The longest day in Spa
Eelmisel nädalal siis oli lugu nii, et pärast Basicu kõva laksutamist polnd enam hüpata saanud ja elu oli täitsa käest ära läinud. Ja nädalavahetuseks lubas täiesti kerses ilma. Ja mina olin kreepsu saamas.
Siis tuli CV jutuga, et Belgias Spa-s on just üritus nimega "the longest day in Spa" ja kui me kähku tema autosse kargame, siis me oleme seal 24h pärast kohal.
Muidugi ma teadsin, et kui nüüd Eestis siiski hüppeilma peaks olema, siis ma olen Kuusikult puudu ja on suur jama. Aga jah, eks julge hundi rind on rasvane ja hakkasimegi muudkui sõitma ja 27 tunni pärast olime Belgias kohal. Poolas oli kell neli hommikul 2,5-tunnine ummik, aga Saksamaal tõmbasime kurvid sirgeks ja ajasime Volvo pikapile 190km/h sisse ja jõudsimegi keskpäeva paiku Spa lennuväljale.
Siis tuli välja, et Eestis siiski kah hüpatakse ja üllatus! tuukrit Kuusikul ei ole. Tra!!! Aga ega polnd enam midagi teha.
Spa-s asusime siis hooga hüppama ja tuligi inimese tunne tagasi esimest korda pärast Basicut. Jiihaa!!:)
Spa load organiser ja kaameramees Rob on vist minu hingesugulane, tema arust kah on Tibu kõige ilusam vari, mis üldse olemas on:) Rob käis spetsiaalselt minu kõrval oma varju pakkimas, et saaks Tibu vaadata, ja kui ma Tibuga maandumisalalt tulin, siis ta karjus kõrval stiilis "Wow, sexy!" ja uskuge mind, see ei käinud mitte minu, vaid Tibu kohta;)
Vahepeal tegime koos pundi belglastega kahese baasiga zooloadi moodi asja. Baas oli päris aeglane ja keegi eriti külge ei saanud. Aga muidugi Eesti bigwaykunnid olid kenasti kohal ja tõmbasid ka ühe allakukkunud belglase kujundi alt välja:) Tüüp käis pärast meid kenasti tänamas ja puha.
Päeva lõpupoole tegime 18way Skyvanist. Skyvani rambist mahub kolm inimest kõrvuti välja hüppama ja üldse on see väga broo bigway lennuk. Bigway ise koosnes väga erineva leveliga hüppajatest. Minu meelest polnud just kõige parem plaan teha väikese kogemusega hüppajatest koosnevat 6way freeflying baasi, aga see selleks. Me olime koos kohaliku load organiseriga viimased diverid. Kui uks lahti tehti, siis load organizer vangutas pead ja ütles ilma erilise veendumuseta: "Ok, let`s see what we gonna get..."
Ja siis kogu see rahvas trügis korraga rambi peale, ainult mina koos selle load organiseriga jäime lennuki ninasse. Tüüp karjus küll, et "come back, come back, you`re gonna stall the plane!", aga suurem osa rahvast vist ei teadnudki, mida see lennuki stallimine tähendab ja ei teinud ka midagi selle vältimiseks.
Niisiis, nii me stallisimegi Skyvani ära:) Sest see punt rahvast läks laksti korraga rambist välja. Ja kui siis mina hakkasin lennuki ninast rambi poole jooksma, siis lennuk oli suht vabalangemises. Väga imelik tunne oli joosta, enda raskust üldse tunda ei olnud, nagu kaaluta olekus võimidagi:)
Bigwayst endast halligi välja ei tulnud, sest baas ei suuntud kokku tulla.
Sunset loadil tegime suure trackdive, siis kähku paar Belgia õlut ja paariks tunniks magama. Järgmise päeva sunrise load läks kell 5.30. CV ajas mind kella 5 paiku üles sõnadega: "Hei, 20 minuti call!":) Ja ausalt, ma pole kunagi enne näinud lennukitäit nii unise näoga langevarjureid:)
Koos sunrise loadiga saime siis kokku 7 hüpet ja siis sõitsime tagasi.
Saksamaal, 100km enne Poola piiri, läks auto kerse. Kliimaseadme trummel kiilus kinni ja tõmbas generaatori rihma pooleks. Kas te usute seda asja, et kui Volvol kliimaseade kerse läheb, siis auto enam ei sõida?!? Igatahes kutsusime siis saksa autoabi kohale. Tüüp vaatas kapoti alla ja ütles, et kaks kuni viis päeva. Siis järgnevad pool tundi mina üritasin remondimehele selgeks teha, kuidas täpselt ta selle kliimaseadme kohapeal ära peaks remontima, ja CV üritas mind tõlgina kasutades selgeks teha, kuidas tema arvates seda tuleks remontida. Pikapeale sai siiski selgeks, et selle Volvoga me lähemal ajal kuhugi ei sõida ja kolisime ümber Avisest laenutatud Opel Astra peale. Sellega tulime siis läbi Poola tagasi.
