Cenotes ja kuidas Mehhikos pükse lõhutakse
Kui tavaliselt on kõik minu puhkusereisid seotud langevarjundusega, siis seekord sai tehtud erand ja käidud Mehhikos džunglialustes koobastes sukeldumas. Reisi võib lugeda igati kordaläinuks - pruuniks küll ei saanud (vt allpool kommentaar tuukri ja randade teemal), aga need koopad on väärt värk ja süüa/juua saab Mehhikos ka hästi.
Lend (18h per ots) läks väga libedalt ja ei tundunud ka eriti pikk. Tagasilennuks saime me wolliga üllatuslikult upgrade äriklassi, mistõttu reis oli üldse suurepärane ja ega väga ei tahtnudki lennukist välja tulla. Seega jah, seal Ameerika mandril võib käia küll ja lend on täitsa köki-möki.
Playa del Carmen, kus me baseerusime, on täismõõduline suvituslinn. Kliima oli ka vastav (s.t. jube palav). Mulle rannad ei meeldi, samas aga väga meeldivad varjulised õllekad, kus väikesed mehhiklased tassivad sulle külmkapist järjest kohalikku kesvamärjukest. Nii kujuneski asi välja selliselt, et samal ajal kui ülejäänud seltskond rannas päevitas, hängisime meie wolliga mõnes Playa del Carmeni miljonist õllekast, manustades rahulikult külma õlut ja guacamolet.
Guacamole ongi nüüd uuema aja täiendus tuukri kodusele menüüle, mida ma üritan aeg-ajalt käepäraste vahendite (mohhiito nui) abil valmistada. Päris nii hea ei tule kui Mehhiko oma (ilmselt on vahe avokaadode maitses), aga päris ok ikkagi.
Põhiliseks atraktsiooniks reisil olid siis ümbruskaudse džungli all asuvad koopad. Tegelikult on tegemist suure maa-aluste jõgede süsteemiga, kuhu siis erinevates aukudest (cenotes) ligi pääseb. Koobastes on äge sinise tooniga vesi, suurepärane nähtavus, stalaktiidid/stalagmiidid ja põhimõtteliselt kõik, mida ühest koopast võib tahta.
Koobastesse minekuks on vajalik kohalik sukeldumisgiid, samuti on sinna tõmmatud nöörid (life-lines), mis aitavad vältida äraeksimist ja muud koledat. Aukudesse, kus life-line süsteemi ei ole, võivad minna ainult technical diverid.
Koopaid on väga erinevaid. Mõned on suured nagu katedraalid, mõned on nii kitsad, et võid pea lakke ära lüüa, mõnes kohas saab pea veest välja pista ja vaadata nahkhiiri koopa laes - jne jne. Meie käisime maksimaalselt 40m sügavusel, aga seal on rahulikult ka 120m sügavusi auke - jällegi technical diverite pärusmaa. Mõnes koopas saab näha fenomeni nimega Halocline - see on soolase ja mageda vee kokkusaamiskoht, mis paneb kogu vee silmade ees virvendama. See on väga äge, lihtsalt ühel hetkel hakkab pilt virvendama ja suurt midagi enam aru ei saa, mida sa parajasti vahid. Õnneks mind oli selle fenomeni eest hoiatatud, muidu oleks küll arvanud, et hakkan peast lolliks minema.
Lisaks sukeldumisele käisin tutvumas ka kohaliku BJJ-eluga.
Nimelt ma avastasin, et meie elukohast 10min jalutuskäigu kaugusel on mingi Carlson Gracie BJJ-pleiss. Otsustasin minna asja uurima. Selgus, et tegemist on suure Crossfiti gymiga - aga enne kui ma midagi jõudsin küsida, näidati mulle juba näpuga nurga taha, kus pidi jitsisaal asuma. Ilmselt ma olen jitsika nägu.
Huvitav lugu oli see, et kui kõik tänaval kohatud mehhiklased olid minust umbes pea jagu lühemad, siis see sugugi ei kehtinud matil olevate tüüpide kohta - need olid ikka suured affid, nagu tavaliselt. Kokkuvõtteks sai siis ära kägistatud kõik kohalikud naised, pluss paar meest ka kauba peale. Rääkisin kohalikele, et Eestis on kõik naised täpselt minu moodi, väiksemaid ei ole üldse. Tulgu vaatama.
Üks äge asi Mehhikos on veel kohalikud mopeedid. Üldine arvamus kipub kalduma pigem sinnapoole, et need on mingi kohutav death trap, aga meie wolliga seda ei uskunud ja rentisime need endale terveks päevaks Isla Mujerese peal ringi kärutamiseks.
Rendipleissi mehhiklane tundis huvi, et kas mul on mootorratta load (ei ole) või kas ma oskan spetsiifiliselt sellise mopeediga sõita (ei oska). Pärast vastastikust kahtlustaval pilgul jõllitamist (s.t. tuuker mopeedi ja mehhiklane tuukrit) sai siiski kokku lepitud, et tuuker saab mopeedi ja what can possibly go wrong. Minu juhiloa jättis mehhiklane igaks juhuks enda kätte hoiule - aga ega seal ei paistnud ka, et kohalik politsei gringode kontrollimisest eriti huvitatud oleks olnud.
