Viisakusest

Eestlased on üldiselt ikka väga normaalsed inimesed. Seda oskab hinnata pärast välismaalastega suhtlemist.

Näiteks eestlastel ei ole lolli kommet koguaeg üksteisel kaelas rippuda ja üksteisele lollide küsimustega (How do you do? Are you ok?) närvidele käia.

For the record, minu arvates üldse igasuguste casual tuttavate poolt "are you ok?" küsimine on ebaviisakas ja inimese privaatsfääri tungimine. Kui mul on tõesti midagi viga, siis ma ilmselt ei hakka talle seda selgitama, võimis? Vaevalt et ta sooviks saada ütleme sellist infot, et ma õgisin liiga palju pitsat ja nüüd on seedehäired. Etsiis tegelikult ta ootab vastust stiilis "I´m fine", seega ma peaksin valetama. Mul läheb süda pahaks, kui ma pean valetama koguaeg.
Või kui ma siiski peaks otsustama probleemi selgitada, siis suure tõenäosusega tuleb sealt miski kaastundlikus stiilis vastus, mille peale mul jälle läheb süda pahaks.

Seega, are you ok? küsimust ma lihtsalt ignoreerin. See võib tunduda tiba ebaviisakas, aga hei, sellise küsimuse esitamine on vähemalt sama ebaviisakas.

Samuti minu arvates on ebaviisakas pidevalt oma käppasid ajada teiste külge. Traditsioonilise kallistamise kohtumise ja hüvastijätu puhul võib veel kuidagi välja kannatada (kultuurilised erinevused, youknow), aga kuskile peab selle piiri ju tõmbama. Teisi inimesi koguaeg patsutada või paitada vms on ikka eriti ebaviisakas.