Rubriigist Lupus EST: Sevilla hüppelaager

Käisime tiimiga hüppelaagris, sellises kohas nagu Skydive Spain. 
See on üks tore koht, sest seal seisab õue peal kolm Dornieri, mis viivad sind üles nii suure hooga, et stardi ajal kukud pingi pealt maha. Praegu talveperioodil oli küll rahvast ainult ühe Dornieri käitamiseks, aga kaks korda juhtus hommikuti selline lugu, et üks lennuk feilis mingite käivitustestidega, mispeale aga aeti kohe järgmine lennuk ette ja hüppamine võis alata. 

Peale kiirete lennukite omab Skydive Spain veel head suurt pakkimisangaari ja professionaalset staffi, mille pealik on mingi Briti erusõjaväelane, kes on üle 70 aasta vana, aga näeb välja mitte rohkem kui 50. Nagu me DZ-sse kohale jõudsime, siis ta kohe ilmus, tutvustas ennast ja hakkas käske jagama, stiilis:
Pange kõik varjud siia ritta! Kõik paberid varju peale! Ja see allkirjaga paber viige manifesti!

Härra Major Kaic läks kohe tsüklisse ja hakkas keskendunud näoga asju tegema. Kui viimane paber sai manifesti ära viidud, siis ta küsis lootusrikkalt: "Mis järgmine käsk oli?" ja oli väga pettunud, kui selgus, et sellega on käsud otsa saanud.  

Skydive Spaini maandumisala on põhimõtteliselt punane savi, mõne väikese rohuribaga. See punane savi on nagu kitt, mistõttu tuleb maandumisel koperdamist vältida, et pärast mitte välja näha nagu mudakoll. Päris hästi see siiski ei õnnestunud. Kõigepealt crashis Kaic kukerpalli muda sisse ja küsis pärast packeritelt harja, millega ta siis kaks päeva järjest oma kama ja suiti puhtaks harjas. Järgmine performance tuli Tupsult, jälle kaks päeva harjamist ja punase saviga kaetud tagumik vabalangemises. Ja pärast seda, kui Tupsu oli oma tagumiku puhtaks harjanud, crashis ta uuesti muda sisse. Vandumist oli kuulda juba enne seda, kui tagumik maaga kokku sai.

Packerid pakkusid, et me võime selle harja enda juurde jätta, siis pole vaja iga kord küsimas käia.

Ülaltoodud mudaperformanced võisid olla osaliselt põhjustatud sellest, et kiirema hüppamise mõttes olime seekord kaasa võtnud kaks kama. Lisaks oma varjudele laenasime sõpradelt juurde veel ühed varjud, mis põhimõtteliselt kõik olid Pilotid. Kohe esimesel hüppel oli aru saada, et Pilot 117 ei ole nagu Velo 96. Kokkuvõtteks ma jääks siiski oma Velo juurde, thank you very much. Lisaks otsustas ka kogu ülejäänud tiim (v.a. wolli) endale Velod tellida. Mina kui suur Velo-armastaja ei saa seda mitte pahaks panna, aga pisike mure on ikka, arvestades fakti, kes on minu tiimikaaslased: Kaic "fleerin esimeste vabaotstega", Rink "varjuvahetused lõpevad luumurruga" ja Tupsu (kommentaarid liigsed). 

Elamiseks rentisime suure 5 magamistoaga villa, mis suure seltskonna peale ei ole Hispaanias sugugi kallis. Lupuse tiim ei ole muidu elamise suhtes eriti pretensioonikas - minul näiteks on ainult see tagasihoidlik soov, et ei peaks ühes toas magama ühegi lapsega ega ka wolliga (kelle norskamisest võib saada kuulmiskahjustuse). Seekord olid kõik need tingimused täidetud ning lisaks oli veel olemas suur elutuba, kuhu diivanile väsinud tiimikaaslased õhtuti võisid ära kustuda.

Muidugi Lupuse tiimi jaoks ei ole ükski maja kunagi liiga suur - nüüdki tekkis olukord, kus terve maja ärkas selle peale, et wolli peeretas peldikus kell 4 hommikul, niiet aknaklaasid värisesid.

Kõige suuremat vaeva nägime nagu ikka exititega. Käkk-exiteid ikka juhtus, aga mitte liiga palju. Võib-olla ongi mingi õppimine siin toimunud.

Tupsu võttis oma elueesmärgiks Rinkile demonstreerida, et tema oskab Outside exiteid paremini kui Rink. Paraku läks ta sellega mock-upis tiba liiga hoogu - hüppas kõigest jõust jala üles ja maadus pläraki kõhuli betooni, nii pikk kui lai. See pilt oli nii absurdne, et ülejäänud tiim lihtsalt vahtis suu ammuli ja Tupsu oli kõhuli maas nagu lestakala, ülepeakaela tolmune ja ahmis õhku. Packerid tulid pärast ettevaatlikult uurima, et kas Tupsu on ikka elus ja miks ta nii tegi. Viimasele küsimusele meil ei olnud vastust.