Reisi käigus saavutasin ka uue taseme pükste lõhkumises.
Lend (18h per ots) läks väga libedalt ja ei tundunud ka eriti pikk. Tagasilennuks saime me wolliga üllatuslikult upgrade äriklassi, mistõttu reis oli üldse suurepärane ja ega väga ei tahtnudki lennukist välja tulla. Seega jah, seal Ameerika mandril võib käia küll ja lend on täitsa köki-möki.
Playa del Carmen, kus me baseerusime, on täismõõduline suvituslinn. Kliima oli ka vastav (s.t. jube palav). Mulle rannad ei meeldi, samas aga väga meeldivad varjulised õllekad, kus väikesed mehhiklased tassivad sulle külmkapist järjest kohalikku kesvamärjukest. Nii kujuneski asi välja selliselt, et samal ajal kui ülejäänud seltskond rannas päevitas, hängisime meie wolliga mõnes Playa del Carmeni miljonist õllekast, manustades rahulikult külma õlut ja guacamolet.
Guacamole ongi nüüd uuema aja täiendus tuukri kodusele menüüle, mida ma üritan aeg-ajalt käepäraste vahendite (mohhiito nui) abil valmistada. Päris nii hea ei tule kui Mehhiko oma (ilmselt on vahe avokaadode maitses), aga päris ok ikkagi.
Põhiliseks atraktsiooniks reisil olid siis ümbruskaudse džungli all asuvad koopad. Tegelikult on tegemist suure maa-aluste jõgede süsteemiga, kuhu siis erinevates aukudest (cenotes) ligi pääseb. Koobastes on äge sinise tooniga vesi, suurepärane nähtavus, stalaktiidid/stalagmiidid ja põhimõtteliselt kõik, mida ühest koopast võib tahta.
Koobastesse minekuks on vajalik kohalik sukeldumisgiid, samuti on sinna tõmmatud nöörid (life-lines), mis aitavad vältida äraeksimist ja muud koledat. Aukudesse, kus life-line süsteemi ei ole, võivad minna ainult technical diverid.
Koopaid on väga erinevaid. Mõned on suured nagu katedraalid, mõned on nii kitsad, et võid pea lakke ära lüüa, mõnes kohas saab pea veest välja pista ja vaadata nahkhiiri koopa laes - jne jne. Meie käisime maksimaalselt 40m sügavusel, aga seal on rahulikult ka 120m sügavusi auke - jällegi technical diverite pärusmaa. Mõnes koopas saab näha fenomeni nimega Halocline - see on soolase ja mageda vee kokkusaamiskoht, mis paneb kogu vee silmade ees virvendama. See on väga äge, lihtsalt ühel hetkel hakkab pilt virvendama ja suurt midagi enam aru ei saa, mida sa parajasti vahid. Õnneks mind oli selle fenomeni eest hoiatatud, muidu oleks küll arvanud, et hakkan peast lolliks minema.
Lisaks sukeldumisele käisin tutvumas ka kohaliku BJJ-eluga.
Nimelt ma avastasin, et meie elukohast 10min jalutuskäigu kaugusel on mingi Carlson Gracie BJJ-pleiss. Otsustasin minna asja uurima. Selgus, et tegemist on suure Crossfiti gymiga - aga enne kui ma midagi jõudsin küsida, näidati mulle juba näpuga nurga taha, kus pidi jitsisaal asuma. Ilmselt ma olen jitsika nägu.
Huvitav lugu oli see, et kui kõik tänaval kohatud mehhiklased olid minust umbes pea jagu lühemad, siis see sugugi ei kehtinud matil olevate tüüpide kohta - need olid ikka suured affid, nagu tavaliselt. Kokkuvõtteks sai siis ära kägistatud kõik kohalikud naised, pluss paar meest ka kauba peale. Rääkisin kohalikele, et Eestis on kõik naised täpselt minu moodi, väiksemaid ei ole üldse. Tulgu vaatama.
Üks äge asi Mehhikos on veel kohalikud mopeedid. Üldine arvamus kipub kalduma pigem sinnapoole, et need on mingi kohutav death trap, aga meie wolliga seda ei uskunud ja rentisime need endale terveks päevaks Isla Mujerese peal ringi kärutamiseks.
Rendipleissi mehhiklane tundis huvi, et kas mul on mootorratta load (ei ole) või kas ma oskan spetsiifiliselt sellise mopeediga sõita (ei oska). Pärast vastastikust kahtlustaval pilgul jõllitamist (s.t. tuuker mopeedi ja mehhiklane tuukrit) sai siiski kokku lepitud, et tuuker saab mopeedi ja what can possibly go wrong. Minu juhiloa jättis mehhiklane igaks juhuks enda kätte hoiule - aga ega seal ei paistnud ka, et kohalik politsei gringode kontrollimisest eriti huvitatud oleks olnud.
Reisi käigus saavutasin ka uue taseme pükste lõhkumises.
