Rubriigist Lupus EST: Empuriast jälle
Käisime siis tiimiga jälle Hispaanias trenni tegemas.
Treeninglaagrit alustasime Inglismaal Bedfordi tuuletunnelis, kus meil lendamise osas juba üht-teist väljagi tuli. Väikesi probleeme on veel selliste blokkidega nagu 5, kus Anton ja Kaic peavad enne liikuma hakkamist üksteisele otsa vaatama. Mis aga vahetevahel osutub Antonile natuke üle võimete käivaks, mistõttu ta Kaicile otsa vaatamise asemel lihtsalt lendab, silmad pungis, mispeale Kaicil tuleb hirm peale ja blokk läheb tuksi.
Võib muidugi imestada, kuidas ikka suur Kaic kardab Antonit, aga peab ütlema, et isegi väiksemat sorti langevarjur võib õhus kõvasti probleeme tekitada, eriti kui ta näiteks üritab sulle jalaga pähe virutada, mida Anton pidevalt teeb. Ma olen muidugi juba selgeks õppinud, millal pead eest ära tõmmata, aga ühel hüppel pani Anton minema enne, kui kujund koos oli, ja ma jäin pea äratõmbamisega hiljaks. Pärast seda Anton mõnda aega jälgis oma jalgade paiknemist minu pea suhtes, ja nõudis kiitust iga hüppe eest, kus ta jättis mulle jalaga virutamata.
Kui me Empuriasse kohale jõudsime, oli seal parasjagu alanud tramontana. Tramontana on siis selline kohutav mägede poolt puhuv tuul, kus linnud lendavad tagurpidi ja tänaval võib lendavate prügikastidega pihta saada.
Tegime siis tiimiga niisama coach Pete juhendamisel exitite trenni mock-up`is (kust meid tuul tahtis ära viia), sõjarditest sõbrad Viido ja Jõepets (aka Itchy & Scratchy) sattusid masendusse ja läksid hotelli jooma, ja kaameramees wolli istus internetis nagu eestlasele kohane.
Aga siis Pete äkki läks jalutas wolli juurde ja teatas talle tõsise näoga, et tõus läheb 15 min pärast üles. Wolli kargas püsti, vahtis paaniliselt paremale ja vasakule (tiim oli exitiharjutuste tõttu täies hüpperiietuses) ja tormas välja autost oma kama tooma.
Väljas räme tuul tahtis palme juurtega välja kiskuda, aga wolli ei pannud seda tähele, sest ta jooksis mööda parklat ja otsis autot, mille pagasnikus tema hüppekamad peaksid olema. Paraku Itchy & Scratchy olid selle autoga hotelli jooma sõitnud. Seega wolli tormas mõnda aega sihitult parkimisplatsil ringi ja siis jooksis lõõtsutades sisse tagasi, kaevates, et tema kama on kadunud ja tiimi treeninghüpped ohus. Siis aga paraku tiim ja Pete enam ei suutnud vastu pidada ja järgnes rämeda naeru osakond, kuhu kõrvale wolli südamest ropendas kolmes erinevas võõrkeeles.
Jah, meile meeldib Pete.
Tavalisel hüppelaagri õhtul tiim joob umbes Tiimi Keskmise koguse alkoholi (see on hinnanguliselt umbes 4x tavalise inimese keskmine). Aga kui see tramontana oli juba kaks päeva kestnud, siis tiim jõi ühel päeval ka üle keskmise.
Saatuse tahtel oli Rink just sellel päeval otsustanud tiimi oma pere ja sõprade juurde külla kutsuda. Kardetavast seda kohtumist ei saa nimetada otseselt edukaks - muuhulgas juhtus asju, mida keegi enam ei suuda meenutada, Anton sai palliga pähe ja Rinki laps viskas wolli rummiklaasi põrandale puruks.
Jah, meile meeldib Rinki laps.
Pärast seda rämedat joomist läkski ilm ilusaks ja tegime alustuseks päris normaalsed 10 hüpet, kus muuhulgas sisaldusid paar eriti spektakulaarset brainlocki Antoni esituses, kus ta lihtsalt võttis õhus vale kujundi, olles ise surmkindel, et kogu tiim peale tema on midagi valesti teinud. Tema vastupidises veenmine õnnestus alles pärast kolmandat videovaatamist.
Kuna pärast ühte ilusat hüppepäeva saabus tramontana jälle tagasi, siis otsustasime sõita edasi Castelloni, kuhu lubas ilusat ilma. Castelloni DZ on üks tore väike dropzone kena merepanoraami ja sõbralike inimestega. Miinuseks võib pidada väga pisikest lennukit (Cessna 206), kuhu sisse Lupuse suured ahvid kuidagi ära ei tahtnud mahtuda. Niisiis järgnevad päevad möödusid kohutavalt kitsas lennukis üksteise otsas istudes, kusjuures wolli sattus enne iga exitit peadpidi Rinki jalgade vahele ja Antoni m***i verevarustus katkes, kuna Rink oma saja kiloga istus seal peal.
Aga kõigist raskustest hoolimata saime siiski päris palju hüpata. Kõik tiimi hüppevideod on nähtavad SIIN.
Ja lõpetuseks veel väike hispaania keele vestmik a la Lupus EST.
/tiim selgitab teeäärse söögiurka umbkeelsele ettekandjale, kes me oleme ja miks me Castelloni sõidame/:
Paracaidismo - Empuriabrava - tramontana - problemo!!!
/tiim tellib Castelloni baaris täiesti arusaamatust hispaaniakeelsest menüüst tapaseid/:
Fauna - SI! Floora - NO!
/tiim igal õhtul baarileti ääres/:
Cinco cervezas, por favor!!!
