Thursday, June 30, 2016

Rubriigist Jits & co: Väike ülevaade matil kohatavatest loomaliikidest

Viimasel ajal on jitsi-community`s tulnud teemaks matilt leitavad erinevat liiki vastased ja nende omapärad. Panen ka siis mõned mõtted ja värvikamad juhtumid kirja.

Suvistes trennides on korraga matil tohutud rahvamassid, isegi kuni 60 inimest korraga.
Vahel on aga ikka kuulda virisemist - isegi kuni selleni, et põhigrupi trennis "ei ole kellegagi sparrida". Minu arvates on lugu pigem vastupidine - inimesi on nii palju, et võid suvi otsa trennis käia, aga kõigiga sparrimiseni ikka ei jõua. Valik on tegelikult lai - leiab muuhulgas erinevate kaalude, gabariitide ja vöö värvidega vastaseid.

Minule sobivad igasugused vastased. Alates väikestest tüdrukutest (saab harjutada lukkudest põgenemist näiteks) kuni jõhkrate affideni (vastavalt vastase tehnilisele tasemele saab harjutada kas subimisi või siis põgenemisi). Minu poolest pigistagu peast või pangu kõik oma jõud mängu või mida iganes nad tahavad teha. See ongi normaalne diversity matil, et sealt leiab erinevaid vastaseid, kellest osa on chill ja osa vähem chill või isegi rubriigist "jõhker loom". Need viimased kogemused võivad muuhulgas kasuks tulla kuskil võistlustel või kui god forbid jitsi kunagi enesekaitseks vaja peaks minema.

Ainuke erand - üritan sparris mitte valida eriti suure kaaluvahega uusi whitebelte, kelle stiili ei tea - vigastuste riski tõttu.

Väga huvitavad on vastased, kellel on mingi spetsiifika - armastavad teha erinevaid jalalukke, berimbolot või mida iganes - siis on alati põnev vaadata, mida selliste asjade kaitseks saab teha. Samuti on alati tore sparrida uute inimestega teistest klubidest - need teevad kindlasti midagi teistmoodi. Kõige igavamad on suure jõuga, aga stalliva stiiliga vastased - näiteks kui mõni suur aff võtab gi gripid ja hoiab neid lihtsalt kinni, ilma midagi tegemata. 

Ei ole õnneks trennis kunagi kokku puutunud inimestega, kes oleks partnerit meelega vigastanud (väidetavalt on neid olnud - aga sellised on kiirelt trennist välja visatud). Küll aga oli sarnane juhtum ühel Kaitseliidu õppusel. Pakkusin nimetatud tüübile välja variandi, et kui ta järgi ei jäta, siis ma tõmban tal pea otsast ära ja võtan selle koju kaasa. Tundus, et töötas. 


Rubriik "Eestis selliseid ei ole". 
Paar omapärast jitsijuhtumit, mis vabalt võivad olla seotud erinevate kultuuriruumidega - kõik osalised on mitte-eestlased.

1) Mehhikos rullisin umbes minuga samas kaalus purplebeltiga. Purplebeltile ilmselt tuli üllatusena, et tema kallale on lastud mingi kuri eesti loom. Alguses läks kõik normaalselt, kuni ma sain turtlist alt tema jala kätte, tegin takedowni ja läksin saidi. Mispeale tüüp ootamatult lõpetas sparrimise ja hakkas mulle seletama, mida ma selle takedowni juures valesti olin teinud.

Mispeale mina mõtlesin: haa, tõesti, ei olnud hea takedown või? Aga kes on perseli?!? :) 

Anyway, kuna ma olin viisakas külaline, siis ma muidugi seda välja ei öelnud. Aga see jama läks samamoodi edasi - nagu ma jõudsin kuhugi ohtlikku kohta, siis tüüp kohe hakkas seletama, mida ma põhimõtteliselt oma RNC juures valesti teen, eksole. Mul oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata, või öelda: kuule mees, ma kohe kägistan su ära oma mitteperfektse tehnikaga, niiet ükski koer ka ei haugu.

2) Rullisin tütarlapsega, kes oli sobivaks pidanud no-gi trenni tulla särgikuga, mille kaelaauk ulatus nabani. Samas ta polnud ka pidanud vajalikuks sinna alla rinnahoidjat panna - vaatamata faktile, et rinnapartii suurus oli selgelt üle keskmise.

Ilmselgelt mind kohe tabab kõigi maailma feministide viha teemal "naine võib kanda mida naine tahab" - aga see rull oli ikka erakordselt ebamugav. Kõigepealt kippusid suvalistel hetkedel strateegilised kehaosad särgi kaelusest välja tulema. Kuidas teile meeldiks mõne tütarlapse saidis olla (ükskõik kas peal või all), kui seal särki ega midagi vahel ei ole? Siis ma panin backist harnessi võttes ühe käe puhtalt särgi kaelaaugust sisse. Ja siis lõpuks (pärast seda, kui ma olin juba umbes 40 korda vabandanud erinevate "õnnetuste" eest) passis ta mu open guardi niimoodi, et särgiku õlapael jäi minu varba taha kinni ja järgmisel hetkel oli tütarlaps mul guardis topless olekus.

Ilmselt ma ei saanud sellest juhtumist nii tõsist hingelist traumat kui ehk mõni meesterahvas oleks saanud - aga ikkagi, what has been seen cannot be unseen.

3) Rullisin ühe USA whitebeltiga, kes ise arvas, et ta on bluebelt, lihtsalt tema instruktor pole asja veel vöö andmisega vormistanud. Tegelikult alguses (ilmselt inimestele mulje avaldamiseks) ta ütles, et on brownbelt - aga selle väite ta võttis hiljem tagasi.

