Rubriigist Jits @ co: Priidu Ironman

Kuna Priit sai mõni aeg tagasi USAs musta vöö, siis eile me tulime kõik matile kokku, et talle traditsiooniliselt peksa anda. Ma küll ei olnud sealt Inglismaa-reisilt saadud külmetusest veel päris paranenud, aga seda võimalust ei saanud ometigi mööda lasta.

Btw, Priit peaks tõesti ette vaatama seal erinevates imelikes riikides reisides. Omal ajal Rootsist ta sai külge soja latte jms ja nüüd USAst on ka miskeid koledaid võõramaa kombeid kaasa tulnud - eks me üritame ära kannatada, ehk läheb üle.

Kuna jitsi blackbeltidega pole Eesti väga laiata (koos Priiduga on neid nüüd 2), siis ma olengi ennemalt osalenud ainult ühel blackbelti Ironmanil (tegemist oli siis Martiniga, kelle käest ma kogemata sain käeluku ja sinna läks minu esimene ja viimane võimalus ever Martinit subida).

Ironmani rullid algavad alati valgetest vöödest ja siis järjest edasi kõrgemate vööde poole. Priidu üritusele oligi kohale tulnud hulk suuri ja raskeid whitebelte (isegi raskemaid kui Priit ise), mistõttu tal tuli pidevalt vältida kimonosse topitud sadade kilode all lömastatud saamist. 

Kui rullimise järjekord minuni jõudis, siis Priit oli juba täitsa kapsas, aga nagu ma läksin kimurat tegema, nii tal kohe tekkis äkiline motivatsioonipuhang ja ärkas ootamatult ellu. Vahepeal sain isegi juba käe kätte (Priit ka pärast tunnistas, et oli hea pressure ja ta juba hakkas kartma, et äkki tulebki ära), aga siis ta kasutas oma 90-kilose blackbelti tehnikaid (ehk siis kukkus rabelema nagu loom) ja kimura läks käest ära. Kokkuvõttes oli igatahes tegemist suure ebaõiglusega, eriti arvestades fakti, et pärast minuga rullimist viskas Priit jälle käpad taeva poole ja sai järgmise poole minuti jooksul miski 5 subi. 

Siia juurde illustratsioon mitte enam kõige värskemast Priidust, kes parajasti valmistub rullima Harryga.

Lõpuks läks siiski kõik hästi, Priit jäi (napilt) ellu ja enamus whitebelte on ka jätkuvalt ühes tükis. Ja ma läksin tegin Marielile kohe viis kimurat järjest, et ikka oleks õiglus maa peal jalule seatud. 

Muuseas - Ron on kuskilt saanud uue SBG kirjaga rashguardi, mis on valge ja puhas ja nats gay ja millega ta ei raatsi rullida, vaid ainult annab trenne, et teda ikka peetaks viisakaks ja korralikuks treeneriks. Kuna Roni nägemuses, kui ta annaks trenne vanas kulunud verepritsmetega särgis, siis käiks trennis ainult mina ja veel 3 inimest, kes on samasugused nagu mina. Sest statistilist tõenäosust arvestades peaks need 3 minu moodi inimest kuskil eksisteerima. Kui keegi neist kolmest seda juttu siin loeb, siis võtke palun ühendust ja lähme tekitame Ronile rabanduse.

Rubriigist Lupus EST: jälle Bedfordis

Käisime siis jälle tiimiga tunnelis lendamas. 

Tupsu meil jääb Tallinna lennujaama alati hiljaks ja siis tormab kohale viimasel hetkel, keel vesti peal. Seekord esimest korda ta jõudis lennujaama õigel ajal - või vähemasti sel ajal, mida ta ise pidas õigeks ajaks. Tegelikult ta mingil arusaamatul põhjusel tuli tund aega enne õiget aega. Mis on siiski juba suur improvement võrreldes eelnevate kordadega, keep up the good work.

