Rubriigist Lupus EST: Empuria hüppelaager

Käisime tiimiga Hispaanias kevadises treeninglaagris.

Seekord oli meid päris kohe suurem seltskond, mis sisaldas peale Lupuse tiimi veel tiimiliikmete perekondi, lisa-kõhtlendajaid (Wilson, Mellukas, Norman) ja tervet pataljoni sõjardeid. Mul oli tõsine mure, et kuidas see armaada ikka kõik lennuki peale jõuab ja kas me unustame ka kellegi maha. Mäletate Tupsut, kes alati lennujaama hiljaks jääb, välja arvatud need korrad, kus ta jätab lennu kellaaja kontrollimata ja saabub lennujaama täiesti meelvaldsel momendil? Novot, seekord oli Tupsu üllatuslikult lennujaamas õigel ajal kohal, küll aga ta oli jätnud tegemata Ryanairi check-in`i, mille eest temalt kohapeal küsiti 70 euri.

Saabusime lõpuks siiski edukalt Hispaaniasse, kahjuks aga ei saabunud meiega koos sugugi hüppeilm. Tupsu leidis endale sõbra Jõepetsi, kellega koos nad päevad otsa taevasse vahtisid ja tõsise näoga arutasid, "Jaa, seal mägede kohal on taevas juba heledam - varsti hakkame hüppama! Näe, seal tagapool on pilvede vahel auk ja vihma peaaegu ei sajagi - lähme vaatame, kas manifest on juba lahti!" See optimism muidugi ei realiseerunud ja nii veetsime esimesed kolm päeva kohalikus tuuletunnelis, vahtides akna taga sadavat vihma.

Sõjardid olid kaasa võtnud tüüpilise ameeriklase T.J., kes otsustas kah natuke tunnelis lennata, "to work on my headdown". Sättisime ennast ootusärevalt kõik kenasti tunneli äärde ritta ja tõepoolest meie lootusi ei petetud. Oli kontrollimatut ringilendamist, vastu seinu põrkamist, spinni, meelehetlikke päästmisaktsioone tunnelirottide poolt - ja siinjuures tasub mainida, et freefly-ni veel üldse ei jõutudki:) Parima saavutusena tüüp lõpuks lamas selili võrgu peal ja üritas vältida kontrollimatut spinni. 

Asi oli ikka nii hull, et me otsustasime kogu pundiga olla ameeriklase vastu thoughtful & considerate - muidu teeb veel kuskil nurga taga harakiri võimidagi. Täiesti ilmselt aga meie püüdlused ei olnud piisavalt veenvad (ei, ameeriklane ei teinud harakiri, vaid jõi palju alkoholi ja tüütas kogu õhtu kõiki, kes piisavalt kiirelt ei põgenenud, pikkade kirjeldustega oma freefly ja svuubi oskustest - jah, see kardetud svuubipill Spectre 170:)

Kuna väljas oli vihmane, aga see-eest külm, siis otsustas Tupsu endale habeme kasvatada. Plaan kestis umbes kolm päeva, mille jooksul meil oli karvane mets-tupsu. Aga siis tal õnnestus pärast pooletunnist üritamist gaasigrill põlema panna, millega ta ilmselt saavutas kindluse oma alfa-isase staatuse osas ja ajas habeme jälle ära.

Lõpuks läks ka ilm ilusaks ja saime ikka hüpata ka. Vabalangemine on ikka tiba teine asi kui tunnel, tuleb tunnistada. Ega polegi muud, kui et tuleb rohkem hüpata.

Kohe laagri alguses esines mitmeid üllatavaid kujundist kadumisi, mille peale teised tiimiliikmed kõvasti naerda said. Kõigepealt esines sellega Tupsu, kellel oli kõrv lukus ja ühel hetkel ta lihtsalt kujutas ette, et kuulis Pro-tracki piiksu. Ja siis Rink, kes unustas maa peal Pro-tracki sisse lülitamata ja tegi seda lennukis. Tiimikaaslased küll hoiatasid teda, et nüüd see Pro-track piiksub kõrgemal, aga polnd sest kasu midagi - Rink oli 1700m peal kujundist kadunud nagu kell:) Pärast ta ei leidnud ka Pro-tracki reseti võimalust üles ja pidi ootama, kuni see ennast ise välja lülitab (järgmisel päeval). Rink kaalus võimalust asja parandada Pro-tracki peal üles-alla hüppamisega, aga see jäi siiski tegemata, kuna hüppepäeva jooksul tal ei olnud selleks aega ja pärast hüppamist hakkasime kohe õlut jooma.