Rullimise stiil oli päris jõuline, pärast olid erinevates kohtades näha sinised viie sõrme jäljed. Siiski mul õnnestus talle kõigepealt teha üks ilus käelukk ja teises raundis läks asi päris allamäge, kui mul õnnestus saada hea kontroll ja ronisin järjest halfguardi, mounti ja siis backi. Vastane tegi selle peale üllataval kombel järgmist: 

* Hammustas.
* Esitas mulle kaebuse (süüdistuse?), et tema enam ei sparri, kuna muidu mina kohe kägistan ta ära (tõsi).
* Esines mulle monoloogiga teemal "naised ei saa kunagi mehi võita, sest mehed on looduslikult tugevamad jne jne". 
* Ja kui talle lõpuks jõudis kohale, et ma actually olin teda just 2 korda võitnud, siis ta hakkas nutma. Päriselt.

Pärast seda juhtumit ei tohiks mind küll miski enam üllatada.

Monday, April 11, 2016

Cenotes ja kuidas Mehhikos pükse lõhutakse

Kui tavaliselt on kõik minu puhkusereisid seotud langevarjundusega, siis seekord sai tehtud erand ja käidud Mehhikos džunglialustes koobastes sukeldumas. Reisi võib lugeda igati kordaläinuks - pruuniks küll ei saanud (vt allpool kommentaar tuukri ja randade teemal), aga need koopad on väärt värk ja süüa/juua saab Mehhikos ka hästi.

Lend (18h per ots) läks väga libedalt ja ei tundunud ka eriti pikk. Tagasilennuks saime me wolliga üllatuslikult upgrade äriklassi, mistõttu reis oli üldse suurepärane ja ega väga ei tahtnudki lennukist välja tulla. Seega jah, seal Ameerika mandril võib käia küll ja lend on täitsa köki-möki. 

Playa del Carmen, kus me baseerusime, on täismõõduline suvituslinn. Kliima oli ka vastav (s.t. jube palav). Mulle rannad ei meeldi, samas aga väga meeldivad varjulised õllekad, kus väikesed mehhiklased tassivad sulle külmkapist järjest kohalikku kesvamärjukest. Nii kujuneski asi välja selliselt, et samal ajal kui ülejäänud seltskond rannas päevitas, hängisime meie wolliga mõnes Playa del Carmeni miljonist õllekast, manustades rahulikult külma õlut ja guacamolet. 

Guacamole ongi nüüd uuema aja täiendus tuukri kodusele menüüle, mida ma üritan aeg-ajalt käepäraste vahendite (mohhiito nui) abil valmistada. Päris nii hea ei tule kui Mehhiko oma (ilmselt on vahe avokaadode maitses), aga päris ok ikkagi.

Põhiliseks atraktsiooniks reisil olid siis ümbruskaudse džungli all asuvad koopad. Tegelikult on tegemist suure maa-aluste jõgede süsteemiga, kuhu siis erinevates aukudest (cenotes) ligi pääseb. Koobastes on äge sinise tooniga vesi, suurepärane nähtavus, stalaktiidid/stalagmiidid ja põhimõtteliselt kõik, mida ühest koopast võib tahta. 

Koobastesse minekuks on vajalik kohalik sukeldumisgiid, samuti on sinna tõmmatud nöörid (life-lines), mis aitavad vältida äraeksimist ja muud koledat. Aukudesse, kus life-line süsteemi ei ole, võivad minna ainult technical diverid. 

Koopaid on väga erinevaid. Mõned on suured nagu katedraalid, mõned on nii kitsad, et võid pea lakke ära lüüa, mõnes kohas saab pea veest välja pista ja vaadata nahkhiiri koopa laes - jne jne. Meie käisime maksimaalselt 40m sügavusel, aga seal on rahulikult ka 120m sügavusi auke - jällegi technical diverite pärusmaa. Mõnes koopas saab näha fenomeni nimega Halocline - see on soolase ja mageda vee kokkusaamiskoht, mis paneb kogu vee silmade ees virvendama. See on väga äge, lihtsalt ühel hetkel hakkab pilt virvendama ja suurt midagi enam aru ei saa, mida sa parajasti vahid. Õnneks mind oli selle fenomeni eest hoiatatud, muidu oleks küll arvanud, et hakkan peast lolliks minema.

Lisaks sukeldumisele käisin tutvumas ka kohaliku BJJ-eluga. 

Nimelt ma avastasin, et meie elukohast 10min jalutuskäigu kaugusel on mingi Carlson Gracie BJJ-pleiss. Otsustasin minna asja uurima. Selgus, et tegemist on suure Crossfiti gymiga - aga enne kui ma midagi jõudsin küsida, näidati mulle juba näpuga nurga taha, kus pidi jitsisaal asuma. Ilmselt ma olen jitsika nägu.  

Huvitav lugu oli see, et kui kõik tänaval kohatud mehhiklased olid minust umbes pea jagu lühemad, siis see sugugi ei kehtinud matil olevate tüüpide kohta - need olid ikka suured affid, nagu tavaliselt. Kokkuvõtteks sai siis ära kägistatud kõik kohalikud naised, pluss paar meest ka kauba peale. Rääkisin kohalikele, et Eestis on kõik naised täpselt minu moodi, väiksemaid ei ole üldse. Tulgu vaatama. 

Üks äge asi Mehhikos on veel kohalikud mopeedid. Üldine arvamus kipub kalduma pigem sinnapoole, et need on mingi kohutav death trap, aga meie wolliga seda ei uskunud ja rentisime need endale terveks päevaks Isla Mujerese peal ringi kärutamiseks.

Rendipleissi mehhiklane tundis huvi, et kas mul on mootorratta load (ei ole) või kas ma oskan spetsiifiliselt sellise mopeediga sõita (ei oska). Pärast vastastikust kahtlustaval pilgul jõllitamist (s.t. tuuker mopeedi ja mehhiklane tuukrit) sai siiski kokku lepitud, et tuuker saab mopeedi ja what can possibly go wrong. Minu juhiloa jättis mehhiklane igaks juhuks enda kätte hoiule - aga ega seal ei paistnud ka, et kohalik politsei gringode kontrollimisest eriti huvitatud oleks olnud.

Reisi käigus saavutasin ka uue taseme pükste lõhkumises. 
Informeeritud inimesed teavad, et ega ühedki püksid minu käes kaua vastu ei pea, mistõttu tuukri majas valitseb pidev püksipuudus. Siiani olin pükste hävitamisel siiski piirdunud traditsiooniliste meetoditega - lõhkikäristamine, läbikulutamine jms. Eksootilisse kliimasse sobib aga ka natuke eksootilisem püksilõhkumise meetod.

