Hooaja lõpu tegemistest (NB! lugu ei ole ei poliitiliselt ega muul viisil korrektne, lugemine omal vastutusel!)
Kuna hüppehooaeg on ikka täitsa tõsiselt läbi saanud, siis käisime jälle tiimiga Bedfordi tuuletunnelis lendamas.
Seekord reisis Tupsu Inglismaale eraldi, mis tekitas palju huvitavad võimalusi - aga midagi olulist ta õnneks maha ei jätnud. Aga olime parajasti sõitnud Tupsule Bedfordi rongijaama järgi, kui järsku läks meil Kaic kaduma. Lähemal vaatlusel tuvastasime Kaici keset parklat, kus ta parajasti kuses seal seisva üksiku puu pihta, öeldes samal ajal suvalisele inglasest möödakäijale viisakalt "Good evening!". Jah, viisakusest küll meie tiimis puudu ei ole.
Seekordne reis heitis ka natuke valgust kallite tiimikaaslaste öistele seiklustele (võib-olla mäletate lugu, kuidas Tupsu eelmine kord peldikus magama jäi?). Tuleb välja, et nad optimeerivad oma uneaega sellega, et peldikusse minekuks nad lihtsalt ei ärka üles.
Niisiis - kuna õhtul sai kõvasti õlut joodud, siis pidi Kaic keset ööd peldikusse minema. Kuna Kaic paadunud sõjaväelasena hindab oma uneaega väga kõrgelt, siis ta kunagi peldikus tuld põlema ei pane, et valgus teda järsku üles ei ärataks. Aga seekord juhtus selline lugu, et Kaic unustas ära, mis suunas tuleb peldikust väljumiseks minna, ning jõudis kottpimedas ruumis ukse asemel hoopis ninapidi vastu seina. Nagu erivägede majorile kohane, rakendas Kaic ülalnimetatud takistusega (kivisein) kohtudes koheselt sõduri strateegia A (Toores Jõud), haarates kinni vetsupaberi hoidjast (mida ta pidas ukselingiks) ning rebides selle ühe ropsuga seina küljest ära. Paraku aga see ei teinud olukorda kuidagi paremaks, mispeale Kaic rakendas koheselt sõduri strateegia B (Paanika) ning kukkus laamendama, mille käigus ta lõpuks puhtalt kogemata uksest välja kukkus.
Hiljem samuti seoses eelnevalt joodud õllekogustega peldikut külastanud Rink sattus hämmingusse, kuna sealt oli nagu tuulispask üle käinud, kõik asjad vedelesid põrandal ja seinas vetsupaberi hoidja asemel oli auk.
Järgmisel ööl, kui Kaic jällegi peldikusse läks, siis Rink hiilis salaja ligi ja pani tule põlema. Aga Kaic ei saanud sugugi aru, et midagi valesti oleks (see, et hotelli peldikus ju ei ole automaatselt süttivat laetuld, jõudis talle kohale alles järgmisel hommikul, kui ta oli esimese tassi kohvi ära joonud). Tõesti, kui kunagi mõnel vaenlasel on plaanis meid rünnata, siis tasub seda teha keset pimedat ööd - siin lihtsalt ei saa midagi valesti minna.
Veel pimedate ööde teemal - vahepeal käisin ka Diversnightil, mis sisuliselt tähendab seda, et kõik sukeldujad tulevad kokku, ronivad öösel pimedasse ja külma merre ja mulistavad seal taskulampidega ringi. Vesi oli keskmiselt külm, aga see-eest nähtavus oli üllatavalt hea. Põhjas oli näha hulganisti imelikke kogre moodi kalu, eemal oli näha kilude parve ja ümberringi oli näha hulganisti lestadega punnsilm-affe, kuna meid oli ühes kohas vee all üle 30. Veel ei teagi, kas ülemaailmne rekord korraga sukelduvate inimeste arvu osas sai nüüd löödud või mitte.
Ja eelmisel nädalavahetusel toimus ka Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupidu, mille stiil oli seekord Võluvad Viiekümnendad. Tallinna kostüümilaenutustest leitavad 50ndate aastate kleidid jagunesid umbes niimoodi:
- kleidid, mis nägid välja nagu üks keskmine kartulikott;
- kleidid, mis ei läinud üldse selga;
- kleidid, mis läksid selga, aga ükski lukk ei läinud kinni;
- kleidid, mille sisse ma jäin selgapanekul peadpidi kinni.