Koos meiega tegi Empurias trenni ka üks inglise 4way tiim. Ma olen kindel, et Eesti langevarjureid peetakse maailma kõige ebaviisakamateks, uimasemateks, suhtlemispuudega tüüpideks - aga need inglased läksid jälle teistpidi liiale.

Inglaste tiimi nimi oli Dynamite Wolf Squadron. Päriselt. Nende tiimi logoks oli suur hundi pea, mille hammaste vahel oli dünamiidi pulk. Päriselt. Oma rituaali alustasid nad lennukis 2km kõrgusel. Kõigepealt nad panid kogu tiimiga pead kokku ja vehkisid kätega. Seejärel tegi iga tiimiliige iga teise tiimiliikmega secret handshake`i. See oli iga paari puhul erinev ja mõnel juhul võttis aega pool minutit. Kui see jube vehkimine ja patsutamine oli lõpuks teostatud, siis võtsid nad ette ümbruskonnas kõik langevarjurid, kelleni iganes käsi ulatas, ja patsutasid need ka läbi. Kõik tiimiliikmed järjest patsutasid kõiki ümbruskaudseid ahve. Ja oh seda röömu, kui läheduses mõni teine FS4 tiim juhtus olema - siis läks ikka kohe tõsisemaks patsutamiseks. Edasi tuli see värk, et kõigile hüppajatele, keda ei ulatunud patsutama, tuli lehvitada. Ja rituaali lõpetuseks hõikas üks inglise tiimi tüüp üle lennuki: "Have a good skydive, guys!"

Ja nüüd kujutage sedasama asja ette igal jumala tõusul, 10 korda päevas. Have a good skydive, guys.

Mina iseenesest ei soovi olla ebaviisakas, mistõttu ma üritasin teha sõbralikku nägu, kui inimesed tulid mulle lennukis patsu lööma. Vahel nad jäid mulle imelikult otsa vaatama, siis ma sain aru, et sõbralik nägu polnud päris õigesti välja tulnud. Noh, ilmselt tuleb veel harjutada.

Vahel ma olen ikka üritanud ka tiimi vastu sõbralik olla (tiimi vastu mul on tegelt ka sõbralikud tunded, mistõttu pole tarvis nägusid ekstra välja mõelda). Mispeale aga Tupsu esitas pretensiooni, et ma naeratan talle lennukis ja tema hakkab kartma. Tuleb välja mõelda miski viis tiimi vastu sõbralik olemiseks ilma neid hirmutamata.

Kuna Kaic on tiimis Tail, siis ta istus alati uksele kõige lähemal ja oli seepärast sellest inglise tiimist kõige rohkem ohustatud. Eriti tüütu oli seal üks pisike tibi, kes ei pidanud paljuks patsutamise eesmärgil kogu lennukitäie inimeste otsas turnida. Niisis lennukisse maha istudes me tavaliselt vaatasime üksteisele otsa ja nentisime: jah, väike tibi saab Kaici kätte! Kaic siis istus mureliku näoga ja tegi selleks ajaks silmad lahti, kui see väike inglise tibi ronis üle kogu lennukitäie langevarjurite Kaicile nina alla ja lõi talle patsu, mille Kaic kannataja ilmel vastu võttis. Jah, väikse tibi päev oli rikutud, kui ta ei saanud lennukis Kaicile patsu lüüa. Rink oli natuke vähem thoughtful & considerate, ehk ta lihtsalt ei teinud silmi lahti, kui väike tibi tuli patsutama. Tibi togis Rinki natuke, aga suur aff ei liigutanud sugugi. Tibi vaatas halvakspanevalt ülejäänud tiimile otsa ja kaebas: "He is sleeping!" Mille peale kogu tiim tuima näoga edasi istus, nagu eestlastele kohane. Tibil ei jäänudki muud üle, kui Rinki niisama vastu kintsu patsutada ja lahkuda. Muidugi ta tuli järgmise tõusu ajal jälle tagasi. Ja ülejärgmise. Ja iga sellest järgmise tõusu ajal ka.

Ükskord aga juhtus nii, et inglisa tiim hakkas lennukisse ronima, aga kahjuks lennuk oli juba täis ja nad ei mahtunud ära. Selle peale sattus see väike inglise tibi paanikasse ja röögatas üle kogu lennuki: There are too many people on the plane! Manifest! WHERE IS THE MANIFEST?!!!

