Rubriigist Jits & co: kimurapidu

Eelmisel nädalal sai läbi järjekordne maasvõitluse baaskursus ja käisime siis traditsiooniliselt värskete kursuslastega rullimas. Nii rikkalikku kimura-saaki pole ammu olnud:) 

Üldiselt peab ütlema, et Ron ja Kristjan on oma mudilasi hästi õpetanud (mõne üksiku erandiga). Lollusi nägi vähe, kimura kättesaamiseks pidi ikka tiba tööd tegema ja kägistusi kaitsti ka päris mõistlikult. Muidugi mida aeg edasi, seda lihtsamaks subimine läks - tüüpidel sai lihtsalt võhm otsa. Praktiliselt nägi asi siis välja nii, et teeme väikse drilli - siis ma ootan pool minutit, kuni vastane käpuli maas lõõtsutab - järgmine drill - järgmine pool minutit lõõtsutamist - jne. Infarkti minuteada siiski keegi ei saanud.

Muidugi tuli jälle üles ka tavaline teema, nimelt uued trennikaaslased polnud varem näinud minu sõbralikku sparrinaeratust. Neljakümne seitsmendat korda - ma ei irvita teie üle, vaid lihtsalt ma olen sõbralik inimene ja mulle meeldib sparrida. Kas te tahaks, et ma vahiks teid tigeda näoga ja hammustaks kintsust vä??

See on vist mingi laiem probleem üldsegi, näiteks ka Anton on hakanud ülejäänud tiimikaaslastele kaebama, et ma naeratan talle lennukis enne väljahüpet ja see hirmutab teda. Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta, kas tiimikaaslaste hirmutamine lennukis on pigem positiivne (kuna nad siis kardavad sitasti lennata) või pigem negatiivne (unustavad kujundid ära, kuna kuri tuuker on läheduses ja võib neid kintsust hammustada)? Hmm.

P.S. Täna sattusin jälle paari baaskursuslasega sparrima, mispeale Ron arvas, et see on küll mõttetu ja tema seda kunagi ei tee. See on kahtlemata vale suhtumine, mille kinnituseks ma astusin Roni lilla vöö peale.

Rubriigist Lupus EST: Dubai Mondial

Sai siis käidud Dubais sellisel võistlusel nagu World Parachuting Championships Mondial 2012. Tegemist oli siiamaani kõige suurema langevarjuvõistlusega, kuhu tuli kokku ligi 1500 võistlejat. Kokku osales üritusel 59 riiki, meie alal (FS4 Open) 38 riiki. Nagu öeldud, nii suurt langevarjuvõistlust pole enne olnud.

Skydive Dubai dropzone on otse Palmisaare kõrval ja meie maandumisplats oli Palmisaare kaare peal (vt pildi alumises ääres väike tume ristkülik). Maandumisalalt toodi meid tagasi dz-sse spetsiaalsete kiirkaatritega.

Etsiis lennukist välja vaadates oli põhimõtteliselt näha suur sinine meri ja taamal väike palmisaar:) Igatahes esimesel hüppel oli lennuki uksel korraga viis murelikku nägu, ilmega OMG, we`re all gonna die! Aga asi polnud sugugi nii hull ja järgmistel hüpetel olid inimestel juba lihtsamad näod peas – kuni võistluste alguseni, mil need muutusid jälle murelikuks. Me tõesti peaksime rohkem võistlema, meil on tiimis affe, kellel võistlusolukorras kipub katus ära sõitma:)

Sloveenia tiim oli pidevalt meiega koos lennukis. Seal oli 3 suurt meest ja 1 väike tibi, kellel kõigil oli pidevalt väga murelik nägu. Ja tibil oli tohutu suur tinavöö, mida pärast maandumist tassis üks tema tiimikaaslane (mul tekkis kah mõte oma tinavöö Rinkile tassida anda, aga Rink protesteeris, et ta peab nagunii pidevalt oma 90 kilo kaasas tassima… nojah, jälle õige).