Nimelt olin just käinud supermarketis kuuma kliima tarbeks esmatarbekaupu hankimas ja panin parajasti õllepudeleid külmkappi, kui üks pudel järsku täiesti ilma provotseerimata minu käes plahvatas. Õlu ja killud lendasid kogu köögi peale laiali nagu mingi krdi terrorirünnak. Sealhulgas mõned killud lendasid hooga minu pihta ja lõikasid püksid katki. Beat that.

Käisime korra läbi ka kohalike maiade linnast Chichen Itza`st. Maiad ise olid kahjuks sealt lahkunud juba 1300.a. paiku.

Tolleaegsete maiade kombed olid pehmelt öeldes natuke omapärased. Nende kõige populaarsem mäng oli mingi jalgpallilaadne asi, mida mängiti kautšukist palliga ja väravateks olid 4m kõrgusel asuvad väikesed rõngad. Mängu mängiti 40-kraadises palavuses täis sõjavarustuses, olles eelnevalt istunud pool tundi saunas. Pärast mängu lõppu ohverdati üks meeskond jumalatele (kas kaotajad või võitjad, selles osas lähevad arvamused lahku).

Üldse maiad tavatsesid kõiki oma igapäevaprobleeme lahendada kaasmaalaste ohverdamise teel. Näiteks kui vihma ei sadanud piisavalt, siis sai asja parandada beebide loopimisega spetsiaalsesse sügavasse auku (sobivas kohas asuv cenote koobas). Mida kõvema kisaga beebi, seda rohkem väidetavalt vihma tuli. Samuti oli laialt levinud neitsite ohverdamine ja tegelikult kõiki, kes ette jäid, sai selleks tarbeks ära kasutada.

Seoses taolise loomuliku kaoga elanikkonna juures oli reproduktsiooni tagamine muidugi suure tähtsusega teema. Samas olid ka sellega väikesed probleemid. Nimelt pidasid maiad pühaks suurte raikalade sabaorki. Kui sa tahtsid rääkida mõne jumalaga, siis pidid torkama rai sabaorgiga läbi keele, et jumalad sind ikka kuulaks. Samamoodi, kui tahtsid oma naisega järelkasvu saada, siis pidid torkama selle rai sabaorgi läbi mõne muu kehaosa. Nii nad välja suridki, kui minu arvamust küsida.

Kokkuvõtteks - kui oled Mehhikosse minemas, siis soovitaks koobastes sukeldumist, guacamolet, kohalikku õlut ja mopeede. 

Tegin reisil ka umbes 4 pilti, näiteks sellised:

1) Cenotes, ülevalt vaadatuna. Siin tuleb nüüd põhja sukelduda ja mõnest kaljuaugust sisse koopasse ujuda.

2) Üks Chichen Itza maiade püramiid, mida photobombib täitsa suvaline kiilakas tüüp. Väidetavalt olid maiad omal ajal kõik oma püramiidid kenasti kirjuks värvinud. Paraku tundub, et mitte ilmastikukindla värviga.

Tuesday, November 03, 2015

Rubriigist Lupus EST: Tiim & Riia



TUUKER & RIIA

Tuukri selle aasta sünnipäeva kättejõudmise hetkel (ehk siis kell 12 öösel) olime parajasti Riia lennujaamas, seltskonnaga Tuuker, Tupsu, Rink, Liis, Hups (3a) ja Dygult (6k). Millega polekski olnud mingit probleemi, kui mitte Air Baltic ei oleks meid just teavitanud, et Tallinna lend lükkub edasi seoses ebasoodsate ilmaoludega sihtkohas (räme udu).

Egas midagi, ootame. Esialgu oli kõik normaalne, s.t. Rink klõbistas arvutiga, Dygult meelitas oma hambutu naeratusega ligi sõbralikke vanaprouasid ja Hups jooksis Tupsu sabas, karjudes "Tupsu läheb pissile!!"

Mõne aja pärast anti teada, et lend ei välju enne kella 4 öösel. Tupsu, kes asjaolude kokkulangemisel pidi nagunii kaks järgmist päeva Riias tööasju ajama, otsustas kohale jääda ja lahkus hotelli suunas. 

Ootamatult tuli info, et lendame siiski kell 1 Tallinna poole välja. Reisijad moodustasid lennupiletite ümbervahetamiseks kilomeetrise järjekorra ja ette aeti Boeing 737, mis pidi mahutama mitme Tallinna lennu jagu inimesi.

Läksime siis kõik bussi. Busse oli selle suure lennuki jaoks ilmselgelt liiga vähe, mistõttu tuli seal kõvasti trügida ja jälgida, et keegi Hupsi laiaks ei astuks. 

Kui olime lennukisse maha istunud, siis lennuki kapten palus meil natuke oodata, kuni Tallinna poolt väljalennuks OK saadakse. Ootasime natuke. Kaks ja pool tundi hiljem võttis kapten uuesti ühendust ja teatas, et väljalendu siiski ei toimu ja lähme nüüd kõik terminali tagasi.

Trügisime jälle bussidesse, kus tundus olevat isegi veel kitsam kui enne. Hups harrastas bussi torude ümber postitantsu. Dygult vahtis kannataja näoga ringi ja tegi grrräääääää.

Terminalis kohtasime kohalikku Air Balticu tädi, kes teatas, et me peame nüüd oma registreeritud pagasi välja võtma ja siis sinnasamasse tagasi tulema. Läksime ja võtsime pagasi välja (resultaadina oli nüüd Liisil peale kahe lapse ka veel kolm suurt kotti). Tagasi kahjuks enam ei saanud, kuna pagasilintide juurde viivad uksed töötasid ainult ühes suunas. Passisime siis kottide, beebide ja 20 teise reisijaga järgmised pool tundi seal pagasilindi kõrval.

