Joodiku elulugu

Jah, mu õde arvab, et parim kingitus mulle on konjakiplasku:)

Lisaks mul on õnnestunud üliodava hinnaga hankida paar 3-liitrist pakki head veini. Nüüd tuleks korraldada üks tõsisem jooming, aga ma ei tea täpselt, kuidas seda Parasummeri ja muude plaanide vahele ära mahutada.

Kuigi - 5. juunil on UFC Light Heavyweight Title Bout - Forrest Griffin vs Rampage Jackson. Misiganes see tulemus ka olema saab, üks on kindel - see nõuab küll kõvemat joomist!

Tänane progress

Täna õhtul oli lahe hüppepäev, sain 4 hüpet ja oleks äärepealt viiendagi saanud, aga sellega juhtus alljärgnev lugu...

Kuna tuul oli suht nullis, siis ma leidsin, et oleks hea mõte ära teha esimene hüpe tandemvarjuga. Asi läks tiba kiireks ja avastasin, et tandemiga kannatab hooga lennuki poole sprintida küll:)

Aga selle tulemusena ma kontrollisin maa peal üle ainult need asjad, millele lennukis ligi ei saa. Ja kui ma siis lennukis 3km peal hakkasin oma tavalise kamakontrolli ringiga peale, siis vasaku riseri kolmrõngaste juures ma ei suutnud oma silmi uskuda ja ütlesin juurde umbes niimoodi: Mähh?? Möhh?!??

Ja nii ma tulingi lennukiga alla. Võib juhtuda, et tüüp, kes pani Icarus tandemi põhivarju ranitsa külge, loeb minu blogi... beware!!

Igatahes parandasin siis maa peal asja ära ja läksin teisele katsele. Seekord oli kõik broo ja mul õnnestus isegi metsast eemale hoida, kuigi wingload selle varjuga oli umbes null.

Seega, progress on toimunud.

Detailplaneeringud

Jah, Suur Planeerija Tuuker on jälle asja kallal.

Teemaks siis see, kuidas saaks võimalikult palju head FS-i lennata ja võimalikult palju jitzi teha ja natuke õlut ja muid häid asju kah sinna vahele ära mahutada.

Muidugi on teada, et Kuri Saatus millalgi tuleb minu suurepäraseid plaane nässu ajama, a no ma vähemalt olen kõik võimaliku teinud, eksole?

Btw, Gryttjomis hakatakse lennuväljale ehitama gym-i, kuhu tuleb ka... maadlusmatt!
Mmm, gym lennuväljal... heaven on earth!:)

UPDATE: näe, juba ongi Kuri Saatus jälle kallal. Polndki seekord vaja kaua oodata, võimis?

Lisaks mul hakkab tekkima kahtlus, et ma vist pole päris normaalne. Või mis teie arvate?!?

The longest day in Spa

Eelmisel nädalal siis oli lugu nii, et pärast Basicu kõva laksutamist polnd enam hüpata saanud ja elu oli täitsa käest ära läinud. Ja nädalavahetuseks lubas täiesti kerses ilma. Ja mina olin kreepsu saamas.

Siis tuli CV jutuga, et Belgias Spa-s on just üritus nimega "the longest day in Spa" ja kui me kähku tema autosse kargame, siis me oleme seal 24h pärast kohal.

Muidugi ma teadsin, et kui nüüd Eestis siiski hüppeilma peaks olema, siis ma olen Kuusikult puudu ja on suur jama. Aga jah, eks julge hundi rind on rasvane ja hakkasimegi muudkui sõitma ja 27 tunni pärast olime Belgias kohal. Poolas oli kell neli hommikul 2,5-tunnine ummik, aga Saksamaal tõmbasime kurvid sirgeks ja ajasime Volvo pikapile 190km/h sisse ja jõudsimegi keskpäeva paiku Spa lennuväljale.

Siis tuli välja, et Eestis siiski kah hüpatakse ja üllatus! tuukrit Kuusikul ei ole. Tra!!! Aga ega polnd enam midagi teha.

