Wednesday, May 13, 2009
Saturday, May 09, 2009
Jitsi EM
Niisiis,
Laupäeval käisin BJJ Eesti meistrivõistlustel. Naiste arvestuses oli kaks vastast julgenud välja tulla. Võitsin 11:0 ja 7:0.
Päris rahule ei saand võistlustega jääda, krt vähemalt selle kimura oleks ikka pidanud ära sikutama, maiteagi mis ma seal passisin. Miskipärast võistlustel ma alati kipun jääma kuhugi passima. Vähemalt õnnestus seekord vältida guardi pullimist ja seal passimist. Selle asemel passisin mountis ja backis, väike improvement ikka:)
Samas õnnestus teha paar takedowni, see oli täitsa positiivne.
Võistlesin ka meeste absoluutkaalus. Seal sain teha ühe matši Jorksiga (see väga halvasti ei läindki alguses, kuni selle jalalukuni, mille ma JÄRJEKORDSELT maha magasin) ja ühe Tartu bluebelti Harriga, kes oli nats liiga tugev. Niisiis meeste arvestuses ei saand miskit. Better luck next time.
Ja lõpetuseks veel mõned tsitaadid võistlustelt:
Ott mati äärest: Võta vasak jalg välja! Võta vasak jalg välja! Võta vasak jalg välja!
Märt matil halfguardis: Ma kuulen küll, ma lihtsalt ei saa praegu!
Priit mati äärest: Ära ainult harnessi lase võtta! Kui harnessi lased kinni võtta, siis on perse majas!
Peakohtunik Martin: Jah, ega perset küll majja vaja ei ole!
Priit mati äärest: Ära tiri teda, mine ise lähemale! Muhamed ja mägi, onju! Sina oled mägi! Eiei, oota, sina oled Muhamed!
Peakohtunik Martin: Ema on sul Muhamed!
:)
Laupäeval käisin BJJ Eesti meistrivõistlustel. Naiste arvestuses oli kaks vastast julgenud välja tulla. Võitsin 11:0 ja 7:0.
Päris rahule ei saand võistlustega jääda, krt vähemalt selle kimura oleks ikka pidanud ära sikutama, maiteagi mis ma seal passisin. Miskipärast võistlustel ma alati kipun jääma kuhugi passima. Vähemalt õnnestus seekord vältida guardi pullimist ja seal passimist. Selle asemel passisin mountis ja backis, väike improvement ikka:)
Samas õnnestus teha paar takedowni, see oli täitsa positiivne.
Võistlesin ka meeste absoluutkaalus. Seal sain teha ühe matši Jorksiga (see väga halvasti ei läindki alguses, kuni selle jalalukuni, mille ma JÄRJEKORDSELT maha magasin) ja ühe Tartu bluebelti Harriga, kes oli nats liiga tugev. Niisiis meeste arvestuses ei saand miskit. Better luck next time.
Ja lõpetuseks veel mõned tsitaadid võistlustelt:
Ott mati äärest: Võta vasak jalg välja! Võta vasak jalg välja! Võta vasak jalg välja!
Märt matil halfguardis: Ma kuulen küll, ma lihtsalt ei saa praegu!
Priit mati äärest: Ära ainult harnessi lase võtta! Kui harnessi lased kinni võtta, siis on perse majas!
Peakohtunik Martin: Jah, ega perset küll majja vaja ei ole!
Priit mati äärest: Ära tiri teda, mine ise lähemale! Muhamed ja mägi, onju! Sina oled mägi! Eiei, oota, sina oled Muhamed!
Peakohtunik Martin: Ema on sul Muhamed!
:)
Friday, May 08, 2009
Viisakusest
Eestlased on üldiselt ikka väga normaalsed inimesed. Seda oskab hinnata pärast välismaalastega suhtlemist.
Näiteks eestlastel ei ole lolli kommet koguaeg üksteisel kaelas rippuda ja üksteisele lollide küsimustega (How do you do? Are you ok?) närvidele käia.
For the record, minu arvates üldse igasuguste casual tuttavate poolt "are you ok?" küsimine on ebaviisakas ja inimese privaatsfääri tungimine. Kui mul on tõesti midagi viga, siis ma ilmselt ei hakka talle seda selgitama, võimis? Vaevalt et ta sooviks saada ütleme sellist infot, et ma õgisin liiga palju pitsat ja nüüd on seedehäired. Etsiis tegelikult ta ootab vastust stiilis "I´m fine", seega ma peaksin valetama. Mul läheb süda pahaks, kui ma pean valetama koguaeg.
Või kui ma siiski peaks otsustama probleemi selgitada, siis suure tõenäosusega tuleb sealt miski kaastundlikus stiilis vastus, mille peale mul jälle läheb süda pahaks.
Seega, are you ok? küsimust ma lihtsalt ignoreerin. See võib tunduda tiba ebaviisakas, aga hei, sellise küsimuse esitamine on vähemalt sama ebaviisakas.
Samuti minu arvates on ebaviisakas pidevalt oma käppasid ajada teiste külge. Traditsioonilise kallistamise kohtumise ja hüvastijätu puhul võib veel kuidagi välja kannatada (kultuurilised erinevused, youknow), aga kuskile peab selle piiri ju tõmbama. Teisi inimesi koguaeg patsutada või paitada vms on ikka eriti ebaviisakas.