Lõpuks laekus siiski tagasi seesama Air Balticu tädi, kes juhatas meid Air Balticu infoleti juurde, kust kahjuks hetkel ei saanud mingit infot, küll aga toimus suur trügimine. Lõpuks öeldi, et kõik rahulikult maha istuks ning ootaks taksosid, mis pidid olema juba tellitud. 

Samas hakkas tekkima pisike probleem, kuna Hupsil oli kõht tühjaks läinud ja ta leidis, et vältimatult vajalik oleks viivitamatult tarbida juustu - aga kahjuks kellelgi polnud juustu. 

Vahepeal selgus, et see taksode asi ei ole siiski nii lihtne. Nimelt pidi ikkagi seal Air Balticu infoletis järjekorras seisma ja hankima sealt takso voucheri ning pärast voucheri saamist hankima vastava takso. Samas lahenes vahepeal juustuprobleem, kuna Air Baltic pakkus (hommikusöögiks? öösel kell 4) juustuvõileibasid. 

Pärast seda, kui Hups oli hävitanud kohaliku juustuvõileiva, läksime siis voucheri jahile ja võtsime väljast takso. Meie lootus taksos magada kustus kiirelt, kui taksojuht esimest korda rooli taha magama jäi ja kõigile äärepealt südamerabanduse pidi põhjustama.

Allahi abiga jõudsime siiski hommikul kell 9 Tallinnasse. Taksojuht keeldus meid viimast pool kilomeetrit edasi Tuukri maja ette, vaid tahtis meid tingimata Tallinna lennujaama maha panna - kuna muidu tema eksib veel linna peale ära. Muidugi, god forbid et peaks sihipäraselt kasutama seda suure ekraaniga GPS-i, mis tal keset armatuuri laiutas. Võtsime siis lennujaamast uue takso, sellega sain lõpuks koju, hankisin kiirelt poest paar sünnipäevatorti ja sõitsin tööle. 

Sellist sünnipäeva tõesti enne pole ette tulnud.


KAIC & RIIA

Minul ei ole öö otsa Riia lennujaamas passimisega mingit probleemi, kuna mina olen seda mölutamise asja spetsiaalselt harjutanud eelmisel aastal Kaitseliidu SBK-l. Ma ütlen, tühine üks öö mölutamist ei ole ühele SBK-veteranile üldse mingi väljakutse.

Aga õnneks ei olnud meil seekord Riias kaasas Kaici, kellel on SBK-st juba liiga palju aega möödas ja tema on sellised olulised õppetunnid juba unustanud. Seoses Kaici puudumisega rünnanud näiteks keegi lennuki avariiväljapääse ega visanud taksojuhte aknast välja. Kaic istus samal ajal hoopis Varssavis hotelli baaris ja üritas umbkeelse baari-tšiki käest siidrit tellida.

Sidr! ütles Kaic.
Möh? ütles baari-tšikk.
Apple-beer! ütles Kaic.
Möh? ütles baari-tšikk.
Sidr! ütles Kaic ja näitas näpuga siidri pudeli peale.
Möh? ütles baari-tšikk.


TUPSU & RIIA

Niisiis, mis sa Tupsust, kes jäi Riiga tööasju ajama? 

Tupsul läks Riias kõik hästi, kuigi ta maadles väikeste probleemidega, näiteks puhaste sokkide puudumine. Õnneks on härra major Kaic meile sellistes asjades eeskuju näidanud, mistõttu Tupsu teadis täpselt, mida teha - ehk siis pesta sokke hotelli kraanikausis. Miskipärast ei rakendanud Tupsu Kaici lahendust nr. 2, mis oleks siis hõlmanud sokkidega dušši alla minekut.

Pärast tööasjade edukat lõpetamist istus Tupsu kohvikus ja tegi lennukile minekuks aega parajaks, kui tal äkki tekkis kuri kahtlus. Lähemal uurimisel selgus, et kahtlus on täiesti põhjendatud. Nimelt Tupsu lennupiletitel oli üks oluline puudujääk - need ei olnud sugugi selleks kuupäevaks, millal Tupsu tahtis koju lennata (s.t. kohe). Kuna ka viimane buss Tallinnasse oli just 2 minutit tagasi väljunud, lahendas Tupsu probleemi elegantselt - ta võttis taskust telefoni ja kutsus takso.

To where? küsis taksojuht.
Tallinn, vastas Tupsu.
Eee... WHAT??? ütles taksojuht.


RINK & RIIA

Augusti lõpus käisime tiimiga UK Openil võistlemas. Võistlus lõppes päev varem, ehk siis varuks planeeritud lisapäeva ei läinud tarvis. Tupsu ja Rink leidsid, et neil on tingimata tarvis päev varem koju saada, ükskõik mis see maksab. Tuuker ja wolli otsustasid selle ühe päeva rahulikult Inglismaal hängida ja õlut juua. 

Tupsu võttis oma arvuti välja ja ostis endale kiirelt pileti Heathrow lennujaamast Tallinna. Miskipärast ta aga ei ostnud teist samasugust piletit Rinkile. Ja kui lõpuks Rink jõudis pileti ostmiseni, siis selgus, et nimetatud lennukile rohkem pileteid ei ole. Rink sai väga pahaseks. Kahjuks selle peale ei tulnud pileteid juurde, ainult Tupsu põgenes kiirelt nurga taha. 

Kui Rinki vererõhk oli natuke alanenud, otsis ta endale välja järgmise lennuvariandi - Air Balticu lennu Gatwick-Riia-Tallinn. Selle tulemusena pidi siis Kaic oma kojusõidu trajektoori planeerima niimoodi, et viib kõigepealt Tupsu Heathrow lennujaama, siis Rinki Gatwicki lennujaama ja siis sõidab ära koju Belgiasse. Plaan oli hea, kuid pärast Tupsu edukat mahapanekut Heathrows sekkus olukorda Kuri Saatus, ehk siis suur ummik kiirteel, mistõttu Rink jäi Gatwicki lennujaama hiljaks. Rinki vererõhule see muidugi hästi ei mõjunud.