Lõpuks ühe sobiva kleidi siiski leidsin, lisaks hankisin kunstripsmed (tänud Pirtsule ja Elole kleepimise eest!) ja huulepliiatsi (kartuses, et huulepulgaga ma poleks küll kuidagi huultele pihta saanud). Huulepliiatsite värvipüsivus on muide täiesti impressiivne - kuigi huulte pealt kulus pliiats peo lõpuks maha, siis ükski seep ei suutnud eemaldada mu käe pealt eri värvi huulepliiatsite triipe, kuhu ma poes olin nende värve proovinud.
Elo oli peole tulnud lumivalge Marilyn Monroe kleidiga, mille peale kõik (v.a. Elo ise) kippusid kallama oma rummikokteile. Tõesti, see oli nagu mingi sihtimisvõistlus - kes saab Elole rummikoksiga pihta?
Poole peo pealt tuli minu juurde tiimi kaameramees wolli, kes kaebas, et Tupsu on koledasti stressis ja kas ma saaks tulla ja vaadata, mis tal viga on. Asja lähemal uurimisel selgus, et Tupsu stress oli otseselt põhjustatud wollist endast, kes keksis tema ümber ringi ja üritas teda kaela peale suudelda. Tupsu päästmiseks olime sunnitud hankima ümbruskonnast paar naisterahvast, kes siis pidid demonstratiivselt Tupsut kaela peale suudlema, tegemaks wollile selgeks, et probleem on temas, mitte Tupsus.
Pärast juhtus ka see lugu (ilmselt nende kunstripsmete tõttu), et ma võitsin tiitli "Elaki miss 2013". Kahjuks mind ei olnud auhinna kätteandmise konkreetsel momendil kohal, kuna ma olin joonud kõvasti alkoholi ning olin parajasti siirdunud suhteliselt ebadaamilikul viisil peldikusse olukorda parandama. Siiski, missi lint sobis mulle suurepäraselt ning kandsin seda uhkusega terve õhtu pluss järgmise päeva hommikusöögil ka.
Aasta Muna auhinna sai Tupsu (juba kolmandat aastat järjest). Rahvas lihtsalt hindas nii kõrgelt seda juhtumit põhjalikult puhtakspestud roosa vaasiga, mida on täpsemalt kirjeldatud SIIN. Üldse see Tupsu fännklubi järjest kasvab, varsti võib tupsupildiga t-särke müüma hakata.
Seekord reisis Tupsu Inglismaale eraldi, mis tekitas palju huvitavad võimalusi - aga midagi olulist ta õnneks maha ei jätnud. Aga olime parajasti sõitnud Tupsule Bedfordi rongijaama järgi, kui järsku läks meil Kaic kaduma. Lähemal vaatlusel tuvastasime Kaici keset parklat, kus ta parajasti kuses seal seisva üksiku puu pihta, öeldes samal ajal suvalisele inglasest möödakäijale viisakalt "Good evening!". Jah, viisakusest küll meie tiimis puudu ei ole.
Seekordne reis heitis ka natuke valgust kallite tiimikaaslaste öistele seiklustele (võib-olla mäletate lugu, kuidas Tupsu eelmine kord peldikus magama jäi?). Tuleb välja, et nad optimeerivad oma uneaega sellega, et peldikusse minekuks nad lihtsalt ei ärka üles.
Niisiis - kuna õhtul sai kõvasti õlut joodud, siis pidi Kaic keset ööd peldikusse minema. Kuna Kaic paadunud sõjaväelasena hindab oma uneaega väga kõrgelt, siis ta kunagi peldikus tuld põlema ei pane, et valgus teda järsku üles ei ärataks. Aga seekord juhtus selline lugu, et Kaic unustas ära, mis suunas tuleb peldikust väljumiseks minna, ning jõudis kottpimedas ruumis ukse asemel hoopis ninapidi vastu seina. Nagu erivägede majorile kohane, rakendas Kaic ülalnimetatud takistusega (kivisein) kohtudes koheselt sõduri strateegia A (Toores Jõud), haarates kinni vetsupaberi hoidjast (mida ta pidas ukselingiks) ning rebides selle ühe ropsuga seina küljest ära. Paraku aga see ei teinud olukorda kuidagi paremaks, mispeale Kaic rakendas koheselt sõduri strateegia B (Paanika) ning kukkus laamendama, mille käigus ta lõpuks puhtalt kogemata uksest välja kukkus.