Ülejäänud hüppajad ei leidnud, et midagi eriti kohutavat oleks juhtunud, istusid rahulikult edasi ja kuulasid hämmeldusega inglise tibi hüsteerilist kriiskamist. Samas pingil lösutav Babyloni freefly-coach hõikas: Relax, lady! Fuck me!

Kui manifest lõpuks kohale jõudis, siis selgus, et ülearune oli sel tõusul seesama inglise tiim. Mis te arvate, kas hispaanlased ka oskavad seda rämeda naeru asja?:) Oskavad küll.

Kokku saime 5 hüppepäeva peale 45 hüpet, millega on nimetatud laager ametlikult Lupuse kõige edukam treeninglaager läbi aegade. Kahjuks pidime lahkuma just siis, kui ilmad Hispaanias tõsiselt suviseks läksid.

Meie ööbimiskohas riiuli peal oli üks suur roosa vaas, mida me vahelduva eduga üritasime lahkuvatele sõpradele kaasa pakkida. Paraku ei õnnestunud see ei T.J., Viido, Normani ega kellegi teise puhul, kuna inimesed lihtsalt ei ole nii udupead, et jätaks märkamata oma kotti pakitud suure roosa vaasi... oh, wait:))

Siin on teile pilt, mis avanes Tupsu pesumasinas kolm päeva pärast Empuriast saabumist, kui Tupsu läks oma puhtakspestud pesu sealt välja võtma. Juhin tähelepanu roosale vaasile, mille sees on parajasti Tupsu sokk. Etsiis Tupsu oli tassinud vaasi kotis koju (pagasi ülekilod ftw), kallanud koti pesumasinasse tühjaks ja pesnud pesu koos vaasiga puhtaks. Permanentset dämmi kuskil ei tuvastatud, välja arvatud Tupsu hingeline trauma, pluss vaasi küljest on puudu mõned killud, mis on nüüd arvatavasti Tupsu aluspükstes.

Rubriigist Lupus EST: jälle Bedfordis

Nädalavahetusel oli siis tiimi viimane kevadine treeninglaager Bedfordis. Edasi tuleb juba nädal aega hüppamist Hispaanias, aprilli lõpus.

Päris huvitav, kuidas see hüppamine meil välja tulema hakkab. Tunnelis lendamine läheb juba päris viisakalt, aga kogemus ütleb, et kõik see ei pruugi tingimata vabalangemisse üle kanduda. Lisaks veel need exitid, mis ei ole kunagi meie tugevam külg olnud. Aga ma kokkuvõtteks oleks siiski optimistlik - eeldusel, et me exititega kõvasti tööd teeme.

Blokitehnikad on põhimõtteliselt kõik käpas, välja arvatud ehk blokk 18, kus püsib endiselt üksteisele pähe kukkumise oht - aga no mis see neile tagumise tüki suurtele affidele ikka väga teeb, kui ülevalt väikseid Tupsusid hakkab pähe sadama. Küll aga mul on hea meel, et me oleme korda saanud blokk 19, mis on ainuke blokk, kus Rink ja Kaic lendavad üle (beware of the flying elephants:)

Sel nädalavahetusel oli tunnelis muuhulgas ka itaalia coach Marco koos kahe Katari 4-way tiimiga (kokku 8 väikest musta affi, kõik ühtemoodi suitides). Marco on tüüpiline itaallane, s.t. ei suuda kinni pidada ühestki kellaajast, aga see-eest alati rõõmsameelne. Selle tulemusena tekkis pidevalt olukordi, kus Marco ei ilmunud oma tiimidega õigeks ajaks tunnelisse, mispeale kõik teised vahtisid tühja tunnelit ja röökisid tauniva häälega MARCO!!!, ja Marco tormas kuskilt välja, jooksu pealt suiti selga kiskudes, sabas need 8 väikest musta affi, kes jooksid korraga 8 eri suunas. Ma arvan, et Marco ja Tupsu leiaksid kiiresti ühise keele:)

Tupsu tavatseb saata mulle tiimireisidele eelneval õhtul SMS-e küsimustega stiilis: Mis kell homme lennuk läheb? Kas meil piletid on olemas? Kas mu kiiver jäi tunnelisse? Lisaks tuleb talle alati üllatusena, mis lennujaama me saabume ja mis siis edasi saab.