Lennujaamas aga selgus, et ka Air Balticu lennuk hilineb, mistõttu Rink ikkagi jõudis lennuki peale. Samas kui lennuk Riias maandus, siis Tallinna lennuk oli seoses selle hilinemisega juba ammu minema lennanud ja Rink pidi jääma ööseks Riiga. Rinki vererõhk tõusis veel ühe astme võrra. Õnneks oli Tupsu selleks ajaks juba turvaliselt kodus, s.t. Rinki käeulatusest väljas.

Samal ajal jõid Tuuker ja wolli Inglismaal Guinnessi, panid pintslisse suuri lihatükke ja jälgisid huviga uudiseid Rinki seiklustest.

Rink ei ole Tupsule seda lennupileti asja siiamaani andestanud.


Ja siia lõpuks veel paar random pildikest Lupuse tiimi argipäevast.

1) Tiim läheb Riias lennuki peale. S.h. Tupsu, kes unustab kohvikusse tooli peale oma jope. Kuna selline olukord on tiimis tavaline, siis Tuukri kullipilk märkab mahajäänud jopet.

Tuuker: Tupsu, mis jäi maha?
Tupsu (kiirelt): Kindad, kõrvatropid ja mobiili juhe!
Tuuker: (facepalm)

2) Hommikul vara heliseb hotellis äratuskell. Tuuker ajab ennast suure vaevaga voodist üles ja läheb hambaid pesema. Märkab äkki üllatusega, et peegli eest seisab mureliku näoga Rink, seljas tutikas freefly suit (strateegilistest kohtadest kitsas).

Tuuker (hämmeldunult): Mis teed??
Rink (nukralt): Alla võtan, obviously.

Thursday, April 09, 2015

SBK ja MM

Viimasel ajal muutub blogimine üha keerulisemaks. Ühelt poolt pole eriti vaba aega kirjutamiseks ja teiselt poolt on liiga palju asju, millest ei saa erinevatel põhjustel avalikult rääkida. Tõesti, elu on palju värvikam kui blogist paistab!

Näiteks siia ma tahtsin panna pildi oma lahingpaarilisest Elost, kui ta parajasti hommikul telkmantli alt lumehangest välja ronib. Vaat see oleks üks väärt pilt! Kahjuks on ka selge, et pärast sellist featuuri oleks Elo käest loota oluliselt vähem viskit ning ka proportsionaalselt palju suurem oht pudrunuiaga pähe saada. Niisiis, riskide maandamise eesmärgil ma siia hommikuse Elo pilti ei pane, küll aga ühe, mis omab sellega hämmastavat sarnasust:



Telkmantlitest ja lahingpaarilistest on siin juttu sellepärast, et käisime pundi langevarjuritega ära sõduri baaskursusel. Nüüd oleme kõik sertifitseeritud sõdurid. Oskame muuhulgas automaadist lasta, granaati visata, maastikul orienteeruda, kaevikut kaevata jne. Enamus oskab rivisammu ka, v.a. IPA, kes ei tee vahet vasakul ja paremal jalal ega rivisammul ja viini valsil. Ja enamus oskab ka seljakott seljas pikki maid maha kõmpida, v.a. Norman, kes ei õppinudki ära nii aeglaselt kõndimist ja kipub jao ümber ringe jooksma.

Lahingpaarilised on alati väga olulised. Näiteks seekord, kui me pidime kompassiga läbi metsa orienteeruma ja 70 kompassidega affi hakkasid kõik ühes suunas astuma - v.a. wolli, kes koos oma kena blondi lahingpaarilisega kadus vastassuunas metsa vahele. Kõik olid juba ammu kontrollpunktis ära käinud ja tagasigi jõudnud, kui wolli koos selle blondi tibiga lõpuks põõsastikust välja murdis. Wolli vabandusi, et kompass oli katki ja näitas põhja asemel lõunat, saatis kahtlustav pilk veeblilt ja ülejäänute räme naer.

Sõjaväelastel on see omapära, et nad kasutavad hästi palju lühendeid. Näiteks sõduri baaskursus on SBK. Kuulipildur on KP. Tankitõrje on TT. Mitte hiljem kui on MHK. 

Langevarjurid panustasid ka omapoolse lühendiga: MM (Militaarne Mölutamine). Tõepoolest, ei osanud oodata, et see militaarvärk tähendab nii palju mölutamist. Eks ka langevarjurid ole harjunud ilma ootamise ja lennuki ootamise jms ootamisega - aga Gaad Deem! (GD)

Üks tavaline SBK argipäev käib umbes nii:

Kell 7 on äratus, s.t. tuleb lumehangest välja ronida. Pesed hambaid ja keedad putru ja siis oledki valmis alustama mölutamist. Mölutamist alustatakse alati kell 8. Mölutamine toimub tavaliselt kogu jao koosseisus. Vahepeal tuleb veebel ja käsib sul ümber paikneda teise kohta ja seal edasi mölutada. 

Kui on juba kõvasti mölutatud, siis saabubki päeva kõrghetk, s.t. saad lõpuks midagi teha. Näiteks jooksed automaadiga mööda polügooni ja üritad tulistada märklauda, mitte oma lahingpaarilist tagumikku. See osa päevast meeldib kõigile. See osa päevast kestab 15 minutit.

Pärast seda pöördud tagasi põhitegevuse, s.t. mölutamise juurde. Vahepeal on ka lõunasöök. Kõht eriti tühi ei ole, pärast pikka mölutamist. Ülejäänud toit tuleb anda Viinale, muidu see sureb nälga.

Pärast lõunasööki jätkame mölutamisega. Mölutame siin ja seal, kus kästakse. Õhtupoolikul saab 2 granaati visata. Väga cool, kõigile meeldib. Jälle 15 minutit möödas.

Ühel hetkel läheb päike looja. Siis tuleb panna pealamp põlema ja saab selle valgel edasi mölutada. Granaate pimedas muidugi enam ei loobita - seda rohkem jääb aga aega mölutamise jaoks. 

Aga oh wait, ma pole veel rääkinud püssi puhastamisest. Püss nimelt tuleb niimoodi ära puhastada, et steriilse sidemega sealt üle tõmmates sideme steriilsus säiliks. Ja daibohh, kui padrunisalved seest ei läigi. Esimesel nädalavahetusel kulutasime püssi nühkimisele 4 tundi. Minu näoilmet neljanda tunni lõpuks interpreteeris lahingpaariline Elo niimoodi, et ilmselt järgmine instruktor, kes läheneb, saab selle püssiga pähe.

