Rubriigist Jits&Co: Pärnu suvelaager
Niisiis,
käisin suures MMA suvelaagris Pärnus.
Suvelaager on selline iga-aastane üritus, kuhu tuleb kokku kuni 100 fighterit ja vastavalt oma eelistustele siis tehakse kõvasti trenni või juuakse kõvasti alkoholi. Ma valisin seekord esimese variandi.
Kui tavaliselt on mul probleeme pükste katkiminekuga, siis seekord seda probleemi ei olnud, sest mul õnnestus trennipüksid üldse maha unustada. Õnneks oli vähemalt gi kaasas, et päris palja persega ei jäänud.
See fakt rikkus natuke minu suurepärast konspiratiivset plaani hiilida taipoksi edasijõudnute trenni, tehes sealjuures kogenud taipoksija näo pähe. Noh, teatavasti ühe kogenud taipoksija tunneb ikka ära selle järgi, et tal on kimono seljas:)
Järgmine probleem on see, et mu poksikindad on hakanud desintegreeruma - kui kõvemini lüüa, siis tükke lendab. Ilmselt peab investeerima uutesse kinnastesse.
Maadluse poolelt on mul hetkel 2 töötavat strateegiat:
a) oota, kuni vastane midagi lolli teeb, või
b) kraba kusagilt kinni ja pigista.
Maadlussparri edukus sõltub siis vastase eelsoodumusest teha asju, mille peale saab kasutada strateegiat A, pluss vastase füüsilisest jõust, millest oleneb strateegia B edukus.
Etsiis kokkuvõtteks - õige vastase valik on pool võitu.
Mitte nagu Mardo, kes valis endale sparrimiseks Martini, mida Sten hiljem värvikalt kirjeldas - nagu suur anakonda oleks karanud väikese antiloobi kallale:)
Mul on nüüd võõrutusnähud pärast Pärnus käiku - hirmsasti tahaks kedagi jalaga peksta.
käisin suures MMA suvelaagris Pärnus.
Suvelaager on selline iga-aastane üritus, kuhu tuleb kokku kuni 100 fighterit ja vastavalt oma eelistustele siis tehakse kõvasti trenni või juuakse kõvasti alkoholi. Ma valisin seekord esimese variandi.
Kui tavaliselt on mul probleeme pükste katkiminekuga, siis seekord seda probleemi ei olnud, sest mul õnnestus trennipüksid üldse maha unustada. Õnneks oli vähemalt gi kaasas, et päris palja persega ei jäänud.
See fakt rikkus natuke minu suurepärast konspiratiivset plaani hiilida taipoksi edasijõudnute trenni, tehes sealjuures kogenud taipoksija näo pähe. Noh, teatavasti ühe kogenud taipoksija tunneb ikka ära selle järgi, et tal on kimono seljas:)
Järgmine probleem on see, et mu poksikindad on hakanud desintegreeruma - kui kõvemini lüüa, siis tükke lendab. Ilmselt peab investeerima uutesse kinnastesse.
Maadluse poolelt on mul hetkel 2 töötavat strateegiat:
a) oota, kuni vastane midagi lolli teeb, või
b) kraba kusagilt kinni ja pigista.
Maadlussparri edukus sõltub siis vastase eelsoodumusest teha asju, mille peale saab kasutada strateegiat A, pluss vastase füüsilisest jõust, millest oleneb strateegia B edukus.
Etsiis kokkuvõtteks - õige vastase valik on pool võitu.
Mitte nagu Mardo, kes valis endale sparrimiseks Martini, mida Sten hiljem värvikalt kirjeldas - nagu suur anakonda oleks karanud väikese antiloobi kallale:)
Mul on nüüd võõrutusnähud pärast Pärnus käiku - hirmsasti tahaks kedagi jalaga peksta.