Treeninglaagrit alustasime Inglismaal Bedfordi tuuletunnelis, kus meil lendamise osas juba üht-teist väljagi tuli. Väikesi probleeme on veel selliste blokkidega nagu 5, kus Anton ja Kaic peavad enne liikuma hakkamist üksteisele otsa vaatama. Mis aga vahetevahel osutub Antonile natuke üle võimete käivaks, mistõttu ta Kaicile otsa vaatamise asemel lihtsalt lendab, silmad pungis, mispeale Kaicil tuleb hirm peale ja blokk läheb tuksi.
Võib muidugi imestada, kuidas ikka suur Kaic kardab Antonit, aga peab ütlema, et isegi väiksemat sorti langevarjur võib õhus kõvasti probleeme tekitada, eriti kui ta näiteks üritab sulle jalaga pähe virutada, mida Anton pidevalt teeb. Ma olen muidugi juba selgeks õppinud, millal pead eest ära tõmmata, aga ühel hüppel pani Anton minema enne, kui kujund koos oli, ja ma jäin pea äratõmbamisega hiljaks. Pärast seda Anton mõnda aega jälgis oma jalgade paiknemist minu pea suhtes, ja nõudis kiitust iga hüppe eest, kus ta jättis mulle jalaga virutamata.
Kui me Empuriasse kohale jõudsime, oli seal parasjagu alanud tramontana. Tramontana on siis selline kohutav mägede poolt puhuv tuul, kus linnud lendavad tagurpidi ja tänaval võib lendavate prügikastidega pihta saada.
Tegime siis tiimiga niisama coach Pete juhendamisel exitite trenni mock-up`is (kust meid tuul tahtis ära viia), sõjarditest sõbrad Viido ja Jõepets (aka Itchy & Scratchy) sattusid masendusse ja läksid hotelli jooma, ja kaameramees wolli istus internetis nagu eestlasele kohane.
Aga siis Pete äkki läks jalutas wolli juurde ja teatas talle tõsise näoga, et tõus läheb 15 min pärast üles. Wolli kargas püsti, vahtis paaniliselt paremale ja vasakule (tiim oli exitiharjutuste tõttu täies hüpperiietuses) ja tormas välja autost oma kama tooma.
Väljas räme tuul tahtis palme juurtega välja kiskuda, aga wolli ei pannud seda tähele, sest ta jooksis mööda parklat ja otsis autot, mille pagasnikus tema hüppekamad peaksid olema. Paraku Itchy & Scratchy olid selle autoga hotelli jooma sõitnud. Seega wolli tormas mõnda aega sihitult parkimisplatsil ringi ja siis jooksis lõõtsutades sisse tagasi, kaevates, et tema kama on kadunud ja tiimi treeninghüpped ohus. Siis aga paraku tiim ja Pete enam ei suutnud vastu pidada ja järgnes rämeda naeru osakond, kuhu kõrvale wolli südamest ropendas kolmes erinevas võõrkeeles.
Jah, meile meeldib Pete.
Tavalisel hüppelaagri õhtul tiim joob umbes Tiimi Keskmise koguse alkoholi (see on hinnanguliselt umbes 4x tavalise inimese keskmine). Aga kui see tramontana oli juba kaks päeva kestnud, siis tiim jõi ühel päeval ka üle keskmise.
Saatuse tahtel oli Rink just sellel päeval otsustanud tiimi oma pere ja sõprade juurde külla kutsuda. Kardetavast seda kohtumist ei saa nimetada otseselt edukaks - muuhulgas juhtus asju, mida keegi enam ei suuda meenutada, Anton sai palliga pähe ja Rinki laps viskas wolli rummiklaasi põrandale puruks.
Jah, meile meeldib Rinki laps.
Pärast seda rämedat joomist läkski ilm ilusaks ja tegime alustuseks päris normaalsed 10 hüpet, kus muuhulgas sisaldusid paar eriti spektakulaarset brainlocki Antoni esituses, kus ta lihtsalt võttis õhus vale kujundi, olles ise surmkindel, et kogu tiim peale tema on midagi valesti teinud. Tema vastupidises veenmine õnnestus alles pärast kolmandat videovaatamist.
Kuna pärast ühte ilusat hüppepäeva saabus tramontana jälle tagasi, siis otsustasime sõita edasi Castelloni, kuhu lubas ilusat ilma. Castelloni DZ on üks tore väike dropzone kena merepanoraami ja sõbralike inimestega. Miinuseks võib pidada väga pisikest lennukit (Cessna 206), kuhu sisse Lupuse suured ahvid kuidagi ära ei tahtnud mahtuda. Niisiis järgnevad päevad möödusid kohutavalt kitsas lennukis üksteise otsas istudes, kusjuures wolli sattus enne iga exitit peadpidi Rinki jalgade vahele ja Antoni m***i verevarustus katkes, kuna Rink oma saja kiloga istus seal peal.
Aga kõigist raskustest hoolimata saime siiski päris palju hüpata. Kõik tiimi hüppevideod on nähtavad SIIN.
Ja lõpetuseks veel väike hispaania keele vestmik a la Lupus EST.
/tiim selgitab teeäärse söögiurka umbkeelsele ettekandjale, kes me oleme ja miks me Castelloni sõidame/:
Paracaidismo - Empuriabrava - tramontana - problemo!!!
/tiim tellib Castelloni baaris täiesti arusaamatust hispaaniakeelsest menüüst tapaseid/:
Fauna - SI! Floora - NO!
/tiim igal õhtul baarileti ääres/:
Cinco cervezas, por favor!!!
posted by Tuuker at 1:00 PM
<< Home