Spa-s asusime siis hooga hüppama ja tuligi inimese tunne tagasi esimest korda pärast Basicut. Jiihaa!!:)

Spa load organiser ja kaameramees Rob on vist minu hingesugulane, tema arust kah on Tibu kõige ilusam vari, mis üldse olemas on:) Rob käis spetsiaalselt minu kõrval oma varju pakkimas, et saaks Tibu vaadata, ja kui ma Tibuga maandumisalalt tulin, siis ta karjus kõrval stiilis "Wow, sexy!" ja uskuge mind, see ei käinud mitte minu, vaid Tibu kohta;)

Vahepeal tegime koos pundi belglastega kahese baasiga zooloadi moodi asja. Baas oli päris aeglane ja keegi eriti külge ei saanud. Aga muidugi Eesti bigwaykunnid olid kenasti kohal ja tõmbasid ka ühe allakukkunud belglase kujundi alt välja:) Tüüp käis pärast meid kenasti tänamas ja puha.

Päeva lõpupoole tegime 18way Skyvanist. Skyvani rambist mahub kolm inimest kõrvuti välja hüppama ja üldse on see väga broo bigway lennuk. Bigway ise koosnes väga erineva leveliga hüppajatest. Minu meelest polnud just kõige parem plaan teha väikese kogemusega hüppajatest koosnevat 6way freeflying baasi, aga see selleks. Me olime koos kohaliku load organiseriga viimased diverid. Kui uks lahti tehti, siis load organizer vangutas pead ja ütles ilma erilise veendumuseta: "Ok, let`s see what we gonna get..."

Ja siis kogu see rahvas trügis korraga rambi peale, ainult mina koos selle load organiseriga jäime lennuki ninasse. Tüüp karjus küll, et "come back, come back, you`re gonna stall the plane!", aga suurem osa rahvast vist ei teadnudki, mida see lennuki stallimine tähendab ja ei teinud ka midagi selle vältimiseks.

Niisiis, nii me stallisimegi Skyvani ära:) Sest see punt rahvast läks laksti korraga rambist välja. Ja kui siis mina hakkasin lennuki ninast rambi poole jooksma, siis lennuk oli suht vabalangemises. Väga imelik tunne oli joosta, enda raskust üldse tunda ei olnud, nagu kaaluta olekus võimidagi:)
Bigwayst endast halligi välja ei tulnud, sest baas ei suuntud kokku tulla.

Sunset loadil tegime suure trackdive, siis kähku paar Belgia õlut ja paariks tunniks magama. Järgmise päeva sunrise load läks kell 5.30. CV ajas mind kella 5 paiku üles sõnadega: "Hei, 20 minuti call!":) Ja ausalt, ma pole kunagi enne näinud lennukitäit nii unise näoga langevarjureid:)

Koos sunrise loadiga saime siis kokku 7 hüpet ja siis sõitsime tagasi.
Saksamaal, 100km enne Poola piiri, läks auto kerse. Kliimaseadme trummel kiilus kinni ja tõmbas generaatori rihma pooleks. Kas te usute seda asja, et kui Volvol kliimaseade kerse läheb, siis auto enam ei sõida?!? Igatahes kutsusime siis saksa autoabi kohale. Tüüp vaatas kapoti alla ja ütles, et kaks kuni viis päeva. Siis järgnevad pool tundi mina üritasin remondimehele selgeks teha, kuidas täpselt ta selle kliimaseadme kohapeal ära peaks remontima, ja CV üritas mind tõlgina kasutades selgeks teha, kuidas tema arvates seda tuleks remontida. Pikapeale sai siiski selgeks, et selle Volvoga me lähemal ajal kuhugi ei sõida ja kolisime ümber Avisest laenutatud Opel Astra peale. Sellega tulime siis läbi Poola tagasi.

Nüüd oleme Kuusikul õlut joomas.
Hüppeilma pole.

Kuri saatus vol2

Eile sain trennis täiega molli.
Nüüd on üks huul täitsa valet värvi.
Ja täna oli Volkswageni audit. Ma tõesti ei tea, mis see sakslane sellest arvas, et siin Eestis naised siniste huultega ringi käivad:)

Lisaks see audiitor rääkis ainult saksa keelt ja jõlkus mul kaelas kogu jumala päeva ja nõudis sünkroontõlget. Ma juba mõtlesin, et ei lähegi minema, ausalt.

Ja varsti ma olen alkohoolik.

Kuri saatus

Jah, maailm JÄLLE ei suvatse töötada nii, nagu tuukri suurepärased plaanid ette näevad.

