veeblilt ja ülejäänute räme naer.

Sõjaväelastel on see omapära, et nad kasutavad hästi palju lühendeid. Näiteks sõduri baaskursus on SBK. Kuulipildur on KP. Tankitõrje on TT. Mitte hiljem kui on MHK. 

Langevarjurid panustasid ka omapoolse lühendiga: MM (Militaarne Mölutamine). Tõepoolest, ei osanud oodata, et see militaarvärk tähendab nii palju mölutamist. Eks ka langevarjurid ole harjunud ilma ootamise ja lennuki ootamise jms ootamisega - aga Gaad Deem! (GD)

Üks tavaline SBK argipäev käib umbes nii:

Kell 7 on äratus, s.t. tuleb lumehangest välja ronida. Pesed hambaid ja keedad putru ja siis oledki valmis alustama mölutamist. Mölutamist alustatakse alati kell 8. Mölutamine toimub tavaliselt kogu jao koosseisus. Vahepeal tuleb veebel ja käsib sul ümber paikneda teise kohta ja seal edasi mölutada. 

Kui on juba kõvasti mölutatud, siis saabubki päeva kõrghetk, s.t. saad lõpuks midagi teha. Näiteks jooksed automaadiga mööda polügooni ja üritad tulistada märklauda, mitte oma lahingpaarilist tagumikku. See osa päevast meeldib kõigile. See osa päevast kestab 15 minutit.

Pärast seda pöördud tagasi põhitegevuse, s.t. mölutamise juurde. Vahepeal on ka lõunasöök. Kõht eriti tühi ei ole, pärast pikka mölutamist. Ülejäänud toit tuleb anda Viinale, muidu see sureb nälga.

Pärast lõunasööki jätkame mölutamisega. Mölutame siin ja seal, kus kästakse. Õhtupoolikul saab 2 granaati visata. Väga cool, kõigile meeldib. Jälle 15 minutit möödas.

Ühel hetkel läheb päike looja. Siis tuleb panna pealamp põlema ja saab selle valgel edasi mölutada. Granaate pimedas muidugi enam ei loobita - seda rohkem jääb aga aega mölutamise jaoks. 

Aga oh wait, ma pole veel rääkinud püssi puhastamisest. Püss nimelt tuleb niimoodi ära puhastada, et steriilse sidemega sealt üle tõmmates sideme steriilsus säiliks. Ja daibohh, kui padrunisalved seest ei läigi. Esimesel nädalavahetusel kulutasime püssi nühkimisele 4 tundi. Minu näoilmet neljanda tunni lõpuks interpreteeris lahingpaariline Elo niimoodi, et ilmselt järgmine instruktor, kes läheneb, saab selle püssiga pähe.

Järgnevatel kuudel harjusime selle mölutamise asjaga rohkem ära ja ei käinud enam niimoodi närvidele. Võib-olla on isegi värskendav, kui pärast kiiret töönädalat lähed nädalavahetuseks metsa mölutama. Ok, just kidding. EI. Minu lemmik mölutamise viis on endiselt saunas koos õllepudeliga.