Uus Eesti rekord
Jah, tegime vahepeal uue Eesti rekordi langevarjunduses, 28-way.
Asi algas ilmselt sellest, et kuna viimane Eesti bigway rekord oli juba 4 aastat vana, siis härra major Kaic otsustas, et Eesti langevarjundusele oleks vaja värsket au ja kuulsust. (Teine variant on, et Kaicil hakkas lihtsalt töö juures igav - aga kes seda nii täpselt enam teab.)
Kuna Eestis pole rekordi tegemiseks piisavalt palju piisavalt suuri lennukeid ja talv Eestis on pikk ja pime, siis tekkis plaan minna uut rekordit tegema Portugali Algarve DZ-sse, kus lendavad suurepärased Dornier G92 tüüpi lennukid.
Muidugi ei läinud rekordiürituse orgunn probleemideta. Igaüks, kes on näiteks 4way tiimi laagri korraldamisega tegelenud, teab, kui keeruline tegelikult on 4 inimest samal ajal samasse kohta kokku saada. 30 inimesest rääkimata. Kaic muidugi kasutas ära oma tööalast kompetentsi, jagades käske paremale ja vasakule. Näiteks Viin ei tahtnud üldse osaleda, aga sellegipoolest leidis ta ennast ühel hetkel Portugalist. Küsimuse peale, et mida see Kaic siis väljapressimiseks kasutas, nentis Viin nukralt: Ta pani mind kirja!
Lisaks korraldas Kaic rekordiüritust ettevalmistava tunnelcampi Varssavi tuuletunnelis. Tunnelis avastati üllatusega, et kokku on sattunud hulk kergeid õpilasi ja kaks paksu instruktorit. Selle tulemusena lendas kogu õpilaste kontingent pidevalt tinavöödega, mõnele tuli isegi 2tk korraga peale panna.
Ja muidugi ei tohi unustada kõige suuremat probleemi - Aimurit. Juba hooaja lõpupeo küsimustikus oli sees küsimus, et kas Aimur ikka saab rekordiürituseks oma B-kategooria tehtud või mitte. Aimuril nimelt on juba üle 200 hüppe, küll aga ta on need 200 hüpet teinud ilma kordagi oma langevarju pakkimata.
Probleemi lahendamiseks korraldas Kaic Aimurile privaatse pakkimiskursuse. Kursuse üksikasjadest ajalugu vaikib, aga igatahes lõpuks saigi Aimur pakkimise selgeks ja kategooria tehtud. Täpselt 1 päev enne reisi.
"Kas ise pakkisid?" küsis lennujaama security Aimuri käest.
"Jah!" vastas Aimur uhkelt.
Ja läksimegi kõik koos Portugali. Portugalis oli tore olla ja päike paistis päevad läbi.
DZ-sse kohale jõudes ilmnesid kohe esimesed probleemid, nimelt oli Aimur suutnud tuksi keerata oma 3. osapoole kindlustuse ja maha jätta oma uue B-kategooria litsentsi. Asi päädis sellega, et Aimurist sai kohustuslikus korras Portugali langevarjuföderatsiooni liige - millise asjaajamise peale kulus terve päev.
Rekordiürituse coachiks oli maailmatasemel langevarjutreener Pete Allum, kellega eestlastel ka varemalt kokkupuuteid on olnud. Aga esimesed hüpped tuli teha kahe lennuki pealt eraldi, mistõttu Pete andis mulle ja Tupsule ülesande korraldada teise lennuki hüppeid.
Tupsu oli selle peale väga rõõmus ja tahtis tingimata olla organiseri (flight line) koha peal. Mina olin sellega kohe nõus, sest teatavasti flight line peab istuma lennukis otse ukse all, kus on koledasti külm. Tupsu sai oma strateegilisest veast ka kohe esimese tõusu ajal aru:)
Anyway, Tupsu oli siis flight line. Kohe pärast exitit ma nägin, et asi on halb - nimelt Tupsul oli küll väga õnnelik nägu peas, aga samas tema kukkumiskiirus oli nii aeglane, et ma sain kohe aru, et terve lennukitäis rahvast kukub siit kohe mööda. Mis kohe juhtuski. Näitasin küll Tupsule hoolega painutamise märki, aga oli juba hilja. Pärast hüpet uurisin Tupsu käest, et kas tõesti see tal peas häirekellasid tööle ei pannud, kui vasakult ja paremalt pläu ja pläu inimesi hakkas mööda kukkuma. Aga ei, ilmselgelt mitte.
