Rubriigist Kuri Saatus

Ilm on perses. Lennuk on perses. Sügis on käes. Püksid on katki. Linnas on ummikud. Tiimiga pole hüpata saanud, ilmselt tuleb Dubai MM-ile paberkott kaasa võtta, mida pähe tõmmata, kui väga häbi hakkab.

Ahjaa, vasakhaak ka ei tule välja.

Eile trennis avastasin üllatusega, et kaasas on ainult üks poksikinnas (parema käe oma, kui täpne olla). Ma ei tea, kuidas on võimalik üks poksikinnas maha unustada, aga nii see oli. (ette rutates võib öelda, et kinnas ei ole siiski päris kadunud, vaid leidsin selle õhtul kodust tooli alt üles)

Tegelikult ma tahtsingi eile enne trenni minna endale uusi poksikindaid ostma, aga seoses suurte ummikutega ma ei jõudnud poksikinda poodi. Muidugi tegelt ma ei oleks pidanud üldse kiirustama - trenn algas hiljem, kuna trennisaali võtmega varustatud Ron jäi bussis Mupole vahele ja tõsteti  bussist maha, mistõttu ta saabus suure jooksuga ähkides ümber nurga alles 10min pärast trenni algust.

Maadluses on suvine programm andnud hulganisti häid mõtteid, mille teostus küll paraku annab veel tiba soovida - näiteks jõuab idee teemal, mida oleks pidanud tegema, kohale alles tükk aega pärast seda, kui võimalus on ammu mööda läinud. Double-legiga olen jõudnud selleni, et näiteks viimane kord jooksin vastasele peaga munadesse. Noh, asi seegi, varemalt ei saanud üldse pihta.

Aga jah, siia veekord illustreeriv kujund, iseloomustamaks järgneva nädala ilma:

Kohutav.

Panin ennast sukeldumiskursustele kirja.