Wednesday, March 28, 2012

Rubriigist Väikesed asjad, mis teevad rõõmu

Sõber Pirts on avastanud järjekordse rõõmu - uued kingad:)

Aga minul ka! minul ka!!! on viimasel ajal väikesi asju, mis teevad rõõmu!
Kahjuks ma ei saa nendest blogisse kirjutada, kuna tegemist on riigisaladusega.
(noh, Priidule ja Ronile võin ehk üksikuid wing tsuni sisaldavaid episoode rääkida... kui viitsin:)

Muus osas on uudist niipalju, et tiim jätkuvalt üritab mind pankrotti ajada ja tundub sellega varsti ka edu saavutavat.

Oleme nüüd vahepeal hoolega kriiperdanud, midagi juba õnnestub kah. Kaic ei ole enam alati pool kujundit teistest maas ja Antonil lähevad järjest harvemini silmad pungi.

Paranenud ei ole see pool, kus Anton unustab alati kriiperdamise aja ära ja siis Rinki telefonikõne peale tormab kohale, silmad pungis ja läikiv ülikond seljas. Seega ta on nüüd meile paar kasti õlut sees, mis on tore, arvestades asjaolu, et tiimi treeningplaani vaadates mul omal nagunii enam raha õlle ostmiseks ei jää.

Ja kas mäletate seda blokk 10, kus Anton alati ajas Kaici segadusse erilist homonägu tehes ja seda Kaicile nina alla toppides, niiet Kaic järgmise kujundi ära unustas? Vot nüüd Kaic vastas sellega, et ühel hetkel kriiperi peal ta hakkas lihtsalt Antoni kätt silitama. Anton sattus nii hämmingusse, et ei märganud kätt äragi tõmmata, vaid lihtsalt vahtis hämmeldunud ilmel Kaicile otsa, samal ajal kui teised tiimiliikmed said naerukrambid.

Pärast seda Rink keeldus kriiperi peal Kaicile selga keeramast.

Lisaks jätkasime tiimi kauaaegset traditsiooni ja käisime järgmise tiimiliikme juures söömas. Kaici majapidamises pakuti tomatisuppi, rannakarpe valge veini kastmes ja torti, mille väidetavalt Kaic oli ise teinud (lubage kahelda:). Kõik oli muidugi väga maitsev ja üldse meil tegelikult toidu osas igasugune soorituspinge puudub, kuna pärast seda Antoni pakutud süütevedelikuga maitsestatud liha salatikastmega võivad kõik kindlad olla, et nende tehtud toit on vähemalt natuke parem.

Muidugi läks joomine järjekordselt tiba käest ära, lisaks vaatasime läbi Empuria hüppevideod, mille käigus me karjusime üksteise peale järjest kõvemini, kuni lõpuks isegi wolli häält ei olnud enam kuulda ja Anton viitas mulle ainult sõnadega "see loom".

Sellele tiimijoomingule järgnevatel päevadel ma olen järjest õhtud läbi joonud audiitoritega (edukalt).

Aga tänaseks on mul lepitud kokku maadlusmati peal date Heliniga, kes ei soovinud 3D Treeningu maadlustrennis pakutavate suurte ahvidega maadelda.

See saab huvitav olema.

Tuleb vähem juua???

Friday, March 16, 2012

Rubriigist Lupus EST: Empuriast jälle

Käisime siis tiimiga jälle Hispaanias trenni tegemas.

Treeninglaagrit alustasime Inglismaal Bedfordi tuuletunnelis, kus meil lendamise osas juba üht-teist väljagi tuli. Väikesi probleeme on veel selliste blokkidega nagu 5, kus Anton ja Kaic peavad enne liikuma hakkamist üksteisele otsa vaatama. Mis aga vahetevahel osutub Antonile natuke üle võimete käivaks, mistõttu ta Kaicile otsa vaatamise asemel lihtsalt lendab, silmad pungis, mispeale Kaicil tuleb hirm peale ja blokk läheb tuksi.

Võib muidugi imestada, kuidas ikka suur Kaic kardab Antonit, aga peab ütlema, et isegi väiksemat sorti langevarjur võib õhus kõvasti probleeme tekitada, eriti kui ta näiteks üritab sulle jalaga pähe virutada, mida Anton pidevalt teeb. Ma olen muidugi juba selgeks õppinud, millal pead eest ära tõmmata, aga ühel hüppel pani Anton minema enne, kui kujund koos oli, ja ma jäin pea äratõmbamisega hiljaks. Pärast seda Anton mõnda aega jälgis oma jalgade paiknemist minu pea suhtes, ja nõudis kiitust iga hüppe eest, kus ta jättis mulle jalaga virutamata.