Lendamine paraneb jätkuvalt. Vahel juba hakkab tekkima tunne, et tiim teeb täitsa koostööd omavahel. Tupsu ei anna enam nii palju keysid ka - kuigi siin on ilmselt veel suur töö vaja ära teha, enne kui ta selle jama päris ära lõpetab.

Lupuse tiimi eripära on see, et tagumine tükk koosneb suurtest affidest (Rink ja Kaic), kaaluvahe esimese ja tagumise tüki vahel on peaaegu 40kg. Iga järgneva campi ajal on Rink jälle paar kilo juurde võtnud. Seekord oli lisaks Rinkile ka Kaic paar kilo juurde võtnud, mis Rinki kohutavalt rõõmustas. Minul ja Antonil ei ole endiselt õnnestunud kaalu olulisel määral suurendada, mistõttu me kanname lennates kokku miski 15kg tina. 

Kui me parajasti järgmise sessiooni hüppeid läbi kõndisime (seda nimetatakse muide "tantsimiseks"), astus Kaic kogemata Rinkile varba peale. Mispeale Rink hüppas ühe jala peal ringi, Kaic passis süüdlasliku näoga kõrvad lontis ja Anton sai naerukrambid, kuna tema nägemuses on meil tiimis kaks ninasarvikut ja nüüd üks astus teisele peale.

Üldiselt meie tiim on naljade suhtes üpris valiv ja ei naera millegi peale, mis ei ole vähemalt 7 punkti 10st. Välja arvatud Tupsu aadressil tehtavad naljad - siis sobivad juba ka 2-punktised.

Rink teeb aeg-ajalt kummalisi kinnisvaranalju ja siis naerab nende peale, samal ajal kui ülejäänud tiim teda hämmeldunud näoga vahib. Näiteks selline juhtum, kus terve küla ostis koos loteriipileti, mis võitis - ja kõik külaelanikud said rikkaks, v.a. üks tüüp, kes ei olnud pileti ostmise ajal kohal. Ja siis tema naaber pakkus, et ostab tema maa ära. Hahaa? Obviously ainult kinnisvaramagnaatidele jõuab see nali kohale:) 

Tiimis on kaks magamisgeeniust - Kaic (sõjaväelane) ja Tupsu (tavaline unimüts). Seekord Kaic keeras lihtsalt tunnelis seina äärde magama enne järgmist sessiooni. Rink üritas Kaicist eeskuju võtta ja läks tema kõrvale magama. Me siis Antoniga panime suidid selga ja tinavööd peale, Anton virutas magavale Kaicile jalaga tagumikku ja karjus "Lähme lendama!". Kaic kargas sekundi pealt püsti ja vahtis hullumeelse pilguga ringi (ilmselt ta kahtlustas, et Taliban ründab vms) - kahjuks me ei suutnud naeru pidada, mispeale Kaic sai asjast aru, kukkus jalapealt jälle külili ja magas edasi. Vaat see on tase.

Tupsu tase on ka küllalt kõrge: tulin õhtul tuppa, panin tule põlema, kolistasin kottidega ja komistasin voodi nurga otsa, aga Tupsu magas käpad laiali ja ei teinud märkamagi. Küll aga mul õnnestub teda alati üles ajada hommikul oma äratuskellaga (Always Look On The Bright Side Of Life) - kuigi ta vahel juba ootab seda ja poeb peadpidi padja alla peitu.

Ja siia lõppu veel üks teadaanne kõigile, kes on harjunud siit blogist Tupsu seiklusi lugema - paluks võtta arvesse, et Tupsu on tiimisisene hüüdnimi ja seda ei tohi kasutada keegi peale tiimiliikmete. Tupsu pahandab koledasti kõigi peale, kes seda reeglit rikuvad (s.h. oma naise peale:) Etsiis oma heaolu huvides jälgige, et keel ei väärataks - Tupsu on küll väike, aga tige ja juristiharidusega!