Seekord juhtus ka see lugu, et Tupsu hüppas tunnelisse valel ajal. Etsiis ülejäänud Lupuse tiim irvitas väljas ja see tiim, kes pidi parajasti tunnelis lendama, vahtis hämmeldunud nägudega tunneli uksel - kuna tunnelis oli juba Tupsu, kes oli sinna kiirelt sisse lipsanud ja tegi seal üksida bootyflyd. Ma ütlen, see on ainult aja küsimus, millal ta lennukist koos vale tiimiga välja hüppab.

Hommikud koos Tupsuga on puhas entertainment, soovitan kõigile. Kui äratuskell hommikul heliseb, siis ta silmi lahti ei tee, vaid poeb peadpidi padja alla ja möriseb seal omaette. Mõne aja pärast tõuseb siiski üles ja läheb vannituppa, aga silmi ikka lahti ei tee, vaid kraabib järjest kõik seinad läbi, et vannitoa tuld põlema saada. Mõne aja pärast tuleb vannitoast välja, sügavalt traagilise ilmega, ja hakkab pükse jalga panema. Mis on aga ilmselgelt liiga suur pingutus, sest poole pealt ta kukub voodisse külili, püksid rebadel, ja hakkab karjuma, et nüüd läks midagi pooleks ja surm on lähedal. Kuskil kirjutati, et naermine pikendab eluiga. Etsiis kui tahate endale pikka ja õnnelikku elu, reisige koos Tupsuga.

P.S. Millest räägivad omavahel kinnisvaraarendaja ja jurist (kui ümberkaudsete naiste tagumike hindamise teema on ennast ammendanud)? Kui sa üürid korteri ja pärast avastad, et külmkapis on kellegi mahalöödud pea, kas siis see annab sulle õiguse üürilepingust taganeda? Tuleb välja, et ei anna - külmkapis olev pea ei ole korteri oluline omadus. Erandiks on juhtum, kui juba üürilepingus on ära mainitud, et külmkapis ei tohi olla ühtegi pead - sel juhul oleks pea olemasolu külmkapis vaadeldav lepingu rikkumisena.

Kevadine langevarjuunenägu

Kuigi laupäeval sai järjest ära vaadatud 3D Rull, viimane UFC  ja Cage Warriors 52 Live (siia kõrvalmärkuseks - meie iiri sõberid ruulivad täiega!!), siis öösel unes ei näinud seekord sugugi nokaute ja käelukke, vaid üllatuslikult hoopis langevarjundust. Ilmselt on kevad tulemas.

Kokkuvõtlikult oli siis tegemist miski militaarse operatsiooniga, mille käigus me pidime tiimiga lennukist välja hüppama (vaenlase tagalasse, ilmselt) ja samal ajal keerama kõvasti 4way punkte. Selline kombinatsioon muidugi tundus absoluutselt loogiline ja hädavajalik.

Lennumasinaks oli mingi suur transpordilennuk, mis vahepeal sarnanes C130 ja vahepeal mitu korda suuremaks paisunud L410-ga. Kui hüppamiseks läks, siis uks oli igatahes vasakul küljel, nagu 4way jaoks tarvilik.

Kui lennuk oli juba jumprunile keeranud, siis ma avastasin, et mu fullface kiiver oli maha jäänud.  Selle asemele sain mingid sinised militaargoggled, mis pidid olema põhimõtteliselt hävimatud, aga läksid katki kohe, kui ma hakkasin kummipaela parajaks tegema.

Roheline tuli süttis ja tiim ronis uksele. Mingi pisike tšikk ronis ukse taha veel enne wollit (ei teagi, kuhu ta täpselt läks, wollile ta igatahes ette ei jäänud). Edasi juhtus selline huvitav asi, et lennuki uks kukkus ootamatult kinni (uks ise oli suur ja jäme nagu L410-l, aga liikus üles-alla, nagu Brital), mistõttu pool tiimi jäi ühele poole ust ja pool tiimi teisele poole. Järgnes umbes pool minutit paanikat ja ukse kraapimist nii väljast- kui seestpoolt, mispeale uks lõpuks plaksuga üles kargas ja kogu tiim sealt käkaskaela välja pudenes.

