Rubriigist Lupus EST: Bodyflight World Challenge
Pärast seda, kui ma olin kirjutanud postituse Kaitseliidust ja Loksa lahingutest, tuli minu juurde väga nördinud näoga Tupsu ja esitas pretensiooni, et miks ma ei ole kirjutanud tiimi viimastest seiklustest Hispaanias ja Inglismaal - tuleb ju ometi mõelda ka Tupsu fännklubi peale. So, here we go.
Kuna meil oli plaan võistelda Bedfordi tunnelivõistlustel, siis tegime kõigepealt väikese ettevalmistava treeninglaagri Empuria tunnelis. Empurias on päris kvaliteetne tunnel ja üllatuslikult selgus, et me mahume tiimiga sinna ära palju paremini kui eelmisel korral - ilmselt oleme hakanud paremini lendama:)
Kui Empuria tunneli kvaliteet on vahepeal ainult paranenud, siis sama ei saa kahjuks öelda kohaliku toidu kohta. Tunneli baar on toidu osas täiesti alla käinud ja ka linna pealt õnnestus leida ainult keskmise headusega söögikohti - meie kõigi lemmik Blue Sky Bar oli kahjuks kinni pandud.
Seetõttu otsustasimegi ühel õhtul ise grillida, kuigi ilm ei olnud kõige parem. Grillmeister oli seekord Kaic, kes alustas oma karjääri sellega, et jooksis koos kausitäie lihatükkidega kolaki vastu kinnist klaasust, mille tulemusena järgneva õhtu vältel oli tema pluusi esiküljel presenteeritud kogu õhtune grillimenüü.
Liha hakkas järjest valmis saama ja me hakkasime seda järjest ära sööma. Rink muretses, et äkki grillmeister Kaic jääb niimoodi nälga - aga Kaic ei olnud sugugi mureliku näoga ja teatas: Ei, minuga on kõik ok... eks ma siit juba natuke maitsesin... maitsesin kaks vorsti ja pool kilo liha!
Lihaga on Hispaanias üldiselt asjad väga hästi, sest on pakkuda odava hinna eest täiesti suurepärast Serrano sinki, mis kuulub päris kindlasti minu lemmiklihade hulka. Seepärast ma ei saanudki hästi aru, mispärast minu kallid tiimikaaslased tegid endale lõunaks kaasa võileibu (saia vahel, phähh!), kui ometi oli olemas võimalus võtta kaasa lihtsalt tükk Serranot ja seda lõuna ajal järada. Ideaalne lõunamenüü! Kui kellelgi on infot, kust siin Eestis oleks võimalik saada enam-vähem normaalse hinnaga Serrano seakintsu, andke palun teada!
Järgmine peatus oli siis Bodyflight World Challenge, mis on maailma suurim tunnelivõistlus. Tõesti, ma pole kunagi nii palju tiime korraga ühes kohas näinud, juba üksinda FS4 tiime oli kokku 87 tükki.
Võistluste omapära on see, et kõigepealt sa briifid ja kriiperdad ja majandad üle tunni aja - ja siis saad 35sek lennata. See on nagu - ja ongi läbi vä?!? Eesmärgiks on siis selle lühikese momendi vältel võimalikult hästi performida. Mis ei ole sugugi lihtne, sest meie tiimis on mehi, kellel hakkab võistlussituatsioonis käsi värisema või siis lähevad silmad pungi ja tekib tunnelnägemine.
Siiski saime suht edukalt hakkama, välja arvatud kõige viimane round, mille me käkkisime täiega ära seoses kõige harilikuma brainlocki ja sellele järgnenud ahelreaktsiooniga. Noh, eks tuleb rohkem võistelda.
Saime lõpuks 28. koha (22. koht oleks olnud saavutatav, kui viimast hüpet poleks munanud). Samas meie coachid Steve ja Pete said oma tiimiga 2. koha, otse Hayabusa järel. Jah, coachid on meil hästi valitud.
Bedfordi tunnelis on üks kohalik erakordselt tüütu tunnelirott, kes meie tiimile kohutavalt närvidele käib. No see tüüp on ikka erakordselt annoying. Seekord näiteks ta oli kuskilt kätte saanud mikrofoni ning tutvustas kohutava paatosega iga tunnelisse minevat tiimi (ja kuna neid oli 100 ringis, siis ega see möla ei lõppenud). Lisaks korraldas ta mingit Challenge-TV otseülekannet.
