Rubriigist Lupus EST: Maubeuge

Kuna kallis tiimikaaslane Kaic (viimasel ajal tuntud ka kui Härra Major) on läinud Belgiasse välisteenistusse ja tunneb ennast seal üksikuna, siis otsustasime talle nädalavahetuseks külla minna.

Reisi võib lugeda õnnestunuks – jõime ära kastide kaupa õlut, veini ja viskit, käisime ekskursioonil NATO peakorteris (siiamaani ei mõista, kuidas meiesuguseid ahve sinna sisse lastakse), korraldasime tiimiõhtusööke küünlavalgel ja lõppude lõpuks saime ka hüpata, sita ilma kiuste. Hüpete videod SIIN.

Kuna Anton ja Rink magasid ühes toas (Anton maas ja Rink voodis), siis wolli käis välja mõtte, et Rink võiks öösel äkki Antonile otsa räntsatada (eriti peale õhtusööki küünlavalgel). Anton muutus murelikuks, kuna kodustatud tiblana tal polnud aimugi, mida “räntsatama” võiks tähendada, küll aga ta oli suht kindel, et see talle ei meeldiks. Seega siis Anton valvas öösiti hoolega, ega Rink äkki ei hakka kasutama oma räntsatamise võimalust, misiganes see ka ei oleks. Tõendusmaterjali puudumisel ei saa räntsatamise toimumise fakti ei kinnitada ega ümber lükata.

Hüppasime siis Prantsusmaal Maubeuge DZ-s, mis on Kaici kodust 25 km kaugusel. Kohalikel oli inglise keelega loomulikult kehvasti, küll aga me avastasime, et prantsuse keel ei olegi nii keeruline, kui lihtsalt kõigele “le” ette panna. Näiteks kohalik instruktor selgitas õpilastele, mis juhtub, kui ukselt korralikult ära ei tõuka, ja kuidas painutuse abil asja parandada: No catapult – le catastrophe! Le banan!

Ühel päeval oli jällegi jube sitt ja vihmane ilm, aga pärast lõunat pilved kadusid ja läksime Caravaniga üles. Sel ajal aga jõudis tõusta räme tuul.

Anton (prantsusepärase nimega Le Tupsù) oma suure Sabrega tegi tuule osas väikese valearvestuse ja maandus lennuvälja asemel lehmakoplisse. Lehmad tulid terve karjaga asja uurima, mispeale Anton ehmatas ära ja pani jooksu. Õnneks saabus kohe Maubeuge DZ groundmaster oma bussiga ja päästis Antoni lehmade käest.

Kõik said selle vahejuhtumi üle kõvasti naerda ja Anton pidi tunnistama fakti, et tema kardab lehmi. Rink pakkus välja, et äkki hoopis Antonile lehmad meeldivad ja ta maandus koplisse plaaniga harrastada illegaalset intiimelu, ja wolli karjus üle lennuvälja: Muuuu, Anton, muuuu!

Tuul puhus järjekindlalt üle 15m/s ja hüpata sel päeval enam ei saanudki. Anton käis (ilma ülejäänud tiimiga konsulteerimata) groundmasterit veenmas, et tahaks ikka üles minna. Groundmaster naeris ja tahtis teada, kas peaks juba bussiga lehmakopli juurde valmis sõitma.

Muidugi me ei andnud nii lihtsalt alla ja passisime veel mitu tundi lennuväljal tuule vaibumist oodates. Lõpuks, kui õhtu oli juba saabunud, läks wolli välja, vahtis horisontaalis seisvat tuulesokki ja arvas: Le Tyra Kyll!, mispeale groundmasteriga konsulteerides otsustati otsad kokku tõmmata (teised hüppajad olid juba alla andnud ja jõid väljas tuulevarjus õlut.

Seepeale läks wolli Antoni juurde ja teatas, et nüüd on kõik broo ja läheme kohe Pilatusega üles (kuna Caravani jaoks pole piisavalt rahvast). Anton kargas püsti, ajas kama selga ja pani pikkade hüpetega ajama Pilatuse poole. Ma jooksin kiiresti peldikusse, sest jube naer tuli peale.

Anton siis käis ümber Pilatuse, vaatas ust ja muretses, kuidas me ikka sealt 4way välja saame (astmelaud oli õpilaste viskamiseks ajutiselt ära võetud). Ülejäänud tiim passis angaari ukse juures ja irvitas. Varsti tuligi Anton angaarist välja – tina peal, kama seljas, kiiver käes ja ootusärev naeratus näol.

Väljas seisid sõbralikud tiimikaaslased, kaamera käes, ja ülejäänud hüppajad lõid kõrval õllepudeleid kokku. Anton vahtis seda seltskonda hetke hämmastunud näoga, aga paari sekundi pärast jõudis olukorra point talle kohale, mispeale ta röögatas üle lennuvälja: Mida??? MINGE PERSSE!!! ja virutas jalaga angaari ukse pihta. Kõik naersid kõhud kõveras ja üks kohalik prantslane ütles Antonile: With friends like that, you don`t need enemies! Millega Anton südamest nõustus, üritades samal ajal eemale ajada wollit, kes karjus talle kõrva: Muuu, muuuuu!

Kuna Anton pidi viimasel päeval kahest viimasest hüppest loobuma (põhjustel, mis pakkusid tiimile kõneainet kogu nädalavahetuseks ja mille eest Anton kolm korda päevas üritas vabandada), asendas teda 15 000 hüppega national 4way tiimi liige, mitmekordne maailmameister ja erakordselt kenade pikkade ripsmetega prantslane Julien. Mingil põhjusel meil õnnestus mõlema hüppe exitid täiega perse keerata, mida ei olnud juhtunud ühelgi eelneval hüppel , mistõttu me süüdistasime selles probleemis Julieni:) Tüüp rääkis, et sel aastal on masu ja föderatsioonil raha vähe, mistõttu pidi tema tiimile kinni makstama ainult 700 4way ja 300 8way treeninghüpet. Hard times.

Ja siia lõppu veel üks kena foto Antonist koos tema uute sõpradega. Muuuuu!:)