Järgnes kõvasti üksteisele otsa jõllitamist vabalangemises, kuna paraku me olime unustanud enne hüpet kujundid kokku leppimata, lisaks segas meid see pisike tšikk, kes oli miskit moodi kah koos meiega välja hüpanud ja üritas pidevalt blokkidele vahele trügida. Mõtlesin omaette, et mida kuradit, niimoodi võib ju surma saada veel enne, kui vaenlasel õnnestub meie peal oma bazookade tabamistäpsust proovida.

Tõe huvides peab siiski mainima, et ühtegi vaenlast minu unenäos otseselt ei figureerinud, lahingutegevust ei teostatud ja üldse kogu värk oli suhteliselt rahumeelne. Maandusime tiimiga mingisse sõjaväbaasi, mis tunduski meie sihtkohaks olevat, kuna kohe saabusid sõbralikud sõjaväelased, kes pakkusid meile banaani ja tundsid suurt huvi, kuidas täpselt mul oli õnnestunud ära lõhkuda need sinised hävinematust materjalist goggled.

Sõjaväebaas asus mingis suures kõrbes, mida järjekindlalt külastasid lõvid jm loomad, mispeale rahvas alati karjudes laiali jooksis ja kohale tuli kutsuda lõvilausuja Wilson, kes siis kommunikeerus lõvidega ja selgitas välja, mida nad tahavad. Tavaliselt nad tõid teateid ilmamuutustest jms.

Rubriigist Tuukri Gourmet: vastlakuklid

Kuna siin vahepeal oli vastlapäev, siis tekkis äkki huvitav mõte küpsetada vastlakukleid. Informeeritud isikud teavad, et mul igasuguste kookide küpsetamisega asjad tavaliselt hästi ei lõpe, aga mõtlesin, et äkki ikkagi harjutamine teeb meistriks.

Projekti käik oli lühidalt järgmine:

Ostsin poest pärmi ja vahukoort.
Segasin kokku pärmitaigna.
Maitsesin tainast, kas üldse kõlbab.
Tainas oli maitsev. Sõin pool taignast ära.
Vaatasin, et tainast on päris vähe järgi jäänud ja küpsetamine ilmselt ei tasu vaeva.
Sõin ülejäänud taigna ka ära, ja vahukoore ka peale.
Lugesin kukliprojekti edukalt lõpetatuks.

Rubriigist Jits & co: Talvelaager

Ja jälle üks nädalavahetus, kus ma ei teinud midagi kasulikku nagu toa koristamine või varjude parandamine, vaid lihtsalt peksin inimesi. Sama plaan oli õnneks veel 80 inimesel, ehk siis toimus 3D Treeningu talvelaager.

Valisin seekord laagris MMA teema, kuna jitsi poolel õpetati kimurasid, mille juurdeõppimine obviously ei parandaks minu jitsimängu mitmekesisust. Õppisime esimese käe mängu koostöös tagumise käe, jala- ja põlvelöökidega, pluss tegime ka kõvasti sparri.

Sparris seekord ei juhtunudki midagi sellist, mille tulemusel peaks saama pikaajalise depressiooni. Poks ja maadlus on hetkel veel kuidagi omaette sahtlites, s.t. kui näiteks keegi üritab mulle takedowni teha, siis peab poks kõigepealt välja lülituma ja maadlus sisse lülituma. Kuna sellega läheb natuke aega, siis ma jään enamasti sprooliga hiljaks. Ja ka teistpidi - kui ma plaanin kellelegi takedowni teha, siis see plaan käib peas ringi ja lülitab poksi välja, mille tulemusena ma saan enne takedowni veel kolm korda vastu molli ja korra jalaga pähe.

Seega, nagu te ilmselt aru saate, siis nädalavahetus oli edukas. Tuba jäi muidugi koristamata - äkki järgmisel nädalal või ülejärgmisel võimidagi.

Ja siia lõppu veel mõned konversatsioonide stiilinäited nädalavahetusest:

Martinil on järgmise drilli kohta küsimus treener Vallole.
Martin: Mõm-mõmm mõmõmõmõm mõmm?

Vallo: Ei saanud aru. Võta hambakaitsmed suust ära.
Martin: Mõm-mõmm mõmõmõmõm mõmm?
Vallo: Ikka ei saa aru.
Martin (võtab hambakaitsmed ära): Kas üks hoiab ainult kätt?
Vallo: Jah!
Martin (paneb hambakaitsmed tagasi suhu): Mõmm mõmmõmõmm mõmm! 
Vallo (hoiab peast kinni): Jälle!