Aga muidugi sellega intsidendid ei lõppenud. Angaari nurga taga oli maas üks reha ja otseloomulikult Tupsu läks ja astus sellele otsa ja sai rehavarrega kolaki pihta. Pärast ta tunnistas, et see oli natuke üllatav isegi temale endale ja ta ei arvanud, et tänapäeval inimesed veel rehade otsa astuvad.

Kokkuvõtteks siis pidi Tupsu kahe suupoolega ibukat sööma, sest näiteks ribid ja parem käsi valutasid betooni kukkumisest, põlv ja küünarnukk mutta maandumisest, vasak käsi Rinki tirimisest vabalangemises ja üks sõrm millestki, mille ma olen hetkel unustanud. Aga outside exitid tulid tal tõesti hästi välja, illustratsiooniks siia üks blokk 22 exit:

Kaiciga juhtus vahepeal ka niimoodi, et ta sai 40 aastat vanaks. Selle tähtsa päeva tähistamiseks ta ostis tiimile 4 pudelit Baileyst, mis ka üllatuslikul kombel kõik sai ära joodud.

Me ülejäänud tiimiga tegime Kaicile sünnipäevaks sellise üllatuse, et leppisime hüppeks vaikselt teised kujundid kokku ja siis vabalangemises Kaic üritas teha ühtesid kujundeid ja ülejäänud tiim teisi. Alguses Kaic üritas silmad pungis oma õigeid grippe võtta, aga varsti ta võttis lihtsalt sealt kinni, mis talle ette sattus, ja läbi fullface klaasi oli näha, kuidas ta tiimikaaslasi mahlakate väljenditega kostitas. Jah, meie armastame Kaici ja soovime talle palju õnne sünnipäevaks!

Kahjuks meil sellest hüppest videot ei ole, kuna Doki kaameral tekkis tõrge. Selle peale me lisasime tahvlile, kus oli meie list of obvious truths, järgmise rea: "Kaamera töötab paremini, kui see on sisse lülitatud". Sinna kogunes laagri jooksul veel kõvasti tarkuseteri, muuhulgas näiteks "Ära astu reha otsa!" ja minu isiklik lemmik "Kui paned visiiri kinni, hakkab nina sügelema".

Tupsu teatavasti vihkab kõiki lapsi, välja arvatud väike Hups, kellele Tupsu armulikult naeratab, kui Hups vastavalt päevale ja kellaajale talle hõikab kas "Tupsu lendama!" või siis "Tupsu õlu!"

(Hups on tiimikaaslase Kaici väike tütar, kellega juhtus selline lugu, et Kaic ja Liis panid talle tööpealkirjaks Hups - Hubert - enne kui oli teada, et tuleb tüdruk.) 

Hups on tavaliselt päris tore ja mõistlik laps, aga ükskord ta pani ka Tupsu kannatuse proovile, kui ta autos Tupsu kõrval istudes terve tee täiest kõrist röökis. Müsteerium lahenes alles koju jõudes, kui Hups autost välja ronides ootamatult teatas: "Tupsu kaldan!" Jah, Hupsi kaks suurt hirmu: "Kutsu kaldan!" ja "Tupsu kaldan!" :)
Tupsu oli väga pettunud.

Peale väikese Hupsi tuleb tihti uusi sõnu õpetada ka Tupsule endale, kes ei ole ju meie rahvuskaaslane, mistõttu eesti keele keerulisemad nüansid võivad talle arusaamatuks jääda.

Näiteks ta arvas, et mäger on ilmselt mingi väike põder, samuti on probleeme sõnadega nagu "rääbakas" või "tiirane" (viimast proovis Kaic talle näitlikult selgitada, üritades seksuaalselt ahistada Tupsu jalga).

Tupsu lemmik-uudissõna on "volask", millest ta hea meelega moodustab ka erinevaid originaalvorme, näiteks "Rink volaskles trepist alla, niiet maja värises".

Kokkuvõtteks siis oli tiimil väga edukas treeninglaager, tegime 67 hüpet. Ega eriti ei tahtnud seal Hispaaniast ära tulla, seal oli soe ka veel lisaks kõigele.

Mäletate seda juhtumit Empuriabravas, kus Tupsu väga imestas, et kust need pagasi ülekilod küll tulevad - aga tegelikult oli Kaic talle suure roosa vaasi kotti sokutanud? Noh, nüüd oli asi vastupidine - Tupsu imestas, et miks tal küll pagasi ülekilosid ei ole, kui tulles ometi oli. No mis te arvate, milles oli asi?:)

Õigus, muidugi oli Tupsu kiivri maha unustanud.

Siinkohal on paslik meenutada eelmisi juhtumeid, kus Tupsu on kiivri maha jätnud ja mis sellest edasi on saanud:
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Inglismaale hotellituppa
- Kuidas Tupsu unustas kiivri Ryanairi lennukisse