Rubriigist LUPUS EST: Empuria Sequential

Niisiis,

käisime tiimiga (tegelt 3/5 tiimiga) Empuriabravas 32-way sequential üritusel. See oli siis selline üritus, kuhu tuli kokku 80 korralike oskustega skydiverit, et erinevaid keerulisi kujundeid lennata.

Ma täitsa mõtlesin, et kas seda postitust üldse kirjutada või mitte, sest no pole midagi teha, kogu jutt on Antonist:) Tuukrist on siin kirjutada niipalju, et Tuuker hüppas muudkui lennukist välja ja lendas otse kujundisse õige koha peale ja õhtuti jõi kõvasti õlut, nothing new. Samas siin on ju tegemist Tuukri blogiga, mitte ütleme tupsublogiga. Aga Anton arvas, et võib kirjutada küll, so here we go.

Reis siis algas sellega, et Anton jäi Tallinna lennujaama securitys oma varjust ilma. Ma pole sellist asja veel näinud, et mingi maailma nurga security langevarju läbi ei lase, aga nüüd Tallinna lennujaamas see juhtus. Passisid seal ümber pool tundi nagu lambakari, selle aja peale muidugi juba lennuk tahtis ära lennata. Etsiis värava juures tüübid parajasti esinesid mulle presentatsiooniga, miks nüüd kohe tuleb värav kinni panna, ja mina esinesin neile presentatsiooniga, miks mitte mingil juhul ei tohi praegu väravat kinni panna, kui Anton saabus suure jooksuga ümber nurga. Ilma varjuta:)

Seega siis Anton rentis Empuria DZ-st kogu ürituse aja nende kõige väiksemat varju (Safire 169, parajate homovärvidega), maksis selle eest hingehinda ja maandus käpuli, sest ega see ei fleerinud kah liiga hästi:) A ma ütleks, et see läks veel isegi hästi - vabalt oleks võinud ka õpilasranitsa ja Navigator280 saada:)

Empurias oli ilm suurepärane ja hüppasime kogu aja, aga erinevatel põhjustel siiski üle 4 hüppe päevas ei saanud. Lisaks selgus, et kui 16-wayga ikka punkte tuli, siis 32-wayga oli ka esimese punkti kokkusaamine päris keeruline.

Kuigi kõik üritasid suure hoolega.

Näiteks Anton, kes trügis exitil hoolega uksest välja, keel hammaste vahel. Mispeale aga keegi anonüümne kaaslangevarjur pani kogemata Antonile lõuksi, mispeale Anton hammustas oma keelde suure augu sisse.

Selle peale hakkas enamus hüppajaid eestlasi tiba imelikuks pidama, sest üks tüüp pidevalt käis ringi sellise näoga, nagu kuum kartul oleks suus, ja kulutas enamuse hüppevabast ajast oma I-Phone peeglisse vahtimisele, keel suust väljas:) Lisaks Antoni jutt järgnevatel päevadel kõlas umbes niimoodi: blaablaablaa blaa blaa blabla blaa. Ega keegi midagi aru ei saanud, aga me ütlesime muudkui jaa-jaa, sest seda oli lihtsalt niisama tore kuulata:)) Selgus siiski, et joomisel auguline keel Antonile probleeme ei tekitanud, mistõttu ei realiseerinud minu lootus tema õlled ära juua.

Paari päevaga paranes Antoni keel jälle ära, aga siis tal tekkis järgmine probleem - träkkimise ajal hakkas hammas valutama:)

Ja järjekordselt nägime, et naiste koefitsent töötab - Marco andis mulle ühes toredas kujundis outfacing sloti, mis mind väga rõõmustas. Rink ja Anton näiteks ei saanud mingit lahedat slotti:) Lendasin siis kenasti kohale ja keerasin jalad kujundisse (kujund oli juba suht koos), kui äkki minu nina eest lendas viuhti vastupäeva mööda mingi imelik satelliit. Jõudsin just mõelda, et eitea mis kahtlane homoahv see nüüd oli, kui ta tuli uuesti viuhti minu eest läbi. Aga alles siis, kui ta kolmandat korda tiiruga tuli, siis ma sain aru, et see on tegelt Anton, kes on kujundi alla kukkunud ja paanikasse sattunud:) Igatahes sellest hüppest tuli ka päris lahe video, arvestades seda ilusat 31-way kujundit koos kujundi ümber tiirleva satelliidiga:D

Lõpuks kahjuks pidime Hispaaniast jälle ära tulema. Märtsis läheme tagasi:)