Rubriigist LUPUS EST: Empuria Sequential

Niisiis,

käisime tiimiga (tegelt 3/5 tiimiga) Empuriabravas 32-way sequential üritusel. See oli siis selline üritus, kuhu tuli kokku 80 korralike oskustega skydiverit, et erinevaid keerulisi kujundeid lennata.

Ma täitsa mõtlesin, et kas seda postitust üldse kirjutada või mitte, sest no pole midagi teha, kogu jutt on Antonist:) Tuukrist on siin kirjutada niipalju, et Tuuker hüppas muudkui lennukist välja ja lendas otse kujundisse õige koha peale ja õhtuti jõi kõvasti õlut, nothing new. Samas siin on ju tegemist Tuukri blogiga, mitte ütleme tupsublogiga. Aga Anton arvas, et võib kirjutada küll, so here we go.

Reis siis algas sellega, et Anton jäi Tallinna lennujaama securitys oma varjust ilma. Ma pole sellist asja veel näinud, et mingi maailma nurga security langevarju läbi ei lase, aga nüüd Tallinna lennujaamas see juhtus. Passisid seal ümber pool tundi nagu lambakari, selle aja peale muidugi juba lennuk tahtis ära lennata. Etsiis värava juures tüübid parajasti esinesid mulle presentatsiooniga, miks nüüd kohe tuleb värav kinni panna, ja mina esinesin neile presentatsiooniga, miks mitte mingil juhul ei tohi praegu väravat kinni panna, kui Anton saabus suure jooksuga ümber nurga. Ilma varjuta:)

Seega siis Anton rentis Empuria DZ-st kogu ürituse aja nende kõige väiksemat varju (Safire 169, parajate homovärvidega), maksis selle eest hingehinda ja maandus käpuli, sest ega see ei fleerinud kah liiga hästi:) A ma ütleks, et see läks veel isegi hästi - vabalt oleks võinud ka õpilasranitsa ja Navigator280 saada:)

Empurias oli ilm suurepärane ja hüppasime kogu aja, aga erinevatel põhjustel siiski üle 4 hüppe päevas ei saanud. Lisaks selgus, et kui 16-wayga ikka punkte tuli, siis 32-wayga oli ka esimese punkti kokkusaamine päris keeruline.

Kuigi kõik üritasid suure hoolega.

Näiteks Anton, kes trügis exitil hoolega uksest välja, keel hammaste vahel. Mispeale aga keegi anonüümne kaaslangevarjur pani kogemata Antonile lõuksi, mispeale Anton hammustas oma keelde suure augu sisse.

Selle peale hakkas enamus hüppajaid eestlasi tiba imelikuks pidama, sest üks tüüp pidevalt käis ringi sellise näoga, nagu kuum kartul oleks suus, ja kulutas enamuse hüppevabast ajast oma I-Phone peeglisse vahtimisele, keel suust väljas:) Lisaks Antoni jutt järgnevatel päevadel kõlas umbes niimoodi: blaablaablaa blaa blaa blabla blaa. Ega keegi midagi aru ei saanud, aga me ütlesime muudkui jaa-jaa, sest seda oli lihtsalt niisama tore kuulata:)) Selgus siiski, et joomisel auguline keel Antonile probleeme ei tekitanud, mistõttu ei realiseerinud minu lootus tema õlled ära juua.

Paari päevaga paranes Antoni keel jälle ära, aga siis tal tekkis järgmine probleem - träkkimise ajal hakkas hammas valutama:)

Ja järjekordselt nägime, et naiste koefitsent töötab - Marco andis mulle ühes toredas kujundis outfacing sloti, mis mind väga rõõmustas. Rink ja Anton näiteks ei saanud mingit lahedat slotti:) Lendasin siis kenasti kohale ja keerasin jalad kujundisse (kujund oli juba suht koos), kui äkki minu nina eest lendas viuhti vastupäeva mööda mingi imelik satelliit. Jõudsin just mõelda, et eitea mis kahtlane homoahv see nüüd oli, kui ta tuli uuesti viuhti minu eest läbi. Aga alles siis, kui ta kolmandat korda tiiruga tuli, siis ma sain aru, et see on tegelt Anton, kes on kujundi alla kukkunud ja paanikasse sattunud:) Igatahes sellest hüppest tuli ka päris lahe video, arvestades seda ilusat 31-way kujundit koos kujundi ümber tiirleva satelliidiga:D

Lõpuks kahjuks pidime Hispaaniast jälle ära tulema. Märtsis läheme tagasi:)

Talv

Väljas külm ja pime, varsti hakkab lund ka veel sadama:(

Lugesin kompetentsete inimeste artiklist, et kui päikest ei ole, siis peab kindlasti sööma D-vitamiini, muidu suur jama. Ostsin selle jutu peale apteegist kalamaksaõli, aga see krt on nii kohutava maitsega, et ma kipun selle võtmist very conveniently kogu aeg ära unustama.

