Rubriigist Nädalavahetus Jälle Märkamatult Läbi Saanud: Rootsi kruiis

Niisiis,

Fantastic 3 (ehk siis Tuuker, Helin ja Mariel) tulid suurepärasele mõttele minna Stockholmi jitsimehi külastama ja sealjuures laiata Tallinki laeva peal nii nagu torust tuleb. Kaasa sai võetud kimonod, Marieli arvuti koos viimase UFC-ga ja kõrge kontsaga saapad. 

Laeva turvaülem R. ei saanud kahjuks seekord meiega Stockholmi linna peale kaasa tulla, kuna tal oli öösel toimunud väike intsident, mis sisaldas purjus, agressiivseid ning teravate hammastega reisijaid.

Rootsi jitsimehed olid väga sõbralikud, aga rabelesid hirmsasti – näiteks õnnestus mul ühe väikese vastupanuga drilli käigus saada ühe rootslase käest paras tou põlvega otse silmaauku. Ootasin huviga, aga minu suureks pettumuseks ei läinudki silm siniseks - kulm läks ainult natuke paiste ja isegi seda ei olnud peaaegu nähagi.

Trenn ise oli great success, saime paljude erinevate meestega rullida (naisi kahjuks ei olnud siiski). Rootslased olid väga rõõmsad meie külaskäigu üle ja arvasid, et me võime iga kell tagasi tulla. Millal iganes tahame.

Pärast trenni sõime kõrvalasuvas kohvikus suurepäraseid koogikesi, arutasime kägistuste üksikasju ja olime kõik täiesti nõus, et väike jits teeb alati päeva ilusaks.

Päev ise jätkus samuti täiesti suurepäraselt, sisaldades muuhulgas sauna, õlut, veini, krevette, pardipraadi, veel veini, kabaree-etendust, bändi, õlut, džinni toonikuga, õlut jne jne. Äärepealt oleks saanud ka kakelda, kui meile haakisid sappa kolm perverdi välimusega rootslast, kes enam kuidagi ei tahtnud ära minna. Noh, tegelikult minu kurja inimsööja pilk (Sure, koer!!) töötas päris hästi ja mul õnnestus seda vahelduva eduga ka Marielile õpetada - aga asja ajas keeruliseks Helin, kes on alati sõbralik ja, jumal hoidku, isegi naeratab. See on nagu mingi looduse stiihia, sinna lihtsalt pole midagi teha. Nii need rootslased siis käisid muudkui uskumatu järjekindlusega meile närvidele, kuni lõpuks saabus kohalik turvamees ja ajas nad ära, päästes nad sellega ärakägistatud saamisest, mis oli kohe juhtumas.

Veel mõned pildikesed õhtust:

Tegevuskoht: kahe kabiiniga WC, kus üks kabiin oli lukus ja teises oli Mariel. Me Heliniga vaatasime ukse alt järgi, et see teine kabiin oli tegelikult tühi, ja Helinil tekkis teooria, et kindlasti see ukselukk on kogemata ise kinni kukkunud. Ega pikka juttu polnud, Mariel ronis kõige oma miniseelikuga üle kaht kabiini ühendava seina ja voila! tegigi ukse lahti. Kõik olid väga rõõmsad, kuni tuli välja, et nüüd on teise kabiini uks seespoolt lukus, sest Mariel oli unustanud enne üle seina ronimist selle lahti teha.

Keset pimedat ööd ärkasin selle peale, et keegi tagus mu kajuti ukse taga. See nägi välja umbes niimoodi, nagu keegi oleks järjest kogu oma raskusega vastu ust jooksnud, uks paindus sissepoole ja puha. Pluss mul oli kahtlane tunne, et ta oli seal juba pikemat aega laamendanud. Muidugi mul polnud õrna aimugi, kes see võiks olla või mida ta tahab - aga mul tekkis kuri kahtlus, et kui ma nüüd ukse lahti teeks, siis ta küll jookseks hooga kajutisse sisse ja teiselt poolt aknast välja.

Tegin siiski väga ettevaatlikult ukse lahti ja otseloomulikult oli seal Mariel, kes parajasti harrastas oma miniseeliku ja saabastega iidset uksemahamurdmise kunsti.

Story ise oli järgmine: Marieli seelikul polnud taskut, mistõttu ta andis oma kajutikaardi Helini taskusse. Aga õhtu edenedes Helin kadus kogemata kuhugi ära (ilmselt kohapealt leitud noormehega oma ax murdereri asju ajama - nimetatud noormeest pole pärast seda keegi enam näinud) ja Mariel ei saanud enam oma kajutisse sisse. Mariel läks ja kolkis Helini kajuti ukse taga, aga Helinit seal ei olnud. Mariel käis Helinit otsides kogu laeva läbi, aga ei leidnud midagi. Samal ajal Helin hiilis vaikselt oma kajutisse ja heitis magama, mis veelgi vähendas tõenäosust, et Mariel teda kuskilt laeva pealt oleks võinud üles leida.

Lõpuks võttis Mariel viimase variandina kasutusele vägivalla ning üritas enda, minu ja Helini kajutite uksi maha joosta. Mille tulemusega õnnestus kogu laevatäis inimesi üles ajada ja kõik saigi korda. Jah, vahel vägivald lahendab probleeme.

Lahtiseks jääb, kas infolauast uue kajutikaardi küsimine oleks asja kiiremini lahendanud. Mitte nii stiilselt päris kindlasti :)

Hommikul ärkasin selle peale, et minu akna taga kriiksus mingi kajaka tüüpi elukas. Tegelikult ma oleks hea meelega veel edasi maganud, aga muidugi ma pidin arvestama Heliniga, kellel ei ole hommikuti kunagi pohmakat, küll aga on alati kohutav nälg, mistõttu ta võib su jalgupidi voodist välja tirida, kui sa piisavalt kiiresti sööma ei lähe.

Nagu arvata oli, siis tõesti Helin juba ootas näljase näoga. Samas Marieli kättesaamine oli natuke keerulisem. Proovisime nii helistamist kui kajuti ukse taga prõmmimist, aga ei miskit. Umbes viiendal katsel õnnestus lõpuks telefoni otsa saada väga unise häälega Mariel, kes kõigepealt uuris minu käest, kas ma äkki tean, miks ta on kõhuli põrandal, telefonitoru käes, ja siis lubas 5 minuti jooksul olla hommikusöögil.

Oli tore nädalavahetus.

Eks näis, kuhu järgmiseks sparrima läheme. Suurepärased variandid oleks näiteks Dublini SBG, Manchesteri SBG vms... aga ka nt Helsingis ei ole ammu käinud.