Näiteks eestlastel ei ole lolli kommet koguaeg üksteisel kaelas rippuda ja üksteisele lollide küsimustega (How do you do? Are you ok?) närvidele käia.
For the record, minu arvates üldse igasuguste casual tuttavate poolt "are you ok?" küsimine on ebaviisakas ja inimese privaatsfääri tungimine. Kui mul on tõesti midagi viga, siis ma ilmselt ei hakka talle seda selgitama, võimis? Vaevalt et ta sooviks saada ütleme sellist infot, et ma õgisin liiga palju pitsat ja nüüd on seedehäired. Etsiis tegelikult ta ootab vastust stiilis "I´m fine", seega ma peaksin valetama. Mul läheb süda pahaks, kui ma pean valetama koguaeg.
Või kui ma siiski peaks otsustama probleemi selgitada, siis suure tõenäosusega tuleb sealt miski kaastundlikus stiilis vastus, mille peale mul jälle läheb süda pahaks.
Seega, are you ok? küsimust ma lihtsalt ignoreerin. See võib tunduda tiba ebaviisakas, aga hei, sellise küsimuse esitamine on vähemalt sama ebaviisakas.
Samuti minu arvates on ebaviisakas pidevalt oma käppasid ajada teiste külge. Traditsioonilise kallistamise kohtumise ja hüvastijätu puhul võib veel kuidagi välja kannatada (kultuurilised erinevused, youknow), aga kuskile peab selle piiri ju tõmbama. Teisi inimesi koguaeg patsutada või paitada vms on ikka eriti ebaviisakas.
Monday, May 04, 2009
Bedford, camp II
Niisiis,
käisime jälle tiimiga Bedfordi tuuletunnelis lendamas.
Tegime blokitehnikaid A- ja B-slottides, speed drille, 2-on-2 blokke koos kahe coachiga ja lõpuks veel 10 Challenge võistlushüpet. Võistluste keskmine punktiarv oli 10,8 ja parim hüpe 20 punkti. Päris kindlasti see ei ole parim, mida me suudame. Tundub, et tiimil on psühholoogiline probleem - võistlushüpetel hakkab kohe hirmus rabistamine ja tuleb palju vigu. Jorks kindlasti oskab öelda, mida selle vastu teha tuleb:)
Eesmärgiks on saavutada average 12 punkti. Ja muidugi minu isiklik eesmärk - 18 punkti ühelt hüppelt. Tunnelis saime küll isegi 20 seekord, aga see on siiski tunnel, mitte lennuk:)
Blokkide keeramisel läheb asi ikka juba nii kiireks, et hoia piip ja prillid, kui teistpoolt põlv tuleb. Igalühel õnnestus ikka paar korda piki pead ära saada, ja korra näiteks Tero virutas Turo kõmaki! peaga otse vastu seda akent, kus taga passis tunneli kiirust reguleeriv tegelane. Turol polnud häda midagi (ilmselt kõva pea), aga reguleerija küll paistis ehmunud:)
Ja tuukri katkiste pükste probleem sai uue dimensiooni. Nimelt mu hüppekombe otsustas põlvede kohalt pooleks minna. Üritasin teda ajutiselt teibiga parandada, aga - let`s put it this way - sellest polnd suuremat kasu.
Igatahes - Whadever rocks!:) Järgmine peatus - Basic Camp, mai viimane nädal.
käisime jälle tiimiga Bedfordi tuuletunnelis lendamas.
Tegime blokitehnikaid A- ja B-slottides, speed drille, 2-on-2 blokke koos kahe coachiga ja lõpuks veel 10 Challenge võistlushüpet. Võistluste keskmine punktiarv oli 10,8 ja parim hüpe 20 punkti. Päris kindlasti see ei ole parim, mida me suudame. Tundub, et tiimil on psühholoogiline probleem - võistlushüpetel hakkab kohe hirmus rabistamine ja tuleb palju vigu. Jorks kindlasti oskab öelda, mida selle vastu teha tuleb:)
Eesmärgiks on saavutada average 12 punkti. Ja muidugi minu isiklik eesmärk - 18 punkti ühelt hüppelt. Tunnelis saime küll isegi 20 seekord, aga see on siiski tunnel, mitte lennuk:)
Blokkide keeramisel läheb asi ikka juba nii kiireks, et hoia piip ja prillid, kui teistpoolt põlv tuleb. Igalühel õnnestus ikka paar korda piki pead ära saada, ja korra näiteks Tero virutas Turo kõmaki! peaga otse vastu seda akent, kus taga passis tunneli kiirust reguleeriv tegelane. Turol polnud häda midagi (ilmselt kõva pea), aga reguleerija küll paistis ehmunud:)
Ja tuukri katkiste pükste probleem sai uue dimensiooni. Nimelt mu hüppekombe otsustas põlvede kohalt pooleks minna. Üritasin teda ajutiselt teibiga parandada, aga - let`s put it this way - sellest polnd suuremat kasu.
Igatahes - Whadever rocks!:) Järgmine peatus - Basic Camp, mai viimane nädal.