Tuuker, Helin ja palju jitsi
Niisiis,
käisin Eesti meistrivõistlustel lukumaadluses.
Muidugi eelmisel õhtul oli langevarjuklubis hooaja intsidentide kokkuvõte ja pärast seda läksime tiba välja ja magama sain kell kolm. Õnneks ma ei joonud neid jubedaid shotte, kuhu lisaks kohvile ja vahukoorele midagi sõnulseletamatut sisse oli pandud. Või noh, eriti ei joonud.
Hommikul krabasin siis Statoilist suure kohvi ja kabanossi ja sõitsin Tartusse võistlustele. Ma võisin kabanossi vabalt süüa, sest mul polnud mingit probleemi kaalu võtmisega - naiste kaaluklassid olid -60 ja +60kg. Ma tegelt arvan, et naistele peaks alati ka mingi superheavyweight kaaluklassi tegema (-88kg näiteks), siis oleks kõigil naistel suurim heameel olla ikka kenasti keskmises kaalus, mitte kõige suuremas.
Kohapeal selgus, et naised saavadki seekord ainult omavahel võistelda, meeste kallale meid ei lastud, vaatamata meie korduvatele üritustele kohtunike meelt muuta. Juba olin nagu pettunud, et seekord saab suht vähe matiaega. AGA - läbi miskite reeglitehniliste mahhinatsioonide (matši sai seekord võita ainult alistusega, punkte ei loetud) juhtus lõpuks nii, et mina ja Helin sattusime tegema ajalimiidita matši.
Ma juba kohe teadsin, et see asi läheb käest ära, ega ma esimest korda Heliniga ei sparri. Aga see oli muidugi understatement. Matš kestis 54 minutit, ma juba mõtlesin, et jumala päike läheb enne looja, kui see värk otsa saab. Lõpuks mul õnnestus kimura ära tõmmata, aga jah selleks ajaks me mõlemad nägime välja nagu vette kastetud ahvid ja järgneva paari minuti jooksul ma jõin ära poolteist liitrit vett. Ja ootamatul kombel oli ka silm sinine, kuigi ma polnd tähele pannud, kuidas see juhtus.
Aga see polnud veel kõik, üks ajalimiidita matš tuli veel pidada. Läksin matile selge plaaniga mitte lasta ennast mountist ja erinevatest kägistustest ahvatleda, vaid minna kohe side`i ja võtta sealt kimura ära, enne kui jõuab ära väsida. Nii tegingi. Matš kestis 4min, see tundus nagu üks silmapilk eelmise matši kõrval:)
Seega mina sain seekord kulla ja meie Heliniga saime rohkem matiaega kui misiganes teine võistleja, igatahes pole seda probleemi, et paari minuti sparri pärast Tartusse oleks sõidetud:)
Kokkuvõttes võib üritust hinnata positiivselt. Halfguard ruulis täiega ja minu suureks üllatuseks ka püstimaadluses oli tunne, et asi on kontrolli all. Äkki on maadlustrennidest kasu olnud?? Kaugeleulatuvaid järeldusi küll veel ei julge teha.
Puudu on kindlasti kõik backiga seonduv ja noh, töötavaid lõpetusi võiks kah rohkem olla. Plaan on edaspidi RNC ja giljod ette võtta, ja jätkata maadlusega muidugi.
käisin Eesti meistrivõistlustel lukumaadluses.
Muidugi eelmisel õhtul oli langevarjuklubis hooaja intsidentide kokkuvõte ja pärast seda läksime tiba välja ja magama sain kell kolm. Õnneks ma ei joonud neid jubedaid shotte, kuhu lisaks kohvile ja vahukoorele midagi sõnulseletamatut sisse oli pandud. Või noh, eriti ei joonud.
Hommikul krabasin siis Statoilist suure kohvi ja kabanossi ja sõitsin Tartusse võistlustele. Ma võisin kabanossi vabalt süüa, sest mul polnud mingit probleemi kaalu võtmisega - naiste kaaluklassid olid -60 ja +60kg. Ma tegelt arvan, et naistele peaks alati ka mingi superheavyweight kaaluklassi tegema (-88kg näiteks), siis oleks kõigil naistel suurim heameel olla ikka kenasti keskmises kaalus, mitte kõige suuremas.
Kohapeal selgus, et naised saavadki seekord ainult omavahel võistelda, meeste kallale meid ei lastud, vaatamata meie korduvatele üritustele kohtunike meelt muuta. Juba olin nagu pettunud, et seekord saab suht vähe matiaega. AGA - läbi miskite reeglitehniliste mahhinatsioonide (matši sai seekord võita ainult alistusega, punkte ei loetud) juhtus lõpuks nii, et mina ja Helin sattusime tegema ajalimiidita matši.
Ma juba kohe teadsin, et see asi läheb käest ära, ega ma esimest korda Heliniga ei sparri. Aga see oli muidugi understatement. Matš kestis 54 minutit, ma juba mõtlesin, et jumala päike läheb enne looja, kui see värk otsa saab. Lõpuks mul õnnestus kimura ära tõmmata, aga jah selleks ajaks me mõlemad nägime välja nagu vette kastetud ahvid ja järgneva paari minuti jooksul ma jõin ära poolteist liitrit vett. Ja ootamatul kombel oli ka silm sinine, kuigi ma polnd tähele pannud, kuidas see juhtus.
Aga see polnud veel kõik, üks ajalimiidita matš tuli veel pidada. Läksin matile selge plaaniga mitte lasta ennast mountist ja erinevatest kägistustest ahvatleda, vaid minna kohe side`i ja võtta sealt kimura ära, enne kui jõuab ära väsida. Nii tegingi. Matš kestis 4min, see tundus nagu üks silmapilk eelmise matši kõrval:)
Seega mina sain seekord kulla ja meie Heliniga saime rohkem matiaega kui misiganes teine võistleja, igatahes pole seda probleemi, et paari minuti sparri pärast Tartusse oleks sõidetud:)
Kokkuvõttes võib üritust hinnata positiivselt. Halfguard ruulis täiega ja minu suureks üllatuseks ka püstimaadluses oli tunne, et asi on kontrolli all. Äkki on maadlustrennidest kasu olnud?? Kaugeleulatuvaid järeldusi küll veel ei julge teha.
Puudu on kindlasti kõik backiga seonduv ja noh, töötavaid lõpetusi võiks kah rohkem olla. Plaan on edaspidi RNC ja giljod ette võtta, ja jätkata maadlusega muidugi.
posted by Tuuker at 11:30 AM
|