Vallo selgitab järgmist drilli, kus üks peab tegema löögi pealt takedowni:
Põlvega keegi ei löö! See muidu töötab küll, aga maadluse ja põlvelöökide kokkupanemine trennis on kõige pornograafia ema!

Matti tunneb huvi, kuidas edeneb laagris pakutav Jassi massažiteenus:
Matti: Noh, palju siis massaažihuvilisi on?
Jass: Ainult Mariel.
Matti: Kohutav, millised homofoobid! [tsenseeritud - tsenseeritud - tsenseeritud]
(selgituseks: talvelaagris käis 86 inimest, kellest naissoost oli kõva 5tk)

Tuukri konversatsioon töökaaslasega esmaspäeva hommikul:
Töökaaslane: Käisin nädalavahetusel trennis, kõik kohad valutavad, nagu oleks peksa saanud!
Tuuker: Ma käisin ka nädalavahetusel trennis, olengi peksa saanud!

Rubriigist Jits @ co: Priidu Ironman

Kuna Priit sai mõni aeg tagasi USAs musta vöö, siis eile me tulime kõik matile kokku, et talle traditsiooniliselt peksa anda. Ma küll ei olnud sealt Inglismaa-reisilt saadud külmetusest veel päris paranenud, aga seda võimalust ei saanud ometigi mööda lasta.

Btw, Priit peaks tõesti ette vaatama seal erinevates imelikes riikides reisides. Omal ajal Rootsist ta sai külge soja latte jms ja nüüd USAst on ka miskeid koledaid võõramaa kombeid kaasa tulnud - eks me üritame ära kannatada, ehk läheb üle.

Kuna jitsi blackbeltidega pole Eesti väga laiata (koos Priiduga on neid nüüd 2), siis ma olengi ennemalt osalenud ainult ühel blackbelti Ironmanil (tegemist oli siis Martiniga, kelle käest ma kogemata sain käeluku ja sinna läks minu esimene ja viimane võimalus ever Martinit subida).

Ironmani rullid algavad alati valgetest vöödest ja siis järjest edasi kõrgemate vööde poole. Priidu üritusele oligi kohale tulnud hulk suuri ja raskeid whitebelte (isegi raskemaid kui Priit ise), mistõttu tal tuli pidevalt vältida kimonosse topitud sadade kilode all lömastatud saamist. 

Kui rullimise järjekord minuni jõudis, siis Priit oli juba täitsa kapsas, aga nagu ma läksin kimurat tegema, nii tal kohe tekkis äkiline motivatsioonipuhang ja ärkas ootamatult ellu. Vahepeal sain isegi juba käe kätte (Priit ka pärast tunnistas, et oli hea pressure ja ta juba hakkas kartma, et äkki tulebki ära), aga siis ta kasutas oma 90-kilose blackbelti tehnikaid (ehk siis kukkus rabelema nagu loom) ja kimura läks käest ära. Kokkuvõttes oli igatahes tegemist suure ebaõiglusega, eriti arvestades fakti, et pärast minuga rullimist viskas Priit jälle käpad taeva poole ja sai järgmise poole minuti jooksul miski 5 subi. 

Siia juurde illustratsioon mitte enam kõige värskemast Priidust, kes parajasti valmistub rullima Harryga.

Lõpuks läks siiski kõik hästi, Priit jäi (napilt) ellu ja enamus whitebelte on ka jätkuvalt ühes tükis. Ja ma läksin tegin Marielile kohe viis kimurat järjest, et ikka oleks õiglus maa peal jalule seatud. 

Muuseas - Ron on kuskilt saanud uue SBG kirjaga rashguardi, mis on valge ja puhas ja nats gay ja millega ta ei raatsi rullida, vaid ainult annab trenne, et teda ikka peetaks viisakaks ja korralikuks treeneriks. Kuna Roni nägemuses, kui ta annaks trenne vanas kulunud verepritsmetega särgis, siis käiks trennis ainult mina ja veel 3 inimest, kes on samasugused nagu mina. Sest statistilist tõenäosust arvestades peaks need 3 minu moodi inimest kuskil eksisteerima. Kui keegi neist kolmest seda juttu siin loeb, siis võtke palun ühendust ja lähme tekitame Ronile rabanduse.

Rubriigist Lupus EST: jälle Bedfordis

Käisime siis jälle tiimiga tunnelis lendamas. 