Jõudsin just koos uute õpilastega lennuväljale, kui järsku hakkas vihma sadama. Sadas järgmise hommikuni, siis tõusis tugev tuul ja õpilasi ei saanud ikka visata.

Lisaks oli mul plaan täna tandemhüpetega alustada, aga see tuul oleks mind küll Raplasse ära viinud koos kõige tandemvarjuga.

Ja lisaks kõigele Brita magneeto pani pillid kotti ja pidime nädalavahetusel üldse An2-ga lendama. Mis kõikus nagu krdi kummipaat mere peal. Hea et ei ropsind veel oma fullface sisse võimidagi.

Ja minu suurepärane strateegia teatud asjade parandamiseks viski kaanimise teel kah seekord ei töötanud.

Kiisu

Jah, mul on sõpru, kes usaldavad mulle pisikese valge kassipoja hoida:)

1000, vol2

Umbes selline näeb välja üks tuuker, kellel on jogurt peas:)

Basic Camp 2. nädal

Sel nädalal hüppasin Marko, Peteri ja Sethiga. Kaks esimest päeva läks üksteisega harjumiseks, aga alates kolmapäevast hakkas ikka päris häid hüppeid välja tulema. Küll oleks lahe, kui meil Eestis kah samal tasemel tiim oleks. Peter ja Seth polnd nõus Eestisse kolima kahjuks:)

Lisaks Joeyle ja Mattiasele saime seekord vahepeal ka Steve endale coachiks. Steve on hea coach, aga ta peaks tõesti kaaluma võimalust naiste coachimisel särk selga jätta, muidu ei jää kellelgi kujundid meelde:)

Reedel tegime siis väikese FS4 võistluse ja päeva lõpetuseks kaks väga ilusat bigwayd. Viimane oli lausa eriti ilus. Jihhaa!

Kohe pärast viimast bigwayd tegime Basicu grupipilte. Saime just pildid tehtud, kui järsku kargas kuskilt välja Joey suure kausitäie mustikajogurtiga ja virutas selle mulle näkku. Ikka selle 1000. hüppe puhul siis:) Kõigil olid fotikad käepärast, seega nüüd on olemas sada pilti jogurtikoll tuukrist:) Siinjuures peab mainima, et need teised kaks tegelast, kes kah parajasti 1000 hüpet täis said, ei saand miskit jogurtit näkku, seega ma näen siin teatud personaalset huvi Joey poolt:)

Õhtune pidu läks seekord rohkem kui natuke käest ära, sest asja alustati Absolute vodka ja mingi jubeda Rootsi napsi shottidega ja lõpuks ilmus kuskilt veel naerugaas välja. Hommikul avastasin ehmatusega, et keegi oli suutnud hankida ka fotograafilist tõendusmaterjali. Outch!

1000

Jah, mina olen nüüd Elaki ja võib-olla kogu tänapäeva Eesti esimene 1000 hüppega naisskygod.

1000. hüpe ise oli selline, et pidime meie Basicu tiimiga (mina, Marko, Seth ja Peter) ühe kena randomhüppe tegema. Kõik kriiperdame ja harjutame exitit ja värki ja kõik broo kuni üleval meie ees olev tiim ronib ukse peale ja hüppab välja... ja minu tiimi töllid panevad hooga uksest välja neile järele. Etsiis mina olen parajasti ukse peal grippi võtmas - järsku lennuk tühi, mina üksinda ukse peal umbes sellise näoilmega: ?!??

Siis ma kukkusin uksest välja nagu käkk. Saltod ja puha. Kõik on kaameras kah muidugi:)

Siis ma daivisin tiimile järele umbes selliste mõtetega et ah you fucking bastards!!!
Aga need olid eelmise grupiga kokku mingi kujundi teinud, kõik muidugi irvitavad hambad laiali. Mulle mingit kohta kujundis jäetud pole:) Läksin siis võtsin suvalisest kohast kinni. Siis nad jagunesid kaheks ja hakkasid keerutama. Ma lendasin muudkui ümber ringi ja mõtlesin, kust nüüd järgmiseks kinni krabada. Aga siis kukkus Marko kujundi alla ära ja ma läksin naksti tema koha peale:)

Igatahes oli väga lahe hüpe ja kõik said kõvasti naerda, minu üle põhiliselt:)
Aga nüüd mul on 1000 hüpet täis ja paluks minu poole edaspidi pöörduda sõnadega Teie Kõrgus:)