Järgnevatel kuudel harjusime selle mölutamise asjaga rohkem ära ja ei käinud enam niimoodi närvidele. Võib-olla on isegi värskendav, kui pärast kiiret töönädalat lähed nädalavahetuseks metsa mölutama. Ok, just kidding. EI. Minu lemmik mölutamise viis on endiselt saunas koos õllepudeliga.

Tuesday, December 30, 2014

Wolli sünnipäev

Niisiis,
ilmselt tuleb alustada sellest infost, et minu kallil sõbral ja Lupuse kaameramehel wollil oli eile sünnipäev.

Soovisin talle, et ikka varuvari alati avaneks ja vähemalt üks kaamera alati töötaks. Mis muuhulgas tähendaks, et see varuvarju avanemine jääks ju ka kaamerasse ning selle video abil saaks kõvasti [tsenseeritud] - (loe: see põhjustaks üüratut populaarsust vastassoo hulgas ning viiks arvukate intiimsete kokkupuudeteni nimetatud vastassooga).

Edasi tekkis meil Eva ja Eloga diskussioon teemal, kas peaks minema õhtul wolli poole tema sünnipäeva pidama. Elo oli natuke pettunud, et wolli polnudki teda külla kutsunud, vaatamata Elo poolt talle edastatud südamlikele õnnesoovidele.
Ma arvasin, et ega wolli ei kutsugi endale sünnipäevaks inimesi külla, vaid ootab, et äkki nad tulevad ise.
Nii nad välja suridki, arvas Elo.

Anyway, muidugi me otsustasime siiski wolli poole minna. 


Kohale jõudes aga selgus, et wollit polegi veel kodus, vaid ta on parajasti poes, hankimas suurt surnud merelooma (forell) ning sinna juurde sobivat joogipoolist (vein).

Egas midagi - pärast seda, kui me olime 12-kraadise külma käest kenasti wolli maja trepikotta sisse saanud, võtsime rahulikult viski lahti ja pidu võis alata.


(minu kahtlustav näoilme ei ole põhjustatud viskist, vaid wolli naabrist, kes tuleb parajasti väljast oma koera jalutamast)

Muidugi selliseid olukordi on meil ennegi ette tulnud. Näiteks ükskord, kui tiim oli kutsutud Tupsu poole, aga kohale jõudes selgus, et Tupsu jääb enda poole hiljaks, siis me võtsime muudkui veinid lahti ja panime peo püsti otse Tupsu ukse ees. Mõne aja pärast kohale jõudnud Tupsu muutus natuke murelikuks, kui talle avanes pilt, kuidas vikerkaarevärvilise pluusiga Rink keset tänavat Tupsu naabrite silma all otse pudelist veini joob.

Seekord aga jõudis wolli siiski poest kiirelt tagasi ning collateral damage wolli mainele tema majanaabrite hulgas jäi mõistlikkuse piiridesse. Järgnes loomulikult tore sünnipäevapidu wolli ja kolme (hiljem nelja) naisega, mille detailidest ajalugu vaikib.

Öösel taksoga koju sõites vahetasin miskipärast ära oma mobiili äratuse heli. See päädis suure üllatusega hommikul kell 8, kui miski pimedas toas kõva häälega prääksuma hakkas. Jah, minu uue telefoni default äratus (plänn-plänn-plännnnn) ei meeldinud mulle üldse, aga tuleb tunnistada, et helin "Duck" ei ole ka päris optimaalne.   

Wednesday, December 17, 2014

Rubriigist Lupus EST: Sevilla hüppelaager

Käisime tiimiga hüppelaagris, sellises kohas nagu Skydive Spain
See on üks tore koht, sest seal seisab õue peal kolm Dornieri, mis viivad sind üles nii suure hooga, et stardi ajal kukud pingi pealt maha. Praegu talveperioodil oli küll rahvast ainult ühe Dornieri käitamiseks, aga kaks korda juhtus hommikuti selline lugu, et üks lennuk feilis mingite käivitustestidega, mispeale aga aeti kohe järgmine lennuk ette ja hüppamine võis alata. 

Peale kiirete lennukite omab Skydive Spain veel head suurt pakkimisangaari ja professionaalset staffi, mille pealik on mingi Briti erusõjaväelane, kes on üle 70 aasta vana, aga näeb välja mitte rohkem kui 50. Nagu me DZ-sse kohale jõudsime, siis ta kohe ilmus, tutvustas ennast ja hakkas käske jagama, stiilis:
Pange kõik varjud siia ritta! Kõik paberid varju peale! Ja see allkirjaga paber viige manifesti!

Härra Major Kaic läks kohe tsüklisse ja hakkas keskendunud näoga asju tegema. Kui viimane paber sai manifesti ära viidud, siis ta küsis lootusrikkalt: "Mis järgmine käsk oli?" ja oli väga pettunud, kui selgus, et sellega on käsud otsa saanud.  

Skydive Spaini maandumisala on põhimõtteliselt punane savi, mõne väikese rohuribaga. See punane savi on nagu kitt, mistõttu tuleb maandumisel koperdamist vältida, et pärast mitte välja näha nagu mudakoll. Päris hästi see siiski ei õnnestunud. Kõigepealt crashis Kaic kukerpalli muda sisse ja küsis pärast packeritelt harja, millega ta siis kaks päeva järjest oma kama ja suiti puhtaks harjas. Järgmine performance tuli Tupsult, jälle kaks päeva harjamist ja punase saviga kaetud tagumik vabalangemises. Ja pärast seda, kui Tupsu oli oma tagumiku puhtaks harjanud, crashis ta uuesti muda sisse. Vandumist oli kuulda juba enne seda, kui tagumik maaga kokku sai.

Packerid pakkusid, et me võime selle harja enda juurde jätta, siis pole vaja iga kord küsimas käia.

