Rubriigist Jits & co: kimurapidu

Eelmisel nädalal sai läbi järjekordne maasvõitluse baaskursus ja käisime siis traditsiooniliselt värskete kursuslastega rullimas. Nii rikkalikku kimura-saaki pole ammu olnud:) 

Üldiselt peab ütlema, et Ron ja Kristjan on oma mudilasi hästi õpetanud (mõne üksiku erandiga). Lollusi nägi vähe, kimura kättesaamiseks pidi ikka tiba tööd tegema ja kägistusi kaitsti ka päris mõistlikult. Muidugi mida aeg edasi, seda lihtsamaks subimine läks - tüüpidel sai lihtsalt võhm otsa. Praktiliselt nägi asi siis välja nii, et teeme väikse drilli - siis ma ootan pool minutit, kuni vastane käpuli maas lõõtsutab - järgmine drill - järgmine pool minutit lõõtsutamist - jne. Infarkti minuteada siiski keegi ei saanud.

Muidugi tuli jälle üles ka tavaline teema, nimelt uued trennikaaslased polnud varem näinud minu sõbralikku sparrinaeratust. Neljakümne seitsmendat korda - ma ei irvita teie üle, vaid lihtsalt ma olen sõbralik inimene ja mulle meeldib sparrida. Kas te tahaks, et ma vahiks teid tigeda näoga ja hammustaks kintsust vä??

See on vist mingi laiem probleem üldsegi, näiteks ka Anton on hakanud ülejäänud tiimikaaslastele kaebama, et ma naeratan talle lennukis enne väljahüpet ja see hirmutab teda. Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta, kas tiimikaaslaste hirmutamine lennukis on pigem positiivne (kuna nad siis kardavad sitasti lennata) või pigem negatiivne (unustavad kujundid ära, kuna kuri tuuker on läheduses ja võib neid kintsust hammustada)? Hmm.

P.S. Täna sattusin jälle paari baaskursuslasega sparrima, mispeale Ron arvas, et see on küll mõttetu ja tema seda kunagi ei tee. See on kahtlemata vale suhtumine, mille kinnituseks ma astusin Roni lilla vöö peale.