Etsiis kui meie tiimiga loading areas lolle nalju tegime ja rämeda häälega irvitasime, siis sloveenid istusid mureliku näoga. Ja kui meie lennukis ootasime rohelist tuld ja naersime Antoni pungis silmade üle, siis sloveenid istusid mureliku näoga. Ja kui me pärast hüpet nautisime kiirpaadisõitu lennuvälja poole ja üksteise sõimamist sita performance pärast, siis sloveenid istusid mureliku näoga.   

Alguses olid sloveenid meist paari punktiga ees, siis me läksime neist mööda, siis nad võtsid järele, ja siis me olime 4 hüpet järjest viigiseisus – lihtsalt me saime koguaeg sama arvu punkte. Aga pärast viimast hüpet (mis meil läks enam-vähem hästi) nägime Sloveenia tiimi tibi koos kõige tinavööga üksinda lennuvälja poole lonkimas… sellest me järeldasime, et hüpe liiga hästi ei läinud:) Nii me võitsimegi Sloveeniat.

Kokkuvõttes saime 29. koha (kokku osales 38 riiki). Parim punktiarv hüppelt 14p (uus Eesti rekord), keskmine 11,4p. Kaotasime Ukrainale ja Portugalile 1 punktiga, aga küll nad järgmine kord näevad:)

Võitsime muuhulgas selliseid tiime nagu Colombia ja Ecuador, kelle osas Anton arvas, et nad ei ole võimelised normaalselt lendama ilma oma tavaliste toetus-substantsideta, mis aga kahjuks on Dubais illegaalsed (Miks me oleme siin vabalangemises? Mida me tegema peame?? Ja kus on see roosa hobune, kes meiega tavaliselt kaasa lendab???)

Minu erisoov edaspidiseks on võita Leedu tiimi (need on mingid militaar-affid, kes teevad hommikuti telgi ees kätekõverdusi:) Nende keskmine oli 14p, ehk siis parimal juhul aasta pärast võiks osutuda teoreetiliselt võimalikuks neid võita.

Kasutasin ära ka oma värske OWD sertifikaadi ja käisime suurema seltskonnaga Fujairah`s sukeldumas. Nägime väikseid kirjusid kalu, suuri kandilisi kalu, korallide vahel passivaid Nemo kalu, merikilpkonna, liiva alla peitunud raikala, kes arvas, et me teda ei näe (Klaire ei näinudki:) ja veel igasugu kahtlaseid elukaid. Oli lahe. Pärast andsin kaladele süüa ka (kui ainult saaks need krdi paadid kuidagi stabiilsemaks teha, et ei kõiguks niimoodi!)

Dubai araablased on suht imelikud tüübid. Põhimõtteliselt neil oli üks kõrb, kuhu nad hakkasid ehitama pilvelõhkujatega suurlinna. Skyline on tõesti impressiivne. Illustratsiooniks siia vaade dropzone-st linna poole.

Tohutu rahahunnik pressib igalt poolt välja ja ükski asi ei kõlba, mis ei ole Biggest In the World (maailma kõrgeim ehitis, maailma suurim shopping center, maailma pikim juhivaba metrooliin, maailma suurim indoors suusakeskus jne). Lisaks selgus, et araablaste jaoks ei ole ükski üritus täiuslik ilma ühe vägeva ilutulestikuta, mis jätab Tallinna aastavahetuse ilutulestiku kaugele maha. Mondiali avatseremoonia jaoks ehitati tohutu lava ja videote näitamise ekraaniks aeti lava kõrvale lahte maailma suuruselt teine jaht. Lõputseremoonial esinesid meile Usher ja Katy Perry, ja üllatuskülaliseks oli Felix Baumgartner. Tiimide telgid dropzones sisaldasid konditsioneeri ja suurt LCD-telekat, ja teisaldatavates WC-des oli samuti konditsioneer ja klaasist kraanikausid.