Hüppamisest on ka liiga kaua aega möödas, obviously. Täna öösel nägin unes, et minu ukse taha ilmus punt Kalašnikovidega relvastatud sõjaväelasi, kes väitsid, et ma pean nüüd kohe sõjaväkke minema ja hüppama seal iga päev kohustuslikus korras lennukist alla. Kahjuks see kaunis unenägu lõppes liiga kiiresti ära:(

Sõber Pirtsul on blogis huvitav rubriik Väikesed asjad, mis teevad rõõmu. Üritasin endale ka nimekirja välja mõelda, aga see polnudki liiga lihtne. Hetkel on nimekiri järgmine:

1. Kimura
2. ???
3. ???

Möhh.

Tegus nädalavahetus

Nädalavahetus oli päris edukas - palju vajalikke asju sai tehtud.

Reede õhtul käisime töökaaslastega bowlingut mängimas ja Eesti-Iiri jalgpalli vaatamas. Bowlingus üritasin kõige paremat, aga läks ikka nii nagu alati… noh ja igaüks teab, kuidas jalgpall läks:) Aga samal ajal baaris oli happy hour, kus sai kaks õlut ühe hinnaga – see parandas asja natuke.

Siis laupäeval ma avastasin, et hädasti on tarvis minna Tartusse sealse jitsirahvaga sparrima.

Tartlased on juba läbi aastate rääkinud, et neil on trennis kõik kohad naisi täis – aga kui mina seal olen käinud, siis pole see naistekari küll urust välja tulnud mati peale. Aga seekord juhtus uskumatu lugu - tervelt 5 naist oli kohal, kes kõik tahtsid kohe minuga sparrida. Great success.

Ma polnd gi-ga sada aastat teinud, aga tundus päris tore. Gi on üldse üks tore asi, seni kui sa ise peal oled – kraba aga gi-st kinni ja ära lahti lase ja kõik töötab:)

Seekord miskipärast õnnestus kätte saada suurem hulk americanasid, mida Tallinnas tavaliselt keegi ei anna. Lisaks mõned armbarid ja üks päris ilus giljo, mille osas soovitasin esitada kõik pretensioonid Ronile, kes selle giljo mulle õpetas. Noh ja see gi-kägistus mountist on ka väga tore asi, mulle meeldib:)

Pärast tartlastega sparrimist panin kiirelt edasi Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupeole.

Dresscode oli Scary Stuff.

Mõtlesin panna valge voodilina ümber ja olla Valge Daam, aga kahjuks kõik mu voodilinad on musta värvi. Pöördusin sama küsimusega väiketuukri poole, kellel samuti ühtki valget lina polnud, küll aga ta pakkus mulle üht lillelist, extra scary:) Lõpuks otsustasin siiski minna kui Tuuker - Eriti Hirmus Elukas. Töötas küll.

Pidu oli lahe, muuhulgas sai Anton Aasta Muna (oma suurepärase varjupakkimisvägitüki eest) ja Rinkile anti pidulikult üle tema Facebooki konto. Rink vandus karmi kättemaksu kõigile, kes selle FB asjaga seotud olid - mis tähendab eelkõige wollit ja Antonit, aga mul on kuri kahtlus, et Rink loeb ka mind süüdlaste hulka. Seda öeldes oli Rinkil peas Rinki Neljas Nägu, seega tundub, et asi on tõsine. Tuleb olla valvel!!

Magama jõudsin miski kella 5 paiku ehk, aga poole tunni pärast ajas mind üles Elo, kes lihtsalt luksus nii kõvasti, et aknaklaasid värisesid. Kujutage nüüd ette seda situatsiooni - sina magad rahulikult, kui äkki hiilib tuppa sisse Elo, kes siis pimedas teeb umbes selliseid hääli: kribin-krabin... HÕKK! ... kribin-krabin... HÕKK!!!

Lisaks oli meil laest üks lambipirn alla kukkunud, mistõttu kogu põrand oli klaasikilde täis ja Elo tallas nende otsas kah. Ma olin suht kindel, et küll me endale purjus peaga mõne killu jalga astume, aga uskumatul kombel oli mul meeles hommikul peldikusse minnes saapad jalga panna. Küll aga Elot natuke häiris see pilt hommikusest saabastega tuukrist:)

Pühapäeval käisime suurepärast sushit söömas (angerjas on minu eriline lemmik viimasel ajal, päriselt ka:), aga targu hoidusin sinna kõrvale Iiri kohvidest ja kokteilidest. Ega mina ei ole miski alkohoolik. Mitte nagu tiimikaaslane Kaic, kes eile õhtul hävitas 4,5 liitrit õlut, 5 muna, 400g sinki, viina kiluvõileibadega ja magustoiduks rummi teega:)

Ja lõpuks veel üks üleskutse Universumile:

et kui Kuri Saatus on ühe asja ikka nii korralikult nässu keeranud, et paranemise märke üldse kuskilt ei paista, siis kas ei oleks ausa mängu seisukohalt õiglane, et mõni teine teema jällegi läheks eriti edukalt??? Ma küll leian, et see oleks universumi tasakaalu mõttes vajalik. Ma siis võtaks näiteks palju raha, thank you very much! Jään ootama.