Seega siis ükskord, kui me parajasti pärast järjekordset hüpet tunnelist välja astusime, siis see tunnelirott kargas oma otse-eetri mikrofoniga meile kallale. Mispeale Rink välkkiirelt perfoormis perfektse kadumismanöövri teiste tiimide vahele, aga kahjuks ülejäänud ei olnud piisavalt kiired. Küll aga lükkasime kohe ette Tupsu, kes on tiimi esindaja kõigis suhtlemist puudutavates küsimustes - kuna tema ei ole eestlane ning tal ei ole eestlastele omast sügavat vastumeelsust inimestega rääkimise vastu. Küll aga ei ole Tupsul ka mingit loomupärast viisakust, mis teda takistaks (tegelikult, kogu tiimi peale ainult Kaicil on mingid viisakuse alged kuskil olemas, ülejäänud on täiesti lootusetud).
Niisiis, tunnelirott alustas oma intervjuud küsimusega: So, how are you getting along? (millega ta ilmselgelt mõtles, et kuidas meil siis võistlus läheb).
Mille peale Tupsu vastas täiesti tõsise näoga: Oh, pretty good - although I don`t like Kaido very much. Actually, nobody likes him. But otherwise, it`s good!
Tunnelirott vahtis hämmeldunult Tupsule otsa. Tupsu vahtis perfektse pokkerinäoga vastu.
Aga rotil ei jätkunud mõistust siinkohal intervjuud ära lõpetada, vaid ta arvas heaks esitada veel originaalse küsimuse: And how do you like it here in Bedford?
Tupsu ei kõhelnud hetkegi ning vastas: Oh, well, we think your broadcast here is pretty annoying - but otherwise, it`s good!
Selle peale ei osanud tunnelirott tõepoolest enam midagi ütleda ning Tupsu eemaldus võidurõõmsa naeratusega.
Mõni aeg pärast seda istusime parajasti koos tiimi ja veel saja inimesega kohalikus kohvikus, kui sisse kargas seesama mikrofoniga tunnelirott. Seekord oli tal kaasas kaks abilist, kes tassisid suurt raadiot, kust kõlas Pharrell Williamsi" Happy" - mille taktis siis tüüp ringi taidles ja kõiki tantsima rebis.
Rott lähenes kahtlaselt meie lauale ja kõigi süda aimas halba - aga nagu ta Tupsu nägu nägi, siis ta keeras hoobilt kõrvale ja eemaldus kiiresti. Great success! Sama hästi ei läinud kahjuks Rinkil, kes tegi natuke eemal arvutiga tööd. Pilt oli siis selline, et tunnelirott kargas ümber Rinki, hööritas tagumikku ja laulis "Clap along if you feel like a room without a roof!!" ja Rink istus ja vahtis teda ilmel "sure, koer, sure!". Me hoidsime kõik hinge kinni, mõeldes, et mis siis saab, kui tunnelirott hakkab Rinki kraedpidi tantsima tirima, nagu ta eelnevalt mitmete teistega oli teinud - aga tuli välja, et rott ei olnud siiski päriselt nupust nikastanud ja liikus edasi pisikeste mustade Omaani affide juurde, kes kõrval banaane sõid.
Kui võistlus läbi sai, siis me läksime kõigepealt hotelli duši alla. Pärast seda istusime hotelli baaris ja jõime Guinnessi.
Ühel hetkel meil tekkis mõte, et võiks ikka minna tunnelisse tagasi autasustamistseremooniat vaatama. Läksimegi vaatasime selle tseremoonia ära, aga pärast seda meile tunnelis enam ei meeldinud, sest pakutav õhtusöök oli paras kräpp ja seda oleks tulnud süüa seina ääres püsti seistes, kuna rahvast oli nii palju. Kuna meie tiimile aga meeldib hästi süüa, siis me otsustasime sõita tagasi hotelli. Tellisime baarist maitsva õhtusöögi ja juurde jõime Guinnessi. Baarman tervitas meid sõbralikult tagasituleku puhul.
Mõne aja pärast siiski tekkis meil mõte, et peaks minema tunnelisse vaatama, kuidas see võistluste lõpupidu seal välja näeb. Läksimegi vaatama. Selgus, et rahvast oli endiselt väga palju, kusjuures kõik nad olid maani täis, lällasid ja töllerdasid ringi. Seisime natuke aega nõutult nurgas ja siis otsustasime, et see ei ole ikka meie maitse. Sõitsime hotelli tagasi, läksime baari ja võtsime veel ühed Guinnessid. Baarman oli natuke imestunud, et me juba kolmandat korda sinna saabusime - aga tõesti, meie tiimi stiil on ikkagi ennast laua alla juua väärikalt ja heas seltskonnas, mitte koos 300 lällava ahviga, kes kõik sul seljas elavad.
