Attack of the Killer Icecream
Ilmselt tuleks alustada sellest, et kui me lennuväljal domiku talveks tühjaks tegime, siis seal külmkapis oli üks suur plastmasskarp maasikajäätist. Kuna samale õhtule oli plaanitud Tuukri punkris Elaki naistekas, siis võtsime jäätise kaasa, plaaniga see õhtul 20 naise peale nahka pista. Aga muidugi me jõime liiga palju veini ja jäätis läks meelest ära. Avastasin selle järgmisel päeval, kui läksin külmkapist spinatit võtma, aga see oli jäätise all kinni.
Kuna nimetatud jäätis oli taimerasva baasil ja ma ise seda süüa ei tahtnud, siis tekkis suurepärane plaan see minema visata. Kui juba 3 nädalat oli mööda läinud, ilma et mul kordagi oleks välja minnes meelde tulnud külmkapist jäätis kaasa võtta, siis võtsin ja tõstsin jäätise ukse kõrvale valmis. Pärast seda läks muidugi veel mitu päeva mööda, ilma et see teema kuidagi edasi oleks arenenud.
Aga eile oli sõber Aatomik kutsunud mind enda poole sööma ja õlut jooma. Aatomikul nimelt oli uus makaronivalmistamise masin, mida ta tahtis meie peal ära proovida (ette rutates võib ütelda, et olid küll head makaronid - aga makaroniroogade headuse määrab tegelikult ära ikka see pläust, mida makaronide peale pannakse - aatomiku tehtud pläust oli väga maitsev ja ega ilmselt suurt vahet poleks olnd, mis makarone sinna sisse panna).
Anyway, Aatomiku poole minnes tuli mulle see jäätis lõpuks meelde ja võtsin selle välja kaasa. Aga kuidagimoodi (mingi karmavõla tõttu ilmselt) pääses see jäätisekarp enne prügikasti jõudmist mul käest lahti ja kukkus maha, mispeale 5 liitrit vedelat jäätist absoluutse täpsusega mulle pükste peale kargas. Tõesti, kogu see jäätis oli minu peal, maha põhimõtteliselt ei läinudki midagi.
Kuna ma arvasin, et Aatomik ei hindaks seda eriti kõrgelt, kui ma ilmuksin tema poole üleni roosa jäätisega kaetult, siis ma läksin tuppa tagasi ja vahetasin riided ära, mistõttu ma jäin Aatomiku poole hiljaks, aga õnneks ei makakad ega õlu ei olnud veel otsa saanud.
Peale selle jäätiserünnaku on kuri saatus üldse viimasel ajal aktiivne olnud, näiteks saapad läksid katki, jooksin peadpidi vastu auto pagasnikut ja sain kulmu peale cut`i (samas väiketuuker lõi endale auto uksega muhu pähe, niiet võib-olla see on perekonna viga), punkri aken ei lähe enam kinni, D-vitamiin sai otsa, toas on kuri kärbes, keda pole kätte saanud, hommikuti jään igale poole hiljaks, kuna ilm on pime ja ma lihtsalt ei ärka üles (võib ka olla seotud faktiga, et D-vitamiin sai otsa), müts on kuhugi kadunud, nõud on pesemata jpm.
Üldse, et siin parasvöötmes talveperioodil mitte igavusse surra (või alkoholimürgitusse), siis tuleb ikka tõesti midagi välja mõelda. Järgmise projektina on näiteks lähemal ajal plaanis astuda Kaitseliitu. Loodan, et mu perearst ikka kirjutab alla tõendile, et mul ei ole psühhiaatrilisi probleeme (loodetavasti ta ei hakka küsima, miks mul kulm katki on - ja seda jäätise lugu ei tasu ka igaks juhuks mainida).
Kuna nimetatud jäätis oli taimerasva baasil ja ma ise seda süüa ei tahtnud, siis tekkis suurepärane plaan see minema visata. Kui juba 3 nädalat oli mööda läinud, ilma et mul kordagi oleks välja minnes meelde tulnud külmkapist jäätis kaasa võtta, siis võtsin ja tõstsin jäätise ukse kõrvale valmis. Pärast seda läks muidugi veel mitu päeva mööda, ilma et see teema kuidagi edasi oleks arenenud.
Aga eile oli sõber Aatomik kutsunud mind enda poole sööma ja õlut jooma. Aatomikul nimelt oli uus makaronivalmistamise masin, mida ta tahtis meie peal ära proovida (ette rutates võib ütelda, et olid küll head makaronid - aga makaroniroogade headuse määrab tegelikult ära ikka see pläust, mida makaronide peale pannakse - aatomiku tehtud pläust oli väga maitsev ja ega ilmselt suurt vahet poleks olnd, mis makarone sinna sisse panna).
Anyway, Aatomiku poole minnes tuli mulle see jäätis lõpuks meelde ja võtsin selle välja kaasa. Aga kuidagimoodi (mingi karmavõla tõttu ilmselt) pääses see jäätisekarp enne prügikasti jõudmist mul käest lahti ja kukkus maha, mispeale 5 liitrit vedelat jäätist absoluutse täpsusega mulle pükste peale kargas. Tõesti, kogu see jäätis oli minu peal, maha põhimõtteliselt ei läinudki midagi.
Kuna ma arvasin, et Aatomik ei hindaks seda eriti kõrgelt, kui ma ilmuksin tema poole üleni roosa jäätisega kaetult, siis ma läksin tuppa tagasi ja vahetasin riided ära, mistõttu ma jäin Aatomiku poole hiljaks, aga õnneks ei makakad ega õlu ei olnud veel otsa saanud.
Peale selle jäätiserünnaku on kuri saatus üldse viimasel ajal aktiivne olnud, näiteks saapad läksid katki, jooksin peadpidi vastu auto pagasnikut ja sain kulmu peale cut`i (samas väiketuuker lõi endale auto uksega muhu pähe, niiet võib-olla see on perekonna viga), punkri aken ei lähe enam kinni, D-vitamiin sai otsa, toas on kuri kärbes, keda pole kätte saanud, hommikuti jään igale poole hiljaks, kuna ilm on pime ja ma lihtsalt ei ärka üles (võib ka olla seotud faktiga, et D-vitamiin sai otsa), müts on kuhugi kadunud, nõud on pesemata jpm.
Üldse, et siin parasvöötmes talveperioodil mitte igavusse surra (või alkoholimürgitusse), siis tuleb ikka tõesti midagi välja mõelda. Järgmise projektina on näiteks lähemal ajal plaanis astuda Kaitseliitu. Loodan, et mu perearst ikka kirjutab alla tõendile, et mul ei ole psühhiaatrilisi probleeme (loodetavasti ta ei hakka küsima, miks mul kulm katki on - ja seda jäätise lugu ei tasu ka igaks juhuks mainida).
posted by Tuuker at 8:24 AM
|
