Rubriigist LUPUS EST: World Cup

Käisime siis tiimiga Saksamaal World Cupil. Tulemuseks 8,6p keskmine ja uus Eesti rekord 10p. Tuleb tunnistada, et 8,6 on siiamaani minu parim keskmine võistlustelt, sest kuigi Whadeveri maksimum oli kõrgem, siis Lupus oli stabiilsem ja suuri munamisi ei olnud, ainult paar väikest:) Tegelikult oli suht OK tulemus, aga no tahaks palju kõrgemat numbrit ikkagi! Rekordivideo wolli kaamerast asub SIIN.

Ilm oli traditsiooniliselt sitt ja võistlejaid üritati spottida pilvede vahele aukudesse, mis vahelduva eduga ka õnnestus. Kokkuvõtteks saime sellise tempoga siiski ainult miski 1-2 hüpet päevas ja ühte hüpet ootasime lausa kaks päeva, kusjuures vahepeal toodi meid kaks korda lennukiga alla. See hüpe oli ikka juba piisavalt pähe kulunud - kui Anton alati hommikuti Mardi tervitussõnade peale ütles väga unise häälega “mmmhhhh…”, siis ühel päeval ta ütles “Q-14-5…”:)

Kokkuvõttes meil siis õnnestus võita Türgit 53 punktiga (Türgi tiimi ranitsate peale oli kirjutatud Turkish Birds, kuigi minumeelest lihtsalt Turkeys oleks palju paremini sobinud:) ja kaotasime Austriale 2 punktiga. Kahjuks Kazakhstani tiimi ei olnud, mistõttu me peame vist järgmisel aastal jälle võistlema, kuna Antoni elueesmärk on Kazakhstani võita ja see jäi nüüd tegemata.


Siin me vaatame parajasti ekraanilt Türgi viimast hüpet, millest nad said 0 punkti. Türklased hüppasid alati stari välja, hoides igaks juhuks rinnarihmadest:) Siis lasid lahti ja võtsid esimese kujundi (blokk nr. 3). Aga üks tüüp võttis gripi valest jalast. Ja enam lahti ei lasknud. Ja hoidiski kogu bloki aja valet grippi, mis oligi põhimõtteliselt kogu hüpe. Ekraani ees istuv Vene 4way tüüp ei suutnud seda enam rahulikult vaadata ja karjatas südantlõhestavat: Drugaaja nogaa bljääd!!!

Meil oli lennuväljal tiimitelk koos Küprose ja Horvaatia friiflaieritega, kes enne hüppeid väga tõsiselt uurisid kujundite kirjeldusi ja üritasid välja mõelda, kuidas neid võiks lennata, ja pärast hüpet rõõmustasid stiilis: “Great jump! We tried everything!” Meie palvel nad olid ka nõus meile presenteerima rõvedat sõimu serbohorvaadi keeles (seda keelt muide ei pidanud tegelt olemas olema), mis tõlgituna kõlas umbes niimoodi: ma ***** su ema ****, kolm korda!

Muidu sai ikka tavalisel viisil aega veedetud, täpsemalt siis jõime viskit, sõime austreid ja konnakoibi, lükkasime heinapalle mäenõlval asuvalt põllult alla ja olime üldse väga thoughtful & considerate, näiteks Rink hankis suure rasvase nälkja ja pani selle Antonile krae vahele, ja wolli muutis Antoni i-phone türgikeelseks. Plaanis oli ka Mardile tõestada homode olemasolu (Mart ei usu jumalasse ega homodesse, kuna tema arvates mõlemad on ebaloogilised), aga me ei suutnud üksikasjades kokkuleppele jõuda:)

Ja no põhimõtteliselt tiimiga reisimisest võib alaväärsuskompleksi saada. Alati neil on miskeid pretensioone minu kohta - küll ei ole piisavalt naiselik, liiga kuri, koledad tissid jpm. Vaatasin isegi igaks juhuks peeglist järgi, kas äkki ongi koledad. Aga ikka ei olnud. Homokari, ma ütlen. Kaalun pidžaama ostmist spetsiaalselt tiimireiside tarbeks.