Nii, järgmisel hüppel oli siis Tupsu oma veast õppinud ja tõmbas kohe pärast exitit kõva kukkumiskiiruse üles. Paraku oli see kiirus aga nii kõva, et pool rahvast sinna järele ei jõudnud ja teine pool ei saanud kinni võtta. Tupsul oli järjekordselt väga õnnelik nägu peas ja üldse oli see hüpe täpselt sama tulemusega kui eelmine - selle vahega, et ma ei saanud Tupsule isegi mitte näidata, et võta painutust vähemaks. Langevarjunduses nimelt puudub märk "painuta vähem!" Sest seda pole mitte kunagi vaja. Kuni siiani. Siit moraal: Never Assume, kui sul on Tupsuga tegemist.
Pete noogutas selle peale mõtlikult pead ja ütles: "Yes, Anton, he`s a man of extremes..."
Edasi hakkasime hüppama kahe lennuki pealt korraga.
Rekord aga ei tahtnud kuidagi kokku tulla, ikka üks või teine hüppaja munas midagi.
Aimur kippus nii tihti kujundi alla kukkuma, et pakkusime talle juba Panda kuulsat kihlvedu. Legend nimelt räägib, kuidas Panda ühel eelmistest rekordiüritustest (mis toimus Rootsis Västerase lennuväljal) sõlmis kihlveo, et kui ta veel korra kujundist mööda kukub, siis jookseb ihualasti ümber tuulesoki.
Möödakukkumine toimuski kohe järgmisel hüppel ja Panda kui sõnapidaja mees ajas kohe riided maha ja pistis tuulesoki poole liduma. Tuulesokk oli aga mitmesaja meetri kaugusel ja Panda teekonna täpsemaks jälgimiseks tuli kasutada kohalikku linnuvaatlemise binoklit.
See on ühtlasi ainuke tõendatud juhtum Eesti Langevarjuklubi ajaloos, kus langevarjurid on korda saatnud traditsioonilise ime. Nimelt sealsamas kõrval passis mingi tandemhüppajaga kaasa tulnud Rootsi seltskond, kuhu kuulus ka üks umbes 80a vanune ratastoolis daam. Kui Panda oli tuulesoki ümber ringi ära teinud ja asunud tagasi meie poole jooksma, tõusis nimetatud vanadaam oma ratastoolist püsti ja astus väärikal sammul binokli juurde:)
Aimur oli juba peaaegu nõus sarnast kihlvedu sõlmima, kui vajadus selle järgi ootamatult kadus.
Tulin parajasti kohvipausilt tagasi, kui Dok informeeris mind, et ma jäin heast maadusmatšist ilma - nimelt Aimur oli läinud Käbale kallale. Aimur ei eitanud Käba ründamist, küll aga arenes edasi järgmine konversatsioon:
Natuke ka kohalikust elu-olust. Elasime DZ-st umbes 15min sõidu kaugusel, linnas nimega Portimao. Seda ümbruskonda tuleb küll igati kiita - absoluutselt iga putka, kuhu näljased langevarjurid sisse vajusid, pakkus väga maitsvat toitu.
Näiteks koht nimega Bacalhoada (ehk eesti keelde tõlgituna umbes nagu Turskla). S.t. kõik road olid tehtud kohalikust tursast ja põhimõtteliselt kõik meie 30 inimest said erineva tursaroa.
Või siis teine kohalik pleiss, kus pakuti lihtsalt suurepärast kaheksajalga ja kus väike Dygult reguleeris oma käe järgi ära kohaliku muusikavõimenduse. Dygult on nii väike, et ta veel rääkida ei oska - küll aga ta oskab magustoidukausi poole näpuga näidata, nähes sealjuures välja nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Ilmselt paljuga ei eksi, kui öelda, et parematel päevadel lõpetas umbes pool laua parematest paladest Dygulti kõhus. Tal ei saa kõht täis ka kunagi, geenid jooksevad isa liini pidi otse Tyrannosaurus Rexini.