Kõige selle rahahulga juures ei edene ükski organiseerimist nõudev teema araablastel just kõige paremini. Mondiali avatseremoonia algusaja kohta ei teadnud keegi kuni viimase hetkeni midagi. Mõned tunnid enne tseremooniat hakkas tulema e-maile pealkirjaga “Schedule of Mondial Opening Ceremony”, “Valid Schedule of Mondial Opening Ceremony”, “VALID Schedule of Mondial Opening Ceremony” ja nii edasi. Viimane ajakava näitas ürituse alguseks 20.00. Kohapeal aga selgus, et asi algas siiski 19.00, mistõttu osa delegatsioone ei olnud ürituse alguseks veel kohalegi jõudnud. Lisaks selgus, et korraldajad ei olnud mõelnud sellele, kus üldse riikide delegatsioonid peaksid paiknema, mis tekitas tribüünidel paraja segaduse, mille keskel siis valgete halattidega araablased üles-alla hüppasid ja oma raadiosaatjatesse karjusid.

Avatseremoonia highlight oli ühe basejumperi taevasse lennutamine ragulka-laadse aparaadiga. See pilt oli iseenesest päris lahe, küll aga ajastus läks tiba tuksi. Nimeli üks kohalik kunn oli just alustanud pidulikku kõnet Mondiali võistluste avamiste auks, kui äkki käis PLÄNNN!!! ja see basejumper lendas lava kohale taevasse, viskas varju lahti, maandus lava kõrvale ja põgenes. Rahvas vahtis suu ammuli ja plaksutas, ja kohalik kunn jätkas kõne pidamist, mida küll paraku keegi enam ei kuulanud.

Ausalt öeldes tekkis meil tiimiga väike mure, et kuidas need organiseerimispuudega araablased saavad hakkama 3 lennuki ja 2 helikopteri manifesti ja spottimisega – aga väga kiirelt saime aru, et selle osakonnaga tegeles hoopis sakslaste tiim, mille pealik oli üks saksa kolonel. Selle peale läks meil mure üle.

Alkoholiga on Dubais lood kehvad, nimelt seda ei ole. Heal juhul võid elukalli hinnaga alkoholi saada hotelli baarist (mis on rangelt võttes samuti illegaalne), aga sa ei või selle õllega mingil juhul baarist lahkuda ja purjus olekus avalikus kohas viibimine on samuti illegaalne. Seda rohkem imestama panev oli asjaolu, et Mondiali lõputseremoonial oli tasuta alkoholibaar kõigile langevarjuritele.

Kindlasti ei olnud vaesed karsklastest araablased ette näinud, mis hakkab juhtuma selles tasuta alkoholibaaris langevarjuritega, kes on kaks nädalat kained olnud. In fact, isegi mina ei näinud seda ette:) Loogiliselt võttes ju täiskasvanud inimesed peaks ikka umbes teadma, kust nende alkoholitarbimise piir jookseb, et ei peaks pärast ebaväärikalt käpuli kodu poole roomama??? Või siis mitte.

Lõputseremoonialt tagasi hotelli sõites istus minu kõrval bussis üks vene keelt kõnelev paks miniseelikuga tädi, kes lisaks sellele, et ta oli kole nagu öö, oli veel ka täiesti purupurjus. Sõidu ajal see purjus tädi kippus kordamööda pingi kõrvale põrandale ja minu otsa vajuma (millest mina selgelt eelistasin esimest varianti). Ja kui olime hotelli kohale jõudnud, siis paraku selgus, et tädi elas hoopis teises hotellis. Ma tõesti ei tea, mida need logistikat organiseerivad araablased temaga edasi tegid – takso peale panna teda ka ei saanud, kuna purjus peaga avalikus kohas viibimine on ju illegaalne:)

Bussis, millega me pärast lennuväljale sõitsime, resideerus üks akontaktne meesisik (väidetavalt poolakas), kes oli põranda täis oksendanud. Pärast lühikest nõupidamist tõstsid araablased ja Kaic poolaka hotelli ette muru peale, kus araablased jäid teda nõutult vahtima ja meie sõitsime edasi lennuvälja poole.

Temaatiline väljavõte rubriigist Tuukri Nõuandeid Elu Väärikaks Elamiseks: Ära joo rohkem, kui sa välja kannad!

Kuna aega jäi üle, siis tegelesime Dubais natuke ka sightseeinguga, mis oli jube nõme ja rohkem ei tee. Aga panen siia lõpetuseks veel ühe pildi maailma kõrgeimast ehitisest Burj Khalifa`st.