Ülaltoodud mudaperformanced võisid olla osaliselt põhjustatud sellest, et kiirema hüppamise mõttes olime seekord kaasa võtnud kaks kama. Lisaks oma varjudele laenasime sõpradelt juurde veel ühed varjud, mis põhimõtteliselt kõik olid Pilotid. Kohe esimesel hüppel oli aru saada, et Pilot 117 ei ole nagu Velo 96. Kokkuvõtteks ma jääks siiski oma Velo juurde, thank you very much. Lisaks otsustas ka kogu ülejäänud tiim (v.a. wolli) endale Velod tellida. Mina kui suur Velo-armastaja ei saa seda mitte pahaks panna, aga pisike mure on ikka, arvestades fakti, kes on minu tiimikaaslased: Kaic "fleerin esimeste vabaotstega", Rink "varjuvahetused lõpevad luumurruga" ja Tupsu (kommentaarid liigsed). 

Elamiseks rentisime suure 5 magamistoaga villa, mis suure seltskonna peale ei ole Hispaanias sugugi kallis. Lupuse tiim ei ole muidu elamise suhtes eriti pretensioonikas - minul näiteks on ainult see tagasihoidlik soov, et ei peaks ühes toas magama ühegi lapsega ega ka wolliga (kelle norskamisest võib saada kuulmiskahjustuse). Seekord olid kõik need tingimused täidetud ning lisaks oli veel olemas suur elutuba, kuhu diivanile väsinud tiimikaaslased õhtuti võisid ära kustuda.

Muidugi Lupuse tiimi jaoks ei ole ükski maja kunagi liiga suur - nüüdki tekkis olukord, kus terve maja ärkas selle peale, et wolli peeretas peldikus kell 4 hommikul, niiet aknaklaasid värisesid.

Kõige suuremat vaeva nägime nagu ikka exititega. Käkk-exiteid ikka juhtus, aga mitte liiga palju. Võib-olla ongi mingi õppimine siin toimunud.

Tupsu võttis oma elueesmärgiks Rinkile demonstreerida, et tema oskab Outside exiteid paremini kui Rink. Paraku läks ta sellega mock-upis tiba liiga hoogu - hüppas kõigest jõust jala üles ja maadus pläraki kõhuli betooni, nii pikk kui lai. See pilt oli nii absurdne, et ülejäänud tiim lihtsalt vahtis suu ammuli ja Tupsu oli kõhuli maas nagu lestakala, ülepeakaela tolmune ja ahmis õhku. Packerid tulid pärast ettevaatlikult uurima, et kas Tupsu on ikka elus ja miks ta nii tegi. Viimasele küsimusele meil ei olnud vastust.

Aga muidugi sellega intsidendid ei lõppenud. Angaari nurga taga oli maas üks reha ja otseloomulikult Tupsu läks ja astus sellele otsa ja sai rehavarrega kolaki pihta. Pärast ta tunnistas, et see oli natuke üllatav isegi temale endale ja ta ei arvanud, et tänapäeval inimesed veel rehade otsa astuvad.

Kokkuvõtteks siis pidi Tupsu kahe suupoolega ibukat sööma, sest näiteks ribid ja parem käsi valutasid betooni kukkumisest, põlv ja küünarnukk mutta maandumisest, vasak käsi Rinki tirimisest vabalangemises ja üks sõrm millestki, mille ma olen hetkel unustanud. Aga outside exitid tulid tal tõesti hästi välja, illustratsiooniks siia üks blokk 22 exit:

Kaiciga juhtus vahepeal ka niimoodi, et ta sai 40 aastat vanaks. Selle tähtsa päeva tähistamiseks ta ostis tiimile 4 pudelit Baileyst, mis ka üllatuslikul kombel kõik sai ära joodud.

Me ülejäänud tiimiga tegime Kaicile sünnipäevaks sellise üllatuse, et leppisime hüppeks vaikselt teised kujundid kokku ja siis vabalangemises Kaic üritas teha ühtesid kujundeid ja ülejäänud tiim teisi. Alguses Kaic üritas silmad pungis oma õigeid grippe võtta, aga varsti ta võttis lihtsalt sealt kinni, mis talle ette sattus, ja läbi fullface klaasi oli näha, kuidas ta tiimikaaslasi mahlakate väljenditega kostitas. Jah, meie armastame Kaici ja soovime talle palju õnne sünnipäevaks!

Kahjuks meil sellest hüppest videot ei ole, kuna Doki kaameral tekkis tõrge. Selle peale me lisasime tahvlile, kus oli meie list of obvious truths, järgmise rea: "Kaamera töötab paremini, kui see on sisse lülitatud". Sinna kogunes laagri jooksul veel kõvasti tarkuseteri, muuhulgas näiteks "Ära astu reha otsa!" ja minu isiklik lemmik "Kui paned visiiri kinni, hakkab nina sügelema".

Tupsu teatavasti vihkab kõiki lapsi, välja arvatud väike Hups, kellele Tupsu armulikult naeratab, kui Hups vastavalt päevale ja kellaajale talle hõikab kas "Tupsu lendama!" või siis "Tupsu õlu!"

(Hups on tiimikaaslase Kaici väike tütar, kellega juhtus selline lugu, et Kaic ja Liis panid talle tööpealkirjaks Hups - Hubert - enne kui oli teada, et tuleb tüdruk.) 

Hups on tavaliselt päris tore ja mõistlik laps, aga ükskord ta pani ka Tupsu kannatuse proovile, kui ta autos Tupsu kõrval istudes terve tee täiest kõrist röökis. Müsteerium lahenes alles koju jõudes, kui Hups autost välja ronides ootamatult teatas: "Tupsu kaldan!" Jah, Hupsi kaks suurt hirmu: "Kutsu kaldan!" ja "Tupsu kaldan!" :)
Tupsu oli väga pettunud.

Peale väikese Hupsi tuleb tihti uusi sõnu õpetada ka Tupsule endale, kes ei ole ju meie rahvuskaaslane, mistõttu eesti keele keerulisemad nüansid võivad talle arusaamatuks jääda.