Hiljem samuti seoses eelnevalt joodud õllekogustega peldikut külastanud Rink sattus hämmingusse, kuna sealt oli nagu tuulispask üle käinud, kõik asjad vedelesid põrandal ja seinas vetsupaberi hoidja asemel oli auk.
Järgmisel ööl, kui Kaic jällegi peldikusse läks, siis Rink hiilis salaja ligi ja pani tule põlema. Aga Kaic ei saanud sugugi aru, et midagi valesti oleks (see, et hotelli peldikus ju ei ole automaatselt süttivat laetuld, jõudis talle kohale alles järgmisel hommikul, kui ta oli esimese tassi kohvi ära joonud). Tõesti, kui kunagi mõnel vaenlasel on plaanis meid rünnata, siis tasub seda teha keset pimedat ööd - siin lihtsalt ei saa midagi valesti minna.
Veel pimedate ööde teemal - vahepeal käisin ka Diversnightil, mis sisuliselt tähendab seda, et kõik sukeldujad tulevad kokku, ronivad öösel pimedasse ja külma merre ja mulistavad seal taskulampidega ringi. Vesi oli keskmiselt külm, aga see-eest nähtavus oli üllatavalt hea. Põhjas oli näha hulganisti imelikke kogre moodi kalu, eemal oli näha kilude parve ja ümberringi oli näha hulganisti lestadega punnsilm-affe, kuna meid oli ühes kohas vee all üle 30. Veel ei teagi, kas ülemaailmne rekord korraga sukelduvate inimeste arvu osas sai nüüd löödud või mitte.
Ja eelmisel nädalavahetusel toimus ka Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupidu, mille stiil oli seekord Võluvad Viiekümnendad. Tallinna kostüümilaenutustest leitavad 50ndate aastate kleidid jagunesid umbes niimoodi:
- kleidid, mis nägid välja nagu üks keskmine kartulikott;
- kleidid, mis ei läinud üldse selga;
- kleidid, mis läksid selga, aga ükski lukk ei läinud kinni;
- kleidid, mille sisse ma jäin selgapanekul peadpidi kinni.
Lõpuks ühe sobiva kleidi siiski leidsin, lisaks hankisin kunstripsmed (tänud Pirtsule ja Elole kleepimise eest!) ja huulepliiatsi (kartuses, et huulepulgaga ma poleks küll kuidagi huultele pihta saanud). Huulepliiatsite värvipüsivus on muide täiesti impressiivne - kuigi huulte pealt kulus pliiats peo lõpuks maha, siis ükski seep ei suutnud eemaldada mu käe pealt eri värvi huulepliiatsite triipe, kuhu ma poes olin nende värve proovinud.
Elo oli peole tulnud lumivalge Marilyn Monroe kleidiga, mille peale kõik (v.a. Elo ise) kippusid kallama oma rummikokteile. Tõesti, see oli nagu mingi sihtimisvõistlus - kes saab Elole rummikoksiga pihta?
Poole peo pealt tuli minu juurde tiimi kaameramees wolli, kes kaebas, et Tupsu on koledasti stressis ja kas ma saaks tulla ja vaadata, mis tal viga on. Asja lähemal uurimisel selgus, et Tupsu stress oli otseselt põhjustatud wollist endast, kes keksis tema ümber ringi ja üritas teda kaela peale suudelda. Tupsu päästmiseks olime sunnitud hankima ümbruskonnast paar naisterahvast, kes siis pidid demonstratiivselt Tupsut kaela peale suudlema, tegemaks wollile selgeks, et probleem on temas, mitte Tupsus.
Pärast juhtus ka see lugu (ilmselt nende kunstripsmete tõttu), et ma võitsin tiitli "Elaki miss 2013". Kahjuks mind ei olnud auhinna kätteandmise konkreetsel momendil kohal, kuna ma olin joonud kõvasti alkoholi ning olin parajasti siirdunud suhteliselt ebadaamilikul viisil peldikusse olukorda parandama. Siiski, missi lint sobis mulle suurepäraselt ning kandsin seda uhkusega terve õhtu pluss järgmise päeva hommikusöögil ka.
Aasta Muna auhinna sai Tupsu (juba kolmandat aastat järjest). Rahvas lihtsalt hindas nii kõrgelt seda juhtumit põhjalikult puhtakspestud roosa vaasiga, mida on täpsemalt kirjeldatud SIIN. Üldse see Tupsu fännklubi järjest kasvab, varsti võib tupsupildiga t-särke müüma hakata.
posted by Tuuker at 6:49 AM
<< Home