Kuna meil oli plaan võistelda Bedfordi tunnelivõistlustel, siis tegime kõigepealt väikese ettevalmistava treeninglaagri Empuria tunnelis. Empurias on päris kvaliteetne tunnel ja üllatuslikult selgus, et me mahume tiimiga sinna ära palju paremini kui eelmisel korral - ilmselt oleme hakanud paremini lendama:)
Kui Empuria tunneli kvaliteet on vahepeal ainult paranenud, siis sama ei saa kahjuks öelda kohaliku toidu kohta. Tunneli baar on toidu osas täiesti alla käinud ja ka linna pealt õnnestus leida ainult keskmise headusega söögikohti - meie kõigi lemmik Blue Sky Bar oli kahjuks kinni pandud.
Seetõttu otsustasimegi ühel õhtul ise grillida, kuigi ilm ei olnud kõige parem. Grillmeister oli seekord Kaic, kes alustas oma karjääri sellega, et jooksis koos kausitäie lihatükkidega kolaki vastu kinnist klaasust, mille tulemusena järgneva õhtu vältel oli tema pluusi esiküljel presenteeritud kogu õhtune grillimenüü.
Liha hakkas järjest valmis saama ja me hakkasime seda järjest ära sööma. Rink muretses, et äkki grillmeister Kaic jääb niimoodi nälga - aga Kaic ei olnud sugugi mureliku näoga ja teatas: Ei, minuga on kõik ok... eks ma siit juba natuke maitsesin... maitsesin kaks vorsti ja pool kilo liha!
Lihaga on Hispaanias üldiselt asjad väga hästi, sest on pakkuda odava hinna eest täiesti suurepärast Serrano sinki, mis kuulub päris kindlasti minu lemmiklihade hulka. Seepärast ma ei saanudki hästi aru, mispärast minu kallid tiimikaaslased tegid endale lõunaks kaasa võileibu (saia vahel, phähh!), kui ometi oli olemas võimalus võtta kaasa lihtsalt tükk Serranot ja seda lõuna ajal järada. Ideaalne lõunamenüü! Kui kellelgi on infot, kust siin Eestis oleks võimalik saada enam-vähem normaalse hinnaga Serrano seakintsu, andke palun teada!
Järgmine peatus oli siis Bodyflight World Challenge, mis on maailma suurim tunnelivõistlus. Tõesti, ma pole kunagi nii palju tiime korraga ühes kohas näinud, juba üksinda FS4 tiime oli kokku 87 tükki.
Võistluste omapära on see, et kõigepealt sa briifid ja kriiperdad ja majandad üle tunni aja - ja siis saad 35sek lennata. See on nagu - ja ongi läbi vä?!? Eesmärgiks on siis selle lühikese momendi vältel võimalikult hästi performida. Mis ei ole sugugi lihtne, sest meie tiimis on mehi, kellel hakkab võistlussituatsioonis käsi värisema või siis lähevad silmad pungi ja tekib tunnelnägemine.
Siiski saime suht edukalt hakkama, välja arvatud kõige viimane round, mille me käkkisime täiega ära seoses kõige harilikuma brainlocki ja sellele järgnenud ahelreaktsiooniga. Noh, eks tuleb rohkem võistelda.
Saime lõpuks 28. koha (22. koht oleks olnud saavutatav, kui viimast hüpet poleks munanud). Samas meie coachid Steve ja Pete said oma tiimiga 2. koha, otse Hayabusa järel. Jah, coachid on meil hästi valitud.
Bedfordi tunnelis on üks kohalik erakordselt tüütu tunnelirott, kes meie tiimile kohutavalt närvidele käib. No see tüüp on ikka erakordselt annoying. Seekord näiteks ta oli kuskilt kätte saanud mikrofoni ning tutvustas kohutava paatosega iga tunnelisse minevat tiimi (ja kuna neid oli 100 ringis, siis ega see möla ei lõppenud). Lisaks korraldas ta mingit Challenge-TV otseülekannet.