Rubriigist Jits & co: SBG Manchester

Kuna sõber Karlil on Manchesteris uus uhke gym, siis meil Heliniga tekkis plaan minna uurima, kas äkki ka inglasi on tore peksta.

Oli küll:)

Manchesteri gymis oli pakkuda päris palju rahvast, s.h. üks naispurplebelt (ma sain aru, et ta tuli üldse ainult meie pärast välja), paar värvilise vööga suuremat tüüpi ja suur valik whitebelte. Ja kõik tahtsid kohe meiega sparrida. Eriti lahe. Sinna võiks teinekordki minna.

Manchesteri gymis oli selline traditsioon, et sparriti tund aega järjest, 5 min roundide kaupa, ja roundide vahel oli ainult miski 15 sek pausi. Mis oli mulle ok, ainult ma ei viitsinud siis roundide vahel käia vett joomas ja viimases roundis läks jalg krampi. See oli väga naljakas ja tuli kohe meelde Mart, kellel kunagi tuuletunnelis sama asi juhtus, ja lendas ringi nagu lastud vares:) Õnneks ma olin parajasti halfguardis, kus nagunii jalga ei pidanud väga liigutama.

Pika sparri edu võti on see, et pole mõtet järjest vastaseks valida värviliste vöödega või eriti tugevaid tüüpe, vaid vahepeal tuleb võtta whitebelte, kellel saab mountis istuda – nii ei väsi ära.

Gym ise on selline:
Gymis on täisvarustuses invaWC, haa haa:
Karli polnud ammu näinud, aga rõõmuga võib tõdeda, et ta pole muutunud. Paar näidet:

* Kaks tüüpi tegid parajasti MMA sparri (ja Karl coachis neid), kui järsku üks niiskel matil libises ja kukkus selili, jalad taeva poole. Tabades selle käigus teist tüüpi jalaga otse kümnesse. Mispeale see kukkus kahe käega jalgevahet hoides nägupidi matti ja tegi seal artikuleerimata häälitsusi, ja Karl hõikas: Go die over there in the corner - we need the space!

* Olime parajasti suurema pundiga minemas ilutulestikku vaatama, kui Karl äkki ütles surmtõsise häälega: And now, before we go out, let`s pray all together!
Mispeale siis Karl, Karli naine, 10-aastane tütar ja 5-aastane poeg kõik panid käed kokku ja seisid niimoodi tõsise näoga üksteise kõrval. Ma juba sain aru, et asi on kahtlane, aga Helin vist refleksist pani kah käed kokku – mispeale kogu Karli punt hakkas kõva häälega naerma ja üles-alla hüppama:)

* Ja kui me Heliniga ühel öösel koju tulime, siis Karl oli ennast ukse taha pimedasse ära peitnud, ja nagu Helin sisse astus, siis ta röögatas sealt: MUHHAHHAHHAA!!! Mispeale Helin hüppas poole meetri kõrgusele õhku, aga siis üllatuslikult kõndis edasi, Karli poole vaatamata:)

Tahtsime Karlile järgmisel päeval sedasama nalja tagasi teha, aga me kahlustasime, et tema reaktsioon sellisele üllatusele võiks olla tiba erinev ja hõlmata muuhulgas mõnd spontaanset rusikahoopi, mida oleks ehk parem vältida:)

Laupäeva õhtul käisime väljas, eesmärgiga juua palju alkoholi ja vaadata koledaid inglasi. Mõlemad eesmärgid said täiega täidetud. Õhtused inglased on ikka erakordselt koledad. Võib-olla aitaks, kui nad valiks riided, kuhu nende hiiglaslik tagumik ka tegelikult sisse mahub - aga noh, siis poleks jälle nii huvitav vaadata.

Saime tuttavaks ühe U.S. military tüübiga (kelle vastus kõigile probleemidele oli ümbruskond Semtexiga puhtaks lasta), ühe poolakaga ja hulga norrakate ja rootslastega, kellel olid peas uskumatud pedesoengud. Jõime suurel hulgal imelikke kokteile, millest polnud teada, mis seal sees täpselt oli. Ei tuvastanud, et oleks ühegi kokteili eest ise maksnud. Ei jäänud maha viimasest öisest trammist (hommikul kell 5 oli vaja hakata lennuväljale sõitma). Oli tore õhtupoolik.

Tänutäheks meie vastuvõtmise eest kinkisime Karlile suure pudeli rummi ja vannipardi, mille me enne kenasti ära dekoreerisime.

Igatahes oli tore ja Manchesteri on plaan kindlasti veel minna, eriti arvestades fakti, et kevadest lendab sinna ka Ryanair reedeti ja esmaspäeviti.