Informeeritud inimesed teavad, et ega ühedki püksid minu käes kaua vastu ei pea, mistõttu tuukri majas valitseb pidev püksipuudus. Siiani olin pükste hävitamisel siiski piirdunud traditsiooniliste meetoditega - lõhkikäristamine, läbikulutamine jms. Eksootilisse kliimasse sobib aga ka natuke eksootilisem püksilõhkumise meetod.
Nimelt olin just käinud supermarketis kuuma kliima tarbeks esmatarbekaupu hankimas ja panin parajasti õllepudeleid külmkappi, kui üks pudel järsku täiesti ilma provotseerimata minu käes plahvatas. Õlu ja killud lendasid kogu köögi peale laiali nagu mingi krdi terrorirünnak. Sealhulgas mõned killud lendasid hooga minu pihta ja lõikasid püksid katki. Beat that.
Käisime korra läbi ka kohalike maiade linnast Chichen Itza`st. Maiad ise olid kahjuks sealt lahkunud juba 1300.a. paiku.
Tolleaegsete maiade kombed olid pehmelt öeldes natuke omapärased. Nende kõige populaarsem mäng oli mingi jalgpallilaadne asi, mida mängiti kautšukist palliga ja väravateks olid 4m kõrgusel asuvad väikesed rõngad. Mängu mängiti 40-kraadises palavuses täis sõjavarustuses, olles eelnevalt istunud pool tundi saunas. Pärast mängu lõppu ohverdati üks meeskond jumalatele (kas kaotajad või võitjad, selles osas lähevad arvamused lahku).
Üldse maiad tavatsesid kõiki oma igapäevaprobleeme lahendada kaasmaalaste ohverdamise teel. Näiteks kui vihma ei sadanud piisavalt, siis sai asja parandada beebide loopimisega spetsiaalsesse sügavasse auku (sobivas kohas asuv cenote koobas). Mida kõvema kisaga beebi, seda rohkem väidetavalt vihma tuli. Samuti oli laialt levinud neitsite ohverdamine ja tegelikult kõiki, kes ette jäid, sai selleks tarbeks ära kasutada.
Nimelt olin just käinud supermarketis kuuma kliima tarbeks esmatarbekaupu hankimas ja panin parajasti õllepudeleid külmkappi, kui üks pudel järsku täiesti ilma provotseerimata minu käes plahvatas. Õlu ja killud lendasid kogu köögi peale laiali nagu mingi krdi terrorirünnak. Sealhulgas mõned killud lendasid hooga minu pihta ja lõikasid püksid katki. Beat that.
Käisime korra läbi ka kohalike maiade linnast Chichen Itza`st. Maiad ise olid kahjuks sealt lahkunud juba 1300.a. paiku.
Tolleaegsete maiade kombed olid pehmelt öeldes natuke omapärased. Nende kõige populaarsem mäng oli mingi jalgpallilaadne asi, mida mängiti kautšukist palliga ja väravateks olid 4m kõrgusel asuvad väikesed rõngad. Mängu mängiti 40-kraadises palavuses täis sõjavarustuses, olles eelnevalt istunud pool tundi saunas. Pärast mängu lõppu ohverdati üks meeskond jumalatele (kas kaotajad või võitjad, selles osas lähevad arvamused lahku).
Üldse maiad tavatsesid kõiki oma igapäevaprobleeme lahendada kaasmaalaste ohverdamise teel. Näiteks kui vihma ei sadanud piisavalt, siis sai asja parandada beebide loopimisega spetsiaalsesse sügavasse auku (sobivas kohas asuv cenote koobas). Mida kõvema kisaga beebi, seda rohkem väidetavalt vihma tuli. Samuti oli laialt levinud neitsite ohverdamine ja tegelikult kõiki, kes ette jäid, sai selleks tarbeks ära kasutada.
Seoses taolise loomuliku kaoga elanikkonna juures oli reproduktsiooni tagamine muidugi suure tähtsusega teema. Samas olid ka sellega väikesed probleemid. Nimelt pidasid maiad pühaks suurte raikalade sabaorki. Kui sa tahtsid rääkida mõne jumalaga, siis pidid torkama rai sabaorgiga läbi keele, et jumalad sind ikka kuulaks. Samamoodi, kui tahtsid oma naisega järelkasvu saada, siis pidid torkama selle rai sabaorgi läbi mõne muu kehaosa. Nii nad välja suridki, kui minu arvamust küsida.
Kokkuvõtteks - kui oled Mehhikosse minemas, siis soovitaks koobastes sukeldumist, guacamolet, kohalikku õlut ja mopeede.
Tegin reisil ka umbes 4 pilti, näiteks sellised:
1) Cenotes, ülevalt vaadatuna. Siin tuleb nüüd põhja sukelduda ja mõnest kaljuaugust sisse koopasse ujuda.
2) Üks Chichen Itza maiade püramiid, mida photobombib täitsa suvaline kiilakas tüüp. Väidetavalt olid maiad omal ajal kõik oma püramiidid kenasti kirjuks värvinud. Paraku tundub, et mitte ilmastikukindla värviga.
posted by Tuuker at 7:43 AM
|