Elasime 15-kesi suures villas linna keskel. Meil Eloga oli seal omaette neitsikamber, kust avanes ilus vaade õues asuvale basseinile, kus härra major Kaic hommikuti ujumas käis. Kuna vesi oli koledasti külm, siis nägi see protseduur välja umbes järgmine:
Asi algas ilmselt sellest, et kuna viimane Eesti bigway rekord oli juba 4 aastat vana, siis härra major Kaic otsustas, et Eesti langevarjundusele oleks vaja värsket au ja kuulsust. (Teine variant on, et Kaicil hakkas lihtsalt töö juures igav - aga kes seda nii täpselt enam teab.)
Kuna Eestis pole rekordi tegemiseks piisavalt palju piisavalt suuri lennukeid ja talv Eestis on pikk ja pime, siis tekkis plaan minna uut rekordit tegema Portugali Algarve DZ-sse, kus lendavad suurepärased Dornier G92 tüüpi lennukid.
Muidugi ei läinud rekordiürituse orgunn probleemideta. Igaüks, kes on näiteks 4way tiimi laagri korraldamisega tegelenud, teab, kui keeruline tegelikult on 4 inimest samal ajal samasse kohta kokku saada. 30 inimesest rääkimata. Kaic muidugi kasutas ära oma tööalast kompetentsi, jagades käske paremale ja vasakule. Näiteks Viin ei tahtnud üldse osaleda, aga sellegipoolest leidis ta ennast ühel hetkel Portugalist. Küsimuse peale, et mida see Kaic siis väljapressimiseks kasutas, nentis Viin nukralt: Ta pani mind kirja!
Lisaks korraldas Kaic rekordiüritust ettevalmistava tunnelcampi Varssavi tuuletunnelis. Tunnelis avastati üllatusega, et kokku on sattunud hulk kergeid õpilasi ja kaks paksu instruktorit. Selle tulemusena lendas kogu õpilaste kontingent pidevalt tinavöödega, mõnele tuli isegi 2tk korraga peale panna.
Ja muidugi ei tohi unustada kõige suuremat probleemi - Aimurit. Juba hooaja lõpupeo küsimustikus oli sees küsimus, et kas Aimur ikka saab rekordiürituseks oma B-kategooria tehtud või mitte. Aimuril nimelt on juba üle 200 hüppe, küll aga ta on need 200 hüpet teinud ilma kordagi oma langevarju pakkimata.
Probleemi lahendamiseks korraldas Kaic Aimurile privaatse pakkimiskursuse. Kursuse üksikasjadest ajalugu vaikib, aga igatahes lõpuks saigi Aimur pakkimise selgeks ja kategooria tehtud. Täpselt 1 päev enne reisi.
"Kas ise pakkisid?" küsis lennujaama security Aimuri käest.
"Jah!" vastas Aimur uhkelt.
Ja läksimegi kõik koos Portugali. Portugalis oli tore olla ja päike paistis päevad läbi.
Rekordiürituse coachiks oli maailmatasemel langevarjutreener Pete Allum, kellega eestlastel ka varemalt kokkupuuteid on olnud. Aga esimesed hüpped tuli teha kahe lennuki pealt eraldi, mistõttu Pete andis mulle ja Tupsule ülesande korraldada teise lennuki hüppeid.
Tupsu oli selle peale väga rõõmus ja tahtis tingimata olla organiseri (flight line) koha peal. Mina olin sellega kohe nõus, sest teatavasti flight line peab istuma lennukis otse ukse all, kus on koledasti külm. Tupsu sai oma strateegilisest veast ka kohe esimese tõusu ajal aru:)
Anyway, Tupsu oli siis flight line. Kohe pärast exitit ma nägin, et asi on halb - nimelt Tupsul oli küll väga õnnelik nägu peas, aga samas tema kukkumiskiirus oli nii aeglane, et ma sain kohe aru, et terve lennukitäis rahvast kukub siit kohe mööda. Mis kohe juhtuski. Näitasin küll Tupsule hoolega painutamise märki, aga oli juba hilja. Pärast hüpet uurisin Tupsu käest, et kas tõesti see tal peas häirekellasid tööle ei pannud, kui vasakult ja paremalt pläu ja pläu inimesi hakkas mööda kukkuma. Aga ei, ilmselgelt mitte.