Tupsu meil jääb Tallinna lennujaama alati hiljaks ja siis tormab kohale viimasel hetkel, keel vesti peal. Seekord esimest korda ta jõudis lennujaama õigel ajal - või vähemasti sel ajal, mida ta ise pidas õigeks ajaks. Tegelikult ta mingil arusaamatul põhjusel tuli tund aega enne õiget aega. Mis on siiski juba suur improvement võrreldes eelnevate kordadega, keep up the good work.

Lendamine paraneb jätkuvalt. Vahel juba hakkab tekkima tunne, et tiim teeb täitsa koostööd omavahel. Tupsu ei anna enam nii palju keysid ka - kuigi siin on ilmselt veel suur töö vaja ära teha, enne kui ta selle jama päris ära lõpetab.

Lupuse tiimi eripära on see, et tagumine tükk koosneb suurtest affidest (Rink ja Kaic), kaaluvahe esimese ja tagumise tüki vahel on peaaegu 40kg. Iga järgneva campi ajal on Rink jälle paar kilo juurde võtnud. Seekord oli lisaks Rinkile ka Kaic paar kilo juurde võtnud, mis Rinki kohutavalt rõõmustas. Minul ja Antonil ei ole endiselt õnnestunud kaalu olulisel määral suurendada, mistõttu me kanname lennates kokku miski 15kg tina. 

Kui me parajasti järgmise sessiooni hüppeid läbi kõndisime (seda nimetatakse muide "tantsimiseks"), astus Kaic kogemata Rinkile varba peale. Mispeale Rink hüppas ühe jala peal ringi, Kaic passis süüdlasliku näoga kõrvad lontis ja Anton sai naerukrambid, kuna tema nägemuses on meil tiimis kaks ninasarvikut ja nüüd üks astus teisele peale.

Üldiselt meie tiim on naljade suhtes üpris valiv ja ei naera millegi peale, mis ei ole vähemalt 7 punkti 10st. Välja arvatud Tupsu aadressil tehtavad naljad - siis sobivad juba ka 2-punktised.

Rink teeb aeg-ajalt kummalisi kinnisvaranalju ja siis naerab nende peale, samal ajal kui ülejäänud tiim teda hämmeldunud näoga vahib. Näiteks selline juhtum, kus terve küla ostis koos loteriipileti, mis võitis - ja kõik külaelanikud said rikkaks, v.a. üks tüüp, kes ei olnud pileti ostmise ajal kohal. Ja siis tema naaber pakkus, et ostab tema maa ära. Hahaa? Obviously ainult kinnisvaramagnaatidele jõuab see nali kohale:) 

Tiimis on kaks magamisgeeniust - Kaic (sõjaväelane) ja Tupsu (tavaline unimüts). Seekord Kaic keeras lihtsalt tunnelis seina äärde magama enne järgmist sessiooni. Rink üritas Kaicist eeskuju võtta ja läks tema kõrvale magama. Me siis Antoniga panime suidid selga ja tinavööd peale, Anton virutas magavale Kaicile jalaga tagumikku ja karjus "Lähme lendama!". Kaic kargas sekundi pealt püsti ja vahtis hullumeelse pilguga ringi (ilmselt ta kahtlustas, et Taliban ründab vms) - kahjuks me ei suutnud naeru pidada, mispeale Kaic sai asjast aru, kukkus jalapealt jälle külili ja magas edasi. Vaat see on tase.

Tupsu tase on ka küllalt kõrge: tulin õhtul tuppa, panin tule põlema, kolistasin kottidega ja komistasin voodi nurga otsa, aga Tupsu magas käpad laiali ja ei teinud märkamagi. Küll aga mul õnnestub teda alati üles ajada hommikul oma äratuskellaga (Always Look On The Bright Side Of Life) - kuigi ta vahel juba ootab seda ja poeb peadpidi padja alla peitu.

Ja siia lõppu veel üks teadaanne kõigile, kes on harjunud siit blogist Tupsu seiklusi lugema - paluks võtta arvesse, et Tupsu on tiimisisene hüüdnimi ja seda ei tohi kasutada keegi peale tiimiliikmete. Tupsu pahandab koledasti kõigi peale, kes seda reeglit rikuvad (s.h. oma naise peale:) Etsiis oma heaolu huvides jälgige, et keel ei väärataks - Tupsu on küll väike, aga tige ja juristiharidusega!