Reedega sai meie võistlus läbi ja otsustasime õhtul tiba tõsisemalt juua, täpsemalt siis läksime Saarlouise linna baaridesse töllama. Kohalik rahvas ei olnud just kõige kirkam kogumik, Anton pidi mitu korda äärepealt pasunasse saama ja mina pidin umbkeelsetele sakslastele selgitama, miks minu sõbrad neid nii kahtlase pilguga vaatavad (no proovi siis selgeks teha, et Rinkil ongi igapäevaselt selline nägu:)

Mart ja wolli läksid õhtu edenedes ära magama, aga ülejäänud miskipärast jätkasid joomist. Ei ole teada, kui palju alkoholi sel õhtul täpsemalt meie pool hävitatud sai, aga lõpuks Rink üritas varastada tänaval seisvat pitsaautot. Etsiis Rink üritas Antoni postkasti võtmetega pitsaautot käima panna, Anton üritas mingeid juhtmeid lühisesse ühendada ja mina üritasin neid auto juurest minema ajada (minu prognoosivõime pakkus kohe välja mitu erinevat versiooni sellest, mis hakkab juhtuma, kui auto käima läheb, ja ükski neist ei olnud vähimalgi määral positiivne).

Auto õnneks siiski käima ei läinud, niiet Rink varastas selle asemel nokamütsi ja kaks pesulõksu, mille ta hiljem paigutas magava wolli jorri otsa (esimesed paar katset läksid targetist mõnevõrra mööda, aga püsivus viis sihile:) Wolli seda teguviisi väga heaks ei kiitnud, aga ega meie kui thoughtful & considerate tiimikaaslased ei naernud ka üldse muidugi ja videot ka ei teinud:)

Ja siia lõppu veel see info, et me otsime uut tiimikaaslast (ei, me ei jootnud Marti surnuks, vaid ta soovib edaspidi rohkem suusaspordile pühenduda). Eks näis, kuidas see õnnestub.

Eurobigway

Sai siis käidud vahelduseks bigwayd lendamas.

Eurobigway on Euroopa suurim bigway üritus, sel aastal oli plaanis suur bigway 125, keskmine bigway 40-80 ja väike bigway 20 inimest. Asi toimus Poolas ja formatsiooni lendas 4 Pink Skyvani ja 2 Turboletti. Eestlased olid üritusel esindatud 6 inimesega, kellest suures bigways lendasin ainult mina seekord.

Bigway üritustel käies tuleb arvestada bigway spetsiifikaga:

- Õhus on korraga palju inimesi, kellest igaühel on potentsiaali sinuga kokku põrgata vabalangemises, varju avamisel ja kupli all. Sellepärast peavad olema silmad ka selja taga ja Tibu tuleb vahetada rahulikuma avanemisega kupli vastu. Seekord oli ainult üks canopy collision ja seegi lõppes õnnelikult - üks hüppaja maandus varuga ja teine põhikupliga. Ohutuse teemat võetakse väga tõsiselt, sest ega keegi ei taha surma saada.

- Dirt-diving võtab kõvasti aega, mistõttu suur osa tegevusest toimub maa peal ja üle 5 hüppe päevas üldiselt ei jõua.

- Bigway kokkusaamiseks ei tohi keegi sellest suurest seltskonnast munada. Ole valmis selleks, et tuleb teha hüpe hüppe järel, kus keegi ikka munab ja rekordit ei tule. Järgmisel hüppel munab jälle keegi teine. Eriti lahe on muidugi, kui sa ise oled see üks hüppaja, kes kogu bigway ära munab:)
[Disclaimer: Tuuker pole siiamaani veel kunagi ühtki bigwayd munanud. Aga küll jõuab.]

- Bigway seltskond on ka natuke erinev näiteks FS4 hüppajatest. Nad on enamuses vanemad ja liigutavad aeglasemalt. Mistõttu keskmisel 4way hüppajal tekib soov neid tagant lükata, et lendaks krt kiiremini oma koha peale:) Ma saan aru küll, et bigwayd tuleb aeglaselt ja ettevaatlikult lennata, aga tuukri aeglane on umbes 3x kiirem kui keskmise bigway aeglane:)

Anyway, lendasime siis seda 125wayd. Või noh lõpuks oli see tegelikult 113way, kuna osad väänasid jalgu ja jäid haigeks ja läksid minema. Haigeks oli lihtne jääda, kuna kogu nädal lihtsalt sadas vihma. Kuna eestlased olid ilusa ilma lootuses plaaninud magada telgis, siis oli muidugi eriti lahe. Õnneks mul polnud enam vajadust haigeks jääda, sest juba enne Poola tulekut mul oli õnnestunud hankida kole kurguvalu, mille tõttu ma kogu nädala toitusin põhiliselt ibukast ja õlle asemel jõin viskit.

Esimene päev läks dirt-divede peale, mis oli OK, sest ilma nagunii ei olnud. Teisel päeval siis pärast lõunat pilved hajusid ja saime lõpuks taevasse. Mäletan, et vaatasin lennuki aknast teiste Skyvanide sabasid ja imestasin, et kas ma tõesti kavatsen siit koos ülejäänud 124 inimesega välja hüpata ja kuidas me küll sellisele mõttele tulime.

