Rubriigist LUPUS EST: World Cup

Käisime siis tiimiga Saksamaal World Cupil. Tulemuseks 8,6p keskmine ja uus Eesti rekord 10p. Tuleb tunnistada, et 8,6 on siiamaani minu parim keskmine võistlustelt, sest kuigi Whadeveri maksimum oli kõrgem, siis Lupus oli stabiilsem ja suuri munamisi ei olnud, ainult paar väikest:) Tegelikult oli suht OK tulemus, aga no tahaks palju kõrgemat numbrit ikkagi! Rekordivideo wolli kaamerast asub SIIN.

Ilm oli traditsiooniliselt sitt ja võistlejaid üritati spottida pilvede vahele aukudesse, mis vahelduva eduga ka õnnestus. Kokkuvõtteks saime sellise tempoga siiski ainult miski 1-2 hüpet päevas ja ühte hüpet ootasime lausa kaks päeva, kusjuures vahepeal toodi meid kaks korda lennukiga alla. See hüpe oli ikka juba piisavalt pähe kulunud - kui Anton alati hommikuti Mardi tervitussõnade peale ütles väga unise häälega “mmmhhhh…”, siis ühel päeval ta ütles “Q-14-5…”:)

Kokkuvõttes meil siis õnnestus võita Türgit 53 punktiga (Türgi tiimi ranitsate peale oli kirjutatud Turkish Birds, kuigi minumeelest lihtsalt Turkeys oleks palju paremini sobinud:) ja kaotasime Austriale 2 punktiga. Kahjuks Kazakhstani tiimi ei olnud, mistõttu me peame vist järgmisel aastal jälle võistlema, kuna Antoni elueesmärk on Kazakhstani võita ja see jäi nüüd tegemata.


Siin me vaatame parajasti ekraanilt Türgi viimast hüpet, millest nad said 0 punkti. Türklased hüppasid alati stari välja, hoides igaks juhuks rinnarihmadest:) Siis lasid lahti ja võtsid esimese kujundi (blokk nr. 3). Aga üks tüüp võttis gripi valest jalast. Ja enam lahti ei lasknud. Ja hoidiski kogu bloki aja valet grippi, mis oligi põhimõtteliselt kogu hüpe. Ekraani ees istuv Vene 4way tüüp ei suutnud seda enam rahulikult vaadata ja karjatas südantlõhestavat: Drugaaja nogaa bljääd!!!

Meil oli lennuväljal tiimitelk koos Küprose ja Horvaatia friiflaieritega, kes enne hüppeid väga tõsiselt uurisid kujundite kirjeldusi ja üritasid välja mõelda, kuidas neid võiks lennata, ja pärast hüpet rõõmustasid stiilis: “Great jump! We tried everything!” Meie palvel nad olid ka nõus meile presenteerima rõvedat sõimu serbohorvaadi keeles (seda keelt muide ei pidanud tegelt olemas olema), mis tõlgituna kõlas umbes niimoodi: ma ***** su ema ****, kolm korda!

Muidu sai ikka tavalisel viisil aega veedetud, täpsemalt siis jõime viskit, sõime austreid ja konnakoibi, lükkasime heinapalle mäenõlval asuvalt põllult alla ja olime üldse väga thoughtful & considerate, näiteks Rink hankis suure rasvase nälkja ja pani selle Antonile krae vahele, ja wolli muutis Antoni i-phone türgikeelseks. Plaanis oli ka Mardile tõestada homode olemasolu (Mart ei usu jumalasse ega homodesse, kuna tema arvates mõlemad on ebaloogilised), aga me ei suutnud üksikasjades kokkuleppele jõuda:)

Ja no põhimõtteliselt tiimiga reisimisest võib alaväärsuskompleksi saada. Alati neil on miskeid pretensioone minu kohta - küll ei ole piisavalt naiselik, liiga kuri, koledad tissid jpm. Vaatasin isegi igaks juhuks peeglist järgi, kas äkki ongi koledad. Aga ikka ei olnud. Homokari, ma ütlen. Kaalun pidžaama ostmist spetsiaalselt tiimireiside tarbeks.

Reedega sai meie võistlus läbi ja otsustasime õhtul tiba tõsisemalt juua, täpsemalt siis läksime Saarlouise linna baaridesse töllama. Kohalik rahvas ei olnud just kõige kirkam kogumik, Anton pidi mitu korda äärepealt pasunasse saama ja mina pidin umbkeelsetele sakslastele selgitama, miks minu sõbrad neid nii kahtlase pilguga vaatavad (no proovi siis selgeks teha, et Rinkil ongi igapäevaselt selline nägu:)

Mart ja wolli läksid õhtu edenedes ära magama, aga ülejäänud miskipärast jätkasid joomist. Ei ole teada, kui palju alkoholi sel õhtul täpsemalt meie pool hävitatud sai, aga lõpuks Rink üritas varastada tänaval seisvat pitsaautot. Etsiis Rink üritas Antoni postkasti võtmetega pitsaautot käima panna, Anton üritas mingeid juhtmeid lühisesse ühendada ja mina üritasin neid auto juurest minema ajada (minu prognoosivõime pakkus kohe välja mitu erinevat versiooni sellest, mis hakkab juhtuma, kui auto käima läheb, ja ükski neist ei olnud vähimalgi määral positiivne).

Auto õnneks siiski käima ei läinud, niiet Rink varastas selle asemel nokamütsi ja kaks pesulõksu, mille ta hiljem paigutas magava wolli jorri otsa (esimesed paar katset läksid targetist mõnevõrra mööda, aga püsivus viis sihile:) Wolli seda teguviisi väga heaks ei kiitnud, aga ega meie kui thoughtful & considerate tiimikaaslased ei naernud ka üldse muidugi ja videot ka ei teinud:)

Ja siia lõppu veel see info, et me otsime uut tiimikaaslast (ei, me ei jootnud Marti surnuks, vaid ta soovib edaspidi rohkem suusaspordile pühenduda). Eks näis, kuidas see õnnestub.