Nii, järgmisel hüppel oli siis Tupsu oma veast õppinud ja tõmbas kohe pärast exitit kõva kukkumiskiiruse üles. Paraku oli see kiirus aga nii kõva, et pool rahvast sinna järele ei jõudnud ja teine pool ei saanud kinni võtta. Tupsul oli järjekordselt väga õnnelik nägu peas ja üldse oli see hüpe täpselt sama tulemusega kui eelmine - selle vahega, et ma ei saanud Tupsule isegi mitte näidata, et võta painutust vähemaks. Langevarjunduses nimelt puudub märk "painuta vähem!" Sest seda pole mitte kunagi vaja. Kuni siiani. Siit moraal: Never Assume, kui sul on Tupsuga tegemist.
Pete noogutas selle peale mõtlikult pead ja ütles: "Yes, Anton, he`s a man of extremes..."
Edasi hakkasime hüppama kahe lennuki pealt korraga.
Aimur kippus nii tihti kujundi alla kukkuma, et pakkusime talle juba Panda kuulsat kihlvedu. Legend nimelt räägib, kuidas Panda ühel eelmistest rekordiüritustest (mis toimus Rootsis Västerase lennuväljal) sõlmis kihlveo, et kui ta veel korra kujundist mööda kukub, siis jookseb ihualasti ümber tuulesoki.
Möödakukkumine toimuski kohe järgmisel hüppel ja Panda kui sõnapidaja mees ajas kohe riided maha ja pistis tuulesoki poole liduma. Tuulesokk oli aga mitmesaja meetri kaugusel ja Panda teekonna täpsemaks jälgimiseks tuli kasutada kohalikku linnuvaatlemise binoklit.
See on ühtlasi ainuke tõendatud juhtum Eesti Langevarjuklubi ajaloos, kus langevarjurid on korda saatnud traditsioonilise ime. Nimelt sealsamas kõrval passis mingi tandemhüppajaga kaasa tulnud Rootsi seltskond, kuhu kuulus ka üks umbes 80a vanune ratastoolis daam. Kui Panda oli tuulesoki ümber ringi ära teinud ja asunud tagasi meie poole jooksma, tõusis nimetatud vanadaam oma ratastoolist püsti ja astus väärikal sammul binokli juurde:)
Aimur oli juba peaaegu nõus sarnast kihlvedu sõlmima, kui vajadus selle järgi ootamatult kadus.
Tulin parajasti kohvipausilt tagasi, kui Dok informeeris mind, et ma jäin heast maadusmatšist ilma - nimelt Aimur oli läinud Käbale kallale. Aimur ei eitanud Käba ründamist, küll aga arenes edasi järgmine konversatsioon:
Käba: Jah, Aimur tuli mulle kallale!
Aimur: Jah, aga Käba lõi mulle labidaga pähe! Kaks korda!!
Käba: Jah, aga Aimur rääkis lolli juttu!
Tuuker: Aga miks sa teda siis labidaga lõid?
Käba: Aga midagi suuremat polnud!
Pärast seda juhtumit tegimegi kohe uue Eesti rekordi ära. Rekord on siis nüüd 28-way. Kaic lisas kohe juurde, et järgmiseks eesmärgiks on 43-way kahe aasta pärast.
Aimur: Jah, aga Käba lõi mulle labidaga pähe! Kaks korda!!
Käba: Jah, aga Aimur rääkis lolli juttu!
Tuuker: Aga miks sa teda siis labidaga lõid?
Käba: Aga midagi suuremat polnud!
Pärast seda juhtumit tegimegi kohe uue Eesti rekordi ära. Rekord on siis nüüd 28-way. Kaic lisas kohe juurde, et järgmiseks eesmärgiks on 43-way kahe aasta pärast.
Näiteks koht nimega Bacalhoada (ehk eesti keelde tõlgituna umbes nagu Turskla). S.t. kõik road olid tehtud kohalikust tursast ja põhimõtteliselt kõik meie 30 inimest said erineva tursaroa.