Esimene hüpe oli paras käkk, aga saime sel päeval veel 2 hüpet ja asi läks järjest paremaks. Järgmistel päevadel oli ilm jälle sitt. Ühel õhtul saime veel ühe hüppe ja viimasel päeval 2 hüpet. Rekord tuli kokku viimasel hüppel:)

Mõned videod ka:
Lennukid tõusevad formatsioonis:)
Rekordihüppe video, korraldajate poolt (tiba sita kvaliteediga, sry)
Rekordihüppe video tuukri kaamerast

Seltskonnast, kohalikust kultuurist jms.
Sellel üritusel sai siis käidud koos kaitseväelaste kambaga, kellega meil tekkis kohe hea klapp, sest nemad joovad ka kogu aeg ja palju. Kuna ilm oli kah üle keskmise sitt, siis panustasimegi põhiliselt joomisele. Enamasti oli asi enam-vähem kontrolli all, kuna bigway oli kogu päeva standby-s. Aga ühel päeval sadas ikka täiega vihma ja päev lõpetati ära juba lõunast, ja kuna midagi paremat polnud teha, siis otsustasime kohe jooma hakata. Sel päeval jõime ära muuhulgas kaks pudelt Vana Tallinnat, ühe viski jpm.

Sel õhtul toimus DZ-s disko, kus sai näha hulgaliselt kohalikke paaritustantse. Eestlased eelistasid seda kõrvalt huviga jälgida, keskendudes joomisele ja intelligentsele vestlusele. Muuhulgas käsitleti teemat, et millistes huvitavates kohtades on keegi kunagi seksinud, mille mainimine tuli järgmisel päeval asjaosalistele suure üllatusena:)

Saime tuttavaks kohaliku poolakaga (olgu ta nimi Antonov), kes tahtis tantsida Kertuga, aga ei põlanud ära ka Viidot, kui see talle tantsupõrandal kätte sattus (Viidol oli missioon Poola tantsulugude vahele toppida Eesti muusikat, mis ei teinud teda poolakate seas eriti populaarseks:)

Järgmisel päeval tuli Antonov Viidoga rääkima ja tundis huvi, kas Viidole meeldivad suured tissid. Viidol vajus selle peale suu ammuli, sest muidugi tema ei mäletanud, et ta oli eelmisel õhtul Antonoviga tantsinud. Aga Antonov ei andnud järgi ja ei läinud enne ära, kui lõpuks Viido oli nõus kirjeldama oma eelistusi tisside osas, mis kõlas umbes niimoodi: "I like normal size! Not big. Not small. Normal!!" Selle uue informatsiooniga varustatud Antonov läks tagasi tantsupõrandale ja Viido vaatas talle mõtlikult järele, lauldes: "Mis tegema nüüd pean?? Kus olen teinud vea??"

Viimasel õhtul otsustasime ennast vähe viisakamalt riidesse panna ja minna kõrvalasuvasse linna peole, kuhu langevarjuritel oli tasuta sissepääs. Kaic pani lausa puhta pluusi selga, mis aga ilmselt oli viga, sest peo edenedes ta pidi paluma minu käest kaitset kohalike tšikkide vastu, kes tal karjade kaupa järel käisid. Muidugi sõpru tuleb ikka abistada ja ma siis vahtisin neile tšikkidele kurja pilguga otsa (kurja näo tegemine on lihtne, selleks tuleb lihtsalt ette kujutada, et püksid on katki ja peab poodi minema... no või siis et Anton on P exiti perse keeranud:) Tšikid läksid minema, paraku ükski kakelda ei tahtnud.

Siis läks Kaic baarileti juurde õlut ostma, aga tuli natukese aja pärast ilma õlleta ja õudust väljendava näoilmega tagasi. Kui me tundsime huvi, et mida jubedat siis nüüd juhtus, arenes järgmine konversatsioon:
- Üks tšikk näitas mulle tisse ja tahtis, et ma talle õlut ostaks!!
- Noh, ostsid siis vä?
- EI !!!
- A kuidas sa tast siis lahti said?
- raputab kätt, nagu tahaks tatti käe küljest ära saada...

Pärast seda me leidsime, et meie antropoloogiline huvi kohaliku kultuuri vastu on rahuldatud, ja läksime ära magama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et bigwayd lennata on omamoodi huvitav, aga kas ka järgmisel aastal mõnd bigway üritust külastada õnnestub, oleneb tiimi plaanidest. (P.S. ma ei teagi, kas oleks õigem kirjutada "tiim" või "Tiim"... otsustab seda kah siis, kui järgmise aasta plaanid paika saavad:)