Näiteks ta arvas, et mäger on ilmselt mingi väike põder, samuti on probleeme sõnadega nagu "rääbakas" või "tiirane" (viimast proovis Kaic talle näitlikult selgitada, üritades seksuaalselt ahistada Tupsu jalga).

Tupsu lemmik-uudissõna on "volask", millest ta hea meelega moodustab ka erinevaid originaalvorme, näiteks "Rink volaskles trepist alla, niiet maja värises".

Kokkuvõtteks siis oli tiimil väga edukas treeninglaager, tegime 67 hüpet. Ega eriti ei tahtnud seal Hispaaniast ära tulla, seal oli soe ka veel lisaks kõigele.

Mäletate seda juhtumit Empuriabravas, kus Tupsu väga imestas, et kust need pagasi ülekilod küll tulevad - aga tegelikult oli Kaic talle suure roosa vaasi kotti sokutanud? Noh, nüüd oli asi vastupidine - Tupsu imestas, et miks tal küll pagasi ülekilosid ei ole, kui tulles ometi oli. No mis te arvate, milles oli asi?:)

Õigus, muidugi oli Tupsu kiivri maha unustanud.

Siinkohal on paslik meenutada eelmisi juhtumeid, kus Tupsu on kiivri maha jätnud ja mis sellest edasi on saanud:
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Inglismaale hotellituppa
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Ryanairi lennukisse

Monday, May 26, 2014

Rubriigist Nädalavahetus lennuväljal - instruktorikoolitus

IAD-instruktorite koolitusel jõuab ükskord alati kätte hetk, kus instruktorihakatis peab sooritama proovivisked kogenud langevarjuritest kurjade libaõpilastega, kes üritavad talle erinevaid käkke keerata. Tõesti, kui instruktor juba libaõpilastega hakkama saab, siis päris õpilaste viskamine on nagu lapsemäng.

Eile siis jõudis see hetk kätte tulevasel instruktoril Dokil. Dok sai tegelikult hästi hakkama ja ma juba mõtlesin, et seekord ei saagi nalja... aga!:)

OK ilmselt siin tuleks kasuks väike tagasivaade ajaloole.

IAD instruktorite proovivisetel on ikka proovitud vana head kadumistrikki - kuri libaõpilane üritab uksest niimoodi välja saada, et instruktor ei saa meduusi visata. Siin mõned paremad performanced:

* Elo vs Aatomik. Elo oli parajasti ühe libaõpilase Britast välja visanud, kui järgmine libaõpilane Aatomik sooritas võimsa tiigrihüppe uksest välja. Elo aga ei kergitanud selle peale kulmugi (mis läind, see läind:) ja võttis rahulikult järgmise õpilase.

* Panda vs Rink. Libaõpilane Rink tegi põhimõtteliselt sama mis Aatomik - selle vahega, et instruktor Panda on suur ja tugev mees ja sai Rinkil tagumikust kinni. Asi nägi siis välja niimoodi, et Rink oli juba poolenisti uksest väljas, aga tagumik oli veel lennukis ja Panda oli selles tagumikus kinni nagu takjas. Ja tõmbas Rinki lennukisse tagasi. Punkt Pandale.

* Jõepets vs Tuuker. Jõepets vaatas parajasti rahuolevalt eelmisele õpilasele järgi ja ilmselgelt ei oodanud seda, et järgmine libaõpilane Tuuker samal ajal uksest välja hüppab. Jõepets jõudis küll veel käe uksest välja sirutada ja sellega Tuukri jalga kraapida - aga ega vabalangemises olevat inimest ikka enam kinni ei püüa.

* Aatomik vs Ekstremist. Ekstremist võttis lennukisse kaasa ühe vana katkise meduusi, toppis selle otsapidi meduusitaskusse ja andis ukse peal Aatomikule kätte. Ja kui Aatomik selle meduusi siis õhuvoolu viskas, siis meduus lendas ranitsa küljest minema ja Ekstremist kukkus vabalangemises edasi, irvitades ise nagu kurat. Aatomik röögatas: MIDA V*TTU?!! ja naerukrampides Ekstremist rääkis hiljem, et nii lolli nägu, nagu talle sealt ukse pealt järele vahtis, pole ikka ammu enam näha olnud.

Ja sellega jõuame siis Doki eilsete seiklusteni.

Dok oli parajasti välja visanud eelmise libaõpilase Tsoome, kui eriti kuri libaõpilane Aavakivi hiilis vaikselt talle selja taha. Ja nagu Dok keeras pilgu ukselt kõrvale, siis Aavakivi kadus uksest välja nagu vana luuraja - ja veel nii osavalt, et Dok ei märganud midagi. 

Küll aga Dok märkas kohe, et tema järgmist õpilast ei ole nagu kuskil.
Aavakivi! röögatas Dok, Kus on Aavakivi?!? KUHU TE AAVAKIVI PANITE???

Natuke backgroundi mitte-langevarjuritele: An2 salong on lihtsalt üks väike ruum, kus kahel pool seina ääres on istumiseks pingid. Mingeid peiduurkaid seal ei ole. Sellepärast ei tulnud Dokil ka ühtegi ideed, kus see Aavakivi võiks ennast peita. Viimases hädas vaatas Dok pingi alla - aga vähe sellest, et seal kedagi ei olnud, sinna ei oleks ka mingil tingimusel kedagi mahtunud. Selleks ajaks ülejäänud lennukis olevad hüppajad juba irvitasid täiesti avalikult. Aga Dok arvas, et nad naeravad sellepärast, et nad on ikkagi Aavakivi kuhugi ära peitnud, ja muutus järjest murelikumaks. 

Kuna jumprun oli kogu selle värgi tõttu juba päris pikaks läinud, siis otsustas Dok (õigesti), et tuleb minna uuele ringile. Dok pani ukse kinni ja küsis mureliku näoga minu käest: 
Kuule, a kus see Aavakivi siis on??

Kui ma olin talle selgitanud, et Aavakivi on most probably kuskil maandumiskujundit tegemas, siis Dok ohkas sügavalt ja ütles rõhuga: No on ikka krdi ahvid!!!
  
Oli tore nädalavahetus.