Nüüd oleme Kuusikul õlut joomas.
Hüppeilma pole.
Siis tuli CV jutuga, et Belgias Spa-s on just üritus nimega "the longest day in Spa" ja kui me kähku tema autosse kargame, siis me oleme seal 24h pärast kohal.
Muidugi ma teadsin, et kui nüüd Eestis siiski hüppeilma peaks olema, siis ma olen Kuusikult puudu ja on suur jama. Aga jah, eks julge hundi rind on rasvane ja hakkasimegi muudkui sõitma ja 27 tunni pärast olime Belgias kohal. Poolas oli kell neli hommikul 2,5-tunnine ummik, aga Saksamaal tõmbasime kurvid sirgeks ja ajasime Volvo pikapile 190km/h sisse ja jõudsimegi keskpäeva paiku Spa lennuväljale.
Siis tuli välja, et Eestis siiski kah hüpatakse ja üllatus! tuukrit Kuusikul ei ole. Tra!!! Aga ega polnd enam midagi teha.
Spa-s asusime siis hooga hüppama ja tuligi inimese tunne tagasi esimest korda pärast Basicut. Jiihaa!!:)
Spa load organiser ja kaameramees Rob on vist minu hingesugulane, tema arust kah on Tibu kõige ilusam vari, mis üldse olemas on:) Rob käis spetsiaalselt minu kõrval oma varju pakkimas, et saaks Tibu vaadata, ja kui ma Tibuga maandumisalalt tulin, siis ta karjus kõrval stiilis "Wow, sexy!" ja uskuge mind, see ei käinud mitte minu, vaid Tibu kohta;)
Vahepeal tegime koos pundi belglastega kahese baasiga zooloadi moodi asja. Baas oli päris aeglane ja keegi eriti külge ei saanud. Aga muidugi Eesti bigwaykunnid olid kenasti kohal ja tõmbasid ka ühe allakukkunud belglase kujundi alt välja:) Tüüp käis pärast meid kenasti tänamas ja puha.
Päeva lõpupoole tegime 18way Skyvanist. Skyvani rambist mahub kolm inimest kõrvuti välja hüppama ja üldse on see väga broo bigway lennuk. Bigway ise koosnes väga erineva leveliga hüppajatest. Minu meelest polnud just kõige parem plaan teha väikese kogemusega hüppajatest koosnevat 6way freeflying baasi, aga see selleks. Me olime koos kohaliku load organiseriga viimased diverid. Kui uks lahti tehti, siis load organizer vangutas pead ja ütles ilma erilise veendumuseta: "Ok, let`s see what we gonna get..."
Ja siis kogu see rahvas trügis korraga rambi peale, ainult mina koos selle load organiseriga jäime lennuki ninasse. Tüüp karjus küll, et "come back, come back, you`re gonna stall the plane!", aga suurem osa rahvast vist ei teadnudki, mida see lennuki stallimine tähendab ja ei teinud ka midagi selle vältimiseks.
Niisiis, nii me stallisimegi Skyvani ära:) Sest see punt rahvast läks laksti korraga rambist välja. Ja kui siis mina hakkasin lennuki ninast rambi poole jooksma, siis lennuk oli suht vabalangemises. Väga imelik tunne oli joosta, enda raskust üldse tunda ei olnud, nagu kaaluta olekus võimidagi:)
Bigwayst endast halligi välja ei tulnud, sest baas ei suuntud kokku tulla.
Sunset loadil tegime suure trackdive, siis kähku paar Belgia õlut ja paariks tunniks magama. Järgmise päeva sunrise load läks kell 5.30. CV ajas mind kella 5 paiku üles sõnadega: "Hei, 20 minuti call!":) Ja ausalt, ma pole kunagi enne näinud lennukitäit nii unise näoga langevarjureid:)
Koos sunrise loadiga saime siis kokku 7 hüpet ja siis sõitsime tagasi.
Saksamaal, 100km enne Poola piiri, läks auto kerse. Kliimaseadme trummel kiilus kinni ja tõmbas generaatori rihma pooleks. Kas te usute seda asja, et kui Volvol kliimaseade kerse läheb, siis auto enam ei sõida?!? Igatahes kutsusime siis saksa autoabi kohale. Tüüp vaatas kapoti alla ja ütles, et kaks kuni viis päeva. Siis järgnevad pool tundi mina üritasin remondimehele selgeks teha, kuidas täpselt ta selle kliimaseadme kohapeal ära peaks remontima, ja CV üritas mind tõlgina kasutades selgeks teha, kuidas tema arvates seda tuleks remontida. Pikapeale sai siiski selgeks, et selle Volvoga me lähemal ajal kuhugi ei sõida ja kolisime ümber Avisest laenutatud Opel Astra peale. Sellega tulime siis läbi Poola tagasi.
Nüüd oleme Kuusikul õlut joomas.
Hüppeilma pole.
posted by Tuuker at 6:14 AM
<< Home