Kevadine langevarjuunenägu
Kuigi laupäeval sai järjest ära vaadatud 3D Rull, viimane UFC ja Cage Warriors 52 Live (siia kõrvalmärkuseks - meie iiri sõberid ruulivad täiega!!), siis öösel unes ei näinud seekord sugugi nokaute ja käelukke, vaid üllatuslikult hoopis langevarjundust. Ilmselt on kevad tulemas.
Kokkuvõtlikult oli siis tegemist miski militaarse operatsiooniga, mille käigus me pidime tiimiga lennukist välja hüppama (vaenlase tagalasse, ilmselt) ja samal ajal keerama kõvasti 4way punkte. Selline kombinatsioon muidugi tundus absoluutselt loogiline ja hädavajalik.
Lennumasinaks oli mingi suur transpordilennuk, mis vahepeal sarnanes C130 ja vahepeal mitu korda suuremaks paisunud L410-ga. Kui hüppamiseks läks, siis uks oli igatahes vasakul küljel, nagu 4way jaoks tarvilik.
Kui lennuk oli juba jumprunile keeranud, siis ma avastasin, et mu fullface kiiver oli maha jäänud. Selle asemele sain mingid sinised militaargoggled, mis pidid olema põhimõtteliselt hävimatud, aga läksid katki kohe, kui ma hakkasin kummipaela parajaks tegema.
Roheline tuli süttis ja tiim ronis uksele. Mingi pisike tšikk ronis ukse taha veel enne wollit (ei teagi, kuhu ta täpselt läks, wollile ta igatahes ette ei jäänud). Edasi juhtus selline huvitav asi, et lennuki uks kukkus ootamatult kinni (uks ise oli suur ja jäme nagu L410-l, aga liikus üles-alla, nagu Brital), mistõttu pool tiimi jäi ühele poole ust ja pool tiimi teisele poole. Järgnes umbes pool minutit paanikat ja ukse kraapimist nii väljast- kui seestpoolt, mispeale uks lõpuks plaksuga üles kargas ja kogu tiim sealt käkaskaela välja pudenes.
Järgnes kõvasti üksteisele otsa jõllitamist vabalangemises, kuna paraku me olime unustanud enne hüpet kujundid kokku leppimata, lisaks segas meid see pisike tšikk, kes oli miskit moodi kah koos meiega välja hüpanud ja üritas pidevalt blokkidele vahele trügida. Mõtlesin omaette, et mida kuradit, niimoodi võib ju surma saada veel enne, kui vaenlasel õnnestub meie peal oma bazookade tabamistäpsust proovida.
Tõe huvides peab siiski mainima, et ühtegi vaenlast minu unenäos otseselt ei figureerinud, lahingutegevust ei teostatud ja üldse kogu värk oli suhteliselt rahumeelne. Maandusime tiimiga mingisse sõjaväbaasi, mis tunduski meie sihtkohaks olevat, kuna kohe saabusid sõbralikud sõjaväelased, kes pakkusid meile banaani ja tundsid suurt huvi, kuidas täpselt mul oli õnnestunud ära lõhkuda need sinised hävinematust materjalist goggled.
Sõjaväebaas asus mingis suures kõrbes, mida järjekindlalt külastasid lõvid jm loomad, mispeale rahvas alati karjudes laiali jooksis ja kohale tuli kutsuda lõvilausuja Wilson, kes siis kommunikeerus lõvidega ja selgitas välja, mida nad tahavad. Tavaliselt nad tõid teateid ilmamuutustest jms.
Kokkuvõtlikult oli siis tegemist miski militaarse operatsiooniga, mille käigus me pidime tiimiga lennukist välja hüppama (vaenlase tagalasse, ilmselt) ja samal ajal keerama kõvasti 4way punkte. Selline kombinatsioon muidugi tundus absoluutselt loogiline ja hädavajalik.
Lennumasinaks oli mingi suur transpordilennuk, mis vahepeal sarnanes C130 ja vahepeal mitu korda suuremaks paisunud L410-ga. Kui hüppamiseks läks, siis uks oli igatahes vasakul küljel, nagu 4way jaoks tarvilik.
Kui lennuk oli juba jumprunile keeranud, siis ma avastasin, et mu fullface kiiver oli maha jäänud. Selle asemele sain mingid sinised militaargoggled, mis pidid olema põhimõtteliselt hävimatud, aga läksid katki kohe, kui ma hakkasin kummipaela parajaks tegema.
Roheline tuli süttis ja tiim ronis uksele. Mingi pisike tšikk ronis ukse taha veel enne wollit (ei teagi, kuhu ta täpselt läks, wollile ta igatahes ette ei jäänud). Edasi juhtus selline huvitav asi, et lennuki uks kukkus ootamatult kinni (uks ise oli suur ja jäme nagu L410-l, aga liikus üles-alla, nagu Brital), mistõttu pool tiimi jäi ühele poole ust ja pool tiimi teisele poole. Järgnes umbes pool minutit paanikat ja ukse kraapimist nii väljast- kui seestpoolt, mispeale uks lõpuks plaksuga üles kargas ja kogu tiim sealt käkaskaela välja pudenes.
Järgnes kõvasti üksteisele otsa jõllitamist vabalangemises, kuna paraku me olime unustanud enne hüpet kujundid kokku leppimata, lisaks segas meid see pisike tšikk, kes oli miskit moodi kah koos meiega välja hüpanud ja üritas pidevalt blokkidele vahele trügida. Mõtlesin omaette, et mida kuradit, niimoodi võib ju surma saada veel enne, kui vaenlasel õnnestub meie peal oma bazookade tabamistäpsust proovida.
Tõe huvides peab siiski mainima, et ühtegi vaenlast minu unenäos otseselt ei figureerinud, lahingutegevust ei teostatud ja üldse kogu värk oli suhteliselt rahumeelne. Maandusime tiimiga mingisse sõjaväbaasi, mis tunduski meie sihtkohaks olevat, kuna kohe saabusid sõbralikud sõjaväelased, kes pakkusid meile banaani ja tundsid suurt huvi, kuidas täpselt mul oli õnnestunud ära lõhkuda need sinised hävinematust materjalist goggled.
Sõjaväebaas asus mingis suures kõrbes, mida järjekindlalt külastasid lõvid jm loomad, mispeale rahvas alati karjudes laiali jooksis ja kohale tuli kutsuda lõvilausuja Wilson, kes siis kommunikeerus lõvidega ja selgitas välja, mida nad tahavad. Tavaliselt nad tõid teateid ilmamuutustest jms.
posted by Tuuker at 4:29 AM
|