Kui me Empuriasse kohale jõudsime, oli seal parasjagu alanud tramontana. Tramontana on siis selline kohutav mägede poolt puhuv tuul, kus linnud lendavad tagurpidi ja tänaval võib lendavate prügikastidega pihta saada.

Tegime siis tiimiga niisama coach Pete juhendamisel exitite trenni mock-up`is (kust meid tuul tahtis ära viia), sõjarditest sõbrad Viido ja Jõepets (aka Itchy & Scratchy) sattusid masendusse ja läksid hotelli jooma, ja kaameramees wolli istus internetis nagu eestlasele kohane.

Aga siis Pete äkki läks jalutas wolli juurde ja teatas talle tõsise näoga, et tõus läheb 15 min pärast üles. Wolli kargas püsti, vahtis paaniliselt paremale ja vasakule (tiim oli exitiharjutuste tõttu täies hüpperiietuses) ja tormas välja autost oma kama tooma.

Väljas räme tuul tahtis palme juurtega välja kiskuda, aga wolli ei pannud seda tähele, sest ta jooksis mööda parklat ja otsis autot, mille pagasnikus tema hüppekamad peaksid olema. Paraku Itchy & Scratchy olid selle autoga hotelli jooma sõitnud. Seega wolli tormas mõnda aega sihitult parkimisplatsil ringi ja siis jooksis lõõtsutades sisse tagasi, kaevates, et tema kama on kadunud ja tiimi treeninghüpped ohus. Siis aga paraku tiim ja Pete enam ei suutnud vastu pidada ja järgnes rämeda naeru osakond, kuhu kõrvale wolli südamest ropendas kolmes erinevas võõrkeeles.

Jah, meile meeldib Pete.

Tavalisel hüppelaagri õhtul tiim joob umbes Tiimi Keskmise koguse alkoholi (see on hinnanguliselt umbes 4x tavalise inimese keskmine). Aga kui see tramontana oli juba kaks päeva kestnud, siis tiim jõi ühel päeval ka üle keskmise.

Saatuse tahtel oli Rink just sellel päeval otsustanud tiimi oma pere ja sõprade juurde külla kutsuda. Kardetavast seda kohtumist ei saa nimetada otseselt edukaks - muuhulgas juhtus asju, mida keegi enam ei suuda meenutada, Anton sai palliga pähe ja Rinki laps viskas wolli rummiklaasi põrandale puruks.

Jah, meile meeldib Rinki laps.

Pärast seda rämedat joomist läkski ilm ilusaks ja tegime alustuseks päris normaalsed 10 hüpet, kus muuhulgas sisaldusid paar eriti spektakulaarset brainlocki Antoni esituses, kus ta lihtsalt võttis õhus vale kujundi, olles ise surmkindel, et kogu tiim peale tema on midagi valesti teinud. Tema vastupidises veenmine õnnestus alles pärast kolmandat videovaatamist.

Kuna pärast ühte ilusat hüppepäeva saabus tramontana jälle tagasi, siis otsustasime sõita edasi Castelloni, kuhu lubas ilusat ilma. Castelloni DZ on üks tore väike dropzone kena merepanoraami ja sõbralike inimestega. Miinuseks võib pidada väga pisikest lennukit (Cessna 206), kuhu sisse Lupuse suured ahvid kuidagi ära ei tahtnud mahtuda. Niisiis järgnevad päevad möödusid kohutavalt kitsas lennukis üksteise otsas istudes, kusjuures wolli sattus enne iga exitit peadpidi Rinki jalgade vahele ja Antoni m***i verevarustus katkes, kuna Rink oma saja kiloga istus seal peal.

Aga kõigist raskustest hoolimata saime siiski päris palju hüpata. Kõik tiimi hüppevideod on nähtavad SIIN.


Ja lõpetuseks veel väike hispaania keele vestmik a la Lupus EST.

/tiim selgitab teeäärse söögiurka umbkeelsele ettekandjale, kes me oleme ja miks me Castelloni sõidame/:
Paracaidismo - Empuriabrava - tramontana - problemo!!!

/tiim tellib Castelloni baaris täiesti arusaamatust hispaaniakeelsest menüüst tapaseid/:
Fauna - SI! Floora - NO!

/tiim igal õhtul baarileti ääres/:
Cinco cervezas, por favor!!!