Seega siis ükskord, kui me parajasti pärast järjekordset hüpet tunnelist välja astusime, siis see tunnelirott kargas oma otse-eetri mikrofoniga meile kallale. Mispeale Rink välkkiirelt perfoormis perfektse kadumismanöövri teiste tiimide vahele, aga kahjuks ülejäänud ei olnud piisavalt kiired. Küll aga lükkasime kohe ette Tupsu, kes on tiimi esindaja kõigis suhtlemist puudutavates küsimustes - kuna tema ei ole eestlane ning tal ei ole eestlastele omast sügavat vastumeelsust inimestega rääkimise vastu. Küll aga ei ole Tupsul ka mingit loomupärast viisakust, mis teda takistaks (tegelikult, kogu tiimi peale ainult Kaicil on mingid viisakuse alged kuskil olemas, ülejäänud on täiesti lootusetud).
Niisiis, tunnelirott alustas oma intervjuud küsimusega: So, how are you getting along? (millega ta ilmselgelt mõtles, et kuidas meil siis võistlus läheb).
Mille peale Tupsu vastas täiesti tõsise näoga: Oh, pretty good - although I don`t like Kaido very much. Actually, nobody likes him. But otherwise, it`s good!
Tunnelirott vahtis hämmeldunult Tupsule otsa. Tupsu vahtis perfektse pokkerinäoga vastu.
Aga rotil ei jätkunud mõistust siinkohal intervjuud ära lõpetada, vaid ta arvas heaks esitada veel originaalse küsimuse: And how do you like it here in Bedford?
Tupsu ei kõhelnud hetkegi ning vastas: Oh, well, we think your broadcast here is pretty annoying - but otherwise, it`s good!
Selle peale ei osanud tunnelirott tõepoolest enam midagi ütleda ning Tupsu eemaldus võidurõõmsa naeratusega.
Mõni aeg pärast seda istusime parajasti koos tiimi ja veel saja inimesega kohalikus kohvikus, kui sisse kargas seesama mikrofoniga tunnelirott. Seekord oli tal kaasas kaks abilist, kes tassisid suurt raadiot, kust kõlas Pharrell Williamsi" Happy" - mille taktis siis tüüp ringi taidles ja kõiki tantsima rebis.
Rott lähenes kahtlaselt meie lauale ja kõigi süda aimas halba - aga nagu ta Tupsu nägu nägi, siis ta keeras hoobilt kõrvale ja eemaldus kiiresti. Great success! Sama hästi ei läinud kahjuks Rinkil, kes tegi natuke eemal arvutiga tööd. Pilt oli siis selline, et tunnelirott kargas ümber Rinki, hööritas tagumikku ja laulis "Clap along if you feel like a room without a roof!!" ja Rink istus ja vahtis teda ilmel "sure, koer, sure!". Me hoidsime kõik hinge kinni, mõeldes, et mis siis saab, kui tunnelirott hakkab Rinki kraedpidi tantsima tirima, nagu ta eelnevalt mitmete teistega oli teinud - aga tuli välja, et rott ei olnud siiski päriselt nupust nikastanud ja liikus edasi pisikeste mustade Omaani affide juurde, kes kõrval banaane sõid.
Kui võistlus läbi sai, siis me läksime kõigepealt hotelli duši alla. Pärast seda istusime hotelli baaris ja jõime Guinnessi.
Ühel hetkel meil tekkis mõte, et võiks ikka minna tunnelisse tagasi autasustamistseremooniat vaatama. Läksimegi vaatasime selle tseremoonia ära, aga pärast seda meile tunnelis enam ei meeldinud, sest pakutav õhtusöök oli paras kräpp ja seda oleks tulnud süüa seina ääres püsti seistes, kuna rahvast oli nii palju. Kuna meie tiimile aga meeldib hästi süüa, siis me otsustasime sõita tagasi hotelli. Tellisime baarist maitsva õhtusöögi ja juurde jõime Guinnessi. Baarman tervitas meid sõbralikult tagasituleku puhul.
Mõne aja pärast siiski tekkis meil mõte, et peaks minema tunnelisse vaatama, kuidas see võistluste lõpupidu seal välja näeb. Läksimegi vaatama. Selgus, et rahvast oli endiselt väga palju, kusjuures kõik nad olid maani täis, lällasid ja töllerdasid ringi. Seisime natuke aega nõutult nurgas ja siis otsustasime, et see ei ole ikka meie maitse. Sõitsime hotelli tagasi, läksime baari ja võtsime veel ühed Guinnessid. Baarman oli natuke imestunud, et me juba kolmandat korda sinna saabusime - aga tõesti, meie tiimi stiil on ikkagi ennast laua alla juua väärikalt ja heas seltskonnas, mitte koos 300 lällava ahviga, kes kõik sul seljas elavad.
posted by Tuuker at 1:39 AM
<< Home