Või siis teine kohalik pleiss, kus pakuti lihtsalt suurepärast kaheksajalga ja kus väike Dygult reguleeris oma käe järgi ära kohaliku muusikavõimenduse. Dygult on nii väike, et ta veel rääkida ei oska - küll aga ta oskab magustoidukausi poole näpuga näidata, nähes sealjuures välja nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Ilmselt paljuga ei eksi, kui öelda, et parematel päevadel lõpetas umbes pool laua parematest paladest Dygulti kõhus. Tal ei saa kõht täis ka kunagi, geenid jooksevad isa liini pidi otse Tyrannosaurus Rexini.
Elasime 15-kesi suures villas linna keskel. Meil Eloga oli seal omaette neitsikamber, kust avanes ilus vaade õues asuvale basseinile, kus härra major Kaic hommikuti ujumas käis. Kuna vesi oli koledasti külm, siis nägi see protseduur välja umbes järgmine:
- Kaic ilmub basseini äärde, rätik ümber ja murelik nägu peas.
- Kaic viskab rätiku maha, teeb veel murelikuma näo ja hüppab basseini.
- Kaic hüppab välkkiirelt basseinist välja, nagu oleks krokodill perses.
Me Eloga kohe ootasime seda hommikust etendust ja lehvitasime Kaicile akna pealt. Vahel jäi ta tulekuga hiljaks, siis me esitasime pretensiooni.
Või siis järgmine juhtum: kogu seltskond oli parajasti laua ümber hommikust söömas, kui äkki käis plaks ja kogu majas läksid tuled kustu. Kõik keerasid automaatselt pilgu köögi poole, kus avanes järgmine pilt: otse teolt tabatud väga imestunud näoga Tupsu, käes suur kööginuga, mis on otsapidi rösteris. Tupsu üritas ennast kaitsta väitega "Mis te ütlete, et rösterist ei tohigi noaga saia urgitseda vä?!?" Kogu ülejäänud seltskond aga oponeeris ja leidis, et töötavasse rösterisse tõesti ei tohiks nuga sisse toppida.
Kahjuks pidime sealt Portugalist lõpuks tagasi tulema. Meie teadmata olid Eestisse mahajäänud tegelased otsustanud meisterdada suure plakati ning päevakangelastele tortide ja shampustega lennujaama vastu tulla.
Saatuse tahtel oli viimane saabuja ürituse peakorraldaja härra major Kaic, kes tuli väravast välja oma tavalise mureliku ilmega ning sattus koledasti segadusse, kui 30 inimest äkki talle tordiga kallale kargasid. Härra major nägi hetkeks välja, nagu hakkaks kohe nutma, aga siis tõstis käe üles ja hõikas: Meie võit!!
Ega siin muud polegi öelda, võit on meie.
- Kaic viskab rätiku maha, teeb veel murelikuma näo ja hüppab basseini.
- Kaic hüppab välkkiirelt basseinist välja, nagu oleks krokodill perses.
Me Eloga kohe ootasime seda hommikust etendust ja lehvitasime Kaicile akna pealt. Vahel jäi ta tulekuga hiljaks, siis me esitasime pretensiooni.
Või siis järgmine juhtum: kogu seltskond oli parajasti laua ümber hommikust söömas, kui äkki käis plaks ja kogu majas läksid tuled kustu. Kõik keerasid automaatselt pilgu köögi poole, kus avanes järgmine pilt: otse teolt tabatud väga imestunud näoga Tupsu, käes suur kööginuga, mis on otsapidi rösteris. Tupsu üritas ennast kaitsta väitega "Mis te ütlete, et rösterist ei tohigi noaga saia urgitseda vä?!?" Kogu ülejäänud seltskond aga oponeeris ja leidis, et töötavasse rösterisse tõesti ei tohiks nuga sisse toppida.
Kahjuks pidime sealt Portugalist lõpuks tagasi tulema. Meie teadmata olid Eestisse mahajäänud tegelased otsustanud meisterdada suure plakati ning päevakangelastele tortide ja shampustega lennujaama vastu tulla.
Saatuse tahtel oli viimane saabuja ürituse peakorraldaja härra major Kaic, kes tuli väravast välja oma tavalise mureliku ilmega ning sattus koledasti segadusse, kui 30 inimest äkki talle tordiga kallale kargasid. Härra major nägi hetkeks välja, nagu hakkaks kohe nutma, aga siis tõstis käe üles ja hõikas: Meie võit!!
Ega siin muud polegi öelda, võit on meie.
posted by Tuuker at 6:30 AM
|
